[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 18. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




Aastad ja inimesed

Looduskaitsjast Jaan Eilartist
Autor: Enda Naaber
Esmaspäev, 19. november 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Jaan Eilart kohtumisel Laimjala kolhoosi esimehe Rein Jäega. FOTO: Enda Naaber

Oli imeilus sügispäev, 20. september 1965. Ilm oli tavalisest soojem ning seda võis nimetada vananaistesuveks.

Kasutasin peale loenguid aega Toomemäel jalutamiseks, et siis siirduda üliõpilaste looduskaitseringi üritusele. Vanemuise ringauditooriumis oli palju rahvast, kui kohale jõudsin ja ennast lasin ringi liikmeks registreerida. Ma ei tundnud kedagi peale Jaan Eilarti ja Juhan Vilbaste.

Viimane kõneles väga huvitavalt oma Kuriilide-matkast.
Ma olin üliõpilaste looduskaitseringis lühikest aega - sügisest 1965 kuni sügiseni 1966, sest siis olin juba tööl Saaremaa ajalehe toimetuses. Mis aga kõige rohkem ringi tegevusest meenusid (peale matkade Eestimaal ja Kuramaa-reisu), olid kohtumised Jaan Eilartiga.

Ja juba esimesest päevast peale. Nimelt tuli ta ja õnnitles mind ringiliikmeks astumise puhul ja samas küsis: “Kust kaugelt olete?”
Vastasin: “Muhu saarelt.”
“Või väinade tagant. Tore. Saarte loodust hoiavad ärksad inimesed. Olen saartel mitmeid kordi käinud.”
Ma ei teadnud siis, et samal õhtul kohtan teda Kirjanike Majas, kus tihti noore autorina käisin kohviõhtutel.

Just Kirjanike Maja kohviõhtutelt ja Edasi toimetusest ma teda mäletama hakkasin. Olin suvevaheaegadel Edasis tööl ja Eilart käis seal tihti. Aga ta osales ka kirjandusõhtutel Kirjanike Majas, kuid me polnud isegi tere-tuttavad. Jälgisin eemalt tema samme. Tal olid väga head suhted Kirjanike Maja sekretäri Kalju Kääriga.

Ja siis, 1965. aasta 20. septembri õhtul sattusime Kirjanike Majas olema kolmekesi – Eilart, Kääri ja mina.
Jaan Eilart tuli hooga uksest sisse, pühkis higi ja Kääri ulatas talle kohe kohvitassi.

Jaan Eilart: “Sa keedad paganama head kohvi... Kes õpetas?”
Kalju Kääri: “Elu ise. Aga nüüd vaata veidi ringi. Meil siin seintel Aleksander
Suumani maalid. Mis sa kostad?”
Eilart hakkas kohe põhjalikult maale vaatama. Ja järsku pahvatas: “Täitsa... kõik olemas.

Värvid, meeleolud, ideed, mediteerimine. Jah, looduses võib ju imet teha, kui on annet. Ja seda, paistab, Sassil on. Ta ei eputa ega šokeeri nagu mõned noored.
Ta meeleolud on puhtad, harmoonilised. Kunstnik on loodusega sina-peal. Või mis teie, Enda Naaber, arvate?”

Kogusin end kiiresti: “Suumani maalid on armsad, sest ta on romantik. Ta on looduses vaikiv kõndija, kes laeb end selleks, et maalidesse jäädvustada looduse pühalikkust.”
Jaan Eilart: “Tõsi. Teil on silma ja see on noore inimese oma. Kalju, ütle Sassile minu poolt tänusõnad!”

Suur isiksus ja erudeeritud inimene

... Kui oktoobrikuus looduskaitseringis oktoobrikuu üritusel jälle Eilartiga kohtusin, vaatasin teda nagu uue pilguga. Nii oli kohtumine Kirjanike Majas Suumani maalide juures meelde jäänud. Novembris aga jäin pärast järjekordset üritust grupi tudengitega Eilarti ümber seisma. Mul oli hirmus suur vajadus talle rääkida, et käisin hiljuti Tallinnas Estonias “Romeo ja Julia” balletietendusel, sest Helmi Puur tuli selle etendusega balletti tagasi. Kui kõik tudengid olid lahkunud, vaatas Eilart mulle küsivalt otsa: “Kuidas läheb? Kas Muhumaa ikka tõuseb merest?”

“Jah, seda teadlased räägivad... Aga ma tahtsin teile rääkida “Romeost ja Juliast”.
Helmi Puur tuli lavale tagasi! Käisin teda Tallinnas vaatamas. Ta tants on lihtsalt suurepärane ning mäng võrratu. Tervikuna loob see täiuslikkuse, mille kohta ütlen:
“Olen vaimustuses!”

Jaan Eilart: “Pidin ka sinna tulema, aga midagi tuli viimasel minutil ette. Võib arvata, et etendus oli suurepärane. Puur on minu ja mitme põlvkonna lemmik. Lähen esimesel võimalusel Tallinna teda vaatama.”

Ja see, mida ta sel korral Puuri kiituseks rääkis, üllatas mind oma sügava huvi ja põhjalikkuse tõttu. Ja ikka enam ja enam sai mulle selgeks, et Jaan Eilart on suur isiksus ning väga erudeeritud inimene. Ta ühendas endas looduse- ja kultuuriprobleemid ning sellel maastikul kõndis ta suure armastusega. Oli ta ju tuttav paljude eesti kultuuriinimesega, eriti kirjanikega. Küllap nende ja paljude teiste toetusel lõigi ta ühena teiste seast 1966. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi.

Kindlasti peab siin märkima tema tutvust Friedebert Tuglasega. Aga veel Aira Kaalu, Erni Krusteni, Veljo Tormise, Juhan Smuuli, Rudolf Sirge, Arnold Rüütli, August Sanga, Julius Põldmäe, Debora Vaarandi ja paljude teistega. Just August Sang oli see mees, kes kutsus Jaan Eilartit üles käima mööda Eestimaad. Ja alustajateks olid Kersti Merilaas, Debora Vaarandi, Karl Ader, Lea ja Veljo Tormis, Voldemar Panso, Silvi ja Jaan Eilart.

Mina mäletan aga 1966. aasta kevadel linnulaulu kuulamist Raadi kalmistul või retki looduses Veljo Rannikuga. Need olid nii meeldejäävad mitmel põhjusel - üritused olid väga teadmisi pakkuvad looduse mitmekülgsuse avastamisel, teiseks: juhendaja Jaan Eilarti isiklik sarm ja võlu. Kellelegi ei jäänud märkamatuks, millise põlemisega Eilart meid, tudengeid, juhendas. Üksnes tema sõnavõtud ringi üritustel olid nii hingestatud, et tajusid: nüüd oled ka ise hingelt rikkam.

Kuramaa-reis oli omapärane. Jaan Eilart oli kaasa kutsunud TÜ õppejõu, keeleteadlase Eduard Vääri. Esimest korda kuulsin ma liivlaste tragöödiast. Ja kui me Dundagas kohtusime 80-aastaste liivi memmedega, oli kõigile selge tragöödia viimanegi vaatus.

Kadunud rahvas!

Ma olen palju kordi mõelnud, miks Jaan Eilart meid viimaste liivlaste juurde viis.
Mäletan, ta ise oli seal suurepärane giid koos Vääriga. Ta otsekui paiskas käisest liivlaste elu ja kultuuri kohta palju põnevat. Jah, ta oli ju tõesti erudiit.
... Kui 1966. aasta kevadel jälle Kirjanike Majas kohtusime, oli mul selgesti meeles õhtu Aira Kaaluga 1965-nda aasta detsembris, mil analüüsiti Kaalu reisiraamatut Armeeniast (ilmus 1964. a). Mäletan, et Eilart küsis kirjanikult: “Mis on see, mis saarlase saarlaseks teeb?”

Aira Kaal vastas kohe ja otse: “Kui ma Saaremaale lähen, tahan rukkiväljade vahel jalutada, kodutoas kuivatatud silku nosida, mere ääres istuda. Kajakaid kuulata!”

Jaan Eilart: “Seda kuulda on väga armas. Olen ikka mõelnud- sina oled selline omanäoline... Nüüd siis tean, miks. Teid on ju saarel loodusega paari pandud.”
Aga tol korral kevadel küsib Jaan Eilart mult äkki: “Kas sa tead saarlast, kes pole merd näinud?”

Mina: “Sellist saarlast pole olemas, kui jah, siis lapsed hällis.”
Eilart naeratas sellepeale ja hõõrus käsi: “Ma olen selle küsimuse veel ühele saarlasele esitanud ja... tema jäi jänni.”
“Meri on saarlase hing!” kinnitasin ja äkki lipsas üle huulte: “Ma ei harju kuidagi Emajõega ära - ta on nii kitsuke ja hall... Ainult need hõbepajud kaldaveerel on ilusad.” Eilart jäi mõttesse. “Kas sellepärast lähedki Saaremaale tagasi, nagu ma kuulsin?”

“Mitte ainult sellepärast... Pean lihtsalt vahepeal raha teenima.”
Jaan Eilart noogutas peaga ja meil kolmekesi oli äkki kurb – millal jälle kohtume õdusas Kirjanike Majas?!

Mälestused jäävad

Nii jäidki ainult need mälestused Eilartist kui väga rikka hingega inimesest, kes meid, tudengeid, juhtis paljude eluväärtuste juurde. Jääb üle nõustuda järgmisega:
“Tundub, et looduskaitsering pidi tekkima just sel ajal, (tekkis 13. märtsil 1958 - E. N.) mitte mõni aasta varem ega ka hiljem. See oli loodusesse suhtumise ümberhindamise aeg...” (Heino ja Peep Mardiste. Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering nelja aastakümne tagant. Looduskaitsealaseid töid VI. 1998).

Kui 1976. aastal ilmus Jaan Eilartilt raamat “Inimene, ökosüsteem ja kultuur”, oli see minu jaoks üks tõsiseltvõetavamaid raamatuid, see oli nagu portree Eilartist endast, see oli nagu meditatsioon paljudest aastakümnetest. Kõik selles raamatus paelus - inimesed, ökoprobleemid, kultuurmaastikud. Ja tõestas veel kord autori laiahaardelise silmaringi sügavat olemust.

Eilart jäi mulle kogu eluks eeskujuks, sest oli ja on ta ju Eestimaal mitte vähem kui teetähis elumaastikel!

Seoses temaga mäletan 1977. aasta suve Vilsandil. Olin Saaremaa kunstiklubiga külas seal elaval maalijal ja poeedil Aleksander Suumanil. Sass andis mulle oma maalimiskasti ja pintslid, ma maalisin oma esimese maali. Pärast rääkisin kaaslastele:
“Huvitav, mida ütleks selle maali kohta Jaan Eilart...” Ja ma rääkisin Suumanile kohtumistest Eilartiga Tartus.

Saaremaal astusin ma ju kohe kohaliku looduskaitse seltsi liikmeks ja Eilartiga kohtumised jätkusid, kui meie selts võttis osa üle-eestilistest ELKS-i kokkutulekutest küll Lahemaal, Pühajärvel ja paljudes teistes Eestimaa paikades. Eilart oli meile, saarlastele, seltsi sümboliks. Tema on inimene, kes jääb!

Aleksander Suuman on selliste inimeste kohta kirjutanud:
“Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe...”
(“Oh seda inimest”, 1963)

Täna loetuimad
Saaremaa mehed Leedo, Kraavi ja Tomingas läksid mandril kaklema (1)
KG õpilased nõuavad kooli vegantoitu (6)
Traktori ärandanud mehele šokivangistus
Tervendaja Merle Mägi: ole iseendale teejuhiks (1)
Saaremaale vahepeatused Riia-Stockholmi lennu- ja laevaliinile?  (2)
Kohus ei rahuldanud Leedo 23,9-miljonilist kahjunõuet (1)
Vilistlased tagasi lasteaeda!
6. klasside õpioskuste võistluse võitis SÜG
Toidu kõrbemine käivitas suitsuanduri
Endine Tomba karjäär on kenasti taastunud
Kuressaare haiglal võib avaneda koostöövõimalus Tokyo ülikooliga
JUHTKIRI - See kummaline maailm
Melodraama, millest sai kammerooper
Teatrisse, kus vaikselt sõudvad pilved
Vildist jõulumark
Nädala loetavuse top 5
Auto sõitis kesklinnas läbi purskkaevu  (78)
Omanik lõpetas krundil parkimisvõimaluse (8)
Ralliauto rammis Kaali trahteri müüri
Puulehti riisuma ei peaks  (11)
Inspektsioon süüdistas kalurit ilma tõenditeta (10)
Kommentaarid
KG õpilased nõuavad kooli vegantoitu (6)
Tervendaja Merle Mägi: ole iseendale teejuhiks (1)
Põllumajanduspoliitika vajab stabiilsust (10)
Saaremaale vahepeatused Riia-Stockholmi lennu- ja laevaliinile?  (2)
Kohus ei rahuldanud Leedo 23,9-miljonilist kahjunõuet (1)
Saaremaa mehed Leedo, Kraavi ja Tomingas läksid mandril kaklema (1)
Lennufirma: vald valetas kirjas ministrile  (21)
Inspektsioon süüdistas kalurit ilma tõenditeta (10)
JUHTKIRI - Parklaprobleemid süvenevad (30)
Puulehti riisuma ei peaks  (11)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud