Ei teagi nüüd, kas parem oleks olnud jätta Eeval-Aadamal õunad puutumata... Või saime oma elule mõtte ja eesmärgi just tänu sellele, et hambad keelatud vilja sisse lõime... Ei oskakski kuidagi muidu oma elu korraldada, kui kogu aeg ei mõtleks sellele, et küll ikka Jumal on armuline ja „õunaraksus“ käimisest hoolimata minust hoolib ja mind armastab.

Ilma esimese hammustatud õunata oleksin justkui ise õige mees ega vajaks Jumalat ega armu. Jumalal oli see plaan ikka päris hästi läbi mõeldud – istutas õunapuu, lõi inimese, andis inimesele vaba tahte. Ja siis selgus, et see vaba tahe on justkui kaheterane mõõk – vabadusega kaasneb ka vastutus oma sõnade ja tegude eest! Kuidas sa muidu iseseisvat elu õpidki! Sama õpimuster puudutab igaüht, sealhulgas meie 100-päevast valitsust!