Teoloogi sõna: Eesti usk (12)

Autor: Andres Põder
Neljapäev, 15. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Eestist rääkides ei saa usust üle ega ümber, olgu selleks kas või ebausk või uskmatus. Ehk on rahva keeletaju sidunud sõnasse „usk“ erinevad tähendused just seetõttu, et neid pole võimalik lahutada? Kas saab olla „kindlat sisemist arusaama“, kui puudub veendumus milleski, „mis ei vaja põhjendamist“? Kas on midagi enesestmõistetavamat kui jumaliku väe tunnistamine? Kas on lootust, kui see usk puudub?

Liisa Tagel märgib artiklis „Mida eestlased usuvad“ (Postimees, 2.11.2016), et neid, kes eitasid kõiki teispoolsele viitavaid uskumusi, oli tuhande vastaja kohta vaid kolm. Samas leidus rahvaloenduse andmeil Eestis ligi 90 usuvoolu. Neist suurim ristiusk.

Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate kirikute liikmeskond ulatus 2017. a üle 400 000. Riigi juubeli puhul on viidatud ka kirikuliikmete arvule iseseisvuse väljakuulutamise aegu: 1922. a rahvaloenduse kohaselt oli üksnes luterlasi ja õigeusulisi 98% rahvast (Eesti Vabariik 100. Statistiline album, 2018). Seega võime pidada Eesti riiki kristlaskonna loominguks ja pärandiks.

Kui eesti usuks pidada usku, millel on kõige enam järgijaid, on selleks ristiusk. Kas oleme seda hästi hoidnud ja edasi andnud? Kui eripalgeline see on? Kuidas seostub see teiste usundite ja tänapäeva religioossete praktikatega? Kas suudab see pakkuda rahvale sisemist kindlust, veendumust Jumala armastuses ja seega lootust, mis ei jätaks häbisse?

Millal veel oleks õigem neid küsimusi esitada, neile vastuseid otsida ning seega Eesti ees seisvatesse probleemidesse selgust ja valgust tuua kui mitte juubeliaastal? Seetõttu otsustas Eesti Kirikute Nõukogu võtta tänavuse aasta teemaks „Eesti usk“. Moodustatud on töörühm ja plaanis mitmed asjakohased üritused. Kutsun kaaskristlasi ja kogudusi selle algatusega ühinema ning oma headest mõtetest ja ettevõtmistest meile teada andma. Võrsugu ja kasvagu Eesti usk!