[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 07. detsember 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031




NÄDALALÕPP

Kuldse Kaarikuga salapärasele saarele
Autor: Harda Roosna
Reede, 22. aprill 2016.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Indiast toodud lauake ja Mareti kirjatud pakuotsad moodustavad elutoas üsna teatraalse koosluse.

Teatrikunstnik Maret Kukkur (47) elab Hiiumaal Reigis. Äsja pälvis ta Eesti teatriliidu auhinna produtsenditöö eest, kuigi leiva annab lauale siiski rõõm mängust ruumi ja vormiga.

Teatrikunsti eriauhinnaga märgiti tänavu innovatiivset lähenemist teatrikunstile – 2015. aastal Praha kvadriennaali peaauhinna Kuldse Kaariku pälvinud lavastusprojekti “Ühtne Eesti” eest.

Laureaatideks olid lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper, kuraator Eero Epner, näitlejad Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Jarmo Reha ja Simeoni Sundja ning näitejuht Tiit Ojasoo, kõik Teatrist NO99, ja produtsent Maret Kukkur Eesti lavastuskunstnike liidust.

Praha kvadriennaal toimub iga nelja aasta tagant ja see on üle maailma kõige suurem lavastuskunstnike esitlus. Mullu osales sellel 70 riiki ning üle 1000 kunstniku, enam kui sajas kohas toimus rohkem kui 500 üritust. Maret on sellel kaasa teinud aastast 1991, seekord siis “Ühtse Eesti” näitusevariandiga.
Maret: “Praha peavõit ei olnud üldse liialdus, sest see projekt ise on niivõrd unikaalne terve maailma mastaabis. Saime peapreemia, mis on täiesti enneolematu, sest siiamaani on see kuulunud suurriikidele. Prahast tuli veel teinegi preemia – innovatiivse lähenemise eest lavastuskunstile, Eesti teatriliidu eripreemia aga loob hea tunde, et ka kodus märgatakse seda, mida väljaspool teed.”

Nüüd kinni ei panda


Mareti nimi on hiidlaste kõrvus kõlama hakanud viimastel aastatel seoses Reigi pastoraadi menukate suvenäitustega. Ta tunnistab, et sattus näitusi kujundama juhuslikult, tänu Katrin Sarapuule, kes Hüti klaasikoja aastapäeva tähistamist korraldades vallamajast n-ö niite tõmbas – Sein on klaasikunstnik, võiks teha klaasinäituse, Kukkur on teatrikunstnik, tema võiks kujundada.
Maret: “Ma ei arva, et tal oli mingi suur kontseptsioon – ta lihtsalt lahendas olukorra ja lahendas väga hästi.”

Veel meenutab ta jutuajamist oma vanaemaga, kes 1980-ndate keskpaigas teatas, et 17-aastasel tütretütrel tuleb ennast ristida ja leeri minna, sest “nüüd selle eest enam kinni ei panda”. Maret võttis asja tõsiselt, käis toonase kirikuõpetaja juures end usuteemadel harimas. Lõpuks leidis, et tema maailmavaade kaldub budismi kanti, aga kuna ta elab kristlikus kultuuriruumis, sobiks talle kõige enam katoliiklus. Kui ta vanaemale sellest peaaegu aasta kestnud uurimistööst ja oma valikust teada andis, küsis vanaema: “Mida?” Mareti selgituse peale ütles vanaema: “Sind ristitakse ja leeri sa lähed Reigi kirikus, sest meie suguvõsa on seda kirikut üle 300 aasta hoidnud ja mis sina tahad nüüd öelda, et sulle ei sobi see või? Mis usk, mis usk – kõigil on oma kohustused, saad sa aru?”

Maret: “Selle pastoraadiga on ka nii. Mu vanavanaisa Aleksander Espenbaum, nagu praegu mu ema, oli koguduse juhatuse esimees ja hoolitses nii kiriku kui pastoraadi eest. Ja ma olen aru saanud, et see on ka mingit moodi nagu teenimine – kui vanaema käskis, ma siis teen. Nii hästi kui oskan. Loodan, et ta on minuga rahul. Selles mõttes on mul selle pastoraadiga teistsugune suhe.”

Üheksa ametit ja DNA-viga

Maret Kukkuril on praegu peaaegu et üheksa ametit. Ta on Eesti lavastuskunstnike liidu esimees ja projektijuht, etenduskunstide tugiteenuste kutseala kutsekomisjoni liige, lavakunstikooli õppejõud ja vabakutseline kunstnik. Sissetuleku annavad nii õppejõu, organiseerija kui teatrikunstniku töö. Viimane on tänapäeval väga juhuslik, sest teatris palgal on vaid peakunstnikud.

Maret: “See on põhjus, miks mu suguvõsa arvas, et selle ameti õppimine on väga halb idee. Sa ei saa asju prognoosida ja kui prognoosidki, siis ajad nihkuvad ja kindlasti satuvad kaks tööd ühele ajale ja siis sa pead ühe ära ütlema ja siis see teine ei pruugi olla kunstiliselt parem, kuigi sissetulek võib olla suurem. Üsna keeruline elu. Nii et kui sa tahad endale lihtsat elu, ei maksa teatri ja kunstiga tegemist teha. Ma arvan, et see ei olegi elukutse, see on vajadus. Ja loomemajandusega on rikkaks saanud pigem muud inimesed kui kunstnikud. Näiteks Telliskivi loomelinnaku kinnistu omanikud, mitte kunstnikud, kes seal ruume üürivad. On muidugi erandeid, kes on vähemuses võrreldes nendega, kes iga päev kunstnikutööd teevad.”

Kunagi oli Maretil ka oma osaühing, aga tema arvates ei tohiks kunstiinimesi ettevõtlusega tegelema sundida. Sestap asutasid nad koos kaaslastega MTÜ Teatriliidu Gild. Selle mõte on, et kunstnik ei peaks hakkama ettevõtjaks või tööle minema, vaid ta saaks teha kunsti – seda, mida on õppinud. Ja et oleks ka vorm, kuidas kunstniku töö eest tasu maksmisel saaks maksud makstud. Gild hoolitsebki kunstniku tehingute ja raamatupidamise eest, andes talle töötaja staatuse ja haigekassa kindlustuse, ilma et kunstnik ise kogu paberimajandusega tegelema peaks.

Teatrikunstnikuks!


Maret on algusest peale tahtnud teatrikunstnikuks, sest talle on terve elu meeldinud vormi ja ruumiga mängida. Ta oleks võinud minna ka õppima arhitektuuri või sisekujundust. Käis isegi sisekujunduse eriala ettevalmistuskursusel, kus talle öeldi – vabandust, aga selline lahendus on niivõrd teatraalne, parem minge teatriosakonda. Suguvõsa tema püüdlusi päris hästi ei mõistnud. Ema Naima meenutab, kuidas ta viis koolivalikuealise tütre oma tuttava teatrikunstniku Aime Undi juurde, lootes, et ehk paneb too tütrele aru pähe ning Maret valib mingi asisema elukutse. Ka Maret mäletab vestlust Undiga hästi.

Maret: “Ta tegi täpselt seda, mida teatris tehakse – teatris ei öelda, mida sa pead tegema – sa pead ise aru saama. Ehk siis, ta andis mulle ülesandeid, aga ei andnud suuniseid, et seda peaks tegema nii. Ja siis ma lihtsalt tegin ja siis ta ütles – ei no minu arust võib küll sisse astuda. Ilma ühegi emotsioonita.”
Hiljem on Maret ära õpppinud selle, et sa ei saagi öelda – retsept on siin, saad ainult anda ülesande ja paluda – lahendage see.

Maret: “Iga kord, kui tuleb uus tükk, peavad kõik näitlejad, lavastaja alustama nullist. Ehk varasematest kogemustest võib küll abi olla, pole sageli nendega midagi peale hakata. Ja see, kuhu selle etenduse raskuspunkt kaldub, võib sõltuda millest iganes – isiksustest, mõtetest, isegi üldisest poliitilisest olukorrast.”

Pealinna plika

Maret on pealinna tüdruk, kes oma ema kodusaarele kolis seitse aastat tagasi. Ema Naima ja vend Andres olid juba ammu enne ees. Tõsi küll, vanaema Elva Eespere juurde toodi ta juba alla aastasena. Kaheaastasena on Maret isegi Viskoosas lasteaias käinud. Vanaema ju töötas lasteaias ja kuhu mujale ta selle pisikese pudina siis panema pidi kui tööle kaasa võtma. Koos vennaga veetsid nad Hiiumaal vanaema juures kõik suved – mai algul toodi ja septembri algul viidi – kuni 16–17aastaselt hakkas aeg, mil neiul oli juba “oma asju ka ajada”, tulid õpilasmalevad ja muud tegemised.

