[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 17. august 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
august 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031




Aastad ja inimesed

Helin südames – Ivo Linna tähistab juubelit (1)
Autor: Peeter Olesk
Esmaspäev, 10. juuni 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kui ma juba oskasin raadiot kuulata, kostis sealt kaks või kolm häält: Heli Lääts, Artur Rinne ja Ott Raukas üksi („Laimujutu aaria“ Rossini „Sevilla habemeajajas“) ning koos Georg Otsaga Donizetti ooperis „Don Pasquale“.

Nende järel jäi meelde film „Ma kõnnin mööda Moskvat“ (1963) oma muretu meloodiaga. Vististi aasta hiljem läksin küla peale kuulama teleülekannet juba teistsugusest Moskvast, kus Herbert von Karajan dirigeeris ka „Sevilla habemeajajat“. Kaua võis kuulata reibast Kalmer Tennosaart. Siis tulid biitlid, siis varane Marju Kuut.

Nende järel saabus kevadsuvi 1969. Klassivend, karikaturist, maalija ja laulumees Kuulo Vahter ütles korra, et Tallinna kesklinnas, Harjumäe kõlakojas annab kontserdi garnisoni estraadiorkester, solistiks noor sõdurpoiss, keda peab ilmtingimata kuulama. Läksimegi. Ilm oli lüüriliselt päikeseline, publikut vahest poolsada inimest. Laval seisis orkestrist eespool sõdurimundris noormees, kes laulis vahest tund aega. Mida, oli meelest läinud juba sama päeva hilisõhtuks, aga meelde jäi helin – sootuks teistsugune kui noorel Jaak Joalal, kes minu äratundmist mööda tasa laulda ei osanudki. Joala pani kuulama, Ivo Linna ajendas mõtlema.

Ma ei tea kedagi, kelle muusikaline algharidus oleks sugenenud Glenn Milleri ja Raimond Valgre vahel nii, et tal oleks kõrva poolest kasvõi üksainukegi ratsionaalne argument selle kohta, mis seletaks muusikalise ime sünni lõpuni ära. Väikese poisi maailmas ei võinud sõjaeelsed tantsulaulud, joogilaulud ja laulud koduigatsusest veel omased olla – nagu ma ei ole kuulnud ka ühtegi poiste- ja plikadekampa laulmas nii nõudlikku seadet nagu Mart Saare „Leelo“. Mis noori ja vanu ühendas, oli ühislaulmine, ehkki Ivo Linna on meiesugustest mitu aastat vanem. Neid ei harjutatud, kuid nad püsisid peas. Nagu püsisid meeles ka tuntumad koraalid.

Muidugi ei mõelnud ma siis ega hiljemgi seeüle, kuidas mistahes laul Ivo Linnal ikkagi välja tuleb, kuidas ta seda teeb. Väga palju rikkus meieaegseid relatiivne noodilugemine, sest me ei vallanud korralikult traditsioonilistki do-re-mi-d. Ent oli mõtlemapanev, et nooremat Ivo Linnat võis kaasa laulda, et ta, välja arvatud mõned kroonulikud palad, ei laulnud valitutele, vaid oli üks meie hulgast. Isegi siis, kui ta koos „Rock Hotelliga“ laulis niisugust vigurit nagu „Tean, ei tea“.

Enesestmõistetava ühislaulmise lõpetas mitu tegurit. Üks oli „Abba“ intensiivne esiletulek aastal 1972, mil kvartetti hakkasid saatma taustalauljad. Raadios võis aimata, et nad kuuluvad asja juurde, televiisoriekraanil neid näha ei olnud. Teiseks kuulusid juba varasemast moodsasse kottu niisugused raadiod, kuhu oli grammofon juba sisse ehitatud. Sellistega seltsisid taskuraadiod iseseisvate muusikaprogrammidega. Ja kolmandaks muutus laulmine väikeseks etenduseks. Väheliikuvast lauljast sai dünaamiline näitleja – nagu seda Rossini Figaro peabki olema, kuna ta on kord siin, kord seal.

Kuna me ei tunne Ivo Linnaga teineteist, siis ei oska ma öelda, kui suur plaadi- ja lindikogu tal kodus on. Rohkem huvitab minusugust see, kuivõrd ta kuulab sümfoonilist muusikat, kus heli täpsuse panevad paika klaver ja viiul. Näiteks kui tundlikult kuulab Ivo Linna Mozartit või Brahmsi „Ungari tantse“? „Väliselt“ võib jääda mulje, nagu ei tempereeriks Ivo Linna oma laule üldse. See ei ole siiski võimalik, sest laul on heli voolavus ajas. Kes selles kahtleb, kuulaku Ivo Linna esituses Raimond Valgre laulu „Mul meeles veel“.

Selle meloodia saatel saab juba ka tantsida. Veelgi tantsitavam on Avo Tamme „Aeg annab kõik“ Heidy Tamme laulduna. Muidugi oleks kõige parem, kui sedasorti asjaoludest räägiks Ivo Linna ise; kui ta annaks mõned laulutunnid solistile ja ansamblile. Kus miski pill asub, kui kõvasti peab ta mängima, kuidas kompenseerida löökpillide puudumist jne. Et noor inimene õpiks partituuri lugema nii siis, kui see on olemas kui ka siis, kui teda pole.

Milline rahvalaul, sealhulgas ka uuem ehk lõppriimiline, on ehe ja miks võib minna nõnda, et helilooja eelistab hoopiski seadet? Heino Eller kasutas oma seadete kohta tema jaoks oskussõna „rahvatoonis“. Neid on esitatud märksa vähem kui Mart Saare omi. Artur Rinne ei laulnud kumbagi ja Ivo Linna repertuaarist tean ma vaid üht laulu, millest saab kindlasti väita, et see on rahvalik, nimelt „Muhumaa“.

Teisisõnu meeldiks mulle väga, kui Ivo Linna ei tuleks meelelahutustööstusele nii palju vastu kui ta seda muidu teeb. Meelelahutustööstus muudab inimese tarbijaks ja ta hakkab loovuses kaotama. Ent inimene on loodud loojaks ning nii, nagu meil tuleb omandada matemaatika või keemia „tähemärgid“, pole mingi patt soovida seda ka noodimärkidest.

Näiteks mida tähendab „do“ ja mis saab temast siis, kui ta asendada „jo“-ga? Peab ju leiduma mingi heliredelite-alane miinimum – kui mitte (kaasa)laulmiseks, siis näiteks selleks, et nautida Mozarti „Väikest öömuusikat“ (1787), millest on olemas redaktsioonid kvartetile, kammerorkestrile, pianistile ja klaverile neljal käel.

Selle esimene osa on määratud esitamiseks „allegro“ ehk itaalia keeles kiiresti, kuid ka lõbusalt. Tempost peavad kinni kõik redaktsioonid, ent pole pianisti võimuses saavutada klahvidel samasugust kõla nagu suudavad kammerorkestri 2 kontrabassi. Kui tahetakse lihtsamat ülesannet, siis olgu selleks kõrvutada Mozarti ja Beethoveni „Türgi marsid“.

Ivo Linna vist ei ole laulnud ainsatki marssi, minu mulje järgi ka mitte jenkat ega saksa lööklaule. Kui noore Marju Kuudi laulude (näit. „Naerukuu aprill“) saatel oli lihtne tantsida, siis Ivo Linnat kuulates (näit. „Kesköötund“. Laulu esitas esmakordselt inglise ansambel „Herman`s Hermits“ aastal 1966, solistiks Peter Noone) nõuab tantsimine pingutust.

Kuid Ivo Linna ongi põnev laulja.

22. V 2019 Tähtvere mõisas


Täna loetuimad
Taluapteek vahetab asukohta (5)
Perekondlik
Merinvest koondas 40 töötajat  (18)
Proua kui elav ajalugu
Andres Tarvis: Tagaranna on tasakaal
Vaba Rahva Laul hoiab rahvuslikkust elus  (22)
Kui kändudele tuleb elu sisse
Kaalis matkatakse „Hõbevalge“ radadele
Saaremaa on Viljandis esindatud
Kampaania „Lapsed kooli“ aitab koolitarbeid koguda
Kiri tulevastele põlvedele
Muinsuskaitseametist toetuse taotlemise aega lühendati
Robotlaev näitab laevanduse tulevikku
Muinsuskaitsjad tutvustavad linna ajalooväärtuseid
JUHTKIRI - Vabaduse võimalusest lauludes
Nädala loetavuse top 5
Muusik Rein Rannap pettus Saaremaa ehitajates (31)
Saare neiu sattus õnnetusse (5)
Noor mees sai tööõnnetuses raskelt viga (17)
Värskelt pandud teekate võeti üles  (26)
Mees võis naise riided süüdata
Kommentaarid
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (62)
Muusik Rein Rannap pettus Saaremaa ehitajates (31)
Taluapteek vahetab asukohta (5)
Vaba Rahva Laul hoiab rahvuslikkust elus  (22)
Kuressaare turuhoone lihapoest saab alati värsket kaupa (10)
Merinvest koondas 40 töötajat  (18)
Hoovikohvikud Orissaares uksi ei ava (5)
JUHTKIRI - Kolm ja üks (3)
Tumala lahing kütab jätkuvalt kirgi (32)
Tarvitet massinad ja saunabussid ühendavad jõud (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud