Autor:
Enda NaaberEsmaspäev, 31. august 2020.
Loe kommentaare |
KommenteeriKeeran peateelt paremale. Siin kuskil see allikas peab olema!Iidsed vahtrad ja noorukesed pihlapuud ääristavad jalgsirada. Ja ennäe, seal ta ongi ja mitte sugugi väike. Läigatab nagu peegel. Lähemale jõudes selgub, et paar noort paju kummardub allika kohale, iga hetk janu jooma.
Selliseid kohtumisi ei tule ette mitte iga päev. Ma otsin allika juurde teed alati siis, kui tahan juua karsket vett ja paari kamalutäie veega karastada nägu.
Puud kõnelevad, naeratavad. Ja allikaski ei ole tumm. Teda peab vaikselt kuulatama. Ja millest ta räägib?
Et hommik oli olnud sulnis. Et väike oravapoeg hüppas ringi kuni jõudis allika kohale kummardunud pajule. Seal ta lausa õõtsus.
See on vana tõde - looduses puud, linnud, loomad lausa kõnelevad omavahel ja meie inimestega, ka.
Paju kurdab, et nägi halba unenägu. Orav lohutab teda. Allikasilmad värelevad ja nad soovivad, et tuleks inimlaps teda enne ööd tervitama.
Aga siin ma olen! “Tere, rõõm! Tahan sullegi öelda: meie kohtumine on kaunis ja helde nagu suvi!” Aga see suvi on küll mitmekesisem kui eelnev oli. Tuul, tuul, tuul... Kes seda enne näinud, tundnud! Et sügise meeleolu suves kõnnib!
Nii see kõik meeleolusid loob. Mälestusi ka ...
Olin mõni aeg tagasi Muhus sõpradega kohtumas. Ja kui ootamatut oli mõndagi! Kui kohtusime aasta tagasi, oli see rõõmus, nüüd aga... Mu sõber kurtis tervise üle ja nii vajutaski see pitseri kõigele selles päevas. On see ühe lõpu lähenemine? Võib-olla. Aga klassi kokkutulek oli tore. Ikka leidus neid, kes juturingi veeretasid ega lasknud kellelgi igavleda.
Hea on teada, näha, kuulda, kui inimesed ei hädalda, kuigi aastaid kõigil meie klassist on 80 ja rohkemgi.
Seekordses ringis oli jälle 3 arsti ja seepärast polnud ime, et jutud terviseprobleemide juurde kandusid. Ja muidugi ei mindud mööda koroonast. Kui tekkiski paus, mõtlesin: nüüd võtaks taskust oma luuleraamatu ja loeks klassikaaslastele riimitud mõtteid, aga... pelgasin olla nii avali. Ja mõte jäi mõtteks. Kogun julgust tuleva aasta kohtumiseks.
Pean aga ütlema: seekord kohtujad olid küll hea tervise juures. Seda enam meenutasime neid, kes tervise pärast ei saanud klassi kokkutulekule tulla. Jah, aeg on möödunud kiiresti Orissaare keskkooli lõpetamisest.
Sest - aeg ei kõnni, aeg jookseb!
Kas kohtume jälle tuleval aastal? Kindlasti. Aga kus? See jäi praegu lahtiseks.
Veel kord tänud Helvi Koppelile ja Asta Järvaltile. Viimase kodus Tornimäe kandis me kokku saimegi. Ilus, meeldiv, hubane kodu. Ja ma tundsin selget igatsust oma maakodu järele, sest sealgi on loodus meelisklev. Kui ikka linavästrikud, julgeimad linnud, kõnnivad mööda äsjaniidetud nurme, sest nüüd saab putukaid kergemini kätte, siis nad lausa kutsuvad end vaatama. Ja kui lehmalüpsja ehk väike-lehelind hüüab: tsilk-tsolk, tsilk-tsolk!, tunned - me mõistame üksteist.
Ühel ajal häälitseb vihmakass ehk peoleo ja üsna lähedal. Aga kaugelt metsast
kuulutab oma olemasolu metstuvi - kruug-kruug-kruugu! Sain selle linnu nime teada loodusesõbralt kihelkondlaselt Kadri Kullaperelt, kui ta mul hiljuti oma sõbranna Helje Vaheriga maakodus külas oli. See oli harukordne kohtumine! Kuulasin Kadri rääkimisi nagu lugenuks suurt looduseraamatut. Liblikad, kes sel päeval Koka- Pihlaka maja ümber ja õuel lendasid, said kõik oma nimed.
Sel suvel on nii palju kollaseid liblikaid lendamas. Sel suvel kasvab nii jõudsalt angervaks, mis sobivat teetegemiseks, nagu teada sain. Aga koerputk olevat mürgine taim. Ühe asja üle mõtlen ma ka siiamaani. Kadri ütles, et Vilsandielu ei olevat kerge. Vist sellepärast, et ühendus temaga on selline nagu ta on.
Ei ole sellest kaua aega tagasi, kui Kadri ja ta kaaslased jäid saarele tormi möödumist ootama. Ilmad teevadki saare elu ka tormiseks.
Meenutan ikka ja jälle tormi “Ingo”, mis tuli Vilsandilt aastaid tagasi. Naabrimemm oli päris mures, kartis oma suurte puude pärast. Ma tundsin ka siis kõhedust. Aga kui see Saaremaale jõudis, oli tormi viha raugemas.
Kadri aga rääkis, kuidas kirjanik Tõnu Õnnepalu leidis tee Vilsandile, kuidas ta tunde võis peast lugeda poeet ja maalija Aleksander Suumani luulet. Jah, Suuman on klassik!
“Joonistasin metsa
ja metsa kohale päikese.
Inimesed ütlesid:
see on hommik.
Keegi ei öelnud: õhtu.”
(1960)
1978. aastal juhtusin saarele samal ajal Fred Jüssiga. Istusime Suumani pool toas ja Sass luges oma luulet, kuidas ta hõbepajust mööduda ei saanud, sest seal istus tema ema... kellega tore oli vesta ilmast-maast.
Suuman leidis Vilsandilt rahu, värvid maalimiseks ja oma hea loodusluule.
Vilsandil elas ka kirjanik Heino Väli. Muhe mees. Oli kirglik kalastaja. Vahel oli temaga jutuks ta looming, mille kohta ta ütles: “Hea on see, et ma võin metsa maalida ka punaseks. Hea on olla vaba kirjutaja.”
Sellised kohtumised.. Neist jäävad jäljed, mis aitavad aja möödudes mälestusi luua.
Infotelefon: 455 3133
