Autor:
Peter-Karl Bramanis, kristlane Neljapäev, 25. oktoober 2018.
Loe kommentaare |
KommenteeriSee haarab aastaid 1040–932 e.m.a, seega enam kui sada aastat. Kui lisame siia aja, mil valitsev oli Saamuel, ei ületa see ometigi poolteise aastasaja piiri. Kaduvväike ajalõik Iisraeli ajaloost. Ühtse kuningriigi ajajärk langeb kokku kolme Iisraeli kuninga valitsemisajaga: Saul (1040–1012), Taavet (1012–972) ja Saalomon (972–932). Aastal 932 e.m.a toimub kümne põhjapoolse suguharu lahkuminek ja kujuneb kaks omavahel kiuslevat riiki: Juuda ja Iisrael. Enam-vähem kõige eest, mida me sellest ajast valdame, oleme tänu võlgu Piiblile, õigemini kahele Kuningate raamatule ja kahele Ajaraamatule (Paralipomenon).
Mis puudutab raamatute tekkeaega, siis on piibliuurijate seisukohtades lahknevusi. Juudi usu- ja õigusjuhiste kogu Talmud ja ka mõningad piibliuurijad kinnitavad, et kuningate raamatud kirjutas prohvet Jeremija. Ajaraamatud pidid sündima IV saj II poolel e.m.a, nagu tunnistavad aramea kihistikud nende keeles. Lõplik sõnastus pärineb kahtlematult preestritelt-ümberkirjutajatelt, kes joondusid kuningas Joosija (640–609 e.m.a) usureformidest.
Taavet osutus lemmikuks
Sellest vestab vaieldamatu suunitlus mõõta kõiki ajaloojuhtumusi jumalavalitsuslikus vaimus. Selle kohaselt oli kuningate peamiseks ülesandeks innukas Jahve teenimine ja ülempreestrile alistumine. Arvustus nende tegutsemisele tuleneb sellest, mil tasemel nad seda käsku järgisid.
Saul oli ägedas vastuoksuses ülempreester Saamueliga ega saanud seetõttu redigeerijate silmis soosingu osaliseks. Seevastu Taavetile, preesterkonna lemmikule, langeb osaks määratu soosing. Mõnetisi tema pahategusid üritatakse pisendada sel kombel, et õigustatakse neid usukultuslike vaadetega. Muuhulgas olevat Taavet pidanud surmama Sauli seitse poega Jahve vahetul käsul.
Juba ainult see tõsiasi, et Piibli sõnastuse kohendajad ei ole summutanud tervet hulka toimetusi, mis säherdusile rahvussangaritele nagu Taavet ja Saalomon hoopiski au ei tee, kinnitab usutavalt, et nad tuginesid tõsiloolistele ajaloolistele lätetele. Nähtavasti ei saanud nad vastumeelseid fakte seepärast salata, et need olid juhtumused, mis kahtlematult ei kustunud juutide mälust ka mitme sugupõlve jooksul.
Ülempreester Eeli kurb elukäik
Nii on piibliuurijatel korda läinud lahkuminevate, üksteisega täiesti vastuoksuses olevate allikate valimatult liitmisest välja näpeldada tõsiasju, mis lubavad mittetäielikult taastada Iisraeli ajaloo selle etapi tõsielulise pildi.
Esimene Saamueli raamat algab ülempreester Eeli lühikese, kuid väga kurbloolise elukäiguga. Saab arvata, et millalgi elas tõega sellenimeline ülempreester, kellele allusid kõik Iisraeli suguharud. Sisepoliitiline olustik oli Eelile soodne: Siilo, Iisraeli usuline pealinn, asus efraimlaste mõjuvõimsa suguharu alal. Juuda suguharu, kes oli kaugetest aegadest efraimlastega mõjukuse pärast heidelnud, alanes vilistide võimu alla ja minetas oma poliitilise püsivuse. See viis ilmaliku ja usulise võimu ülempreester Eeli kätte. Esimest korda pärast Moosese surma teostus jahvistide igiaegne soovunelm: iisraeli rahva üle jõustati jumalavalitsuslik kord.
Eeli tõdes, et valitsusvõim, mis toetus ainult ühe inimese kõlbelisele lugupeetavusele, ei võinud pikalt püsida. Seepärast üritas Eeli tegutseda nii, et ülempreestri ja kohtumõistja amet püsikski tema perekonnas. Kuid pojad ajasid tema eesmärgid tühja. Nende upsakus, vaimne lõtvus ja kõlvatus meelestasid rahva tema vastu ja oleks võinud kaasa tuua vaimuliku võimu pöördumatu hävinemise, kui seda poleks taas tugevdanud prohvet Saamuel.