Ka allakirjutanul oli möödunud aastal võimalus ühel sellisel koolitusel osaleda. Avastades sellel teemal usutluse kristlikus ajakirjas Teekäija, oli äratundmisrõõm ja mõte veidi jagada Hele-Mai Kangro mõtteid. Nii kirjutab ta, et „koolitusel osalejate enesereflektsioonidest ja hinnangutest koguduse meediategevusele koorus välja huvitav pingeväli: kogudusi puudutab nii see, kui keegi nende meediategevusele ei reageeri, kui seegi, et reaktsioon on negatiivne“. Ühe  pastori sõnastuses tuleb enamasti välja nii, et rahvas küsib ikka ja jälle: „Miks kirik vaikib?“ Ja kui kristlased häält teevad, on üldsus uuesti pahane ja küsib järsku: „Miks kirik oma nina sinna topib?“

Loo autor ja koolitaja kirjeldab, et oli tegelikult  hämmeldunud, kui sageli olid meediakoolitusel osalenud pastorid ja töötegijad mõelnud meediateemadele. „Paljud olid sügavuti mõtisklenud nende paradokside ja küsimuste üle, mis selle teemaga kaasas käivad. Oli inimesi, kes on tõhusalt suutnud käima lükata hingehoidliku töö või oskavad pakendada oma õpetust kaasaegsele sekulariseerunud inimesele“.

Koolitaja tõdeb heal meelel, et paljud kogudused on siiski ära tundnud, et meediatöö on ühtaegu nii võimalus kui väljakutse. Ja just nagu pluralistlik ühiskond loob kristlastele palju vabadust ja võimalusi, toob see ka väljakutseid. Kuidas kogudused selliste muutuste tuules hakkama saavad? „Jumala abiga,“ arvab koolitaja ise.

Nii julgustab Hele-Mai Kangro, et kogudus vajab panustamist nii meediateemadesse kui palvesse ja piiblilugemisse. Ta tõi näite, et kui „EKB Liidu pastoriperede laagris uue meedia seminari pidasin, teatas üks pastor pärast ettekannet, et peaksime oma aja ja energia suunama pigem palvesse ja Piibli lugemisse kui meediateemadesse.

Vastasin talle, et apostel Paulus jagas inimesed vaimulaadilt apostleiks, prohveteiks, evangelistideks, karjaseiks ja õpetajaiks (Ef 4) ning et remargi teinud pastor kehastas sellel hetkel prohvetit, kelle roll ongi rõhutada palvet, osadust Jumalaga ja tema sõnaga jne. Mina aga olin evangelisti rollis, valutades südant, kuidas võiksime täita Jeesuse antud suurt misjonikäsku. Kogudus vajab nii üht kui teist.“