[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 24. veebruar 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
veebruar 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
242526272829




Aastad ja inimesed

Tartu rahu ja Tartu ülikool
Autor: Peeter Olesk
Esmaspäev, 27. jaanuar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Tartu ülikooli sisseseadmine eestikeelsena olukorras, mil Tartu rahu oli veel alla kirjutamata ega osanud keegi öelda, millisena see rahu toimima hakkab, oli ennekõike siiski praktiliste sammude pikk rida.

Ülikooli vallasvarast oli tähtsaim osa ta kogud. Need olid viidud Voronežisse, kus nad asuvad praegugi, ehkki Tartu rahuleping nägi ette nende tagastamise. Voronež on Moskva Venemaa lõunapiiril paiknev vana kasakalinn, mis on saanud nime sealse jõe järgi. Jõgi ise on Doni jõe vasakpoolne lisajõgi. Tsaari-Venemaa suhtes asus Voronež seega tagalas, praeguse kaasaja seisuga jääb ta aga sõjategevuse piirkonda.

 Teiseks praktiliseks sammuks oli Tartu ülikoolile sobilike õppejõudude leidmine võimalikult eestlaste hulgast. Sõnastan selle sammu just niiviisi, sest küllalt paljud õppejõud olid osalt murdekeelsed või kasutasid endisaegseid oskussõnu.

Vene keiserliku teaduste akadeemia kirjavahetajaks liikmeks võis olla valitud ka gümnaasiumi ülemõpetaja, ent akadeemia täisliige pidi elama Peterburis ja sai oma leivaraha üksnes akadeemia kaudu. Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis tuli akadeemiline latt tõsta oma õigele kohale hoopiski isesuguste nõudmiste kohaselt. Võiks arvata, et selle lati algkõrguse määras ära ülikooli lõpudiplom, ent ei, sellestki on teada erand, millega ülikooli eesti keele lektorina respekteeriti keelemeest Johannes Voldemar Veskit (1873-1968), kellel lõpudiplom puudus ja kellel polnud ka erialast kõrgharidust. Määravaks sai tõsiasi, et Veski oli lingvistiline autoriteet, oskussõnade looja, kaasaegse eesti keele üks kujundajaid ning nimekas didaktik ja õigupoolest ka entsüklopedist. Tema päevil kehtis ülikoolis pensioniea saabudes selle kategoorilisus, nii et kui Veski aastal 1938 pensionile jäi, luges ta oma aineid – lisaks eesti keelele ka eesti kirjanduse ajalugu alamastmes – edasi ülesandel ehk tunnitasulisena.

 Tsaariaegne ülikool loeti lõpetatuks, kui stuudiumi kinnituseks kirjutati välja kandidaadidiplom. Pärast erilist asjaajamist võidi see nostrifitseerida ehk “meiestada”, aga see ei olnud ametkondlikult nii kohustuslik, et temastki poleks erandeid. Erand tekkis kandidaadikraadi mõttelisest võrdsustamisest magistrikraadiga umbes nagu nüüdki on veel küllalt sage, kui omaaegne teaduste kandidaadikraad võrdsustatakse filosoofiadoktori kraadiga.

Avalike tülideni pole need erandid seni veel viinud ja mitmekümnel juhul nad tekitasidki ainult paksu pahandust, sest selliste erandite kõrvaldamine nõuaks riikidevahelisi kokkuleppeid. Viimane tsaariaegse kandidaadikraadiga õppejõud Tartu ülikoolis oli slavist Villem Ernits (1891-1982), kes lõpetas käsikirjas küll oma saksakeelse doktoritöö soome-ugri keelte mõjudest slaavi keeltesse, kuid sai käsikirja parandusteks tagasi, kaotas siis selle ära ja õpetas korralisi kursusi ilma akadeemilise kraadita. Igatahes palju rohkem õpetas Villem Ernits akadeemiliselt õiget vene keelt ning tõenäoliselt oli ta hilisemas, juba nõukogude okupatsiooni alla viidud ülikoolis ainus, kes oli läbi lugenud kõik kaitsmisele lubatud väitekirjad. Mitte üksnes lugenud, vaid tal oli iga töö kohta ka midagi asjalikku küsida ning kui ta midagi parandas, siis sellele oli küllalt raske vastata lihtsalt niisama.

Probleemid korraliste õppejõukohtade täitmisel tekkisid niisiis juba nn rahvuslike ainete puhul.

Niisugusteks aineteks oli eesti keel, eesti rahvaluule, eesti kirjandus, eesti ajalugu, soome-ugri keeled ja nende võrdlevad vasted. Kokku seega kümmekond distsipliini, millest filosoofiadoktori astmega õpetlastest oli “kaetud” kõigest üks, nimelt dr. Oskar Kallas eesti rahvaluule vallas aastast 1901 Helsingis. Magistrikraad oli ülikooli eesti keele lektoril Jaan Jõgeveril, eesti kirjanduse ajaloos ja võrdlevas kirjandusteaduses Gustav Suitsul, soome-ugri keeltes Julius Margil ja Villem Ridalal. Problemaatiline oli eesti päritolu folklorist Walter Anderson, kes oli doktorikraadiga, kuid optant ega eestistunud tagasi täiel määral. Gustav Suitsul jäi kaitsmiseks kõlbulik väitekiri esitamata, ehkki ta oli oma valdkondades vaieldamatult autoriteetne ja rohkete õpilastega, kellest üks (dr August Annist) promoveerus sellekohase dissertatsiooniga ning kaks (Bernard Kangro ja Rudolf Põldmäe) pääsesid doktorantuuri.

Jaan Jõgeveri doktorantuuri eesti kohanimedest eriti Saaremaal katkestas surm, Villem Ridala ei tulnud teaduslikult õppereisilt Helsingisse tagasi, vaid jäigi sinna ja tegi suurema osa oma elutööst Helsingi ülikooli eesti keele lektorina. Välja arvatud professor Walter Anderson, vastas ülejäänute akadeemiline kvalifikatsioon enam-vähem gümnaasiumi ülemõpetaja tunnustele, mille järgi valiti teisigi õppejõude.

 Üks nimi on eespool loetletutest ometi puudu. See on Rintsis aastal 1873 kohaliku köster-koolmeistri pojana sündinud Nikolai Kann, kes õppis Peterburi ülikoolis uusi keeli ja võrdlevat kirjandusteadust. Lõpetanud ülikooli aastal 1901, jäeti ta samasse valmistuma professori kutseks, mis tegelikult tähendas küllalt kõrget tunnustust. Isik, kellele säärane ettepanek tehti, sai võimaluse täiendada end välismaal ja kui ta seal kaitses filosoofiadoktori kraadi, järgnes sellele magistritöö esitamine Vene tsaaririigis. Pärast magistritöö lõpetamist järgnes veel doktoridissertatsiooni kaitsmine, misjärel tekkis promovendil õigus kandideerida esimesele vabanenud professuurile kas algul erakorralises vormis või kohe korraliselt. Teada on, et viitega ainelisele kitsikusele ütles Nikolai Kann pakkumisest saada lõppude lõpuks ise professoriks ära ning otsustas rahaliselt märksa kindlama töökoha kasuks, hakates õpetajaks gümnaasiumites.

Aastal 1915 sai ta Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi direktoriks, kuid tuli 4 aastat hiljem kõne alla kui teine võimalik kandidaat eesti kirjanduse ajaloo ja võrdleva kirjandusteaduse tulevase professori kohale. Uurimusi tal ette näidata ei olnud, aga tal oli piisav ettevalmistus klassikalistes keeltes (kreeka ja ladina), uutes keeltes nagu inglise, prantsuse, hispaania ja itaalia, võrdlevas kirjandusteaduses ning võib-olla ka uute keelte foneetikas ning nende kaudu vastavas värsiõpetuses. Koolidele soetatud õppevara järgi võiks arvata, et Nikolai Kann õppis Peterburis peamiselt germanistikat, ent see arvamine võib olla täiesti ekslik, sest me ei tea ju, kes olid ülikoolis tema lemmikõppejõud ja missugused olid ta lemmikained.

 Sellega pole kuidagi tahetud öelda, nagu oleks Nikolai Kannule Tartu poolt vaadatuna liiga tehtud. Tema oli koolijuht ja haridustegelane, mitte niivõrd akadeemiline kodanik, millist positsiooni ootasid Tartu ülikooli ümbertegijad ennekõike. Gustav Suits hakkas sellisele positsioonile vastama võrdlemisi kiiresti, täiendades end eriti just nendes valdkondades, mille Nikolai Kann oli saanud korraliku aluspõhja juba Peterburis.

Kui Gustav Suitsu esimesed käsitlused võrdlevast kirjandusteadusest ja kirjandusloost üldse olid veel silmanähtavalt kobavad, siis alates kustki 1920. aastate keskpaigast on ta juba kindlapilguline uurija, kellel järgneva pooleteise aastakümne kestes valmis mitu raamatuformaadilist uurimust ja kellelt oli oma kooli saanud tosinkond uue põlvkonna teadlast.

 Mõtlema võiks panna see, kuidas 1919-1920 kujundas Vabadussõjast väljuvas Eesti Vabariigis eestikeelse Tartu ülikooli vaimse palge üks saarlasest professor (Jaan Jõgever), üks saarlasest dotsent (Konstantin Ramul), üks saarlasest filosoofiadoktor – kordaksin Oskar Kallase nime üle – ja kandidaate teaduslikuks edasiõppimiseks olnuks võtta veelgi. Just seda palet oli hädasti tarvis, sest tema kaudu muutus kõrgem teadus lähedaseks ka nendele vabariigikaaslastele, kes ise pole Tartus kas üldse õppinud või keda pole nn suurde teadusesse kutsutud, aga kes on seda neile jõukohasel viisil toetanud.

Teadus ilma avaliku toetuseta ei tule enesega toime. Üks niisuguseid toimetuleku-tunnuseid on tarviliku kriitikameele olemasolu. Mulle tundubki, et juba pikemat aega me oleme riigina enestega läbimõtlematult rahul. Umbes nõnda, et heaoluühiskonda meil veel pole, ent heaoluteadus juba on!

 22. I 2020 Tähtvere mõisas  

Täna loetuimad
Perekondlik (2)
Oma kätega loodu pakub Raivole rahuldust ja rõõmu
In memoriam Mihkel Smeljanski
Muhus jagati parimatele preemiaid ja tunnustusi
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid (3)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (13)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (1)
Lümanda elutööpreemia pälvis spordihing Urve Vakker (9)
Sandra Sepp: advokaat peab olema inimlik (1)
Mustjala teenetemärk jäi tänavu välja andmata
Priit Penule maaeluministeeriumi kuldne teenetemärk (1)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (7)
Toitumisekspert: tervisliku toitumise ABC tuleb kasuks igaühele
Rahvas, rahvus, riik (4)
Nädala loetavuse top 5
Kaunispe külas hukkus autot remontinud mees
Pulmapidu päädis kolmekordse luumurruga (11)
Valla järelevalve peaspetsialist lahkub ametist (21)
Perekondlik (2)
Imetüdruk läbis aastaga kaks klassi (29)
Kommentaarid
Lümanda elutööpreemia pälvis spordihing Urve Vakker (9)
Tuba, kus maailm muutub paremaks (13)
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid (3)
Mahavõetud puud suurendavad haigla parkimisruumi (11)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (7)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (13)
Nelja maakonna naiskodukaitsjad õppisid evakuatsiooni (7)
Sõnajalad kolivad tuuleenergeetika arenduskeskuse Saaremaalt ära (25)
Kuressaares toimus robootikaliiga eelvoor (6)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud