Kui võtta uuesti kätte Raissa Kõvamehe romaan „Tütarlaps kaugelt neemelt“, siis koged taas, et pagulaskirjaniku keel  on üldiselt väga rikas, põimunud läbi vähetuntud sõnadega, ehk ütlen: muhu murdesõnadega. Näiteks: arb – põllulapp; kiut--küüt, jutt, joon ; kõrendid – kaelkoogud ; litikivi  -- lutsukivi ; lõllekott – ülearuse jutuga naine, jutumoor jne.

Rahvapärased on ka romaani tegelased. Kirjandusteadlane Aarne Vinkel on kirjutanud: „R. Kõvamees on rahvakirjanik selle sõna parimas tähenduses. Ta osava sule all muutuvad nähtavaks inimese igapäevane elu, selle vähesed õnnehetked ja pidupäevad, selle sagedased valupunktid nii ajaloolises kui eraelulises plaanis. Ta tugev külg on isikupärane, rahvakeele rikkusest ammendav stiil, murdekeelne dialoog, võime meeleolukalt, sügavamatele seostele vihjates sündmusi edasi anda. Rahvakeelseid ütlusi ei kasuta ta kiretult, vaid annab nendele omapoolse värvingu.“

Jah, veelkordsel lugemisel saan tugeva elamuse ja kinnitan Vinkeli sõnu. Võib- olla õnnestub mul lugeda ka teisi pagulaskirjaniku teoseid, nagu „Kahe väina vahel“, „On lindudel pesad“, „Randlased“ jt.

 Olin autoriga kunagi kirjavahetuses ja tajusin erksalt tema kirjastiili. Elu lõpuni kirjutas ta Muhumaast.

Nooruses panin tähele, et ka minu ema keel oli rikas. Näiteks kõnekäänulik: „Tervis piab igaühel olema omast kääst võtta“; „Pimekott oo tuult täis.“; „Mõni mies oo ähmaja“ (äigaja).