[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 30. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Aastad ja inimesed

Küüditamine oli sihiteadlik tegu
Autor: Peeter Olesk
Esmaspäev, 01. aprill 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kõige raskem oli mul umbes 30 aastat tagasi selgitada Tartu ülikoolis vene filoloogidele Eesti Vabariigi kodanike küüditamist Venemaale ehk umbmäärasemalt Siberisse.

Ma ei alustanud aastast 1940, vaid Põhjasõjast, mil vabariiki muidugi veel polnud, aga maarahvas oli kindlasti. Seda kõike tuli üliõpilastele seletada vene keeles ilma igasuguse võimaluseta soovitada lugeda mõndki asjaomast uurimust juurde. Või rääkida kellegagi, keda küüditati 1949 või kes oli Siberis sündinud enne vanemate sealt vabanemist. Inimeste evakueerimine Metsamaalt kohe Chornobõli katastroofi järel ei olnud eestlaste küüditamisega võrreldav, sest seda tingis vale inimtegevus. Elektrijaama reaktor oli vigane.

Rahvuselt eestlaste hävitamine teispool Peipsit Nõukogude Liidus ja nõukogude järkjärguline interventsioon Eesti Vabariigi territooriumile olid aga mitte lihtsalt “konstruktsioonivead”, vaid Venemaast ühe osa sihiteadlik tegevus kontrollimaks kogu Läänemerd kui Atlandi ookeani üht soppi Ida-Preisimaast kuni Ahvenamaani.

 On tõsi, et eestlased polnud ainsad, keda küüditati. Meie ligidusest on küüditatud liivlasi, lätlasi, ingerlasi, vadjalasi, isureid, ingerisoomlasi. Meie keskelt hävitati Laiuse mustlased ja muist juute.  Ma ei küsi, mille nimel, vaid olen veenunud, et sõna “holokaust”ei ole ammendav genotsiidi kõigi vormide suhtes. Kuni sünnivad teised sõnad, jääb üle vähemasti kirjeldada, mis toimus küüditamise käigus ja miks me ei tohi seda unustada. Veelgi enam: miks me peame seda õpetama ka teistele, eriti nendele, kes arvavad rumalast peast, et küüditamise meelespidamine on midagi liialt isiklikku.

 Olen rääkinud küüditatutega 1941 ja 1949. Olen tundud neid, kes Siberis sündisid. Ja muidugi neid, kes küüditatuid aitasid, kasvõi neile järele minnes. Samuti tundsin ma Järvamaa metsavendi. Nendest, kes küüditamise eest kaasvastutasid, tundsin ma ainult üht, nimelt Eesti NSV Ülemnõukogu esimehe omaaegset asetäitjat Nigol Andresenit (1899-1985), kes oli minu erialane õpetaja väljaspool tunniplaani. Kuid ühtegi küüditajat ennast või konvoimeest ma ei tunne –erinevalt omakaitsemeestest. Jüri Pihli kaudu tean vaid, kuidas viimasel küüditamisel Saaremaal olid seda suvalises majapidamises läbi viima määratud mehed korraga haiged ja nende asemele määrati noored poisid. Kummal pool Maadevahejõge oli poisse rohkem, ei oska öelda. Mis ootab küüditatuid Siberis ees, ei võinud poisid teada, kuna nad ise polnud seal käinud. Neil polnud aimugi isegi mitte sellest, millal vagunid sinna jõuavad ja millal saab joogivett.

 Siber võis ühendada, aga peamiselt sunnismaisuse ja mitte vabaduse kaudu, sest Nõukogude Liit oli olemuselt ikkagi lahutav, vastandav ja assimileeriv kord. Kuidas, seda koges meie pere väga konkreetselt. Minu ema ja tema Tallinnas elavaid õdesid ei küüditatud. 1941. aastal küüditati nende Türil elava noorima õe mehepoolne suguvõsa. 1944 läks Eestisse jäänud perepool paadiga Rootsi, noorimaks sõitjaks 2-aastane poeg. Rootsi ei andnud Türi omakaitse juhist pereisa välja, vaid kõik pereliikmed said Rootsi kodakondsuse. 1961 ja 1962 püüdis tädi minu ema üle mere külla kutsuda, pandiks 2 last. Vastava palvekirja esitas Rootsi kuningas. Vastuseks oli ühemõtteline “Ei!”. Millalgi 1960. aastate lõpul sai aga loa asuda alaliselt Iisraeli riiki elama juuditar, kes oli Oleskite peretuttav.

Tema – sugugi mitte erandlikult - võis, väga paljud ehk selge enamik ei võinud. Seda võib nimetada segregatsiooniks, mis on küüditamise pisut leebem analoog.

Minusugune ei eita holokausti, ent ma ei saa aru ühestki, kes ei mõista küüditamist. Küüditamine on inimsusevastane kuritegu, mitte inimhingede väljatoomine sõja jalust. See viimane on tavaliselt päästeoperatsioon. Küüditamine seevastu ei ole kättemaksuoperatsioon. Kui Saardest küüditati 1949 nüüdse kindral Ants Laaneotsa vanemad – Ants ise oli siis rinnalaps - , ei võinud Ants olla teinud midagi kurja ega olnud siinmail ka sõda tulekul. Ja Saardet ei tehtud inimtühjaks. Nõukogude võim ei hakanud seal ka midagi ehitama, midagi niisugust nagu hiljem tsemenditehas “Punane Kunda”.

Moskvas (küüditamine ei olnud “vabariiklik” siseküsimus) otsustati, et Eestist äraviidav tööjõud koos peredega on vajalik kaevandustes, metsatöödel ja raudteede ehitamisel meietaoliste jaoks täiesti võõrastes oludes. Keegi ei värvanud seda tööjõudu, vaid esmalt ta vangistati.

 Eesti keele õpetamisel mitte-eestlastele ei ole minu jaoks esmatähtis, kuhu paneb õpilane kirjas koma või kas ta hakkab valdama meie keeles häälikut, mida märgib õ-täht just toodud kujul (O.W. Masing otsis sobivat vormi mitu aastat). Sõna “küüditama”on võõrale ka transkriptsiooniliselt raske, sest interneti jaoks on temas 3 täpitähte ja näiteks ü-häälikut, mis on labialiseeritud avahäälik ehk lihtsamani öeldes täishäälik, pole umlaudiga u-tähena väga paljudes keeltes. Järelikult peab võõras  aru saama vähemalt “küüditamise” rahvuslikust semantikast. Kui ei saa, ei mõista ka eesti keelt.

 Tuleb ikka ja jälle meelde tuletada, et inimkeel on ajalugu kogu aeg, kas siis, kui tänavatel ei demonstreerita. Nüüd on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tegevjuhid ähvardanud meid sellega, et kui nendega keskpõrandal ei arvestata, tuleb rahvas uksest välja. Ma ei usu seda, sest miks peaksid minusarnased inimesed andma ennast meile võõraste arvamiste alamaks. Nad ei saa meid küüditada, sest Eestis ei ole oma Siberit. Nad saavad meid eksitada lubadustega, mille eest nad ei vastuta.

 Küüditamine ei olnud eksitus. See oli sihiteadlik tegu, mida Saaremaal tehti 9 aasta jooksul 4 korda: 3 küüditamist Siberisse, 1 äravedu Saksamaale. Oli inimesi, kes jäid paigale, kuid ma usun, et see puudutas siiski kõiki. Omal ajal võttis Lääs Nõukogude Liidu suhtes omaks külma sõja doktriini ja küüditamisi peeti sealtpoolt nagu kurjuse impeeriumi siseasjaks. Tänavarahutused nüüdses Eestis ei ole enam Eesti Vabariigi siseasi. Iseasi, et mitte ükski Euroopa riik ei ole käesoleval ajal seesmiselt vaba ja kui mõni neist riikidest peakski põhiseaduslikule korrale appi tulema, siis igatahes mitte kommikarbiga. Meie oleme Kreekat aidanud ja kindlasti aitaks ka Rail Baltic Soomet, aga tänavarahutusi maha suruda – seda teised riigid meie eest meie kodus ei tee.
 Need rahutused ei puhasta õhku ega karasta kedagi. Kes arvab vastupidist, on küüditamise unustanud.

 26. III 2019 Tähtvere mõisas.      

Täna loetuimad
Tiiu Aro: Edward Laane tunnustamiseks on teisi võimalusi (21)
Koroonakriis sünnitas mõtte seeni kasvatama hakata (6)
Autod ummistavad Ruhnu sadama kai  (1)
1. juunist on Saaremaal Kaarma, Kärla ja Lümanda kogukond (5)
Vandaalid laamendasid võistluspaigas ja virutasid jooksu lipu
Leisi Noored soovib Melsase majas avada noortekeskuse
Olerex paigaldab Kuressaare tankla katusele päikesepaneelid  (4)
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (4)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (51)
Kurb kuulda ja lugeda (24)
Saun läks ehitusveast põlema (10)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (17)
Kommentaarid
1. juunist on Saaremaal Kaarma, Kärla ja Lümanda kogukond (5)
Koroonakriis sünnitas mõtte seeni kasvatama hakata (6)
Kurb kuulda ja lugeda (24)
Olerex paigaldab Kuressaare tankla katusele päikesepaneelid  (4)
Vallavanem Mikk Tuisk – põhimõtetega mees  (28)
Tiiu Aro: Edward Laane tunnustamiseks on teisi võimalusi (21)
Reformierakond kesklinna liikluseks sulgemise eelnõu tagasi ei võta (64)
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (4)
Sõrves päästeti võrku kinni jäänud hüljes (3)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (198)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud