[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 21. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




Aastad ja inimesed

Saaremaa giidinduse ajaloost (2)
Autor: Riida Kask
Esmaspäev, 27. mai 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

1971. aasta sügisel panin ennast ka ekskursioonijuhtide kursustele kirja. Loengud toimusid igal laupäeval. Kursuseid korraldas Saaremaa Muuseum.

Lektoriteks olid muuseumi direktor Timotheus Linna ja ekspositsiooniosakonna juhataja Arnolt Allik, samuti .  Aadu Toomessalu, Agu Aaloe, Leo Aumees, Mari Reitalu ja veel paljud teised. 1974. aastal tuli Saaremaa Muuseumisse vanemteaduriks Olavi Pesti, kellest 1976.aastast sai teadusdirektor .1977. aastal alustas ekspositsiooniosakonna juhatajana tööd Endel Püüa, kellest 1988.aastal sai muuseumi direktor. Sellel kohal töötas Endel Püüa 20.detsembrini 2017, millal ta oma ajaloolise luubi ja ametikoha Rita Valgele üle andis.

  Nii olid hilisematel aastatel giidide kursuste lektoriteks suures osas Olavi Pesti ja Endel Püüa. Lektoriks oli meil veel Raul Salumäe, kes 1988.aastal pärast Tartu ülikooli lõpetamist etnoloogina tuli Saaremaa Muuseumisse tööle ja töötas seal mitmetel kohtadel kuni 25.aprillini 2015, mil tal tuli ootamatult lahkuda taevastele radadele. Olen talle tänaseni tänulik huvitavate andmete eest.

Kuidas minust sai giid

Minu jaoks oli õpitav materjal küllaltki mahukas. Palju sai loetud. Mais 1972 toimusid eksamid. Minult võttis eksami vastu Arnold Allik. Ja nii ma giidiks sain.
Ega see ekskursioonijuhi töö pikka aega kerge ei olnud, eriti linnuses. Suurt peavalu valmistas meile heraldika. Sageli linnusesse juhtima minnes süda lihtsalt värises hirmust, et ega ometi see grupp vapindusest huvitu.
Olavi Pesti oma headuses luges meile vapindusest, vapi omanikest ja Acermannide koolkonnast ning vappidest, mis olid linnuse seintel (eesti kõrgbaroki suurim nikerduskunstnik oli Christian Acermann, kes tuli Eestisse juba 1672. aastal).

Vappide tundmaõppimist mõjutas lihtsalt vajadus. Sai muretsetud andmed keskaegsest sümboolikast, kleebitud vapid papitükkidele ning kirjutatud eesti- ja venekeelsed tekstid nende taha. Venekeelse teksti koostamisel aitasid mind Tanja Abramova ja minu abikaasa, kes kolm aastat pärast mind lõpetas giidide kursused.

 Kui 1985. aastal sai muuseum uued vitriinid ja uue ekspositsiooni, algas meeletu seintelt mahakirjutamine ja hiljem sellele kõigele lisamaterjali otsimine. Üheks lisamaterjali hankimise viisiks oli ajalehtedest väljalõigete tegemine. Tänapäeval on see materjal internetis mõne kliki kaugusel.

   Infopunkt hakkas tegutsema Kuressaares alates 1994.aasta maikuust, nimega Kuressaare Turismiinformatsiooni Keskus. 1994. aasta maist kuni aasta lõpuni kasutas infopunkti teenust 2735 inimest. Külastajaid oli 28 riigist. Infopunkti juhatajaks sai Anne Trei. Infopunkti külastajate arv on aastatega kasvanud, 2003. aastal oli neid 17 277.

 Suhted turismigruppide ja giidide-büroo esindajate vahel olid kindlaks määratud. Tasu maksmisel juhtimise eest pidi rühma esindaja täitma ankeedi ja lisama teenindava firma ja giidi nime.

Kui lõpetasin giidide kursused 1972. aastal ja samuti mitmed aastad hiljem, olid kursused ikka tasuta ja meil kõigil oli võimalik taas minna kuulama huvitavaid loenguid. Mari Reitalu, nähes meid juba mitmendat ja mitmendat korda kuulamas tema loengut, nimetas meid “eluaegseteks üliõpilasteks”.

25 aastat tagasi

Üks paremini säilinud materjal giidindusest on novembrist 1995, kus AS Saare Matkad kutsub huvilisi giidide kursustele.

Kursused algasid 5.novembril 1994 ja lõppesid aprilli lõpus 1995. Loengute kestvus oli 6 kuud. Loenguid ja õppeekskursioone oli 165 tundi. AS Saare Matkad kursuse tasu oli 1300 krooni ja paarisloeng 25 krooni. Loengud toimusid Kuressaare ametikoolis, kus oli ka ööbimisvõimalus: laupäeviti kell 10-18 ja pühapäeviti 10-16.30. Lektoriteks olid : Bruno Pao, Tõnu Sepp, Ella Vooglaid, Enda Naaber, Elvi Viira, Mari Koppel, Urve Saar, Arno Ilves, Ester Kaljo, Karmela Ollin, Arda Raiss, Mari Reitalu, Martin Herman, Tõnu Talvi, Urve Kirss, Olavi Pesti, Külli Rikas, Laine Tarvis, Ly Pihl, Veera Hani, Anne Trei, Arnold Allik, Reet Truuväärt, Kaie Keskküla, Hilja Lepik, Juhan Nemvalts,Reet Villing, Helvi Koppel.

 Kursuslasi alustas 24 ja lõpetas 18: Maie Kahju , Helle Paul /rootsi keel/, Rein Lind /soome keel/, Edith Sepp rootsi keel/, Tiiu Kiil /soome keel/, Peeter Sepp /rootsi keel/, Katrin Äär /soome keel/, Riina Tamsalu /soome keel/, Sirje Ess /soome keel /, Reet Truuväärt, Tiina Ojala, Riina Tarvis /rootsi keel/, Liia Arikas /saksa keel/, Epp Petrov , Maiju Zupping /soome keel/, Agne Petersoo, Liivi Rahnel /saksa ja inglise keel/. Need 18 giidi oli kingitus meie maakonnale!
30. juunil 2010 algasid linnuse restaureerimis- ja konserveerimise tööd, mis lõppesid 20. novembril 2015 arendusprojekti lõpetamise puhul teadusliku konverentsiga “Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine. Konserveerimis ja restaureerimistööd”.

Kuressaare linnusest

2015.aastal sai Kuressaare linnus ja muuseumi püsiekspositsioon maailma suurima reisiportaali Tripadvisor kvaliteediauhinna. Seda auhinda jagatakse vaid ettevõtetele, kes on külastajatelt saanud erakordselt positiivset tagasisidet. 

Kuid juba ennem, 2003. aastal, arvati Kuressaare kindlus nominendiks UNESCO maailmapärandi nimekirja.

 Nii uhke on ronida üles kaitsekäigule ja näidata sealt turistidele bastione, kurtiine, raveliine ja kogu seda miljonilist vaadet. Mu rind iga kord lausa kerkib uhkusest (Tripadvisori aukiri on väljas muuseumis). Tollasteks restaureerimistöödeks oli eraldatud 60 miljonit krooni ehk 4 miljonit eurot.
2018. aastal eraldati Saaremaa Muuseumile raha 626 152 €, millega tahetakse teha korda mänguväljak, kohviku ja õppeklassi ruum, merepoolne sissesõidutee ja valgustus, kolm raudtreppi ja õiges mõõtkavas makett.
Lõpetama peab selle töö 1. novembriks 2020.

Jalutades 17.aprillil 2019 linnuse merepoolsel küljel oli minu üllatus suur. Merepoolne linnusest tulev sõidutee oli peaaegu korda tehtud. Sõidutee oli väiksematest munakividest ja ääres oli klombitud graniidist ilus kõnnitee.
Kõnnitee äärel madalatel mustadel postidel ka teevalgustus. Teenõlvad olid sillutatud suuremate munakividega, mis ilusasti harmoneerusid läänebastioni suurte kividega. No tore!.

Turisminduses on vajalikud objektid, ekspositsioon ja giidid. Meie muuseumi kogudes on üle 155 000 eksponaadi, kuid neist ekspositsioonis üle 4%.
Ma ei ole sugugi nõus arvamusega, et muuseumil on mingil määral vanamoelisuse hõngu juures . Vaat see just turistidele meeldibki.. Olen kuulnud vana osa kohta ainult kiitvaid sõnu. Kas see tõesti on ainult viisakusest.?

Giide õpetati rääkima

Olen võrrelnud mitmete aastate ja erinevate inimeste ekskursioonijuhtimise metoodika loenguid püsiekspositsiooni tutvustamisel. Need õpetused giididele on küll sarnased , kuid ka huvitavalt erinevad. 70-ndatel aastatel oli huvitav Arnold Alliku õpetus:

“Muuseumis tahab turist näha ja teada, selleks peab giid andma teatud aja iseseisvaks vaatamiseks- no 10-15 sekundit. Giid peab vaadeldavast objektist asuma 3-4 meetri kaugusel. Ekskursioonijuht peab rääkima väljendusrikkalt, paraja žestiga ja oskama oma häält kontrollida. Mitte mingil juhul ei tohi jätta muljet, et esitad suure vaevaga kätteõpitud materjali. Kõne peab olema aeglane, jättes mõtlemiseks aega”.

Arnold Allik ei unustanud kunagi rõhutamast asjaolu, et giid võib rääkida vähem, kuid peab teadma tunduvalt rohkem, kui räägib.

1972. aastal luges meile ekskursioonijuhtimise õpetusi Timotheus Linna. Tema asetas rõhu just ekskursiooni lõpetamisele, sest tähtis on, et turistid lahkuksid heas meeleolus. Mina isiklikult pean kõige olulisemaks esimest kohtumist grupiga, sest luues sellel kohtumisel hea suhte, olid ka järgmistel päevadel suhted meeldivad.

Timotheus Linna soovitas alustada ja lõpetada ekskursiooni mõningate värsiridadega. Mäletan, et õpilastele sai loetud:
Kasvasin kesk kadakaid, kadakaid ja kive, need on minu vennad –õed, kellel pole nime.

Koguvas, kui olime tutvunud muuseumi ja külaga ning viimase objektina väljunud rahvariiete muuseumist, lugesin Juhan Smuuli ridu:
Nad hindavad ennast ja mõtlevad nii,
samapalju kui meres on tuuli,
samapalju kui Väikeses väinas on vett,
saavad Koguvas elama Smuulid.
Kui mitte täitsa, siis suuremalt jaolt, nende õlul
seisab maailm ülal. Päris õige see pole,
kuid siiski on hea, kui nii mõtleb endast üks küla.
Odalätsi allikatel lugesime Endla Tegova allikate värsse:  Kel iial sel allikal vett puudutab suu,
sel kallimast kallim on alati truu.

Neid värsse oli vist kuus, kõik seda vett kiitvad. Turistid pesid oma nägu ja jõid vett, olin hirmul, et uputavad ennast veel ära. Kuid nalja - naeru kui palju ja edasiseks reisiks lõbus tuju.

Kord tuli allikatele kahe kanistriga Kihelkonna koduuurija Kalju Eerik. Olime huvitatud, et milleks ta seda vett siit veab, selgitas tema , et ikka kohvi keetmiseks.

Kohvivee jutt levis kulutulena, sest nüüd paljud järgmised grupid tahtsid ka minna kohvivee allikatele.Ei aidanud minu seletus, et iga allika vesi on selleks kõlbulik.

Väga meeldis ka õpilastele luuletus kadakast. Selle pikkus on küll 19 salmi. Kuid sellest polnud häda, sest salm kadakast oli mul alati kaasas.
Kadak ohkas, kadak kaebas, kõikidest ma põlatud.

Oleksid mul kenad lehed, oleksin ma austatud.
 Lugesin neid ridu õpilastele vastavalt huvile. Lõppes see luuletus umbes nii:
Seisan siin nüüd ööd ja päevad vagusi ja puutmata, julgeb keegi ligi tulla, torkan oma okkaga.

 Kui me aga lõpetasime juhtimise Mihkel Ranna dendraariumis, lugesime lõpetuseks Niina Klaasi luuletust Mihklist:

 Siin Mihkel kaevas, mulda vedas, pae sisse tegi asemed
ja võõramaised puud ja põõsad, tal olid kodu asemel.

Ja viimane salm kõlas nii:
Siin vanas aias pilvele, kord viipamas on põlispuud, kuid küllap muutub lugu sepast kord muinasjutuks rahvasuus.
 
Järgneb leheküljel “Aastad ja inimesed” 3. juunil.

Täna loetuimad
Detektorist jääb kuldvõru leiuautasust ilma (1)
Coopi poebussiliinid alustavad novembris
Lähen ja tulen, tulen ja lähen
Vald üürib taksopeatused välja
Kolme päeva jooksu võit Nikolajevile ja Tšernovile
Seitse selgeltnägijat käisid sügistuuril
Ideafarm muutub mahedamaks
Pärsamal algasid lustlikud laupäevad
Saarlaste jooksuau hoidsid kõrgel Kalev Õisnurm ja Eliise Hoogand
Saarlaste tähtpäevi 2019. aastal
Lätis oli vollemängu täie raha eest
JUHTKIRI - Jooksmisest ja armastusest
Keelpillifestival täitis kuulajad muusikaga
Nädala loetavuse top 5
Detektorist jääb kuldvõru leiuautasust ilma (1)
Coopi poebussiliinid alustavad novembris
Lähen ja tulen, tulen ja lähen
Vald üürib taksopeatused välja
Kolme päeva jooksu võit Nikolajevile ja Tšernovile
Kommentaarid
Tuhandetest taimeliikidest süüakse valdavalt ainult üheksat (13)
Omanik lõpetas krundil parkimisvõimaluse (18)
Detektorist jääb kuldvõru leiuautasust ilma (1)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (71)
Kohus ei rahuldanud Leedo 23,9-miljonilist kahjunõuet (18)
KG õpilased nõuavad kooli menüüsse vegantoitu (58)
Inspektsioon süüdistas kalurit ilma tõenditeta (17)
Pihtla soovib spordijuhti ja noorsootöötajat (12)
Tervendaja Merle Mägi: ole iseendale teejuhiks (10)
Tornimäe põhikool on rokkiv kool (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud