Meenutusi väikesaarelt Abrukalt

Autor: Jüri Lott
Esmaspäev, 24. august 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Abrukale tulles viskasin käekella nurka. Polnud neil aastail aega elu üle mõelda. Tegemata tööd olid järjekorras. Vana maja ülesehitamine – see oli keeruline ja täitis kõiki mõtteid ja päevi. Sisemiste töödeni jõudes oli tööpäeva pikkuseks 24 tundi.

Kui nälg kimbutas, siis sõin, kui uni või väsimus peale tuli, siis magasin. Olin vana maja lammutamisega jõudnud sinnamaale, et püsti jäid üksnes üksikud seinajupid. Nüüd hakkasin vana maja renoveerimisega tasapisi ühele poole saama. 1998 saime selles juba elada, katus oli peakohal. Elasime visiitabielu. Mare sõitis siia kui töökohustused võimaldasid. Hakkasime kooseluga harjuma, kuid tal tuli Tallinna tagasi sõita.

Suvesaarlane ei tea siinsest aastaringsest elust tuhkagi. Suvel liiguvad igasugused alused Saaremaa ja Abruka vahet. Ollakse nördinud kui mõni reis tormituule tõttu ära jääb. Kõik peab ju liikuma kella pealt, mis sest, et meretagune asi.

Aga talvel on kõik teisiti. Saareasukad on aheldatud lumehangede vahele. Praeguseks, kui ma neid ridu kirjutan (aprill 2010), on siin ületalve 10-11 inimest. Neistki põhimass vanurid. Valla rahakotile oleme arvestatavaks koormaks. Momendil ei näe elanike juurdetulekuks lootuskiirt. Rein Lemberi taolisi elujõulisi, ettevõtlikke mehi võiks saarel olla rohkem.

Muide, olen esimene sisserännanud suvesaarlane. Olin esimene, kes Abrukal omale maa ostis. Olin esimeste seas, kes suvitajana siin ehitama asus. Minu kaasteelistest on Abrukal täna veel alles Salme, Vilma, Õie ja Enn. Ongi kõik.

27. märts 1999 oli Abruka rahvale õnnelik päev. Raul ja Kaupo Heinlaiud päästeti jääprao tagant. Saaremaalt tulles vajus Raul läbi jää vette. Kaupo aitas ta välja ja nii jäid isa ja poeg lamama jääprao taha. Telefoni polnud, jäi üle vaid appi hüüda. Nad olid Abruka kaldast vaid poole kilomeetri kaugusel. Vesi oli jääl juba 23. märtsil. Appihüüdeid kuuldi ja Tallinnast telliti kopter. Roomassaarest sõitis välja Piloot. Õnneks pääseti ligi ja mehed veeti kelgul laevale.

Raul ja Kaupo olid jääl lebanud 3 tundi ja 15 minutit. Pärast haiglas veedetud ööd lasti mehed koju. Aga loodus ei unustanud hoiatamast. Järgmisel päeval, 28. märtsil tabas saart eriliselt tugev äike.
Võidupühal, 23. juunil 2001 ulatati mulle Eesti Vabariigi peaministri Mart Laari poolt tänukiri “Kaunile Eesti kodule”. Pean siia lisama tänu omavalitsuse ametnikele.

7. juulil 2001 sain lõpuks omale traktori. Piirivalvelaev tõi selle üle ja lasi kalda-äärde merre. Oli tegu maalesaamisega. Nüüd seisab EVP-de eest saadud, 50 000 krooni maksnud masin mul kenasti värava taga.

24. septembril 2010 avati uus, kaasaegne sadam koos sadamahoonega. Laevad saavad ööpäevaringselt, probleemideta silduda. Märgutuled põlevad, tee nähtav. Avamispidu oli vägev. Kai peale tõmmati üles suur telk, kuhu kõik see “mees” sisse mahtus ja pidu võis alata. Pikk laud oli heast-paremast lookas. Täpselt samuti kui kunagi kolhoosi lõikuspeol.

Järgmisel hommikul tuli paar tundi lõhkuda puid, et organism õhtusest peotujust toibuks.

On 2010-nda aasta oktoobri viimane nädal. Sel sügisel sain masinad katuse alla. Abrukal pole kunagi nii palju ehitatud kui praegu. Majad kerkivad ridamisi nagu seened augustis – suvitajad, kes otsivad kohta.

Pensionäri suhtlusring jääb iga aastaga ahtamaks. Aastas olen vähemalt korra käinud Kuressaares mõnel kultuuriüritusel. Paar korda isegi lipsu ette sidunud. Kuulasime Artur Rinne 100-nda sünnipäeva mälestuskontserti. Kontsert oli kosutav. Oli põhjust selga panna uus ülikond ja sõlmida ette lips. Olla võrdne võrdsete hulgas.

25. märtsil 2014