[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 25. september 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930




Päevateema

Wiiralti jälgedel lossi seintel
Autor: Ene Kallas
Esmaspäev, 07. mai 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Mark Soosaar tegi väikese sissejuhatuse enne filmi näitamist. FOTO: Ene Kallas

Et rõhutada praegu lossis oleva näituse erakordsust ja juhtida väljapanekule tähelepanu, korraldas lossirahvas Eduard Wiiraltile (kodanikunimega Eduard Viiralt – toim) pühendatud õhtu.

Eesti ühe kõigi aegade suurema kunstniku õhtu juhatas neljapäeva õhtul sisse Juhani Komulainen, kelle kogu on üles pandud Kuressaare lossi keldrisaali. Nimelt sai soomlasest helilooja kunstniku Pariisi-perioodist pärinevad tööd enda valdusse ühel kiiroksjonil ja suhteliselt mõistliku hinnaga.

Näitus Kuressaare lossis jääb avatuks 1. juulini, sestap oli igati paslik korraldada just nüüd Wiiraltile pühendatud õhtu.

Neljapäeva õhtul oli lossi keldrisaali kogunenud nii palju inimesi, et päris kõigile huvilistele ei jagunud kohti. See räägib ikka ja jälle sellest, et suured nimed tõmbavad publikut, niisamuti ka sellest, et Wiiralt on kindel kvaliteet
„20. märtsil möödus 120 aastat kunstniku sünnist,“ nende sõnadega alustas Mai Levin huvitavat ja detailirohket ettekannet Eduard Wiiralti elust. Wiiralt on kindlasti üks neist kunstnikest, kelle elule ja loomele on eriti süvitsi lähenetud. Wiiralti näol on ju tegu sõna otseses mõttes Eesti visiitkaardiga maailma
Mai Levini väike ülevaade Wiiraltist oli seega siiski vaid sissejuhatus, mitte sisselõige Wiiralti loomesse. Mis on kõigiti loomulik, sest põhjaliku kunstiloengu koht on korralikus auditooriumis, mis ei kaja, ja mis laseb rohkem keskenduda.
Aga arvatavasti jäid kõik need, kes kohale tulid, rahule, sest alati on hea kuulata oma ala spetsialisti.

Peale väikese ülevaate keskendus Ma Levin just neile piltidele, mis saalis vaatamiseks ülal. Ta rõhutas, et kunstniku loomesse annavad kõige parema sissevaate eskiisid. Neist aimub see, kuidas kunstnik mõtleb ja loob.
Kui veidi detailsemaks minna, siis üks huvitavamaid faktikilde oli kindlasti see, et see kuulus töö tiigriga – selle tegi Wiiralt kolm korda ümber. Ühel on vaid tiiger, siis asetas kunstnik sellele ka kassi, aga see loomake millegipärast ei sobinud tellijale. Niimoodi võttis ta kassi sealt maha. Seega on sellest tööst olemas kolm varianti, mis kõik ilusasti on Kuressaare lossiseinal näha.

Pärast ettekannet oli pisike paus, mille kestel said kõik huvilised huvituda kas väikestest suupistetest ja/või Wiiralti töödest.

Raske on alahinnata Wiiraltit ja tema kunsti. Või kas need kaks ongi nii eraldiseisvad. Arvatavasti oli kogu neljapäeva õhtul lossi kogunenud publik ka varasemalt Wiiralti töid näinud – raske on mõelda, et ei ole – aga ilmselt liigituvad selle kunstniku tööd n-ö kauamängivaiks. Loe: neid on hea ikka ja jälle vaadata ning avastada sealt detaile. Kuigi oma meelest tead ehk võib-olla kogu tema loomet peast.

Näha neid uue nurga alt. Kõik oleneb ikkagi ju sellest, millal inimene neid vaatab ja naudib, aga ka kontekstist ja sellest, kuidas nad on esitatud. Kuressaare lossi keldrisaali ülespanek on kõike muud kui mitteprominentne. See on killuke Eesti oma kunstiajalugu, mis on vaat et suurem kui Eesti ise. Seda päris mitmel põhjusel – üks neist kindlasti see, et kunst on rahvusülene, keeleülene. Ta on universiaalne viis öelda kogu maailmale midagi olulist.

Kui paus peetud, siis oli aeg ära vaadata Mark Soosaare 1977. aastal valminud filmi „Maised ihad”. See on täispikk portreefilm Eduard Wiiraltist läbi tema naismodellide silmade. Kaamera rändab mööda Eestit, Lapimaad, Pariisi ja Marokot.

Mark Soosaar tegi sellele filmile sissejuhatuse, ja juhtis filmi ajal ka väikestele detailidele tähelepanu. Filmi eel rääkis ta natuke sellest, kuidas ta oli „kuritarvitanud“ inimestest usaldust, et kätte saada väärtuslikke võtteid. Aga ta rääkis ka veidi põhjalikumalt Père- Lachaise kalmistust ja sellest, kuidas ta käis Wiiralti haual.

See kalmistu on muuseas väga tähelepanuvääriv koht Pariisis, kindlasti soovitaks kõigil neil, kes on endas tuvastanud pisikesegi kultuurihuvi, seal ära käia. Tõsi, konkreetseid haudu ilma plaanita ei ole väga lihtne üles leida, samas on see rahupaik üles ehitatud nagu linn – tänavanimede järgi saad üles otsida kõigi nende hauad, kes sind huvitavad. Üldiselt soovitaks lihtsalt aeg maha võtta ja seal lihtsalt jalutada – kakõigil neil, kes vähegi hindavat rahu-oaasi keset melu ja saginat. Kui kultuurihuvi hetkeks kõrvale jätta. Tegu on väga kauni kohaga.

*  *  *
Wiiralti Pariisi-aastad

1925. aastal määras vastloodud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis.
Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit Berliini ja Kölni kaudu Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925.

Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu Odessast pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees.
Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis. Montparnasse'il kujunes 1920. aastate keskpaiku taas omamoodi eesti koloonia nagu enne Esimest maailmasõda.
Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt Jaan Grünbergiga, kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor Aleksander Ipsberg ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka.

Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis 1933 ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises.

Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest.Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.

1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi Itaaliasse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised honorarid kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad.
Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais 1927 toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistust.

Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele Sügissalongi liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon. 1928. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja õlimaalid. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele.

*  *  *
1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitu tööd Austria graafikamuuseumile Albertinale.

Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager Kummelnäsis.
Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale.

1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit Montparnasse'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. aastal sai ta korteri Tähe väljaku (praegu Charles de Gaulle'i väljak) triumfikaare lähedale ning 1951. aastal kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja aadressil Rue Houdan 61 jäigi tema eluasemeks kuni surmani.

Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954 Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.

Vikipeedia.ee

Täna loetuimad
Saarlanna juhib teisel pool maakera autorongi (16)
Vald paneb Varese sadama arendusele pidurit (24)
Helle Kesküla hüppas vetelpäästest kultuuri (3)
Pensionipõlves loodud ilu
Jõuad veel, Kusti!
Perekondlik
Linnakeskus on üks EMLi aastapreemia nominente  (15)
UUS! Tuntud Saaremaa firma kadus kahe kahtlase pankrotiga areenilt (3)
Haiglal vajalik riidekraam koos
JUHTKIRI - Mille jaoks jätkub?
Prantsuse suursaadik külastab Saaremaad (2)
Kuidas sünnivad läbimurded? (11)
Loomade ja lindude koerustükid
Mihklikuised puisniidulilled
Muusikapäeval hing helisema! (3)
Nädala loetavuse top 5
Ärandati buss (6)
Saaremaa valla koduteenus läheb tasuliseks (28)
Peod ja kogunemised tuleks ära jätta (35)
Madis Kallasest sai ministeeriumiametnik (26)
Võistleja sõitis peatunud autole otsa (6)
Kommentaarid
UUS! Saaremaale lisandus koroonapositiivne  (29)
Vald paneb Varese sadama arendusele pidurit (24)
Linnakeskus on üks EMLi aastapreemia nominente  (15)
Kuidas sünnivad läbimurded? (11)
Muusikapäeval hing helisema! (3)
Saarlanna juhib teisel pool maakera autorongi (16)
UUS! Tuntud Saaremaa firma kadus kahe kahtlase pankrotiga areenilt (3)
Helle Kesküla hüppas vetelpäästest kultuuri (3)
Prantsuse suursaadik külastab Saaremaad (2)
Võistleja sõitis peatunud autole otsa (6)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud