[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 18. september 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30




NÄDALALÕPP

Maret Kukkur – mina ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Reede, 16. veebruar 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Foto: Harri Rinne

Maret Kukkur on teatrikunstnik, kes teinud teatrikujundusi päris mitmes Eesti teatris, aga kõige rohkem Rakvere Teatris. Samuti on ta töötanud mitu aastat paljude telesaadete kujundajana, nende hulgas legendaarne „Kahvel“ (“Hyvät, pahat ja rumat”), kujundanud arvukalt näitusi, töötanud produtsendi ja õppejõuna. Seitse aastat oli Kukkur lavastuskunstnike liidu esimees, millega kaasnes arvestatav kogus ühiskondlikku tööd.

Maret Kukkuri emapoolne suguvõsa on Hiiumaalt pärit ja kuigi ta ema kolis üsna noorelt Tallinna, oli Maret alles mõne nädala vanune, kui ta esimest korda Hiiumaale toodi. Sest ajast alates oli ta regulaarne suvekülaline vanaema juures ja lõpuks, mõned aastad tagasi kolis päriselt Hiiumaale. Ema ja vend olid seda teinud juba palju varem.

Alustame kaugelt. Mis on sinu lemmiklinn, -koht või -riik väljaspool Eestit? Ja mis selle võlud on?

Rooma. See linn on täis vastuolusid: ühest küljest vana ja ilus ja justkui muuseum, teisest küljest hästi elav. Seal peab olema väga tähelepanelik, sest seal on sellist meie mõistes slaavilikku kriminogeenset sisu üsna palju. Vägagi elus linn, ei tasu arvata, et see koosneb vaid ajaloost. Seal on väga tegusad inimesed, kes elavad täiesti tänases päevas ja saavad hakkama nende varemete vahel. Mulle see vastuolu hästi meeldib.

Milline teine koht Eestis peale Hiiumaa on sulle koduks, päris või vaimselt? Miks just see?

Mõnikord juhtub see, et kohad, kus sa oled üles kasvanud, omavad sellist suurt tähtsust. Eks siis teine koht on Mustamäe. Minu ema on Hiiumaalt ja isa Virumaalt ning mina olen üles kasvanud pooleks Hiiumaal ja pooleks Mustamäel. Alates maist kuni septembrini olin Hiiumaal ja ülejäänud aja Mustamäel.

Hiiumaal, nii väike kui see ka ei ole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma suhtes. On sul peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?

Minu lemmikkoht on see, kus me enam ei ela ehk Viskoosa paepealne. Mulle tundub, et praegu, kui meil on maja suure maantee ääres Reigi külas, et seal pole piisavalt kive.

Ma tahaksin sinna kartulipõllule kive juurde tuua, minu meelest on meil nüüd liiga palju mulda. Mulle kuidagi meeldib see totaalne vaesus, selles mõttes, et isegi mulda pole kivide peal, aga kartulid, mis seal kasvasid, on nii magusad, et neid ei vaheta ühegi teise mulla peal kasvanud kartuli vastu välja.
Mulle on see Viskoosa paepealne hästi oluline.

Kas sa veel leiad siin midagi uut? Käid ringi kusagil uusi kohti avastamas?
Minu meelest on kõik siin kogu aeg uus. Igal suvel käime vähemalt korra Kalanas ja iga kord mulle tundub, et issand, kas selline koht on ka Hiiumaal olemas?

Sama juhtub Kassaris Sääretirbis – aa, et selline koht on ka olemas!

Hiiumaal elades kipub nii minema, et ega sealt väikesest kodust välja ei saa, siis võtad ikkagi ette ja kohe tundub, et jah, ma olen nüüd teises kohas. Kuna loodus on ka erinev. Eelmisel aastal käisin üle pika aja Ristimäel. Iga päev sõidame sellest mitu korda nädalas mööda – nii et ma ei teadnudki et see on peaaegu kilomeeter metsa sisse läinud selline tohutu ristidega mets. Olin täiesti šokeeritud sellisest “uudsest asjast”.

Või lähed Tahkuna metsa mustikaid korjama ja äkki vaatad, et mingi maja, et keegi on sinna maja ehitanud. Maju vupsab ka nagu seeni keset metsa. Vaikselt kõik muutub ja vanad kohad, mis ei muutu, tunduvad ka millegipärast, nagu oleksid muutunud.

Kui sa parasjagu tööd ei tee, millega sisustad siin oma aega?

See on küll keeruline küsimus: töö ja vaba aja vahel on väga arusaamatu, hägune piir. See võib olla nii, et ma kõige paremate kavatsustega ärkan hommikul üles, et täna ma tööd ei tee ja õhtuks avastan, et olen terve päeva tööd teinud.

Ja vastupidi võib ka juhtuda. Ma olen ühe korra elus puhkusel käinud, Hiiumaa muinsuskaitse seltsiga Saaremaal. Kuna päevad olid täis ekskursioone ja see kõik oli nii huvitav, siis õnnestus mul unustada oma tavapärane rütm ja lõpuks olin üllatunud, et kas see võibki olla puhkus, selline “teine olek”. Oo, kui huvitav!

Kuhu siin viiksid oma mandri või välismaa külalised? Mida nad ilmtingimata peaksid siin nägema?

Kalanasse. Mulle tundub, et kui sõita autoga Hiiumaale ring peale, et Kalana kivirand ja üleüldse kogu see Ristna neem on nii eriline. Et sealt metsade vahel kulgevalt teelt on võimalik jõuda selliste avarusteni – vabalt võib ette kujutada, et see meri on hoopis ookean. Ja üks rannariba on seal kruusane ja teine liivane, kolmas hoopis raudkive täis – mulle väga meeldib see küllasus ja ma väga tahaksin, et ka minu sõbrad kogeksid seda.

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne laius. Kuidas need sind mõjutavad ja kuidas sa nendega oled kohanenud?

Ükskord juhtus nii: oli talv, praamid ei liikunud, lennukid ka ei liikunud. Ma sõitsin hommikul Reigist Kärdlasse ja nägin, et bussijaama aknale oli kleebitud silt, et tänasest bussid enam ei käi. Minul oli üks kavandite vastuvõtt mandril ja ma pidin sinna jõudma. Pakast oli 25 kraadi ja ma mõtlesin, et mis nüüd siis saab?
 
Bussijaamas oli peale minu veel üks proua, kes ütles mulle, et ära muretse, hakkame kohe minema. Mina küsin, et kuhu me lähme? Üle jää lähme, vastab proua. Jäätee oli küll valmis, aga ametlikult polnud veel avatud. Ja nii me läksimegi, bussiga sadamasse, hääletades jäätee algusesse, kus kohalikud külamehed juba valvasid, et keegi rumalast peast bussi või veoautoga jääle ei läheks. Ja ma olin mandril enne, kui ma oleks üldse praamiga jõudnud.

Ma saan aru, et mul on tohult palju õppida kohalike käest, kes on harjunud sellega, et miski pole kunagi kindel. Alati peab olema kümme varianti veel varuks, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ega ilmastikuolude pärast ole ju võimalik kuhugi helistada ja kaevelda, et vabandust, see ei liigu või too ei tööta.

Elektriga on samamoodi. Kaupluste asi on viimaste aastatega väga muutunud. Ma vahel mõtlen, et mis head poed siin võiksid veel olla ja siis mõtlen, et on hea, et see on ainult mõte. Ma otsest puudust sellest ei tunne.

Kas sind peale nende asjaolude veel miski tõsiselt segab?

Ei sega. Ma vahel muretsen, et kas me ikkagi haldame seda suvist inimvoolu, mis saarelt läbi käib. Kõik tahavad tarbida teenuseid, ma mõtlen, et kas me ikka saame kõige sellega hakkama? Mandriinimene, kes suvel siia satub, on üsna kärsitu.

Igal suvel on olnud nii, et vingutakse mingi teenuse üle. Tegelikult ma tahaksin tänada Evelin Ilvest, kes eelmisel suvel avas siin oma kodurestorani. Terve suvi vinguti (kiideti ka) selle restorani pärast, aga tänu sellele said kõik ülejäänud hiidlased rahulikult hingata. Ma ei usu, et Evelin Ilves oleks seda nii mõelnud, aga nii juhtus.

Kui saaksid vabalt valida, siis mida a) tooksid Hiiumaale juurde, mida meil pole, b) millest tahaksid lahti saada, mis meil on?

Selliste asjade koht on mandril. Siin ma lepin sellega, mis siin on.
Kuidas sinu kultuurinälg siin toitu saab?

On küll juhtunud selliseid asju, et mulle tundub, et ma tahaks minna sümfooniaorkestri kontserdile ja ma saan aru, et siin seda kindlasti ei saa olema. Selliseid kummalisi hetki on olnud, aga üldiselt ei ole.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandriinimene? Milline ta on?

Muidugi on. Need inimesed, kes siin elavad, muutuvad paratamatult teistsuguseks – saare inimesteks. Ei erutu iga väikese asja peale, mõne probleemiga pole ka kuhugi helistada, sest pole seda, kellele helistada ja siis peab lihtsalt vaatama, et kuidas hakkama saab sellega, mis on. Selline asi muudab inimesi ja inimese iseloomgi võib muutuda.

Kuidas sind on omaks võetud?

Seda peaks külainimeste käest küsima. Ükskord ammu, kui olin Hiiumaale tulnud ja vanaema oli pool tundi nalja teinud, rääkinud ühe loo õudsema kui teise. Lõpuks läks see lugu ikka täiesti käest ära, sest mina esitasin aina nõmedamaid küsimusi, et “kas te siis politseile ei helistanud?” või et “kas see kiirabi ei tulnud või?”. Vanaema lõi käega, et äehh, sinuga ei saa nalja ka teha. Nii et ma väga ei julge loota, aga tahaks küll.

Nüüd siis: mis need head asjad siin on, mis sind siia tõmbavad?

Ma rääkisin, et olen kahes kohas üles kasvanud – Mustamäel ja Hiiumaal – ja et Hiiumaa on olnud minu jaoks nagu paus. Nagu mõttepaus. Keegi ei vaata su peale halvasti, kui sa ütled, et ma nüüd mõtlen natuke. Kui ma olen mingi asjaajamise pärast Tallinnas käinud, näen, et inimesed sahmivad edasi-tagasi ja kõik on õudselt tähtis ja hirmus oluline ja kõik tuleb ikka kokku leppida. Siin on vabadus natuke mõelda, olla lihtsalt omaette.

Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Me oleme kuidagi nii harjunud sellega, et kas riik ei teeks midagi või kas euroliit ei teeks midagi. Jube tore, kui inimesed võtavad kätte ja arvavad, et kas ise ei saaks midagi teha. Võib-olla peaks riigile rohkem ütlema, et ärge midagi tehke, me teeme ise. Nagu see Saaremaa silla mõte.

Kas sul on lugu või anekdoot, mis sinu jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?

Hiidlane hakkas sügisel oma eelmise talve kasukat selga ajama, pani käe taskusse ja mõtles, et äehh, mis see mul siin taskus siis on? Kurat, vana surnud vares! Kust ta siia taskusse sai? Ai, ma leidsin ta ju eelmisel talvel tee äärest, mõtlesin, et äkki läheb tarvis, aga näe, ei läind.

Täna loetuimad
Teenuskeskus ärgitas trahteripidajat poodi avama (1)
Autol purunes parklas kütusevoolik (1)
Mart Mäeker asus riigiteenistusse (13)
Taas kaob üks avariiline hoone linnapildist (6)
Kaarma surnuaias sõidetakse haudade vahel autodega (4)
Eakatel on Isuzu bussi raske siseneda  (7)
Päästeamet leidis Saaremaa lasteaedades ja koolides puudusi
Pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma (11)
Saaremaa naised on kõige aktiivsemad NIPT testi kasutajad
„Külla-külla!“ – väga menukas ettevõtmine
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Hematoloog Ines Vaide alustab haiglas vastuvõttu
Saaremaa mahetoode Rand & Rossi tõi Soome konkursilt hõbemedali
Koorijuhid ootavad laulupeo repertuaari kinnitamist
JUHTKIRI - Käepärane lahendus
Nädala loetavuse top 5
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (22)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (14)
Sügistorm tegi saarlaste elu ebamugavaks (7)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (15)
Teenuskeskus ärgitas trahteripidajat poodi avama (1)
Kommentaarid
Kaarma surnuaias sõidetakse haudade vahel autodega (4)
Eakatel on Isuzu bussi raske siseneda  (7)
Mart Mäeker asus riigiteenistusse (13)
Taas kaob üks avariiline hoone linnapildist (6)
Pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma (11)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (15)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (14)
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (22)
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Autol purunes parklas kütusevoolik (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud