Tagasi koju (1)

Autor: Karl-Peter Bramanis
Neljapäev, 15. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Nebukadnetsari valitsemise ajal oli Uus-Babüloonia õitsev riik. Pärast tema surma algas kaos, sest tema järelkäija Nabunaid oli halb riigijuht ja vilets sõjamees. Juba mõne aja pärast jättis ta riigiasjad soiku ja sulgus oma paleesse.

Valitsemise võttis üle tema poeg Belsassar (Belsatsar). Samal ajal hakkasid riigi kohale kuhjuma sünkjad pilveloorid, sest naaberriigis Pärsias tuli võimule kuningas Kyros II (Koores). Ta klaarus valitsemisaastate pikku võimekaks sõjapealikuks, sest ta alistas Meedia (vanaaja riik Iraani loodeosas), hõlmas üürikese ajaga kogu Väike-Aasia. 541. aastal e. m. a allutas Kyros II heitluseta Babüloonia. Ängistatud rahvahulgad jaatasid Kyros II-st kui priiusetoojat. Kuningas ei lubanud oma sõduritel riisuda ja laastata. Elu läks talutavalt edasi, kõik ametimehed tegutsesid häirimatult oma asjadega.

Pärsia kuningas osutus uue aja valitsejaks. Ta andis allutatud rahvastele suhtelise sõltumatuse ja tagastas Babüloni toodud reliikviad. Leplikkus avaldus ka selles, et ta võimaldas vägivaldselt küüditatud hõimudel oma kodukohta naasta.

Juuda pagendatud said tagasi omal ajal röövitud kujud ja templiriistad ning tervitasid majesteeti kirjeldamatu vaimustusega.

Aasta pärast andis Kyros II erilise määrusega juutidele jah-sõna Jeruusalemma tagasi pöörduda. Kõigepealt oli vaja kokku seada lahkuda soovijate nimestik ja koguda need tahtjad eraldi linnakutesse. Kõik ei ihalenudki lahkuda: rikkaid inimesi, kellele kuulusid tulutoovad maavaldused või muud kasutoovad ettevõtted, ei meelitanud elu laastatud ja rüüstatud, kolkalisel Juudamaal. Selle kohta on kujukalt öeldud, et juudalased sundviidi võõrsile kui rahvas, kuid tagasi tulid kui usuline kogudus.

Tagasipöördumiseks olid valmis eelkõige vaesemad inimesed, leviidid ja preestrid. Kuid kõik, olenemata varanduslikust olukorrast, annetasid Jeruusalemma templi ennistamiseks, nii et naasejad toimetasid kaasa määratu hüvise.

Sellal kui kümme Iisraeli suguharu haihtus jäljetumaks Mesopotaamia inimrühmituste sõelumisanumas, oli juudalastele vangipõlv pigem lihtsalt sundasumine, mis tuli neile majanduslikus mõttejupis isegi matiks. Pealegi koorus ajalookäik neile soodsaks just tänu Kyrose troonile tulekuga.

Kodumaale lahkujaid oma viiskümmend tuhat

Rändajaid ootas Babülonist Jeruusalemma rohkem kui 1000–1500-kilomeetrine teekäik, olenevalt valitud matkateest. Jesaja kirjutab: „Hüüdja hääl: „Kõik orud ülendatagu ja mäed ja künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja konarlik siledaks maaks!““ (Jesaja 40:3-5).

Kodumaale lahkujaid oli tublisti oma viiskümmend tuhat. Joru, mis asus kaugele teele, venis mitme kilomeetri pikkuseks, sest peale inimeste oli seal veel 6720 eeslit, 736 hobust, paarsada hobueeslit ja ligi pool tuhat kaamelit. Nende tipus olid ülempreester Jeesua, Serubbaabel ja kaksteist valitsetud meest.

Täide olid läinud prohvet Jesaja sõnad, millega Jehoova tõotab vabanemist: „Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!“ (Jesaja 40:1, 2).

Nii ei jäänud juudi vangid babüloonlasi igavesti teenima. Usutaganemise tõttu kestis nende orjapõli vaid seni, kuni nende süü sai „lepitatud“. Kui pikk aeg see oli? Prohvet Jeremija ütluse kohaselt 70 aastat (Jeremija 25:11, 12). Kui lohutav oli vangidel Juuda laastatuse 70. aastal mõista, et neile tõotatud vabanemise aeg on kätte jõudnud! (Taaniel 9:1, 2.)

Kuidas läheb juudalastel maatasa tehtud Jeruusalemmas, sellest juba järgmisel korral.