Maret: “Vend oli introvertsem ja mulle tundus, et see keskkond sobis talle rohkem kui mulle. Mina tegin alles nüüd pragmaatilise otsuse ja kolisin Tallinnast ära. Hakkasin mõtlema, et ma ei ole ju kunagi kodus. Alati on töö kas siin või seal ja kui on töödevaheline aeg, olen Hiiumaal patareisid laadimas nagu teisedki mandriinimesed. Päris mitmel korral tabasin end kiusatuselt haarata pliiatsid või sirvida raamatuid – aga need kõik olid ju Tallinna kodus, kus tegelikult käisin ainult magamas. Ja kuna lennuliiklus on nii taskukohane, tundus, et on väga mõistlik siia kolida.”

Kaks maailma

Võrreldes elu kooliajal Tallinnas, Mustamäe paneelmajas, ja vaheaegadel Hiiumaal, kuhu sai läbi passikontrolli, moodustasid need kaks keskkonda suure kontrasti. Kuigi Hiiumaagi oli maakoht, oli see teistmoodi kui maakoht mandril. Juba tulek saarele oli nagu mingi tohutu rituaal – sõiduks valmistumine, meresõit, passikontroll ning siis lõpuks Hiiumaa vabadus ja loodus.

Maret: “Mäletan, et kui passikontroll üheksakümnendatel ära kaotati, millised paanikahood mind valdasid keset praami – kus mu pass on!? Ja siis tuli meelde, et ei ole enam passikontrolli. See oli lapsest saadik nii sisse juurdunud, et piirikontrollist tuleb läbi minna oma passi ja tõendiga. Piirikontrolli kadumine tundus sellise vabadusena – mõtle, buss sõitis praami pealt maha ja sõitiski otse edasi!”

Väega saar


Tänu linna ja saare kontrastile tunneb Maret siiani, et temas oleks justkui kaks poolt. Maretil on ka oma isiklik teooria Hiiumaast kui saarest, millel on teatud vägi.
Maret: “Mulle tundub, et kui saar hakkab tühjaks jääma, siis ta meelitab siia uued inimesed.”

Ja mis siis, et need uued tulijad on mandrilt ega tea saareelust midagi – küll saar ise õpetab, kuidas siin peab olema!

Maret: “Kui ikka ilm on halb ja praam ei käi ja lennuk ei lenda ja mitte midagi ei käi ja kohe mitu päeva ei käi, no mis sa teed siis – sa pead sellega leppima, sa pead nende asjadega arvestama.”

Maretile tundub, et pole sugugi juhus, et viimastel aastatel on saarele nii palju suvehiidlasi tekkinud. Paljukest neid põlishiidlasi enam alles on – neid praktiliselt polegi enam. Järelikult saar juba tegutseb! See, millega Hiiumaa Mareti arvates uusi inimesi meelitab, on asjaolu, et ta on täpselt õige suurusega inimtaju jaoks – piisavalt suur ja piisavalt väike – ja väga hästi on tunda, et ollakse saarel. Ka on Hiiu saar mandrist piisavalt kaugel – ehk saarel olemise taju jõuab siin väga hästi kohale.

Täna loetuimad
Perekondlik
Thule Kojal on oma kuusk (11)
Vald vaidlustas monumendi rahata jätmise (14)
Läätsa külas hukkus korteripõlengus mees
Mida edukam mees, seda rohkem lapsi (4)
Liivale poodi sõitis üle kolmesaja inimese
Pensionärid tähistasid külamaja soojakssaamist peoga
Maakonnast saavad Europeade’ile kõik soovijad
Muhus võisteldakse esmakordselt Eestis legoautode kiirenduses
JUHTKIRI - Kui läheb liiga hästi
Kuidas vaigistada valu ja alandada palavikku
Följeton „Aaviku tund Hariduse tänaval”
Jõulutäht on aastavahetuse lemmiklill
Indrek Hargla ei oska kirjutada igavat tavalist teatrit
Johannes Aavik õpilase ja õpetajana Kuressaares ja mandril
Nädala loetavuse top 5
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (68)
Kuuel Luce erakooli õpetajal puudub kvalifikatsioon (36)
Purjus naine sõitis autoga kraavi (6)
Monika Sarapuu lahkub vallavalitsusest (14)
Eesti timukkond tunneb end kindla ja tugevana... (9)
Kommentaarid
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (67)
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (68)
Kaarma esindajad soovivad kogukonnakogu laiali saata (18)
Vald vaidlustas monumendi rahata jätmise (14)
Thule Kojal on oma kuusk (11)
Mida edukam mees, seda rohkem lapsi (4)
Autod põrkasid kokku (6)
Kuressaare turu ja hoonete saatus on endiselt õhus (5)
Kuuel Luce erakooli õpetajal puudub kvalifikatsioon (36)
Pakend, plast, sisu (5)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud