Harry Kõrvits suhtus kõrvitsasse lugupidamatult

Autor: Ene Kallas
Reede, 20. oktoober 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Saaremaa kaubamajas toimunud kiiktoolitunnis oli seekord näitleja-muusik Harry Kõrvits. Tema kõrval õhtut juhtinud Urmas Lehtsalu. Foto: Ene Kallas

Kiiktoolid on ühed salakavalad asjad. Nii salakavalad, et kuigi igaüks kiiktooli istuda ei taha, siis sinna ta ikkagi jõuab. Maiasmoka kiiktooli. Nagu Harry Kõrvits kolmapäeva õhtul. Ja lausa poolteiseks tunniks.

Kõik me oleme pärit lapsepõlvest. Ja Harry kogemuste hulka kuulub ohtlik kiiktool.

„Mul on kiikumisega seoses olnud lapsepõlvetrauma. Olen küll üritanud sellest üle saada, aga kiikudes läheb süda pahaks. Ja teiseks olen ma kiige pealt maha kukkunud. Kolmandaks – kiiktoolid on tehtud selleks, et vanainimene sealt enam püsti ei saaks,“ polnud ta kade jagamast arvamust kiiktoolist kui sellisest.
Alustuseks rääkis Harry Kõrvits Tallinnast. Sest ta on pealinna poiss. Seal sündinud, seal koolis käinud… Elanud linnas üle 60 aasta.

Ta mäletab ennast kui mässumeelset poissi. Ja rääkis loo sellest, kuidas oli venelastega kakelnud, aga ega sellest toona kuigi suurt numbrit tehtud. „Mõtlesime, et anname peksa, aga siis saime ise peksa,“ märkis ta ja jutustas sellest, kuidas oli kelgumäel nendega kokku põrganud Tänapäeval oleks see suure kella külge riputatud ja seda kenasti kõlistatud. „Said silma siniseks, said, järgmisel päeval oli see unustatud,“ märkis ta.

Kõik neli venda Kõrvitsat käisid ühes koolis – 22. keskkoolis. Kui lapsepõlv veedeti Luise tänaval, siis hiljem koliti Narva maanteele. Edasine tee viis Harry Tallinna pedasse, õppima kultuurharidust-näitejuhtimist.

„Mina olen lähtunud sellest, et karjääri peab kiirelt kätte saama, ei pea aega ja jalga raiskama,“ selgitas ta. Nende kursus olnud Kõrvitsa sõnul tugevam kui Panso-koolil. „Aga see oli üks aasta, sest meil läksid poisid kõik Panso-kooli üle,“ märkis ta tõe huvides.

Mantel nagisse, puuder näkku

Ta kirjeldas värvikalt, kuidas omaaegne tudengielu seal Narva maanteel välja nägi. Neil olnud omaette ruum, kus elatud tõelist kommuunielu. See oli riik riigis, kuhu naljalt keegi võõras sisse ei astunud. Tema esimene erialaõppejõud oli Mai Mering, tolleaegne Rakvere teatri peanäitejuht. „Väga range õpetaja,“ sõnas Harry Kõrvits ja kirjeldas seda, kuidas õppejõud oli saabunud tundi – müts lennanud peast, mantel nagisse, puuder näkku niimoodi, et pilv lendas õhku… Ja siis: „Nii, kes näitab ette, mida te kodus tegite?“ Eelmisel päeval antud teema, etüüd, tuli ette mängida. Kõikidel muidugi seda ei olnud, ja palju toimus impro korras, aga Meringit kui vana teatrihaid oli raske petta.

Natuke lapsepõlve tagasi põigates rääkis ta, et sisuliselt veetis ta lapsena suure osa soojemast ajast maal. Ta kasvas nagu maapoiss kunagi – ema ja isa nägid vaeva, et rüblikutesse seda pisikut süstida. Ilmselt kandis see vilja, sest ega muidu oleks Kõrvitsatel Saaremaal Kandlas suvekodu.

See, et ta läks õppima näitekunsti ja hiljem nukuteatrisse tööle – noh, oma sõnul ei üllatanud ta sellega kedagi. Isegi mitte ema. „Minu ema teadis, et millekski muuks pole ma võimeline,“ teatas Harry. Tol ajal oli ju suunamine.

Juttu tuli aastatest nukuteatris, aga ka sõbrast. Kõige suuremast. Sellest, kes teles sõbralikult naeratas ning keda polnud paslik pärast võtteid lastele näidata. Oli üks juhtum, kus laps toodi n-ö kulisside taha ning esitleti – näe, siin on Leopold. Leopoldi pea rippus aga Harryl õlal ning ta nägu leemendas. Lapsel tõmbus nutuvõru ümber suu, vanemad aga olid õnnelikud, et said lapsele heameelt valmistada…

Urmas Lehtsalu torkis Harry Kõrvitsat sõbralikult ka „Naabriplika“ asjus, et kuidas ikka sealsete valimistega läks. Mille peale Harry arvas, et mis neist inimestest ikka väntsutada, las nad olla seal bussipeatuses. Kui vallavanem on juba paigas, pole enam vaja inimesi solgutada. Kõige parem on aga tema sõnul see, et vallavanemana saab ta improviseerida. Vanema näitleja eesõigusega. Varem tal seda polnud, teksti tuli väga täpselt järgida.

Pikalt peatus jutt ka sellel, kuidas Harryst ja Margitist said Saaremaa kodanikud ning kuidas Harry läks Kuressaare ametikooli õppima. Nahatööd. Ta võtab seda hirmus tõsiselt. Nii tõsiselt, et näppudel on neli haava…
 
Loomulikult jõudis jutupall ka muusika ning trummideni. Ja selleni, kuidas ta üsna noorest east saati käis ansambliga ringreisidel.

Urmas Lehtsalu tuletas meelde, et käes on ju hoidistamise aeg ja uuris, kuidas Kõrvitsal kõrvitsatega lood on. „Ma suhtusin kõrvitsatoitudesse lugupidamatult,“ sõnastas Harry ettevaatlikult oma hoiaku ja selgitas, et kunagi lapsena proovinud ta toorest kõrvitsat ja oli saanud sellest elamuse kogu eluks.
„Mäletan, kui koju toodi kõrvits ja pandi kapi otsa, siis ta seisis seal, kuni oli mäda,“ rääkis ta. Aga hilisemal ajal tal seda tõrget nii väga ei ole. Sest maitsed arenevad…

Aeg aga hiilis öösse ja sundimatu jutt kiiktoolil sai korraga otsa. Poolteist tundi elust läinud nagu lipsti ning mõned asjad selgeks räägitud. Kuigi, mida selle vähese aja jooksul ikka jõuab, aga vahest nii esineja kui publik nautisid õhtut. Ja see on kõige tähtsam.