See on küsitav. Sel juhul pidanuksid viljapuud koduaias olema ligemale paarisaja-aastased ja muidugi metsistunud. Küll on usutav, et Rentli õpetas ümberkaudsele rahvale meie mõistes kodulugu, loodusteadusi, taimeasjandust, koduloomade pidamist, kalandust. Lucretiust (98-55 eKr) mitte, puude pookimist aga kindlasti, sest seda nõudis majapidamine.

Caesari maareformid ja Rooma pealinnastumine viisid selleni, et tekkis omanikkond, kes oli põllumajanduses võrdlemisi võhiklik ning kui ta oligi pire haritum või oskuslikum, ei tundnud ta ikkagi Rooma alasid ehk vallutatud piirkondi ega maid ehk looduslikke iseärasusi.

Siit Lucretiuse kosmoseõpetuse ja Vergiliuse (70-19 eKr) maakasutusõpetuse põhiküsimuste alused „eelajaloolisel epohhil”: missugune on muld ning millises järjekorras on tekkinud maa ja laotus. Oma aja kohta olid nood õpetatud mehed iselaadsed entsüklopedistid, kes võisid olla praktilised õpetajad, kuid ka looduse mõistjad. Praktika ei nõudnud neilt ladina keele omandamist koos oskusega valmistada herbaariume ehk õppida üheaegselt ladinakeelseid taimenimesid ja taimi endid, näit. lillakas ehk Rubus saxatilis e linnask. Ent praktika nõudis neilt asjade panemist teatavasse järjekorda (näiteks kirikuametite hierarhia), nii et asjatu oli Tuglasel kunagisi köstreid, diakone ning pappe lihtsalt tänitada.

Uus poliitiline kord tingib üldiselt ka uut hariduskorraldust. See võib nii olla, aga ei pruugi ja kõige aeglasemalt tingib seda koolimajade ehitamine, st rahade paigutamine koolimajade katustesse ja keldrite betooni. Kahjuks võivad need viimasedki olla ka võrdlemisi ajutised. Kõige ajutisemad on paraku hoopiski õpetajad. Olin ligi 40 aastat vana, kui käisin esimest korda Saaremaal. See ei olnud ekskursioon ega suvine romantika. Läksin sinna n-ö preemiaks selle töö eest, mida olin teinud Paldiski ülevõtmisel Eesti Vabariigi kasuks. Tuumaväed olid Paldiskis veel sees, kuid seni oli linna pääsenud vaid sõjaväelastele ning nende peredele eraldatud lubadega läbi sellekohaste kontrollpunktide. Kas need punktid veel talitlevad või enam mitte, selle kindlakstegemine oligi minu tööks. Linna ma pääsesin. Kontrollpunktid olid oma seatust lõpetamas ja ükski ei uurinud, kas mul on õigus Paldiskis viibida või rikun ma veelgi korda.

Arusaadavamalt öeldes tuli teha selgeks, kes Paldiskit kontrollib – kas okupatsiooniväed või Eesti riik. Sai selgeks, et taas meie oma riik nii, nagu võõrvägede väljaviimine sellele oma „kontrollaja” seadis ja ajutine kontrolljoon sätestas. Muide ei ole Eesti Vabariik tema praeguses rahvusvahelises vormis piisavalt järjekindel. Polnud ka tookord, mil meil rahvusvahelisi kohustusi oli märksa rohkem kui praegu.

Argitöö Tartu ülikoolis ja Eesti kirjandusmuuseumis ning mitmekordsed kohustused ühtekokku vahest kümnekonnas organisatsioonis olid meeltest täiesti viinud, kui suure osa tänapäeva keelekasutusest olen ma saanud kujul, mis pärineb Saaremaalt. Eespool mainisin, et tänases üldhariduskoolis võib õpetaja olla kõige ajutisem (kusjuures see ajutisus võib toimuda ka kõige kiiremini). Keelemees Johannes Valgma (1908-1975) oli Saaremaa ühisgümnaasiumi direktoriks vaevalt ühe aasta. Ta ei olnud keeleteadlane, vaid just keelemees, kelle eesti keele grammatika järgi 1964-1969 on õppinud hea eesti keele aluseid mitu põlvkonda, teiste hulgas minagi.

Kuna gümnaasium ei lisanud Valgma-Remmelile midagi uut, siis ongi minu eesti keel koos stilistika ja grammatikaga eesti keele mõistmiseks pärit just tema koolist, ehkki keelt ennast ta meile ei õpetanud. Ühe aastaga tegi ta meie keeleasjad korda mitmekümneks aastaks, olles nüüdses Tallinna linnaülikoolis mõõduandjaks emakeele valdamises riigikorrast sõltumatult. Mul on tulnud tema eesti keelt väga vähe ümber õppida. Keeleteaduses küll, ent mitte eesti keele ajaloo suhtes, vaid hoopiski teisi keeli juurde võttes.

Nood teised keeled on ennekõike indoeuroopa keeled, mis meiesugustele tunduvad ülejäänutega võrreldes lihtsamad peamiselt seepoolest, kuivõrd neid pannakse kirja ladina tähestikus. Kasulik on siiski omandada ka mitte-indoeuroopa keeli, näiteks mõni altai keeltest koos selle keele peamurdelise liigendatusega.

Saaremaa ühisgümnaasium on enam-vähem sama vana kui Eesti Vabariigi Tartu ülikool. Rentli moodi seal kogu loodusteadust ei õpetatud (herbasiseerimist küll) ja meie siin suurel maal ei tea veel, millal anti ühisgümnaasiumis esimene eestikeelne tund orgaanilises keemias. Keel õpikutes polnud nii tähtis kuivõrd keel tunnis. Mõeldud on muidugi „tänapäeva eesti keele õigekeelsust” ja sõnavara ning oskuskeelt, mitte gümnaasiumihariduse komplektsust ja kõrgkoolide õpikulist süstemaatikat, millest viimane jäigi ideaaliks.

Niisiis on haridus Saaremaal märksa eakam kui vanimad Saaremaa koolid ning mitmeid aineid on õpetatud Saaremaal nii pidevalt, et see ulatub suurelegi maale.