Avasõna ütles oma ehedas saare murrakus Lembit. Ta rääkis, et romaani kirjutamise ajendiks sai tõdemus, et praegune põlvkond ei tea neid kaugeid aastaid, need on neile võõrad. Lembitu sõnul jutustab romaan saartelt pärit meremeeste elust ja tegevusest Lõuna-Atlandil Angola rannikuvetes.

“Avameri. Kapten” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kaheksakümnendate aastate alguse kolhoosiajast. Tol ajal püüdsid kalurid kala selliste laevadega, kuhu praegused meremehed küll ei läheks. Moskva jagas sel ajal püügilimiite ja kalurite liidus pistsid kalurikolhooside esimehed rinda üleliiduliste fondide jagamise pärast. Tol ajal võisteldi kvartalipreemiate, autoostulubade ja üleliiduliste sotsialistliku töö punalippude pärast. Püüti igasuguste pseudotõdedega luua paremaid töö-ja elutingimusi oma kolhoosi inimestele.

Romaani 56. leheküljel küsis kapten Aivar Singi ema Adeele pojalt: “ Mis te ühtevalu nende punaste lapakatega teete?” Aivar vastas: “Memm, kuidas sa ei saa aru, et rändpunalipp iseenesest ei tähenda midagi, aga see toob töötajatele kaasa autoostuload ja kopsakad preemiad.” Tegelikult tähendas see ka Aivar Singile palju – see oli tema võimalus silma paista, teistest parem olla ja lugupidamist väärida. See oli aeg, kui kommunistlik partei oli juhtiv jõud, mille direktiivid kuulati ära, kuid lasti ühest kõrvast sisse ja valati teisest kõrvast välja ja toimetati oma toimetusi edasi.

Rahvas saalis oli ülevas meeleolus. Kaetud oli rikkalik laud hõrgutavate suupistetega. Ei puudunud ka hea vein ja Saare vesi.

Seejärel meenutasid meremehed, meremeeste naised ja tütred Alberti ja Lembitu elu ja tööd.

Üks naine saalist ütles, et tema ei teadnudki, et kapten Singil oli kass ja et see oli kogu aeg tal tööl kaasas. Kõik olid elevil. Saalis valitse harukordselt hea ja mõnus õhkkond. Ning siis helises saalis jälle muusika. Rein ja Lembit esitasid kahekesi selliseid prelüüde, et rahvas kuulas neid hinge kinni pidades. Esinemise lõppedes ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda.

Teatrihoone fuajees asus müügilett, mille ette kogunes pikk järjekord Lembitu raamatu ostmiseks. Samal ajal jagas aga kapten klaveri peal autogramme. Tööd tal jätkus, sest nii mõnelgi oli kaenlas neli-viis raamatut. Vahepeal käis Lembit kätt puhkamas ja rahvaga juttu vestmas.

Mina küll sõna ei võtnud, sest ma ei oska lühidalt rääkida. Õhtu juht Tõnis nõudis aga lühikesi sõnavõtte. Tahtsin öelda, et mulle see raamat väga meeldis. Seda lugedes aga selgus, et kodus ei olnud kapten Singil abikaasaga “klappi” Kuid kaptenil seisis kõrval kaunis ja mõistev sekretär Anu Laas. Romaani 80. leheküljel on lõik: “Ikka ja jälle jõudis Aivar tõdemuseni, kui suurt rolli mängivad naised meeste elus ja tegemistes. Piisab innustavast pilgust ja armastavast naeratusest ja sa oled valmis mägesid liigutama. Samas kaob kogu teotahe ja pind jalge alt, kui sinu vastu huvi ei tunta.”

Minu raamatusse kirjutas Lembit: ”Loodan, et see romaan teile meeldib!”. Jah, see meeldib mulle väga.” Ütlesin talle: “Sina, Lembit , jõuad sellepärast teha nii palju merel kui maal, et sul on kodus tugev tagala – see on sinu pere ja mõistev abikaasa Erika.”