[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 24. veebruar 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
veebruar 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
242526272829




Maakond

Vilmar Laak: olen olnud meeskonnamängija
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 15. veebruar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Erinevaid ameteid pidanud ja ka kultuurielus laineid löönud Vilmar Laak tähistas nädal tagasi juubelit. Tema 70 eluaastasse on mahtunud mitmeid erinevaid oskusi ja andeid nõudvaid tegemisi, mis väärivad meenutamist.

Aga kergelt see lehelugu ei sündinud, sest saarlane on ju loomult tagasihoidlik. „Ütlen nii, et nüüd juba naudin kodust elu. Algul tundus küll, et läheks veel kusagile tööle, ja mõningaid pakkumisi ka oli, kuid siis võitis kaine mõistus. Koju jäämine oli natuke ka paratamatu, kuna mu viimane töökoht koondati.

Aga ma ei tunne, et oleksin tegevusetu, oma huvide rakendamiseks on tegevusi küll ja küll,” rääkis noor pensionär Vilmar. „Aiamaa ja koduaed vajab hooldamist, teineteist aidates see meile mõlemale meeldib. Peale selle sobib mulle tehnika kallal nokitsemine.”

Olen näinud Vilmarit rahvatantsijana ja erinevates kooslustes lauljana, seetõttu oli esimene küsimus tänase seisu kohta taidluses. „No nüüd saad küll väikese pettumuse osaliseks, sest viimati tantsisin eelmisel sügisel. Segarühm tegutseb kuue paariga edasi, kuid mina lõpetasin. Ka abikaasa Ene lõpetas rühma juhendamise. See mõte oli mul juba varem, kuid tantsupeole pääsemiseks veel pingutasin, see aga ei õnnestunud.

Laulame vana rasva peal, harjutamas enam ei käi. Kes on läinud mandrile ja kes Soome tööle, kokkusaamine muutus keeruliseks. Ansambli juhendaja Anne Palu elukoht ka muutus. Ta tegi ka lauludele seaded ja saated ning oli mõne laulu autor. Kõik meie laulud on jäädvustatud plaatidele. Nüüd saame kokku ja laulame ainult sünnipäevadel ja tähtpäevadel.”

Vilmari kultuurielu kokkuvõte on muljetavaldav. Laulmine erinevates koosseisudes: Orissaare estraadiansambel Bukett – 8, meesansambel – 40, hobikoor – 10, segaansambel – 10 aastat. Ja 25 aastat tantsimist segarühmas, mis loodi siis, kui rahvamaja valmis sai. Ene juhendatava rühma Pöide Piigad tantsude saatja on alati olnud meesansambel. Kui need aastad kokku liita, saab Vilmari kontole 93 laulu- ja tantsuaastat!

Orissaare keskkoolis tehti kõike

„Laulsime kvartetis ja tantsisime. Nii kanged mehed nagu Ants Kollo, Ants Tammleht ja Raivo Vokk olid mu rahvatantsukaaslased. Maie Opkauba juhendamine viis meid ka suurele tantsupeole. Tantsupisik saigi alguse sellest. Elu jooksul oleme osalenud paljudel üleriigilistel tantsupidudel.”

Tantsurühma sattumisest oli Vilmaril rääkida huvitav lugu. 9. klassis liikus ringi kiri, et alustatakse tantsuringiga. „Panin oma nime ka kirja. Ja kui siis harjutuspäev kätte jõudis, selgus, et polegi tegemist peotantsu, vaid hoopis rahvatantsuga. Ära öelda oli piinlik. Pealegi oli juhendaja Maie mu ajalooõpetaja.”

Küsisin siis, milline lugu on tal rääkida seoses eriala valikuga. „Keskkooli lõpetamise järel ma kohe kõrgkooli minna ei plaaninud. Otsustasime kolme poisiga minna õppima autojuhiks Kuressaare ALMAVÜ autokooli, kus oli õpetajaks Arvo Sema. Sain autojuhina lühikest aega töötada Orissaare autobaasis, kuid 1969. a suvel värbas sõjavägi mu teenistusse. Sattusin Lätti, Dobelesse. Üsna kohe jäin raskekujulisse peaajupõletikku. Minu õnn oli, et Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud noormees sattus teenima samasse väeossa. Mul on väga selgelt meeles, et see noor arst vaatas mulle otsa ja väliste tunnuste järgi ütles, et mul on meningiit. Olin siis juba mitu nädalat audis olnud.”

Kui saadi diagnoos, saadeti Vilmar Riia haiglasse. Sealsed arstid olnud patsiendi sõnul tasemel. „Hinge nad mul sisse ajasid. Oleksin võinud hulga tüsistusi saada, kuid noor organism pidas vastu. Haiglast vabanemisega mu teenistus ka lõppes.”

Koju ja tööd otsima

Koju jõudnud, läks Vilmar sovhoosi direktorilt Paul Pihlapuult tööd küsima. Kuna just oli saadud uus auto, Moskvitš, sai temast ülemuse autojuht. Et ka veterinaararst Harro Jäe oli soovinud autojuhti, siis kahe auto ja kahe peremehe vahel ta mõnda aega pendeldaski.

„Tundsin, et pikalt ma selle ameti juurde ei jää. Mu keskkooli klassijuhataja Helena Teär kirjutas mulle kaks soovitust kõrgkooli minekuks, ühe Tallinna muusika õppimiseks ja teise, kui otsustan minna muule alale. Kuna mul muusikalist algharidust ei olnud, ei julgenud ma muusikakooli peale mõeldagi, kuigi õpetaja Maimu Sepp väga soovitas. Laulsime ju keskkoolis kvartetti, mis meil üldse halvasti välja pole tulnud.”

Teostus plaan B (muu kõrgkool), kuna sovhoos vajas melioraatorit. Vilmar oli mõelnud, et see amet peaks küll leiva lauale tooma. Temast sai Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) maaparanduse teaduskonna melioratsiooni ja insener-tehnoloogia tudeng. Õppima asudes noormees end kohe hobidega ei sidunud, lubades ainult oma lõbuks mõne tantsuõhtu. Ülikooli klubis trehvanud „rebane” (esimese kursuse tudeng) kokku Ene-nimelise neiuga ning see kokkusaamine päädis pere loomisega. Seda kohe esimesel kursusel. 1970. aasta sügisel asus Viljar õppima ja järgmisel suvel randus ta juba abielusadamas.

„Nii see Tartu-elu mul algas. Ene oli just lõpetanud Tartu pedagoogilise kooli ja töötas seal õpetajana. Kohtusime ülikooli klubis tantsupõrandal. 1972 sündis meil poeg Indrek, ja siis ei jäänudki enam aega mingitele hobidele. Poja sündimise järel võtsin aastase õppepausi. Kuna dekaan spordipoisse hoidis – mängisin võrkpalli –, siis oli ta minu aastase õppepausiga nõus. Pereelu kõrvalt ei jõudnud ma nii palju trennis käia, kui olnuks vaja, sest käisin ju ka tööl. Tütar Piret sündis kahe aasta pärast.”

Taas Saaremaale

1976-ndal, kui inseneri ametidiplom taskus, tuli neljaliikmelise pere pea kodukohta tagasi. Pöide sovhoosis ootas melioraatori koht. „Mets ja maa said siis minu kamandada. Majandijuht oli Aivo Kabur. Mõne aja pärast sai direktoriks Kaarel Paulus, kes soovitas mul 1985-ndast asuda tööle ehitusalal.

Päevakorral oli kultuurimaja ehitus. Kaarli koolivend Vello Lind oli sellal põllumajandusminister. Ta läks ministeeriumi ja küsis sekretärilt oma kareda häälega, et kas Lind ka kohal on. Sekretär vastanud, et on küll, kuid niiviisi vastuvõtule ei saa. Kaarel astunud aga ministri ukse suunas ja löönud ukse jalaga lahti. Sekretär sai siis aru, et vanad sõbrad.”

Kultuurimaja nurgakivi saanudki pärast seda visiiti maha ja Vilmaril algas Tallinna-sõitude periood. Projekteerimine, sisekujundus, lavaseadmed, valgustus ja muu nõudis eri instantsidega läbirääkimisi. „Kuna projekteerimine oli minu ala, tekkisid mul Ehitusprojektis head sõbrad, kes pidevalt hoidsid silma peal ka klubi ehitusel. Maja valmis 1987, tolle aja kohta õnnestus see päris hästi. Kahju, et Kaarel seda ise ei näinud. Pärast teda, 1985-ndast sai sovhoosi direktoriks Mihkel Kaal. Ka siis jätkasin ehituse alal asedirektorina.”

Algas ühepereelamute ehitamine, Pöide sai neli elamut. Vilmari sõnul ei julgetud sellist üksikut maja siis tahta, ilmselt oldi harjutud korteritega. „Keegi ei soovinud. Tegin siis ise otsa lahti ja olen selle üle õnnelik. Väikeelamute ehitus oli siis üks meede noortele peredele.”

Terendas vallavanema staatus ja mõne aasta pärast uus väljakutse
Vilmar arvab, et ega seda oleks juhtunud, kui Pöide ja Orissaare (nn ühendkülanõukogu) poleks kaheks läinud. Pöide vald oli uuesti kaardil. 1990-ndatel algas pöördeline aeg ja majandid hakkasid lagunema. „Minu otsus oli jääda tegelema ehitusega. Reformi tulemusena asutasime firma Pöide Ehitus. Tegelesin sellega 1996. aastani. Samal aastal kutsus vallavanem Eino Kirs mind abivallavanemaks. Kuna Eino jäi 2000. aastal pensionile, seisid ees uued valimised ja mind moositi kandideerima. Olin kuus aastat vallavanem.”

Vallavanema ametist loobumise põhjustas Vilmari juhuslik kohtumine Aleksander Kolloga. Nende, ühe kandi ehk Ida-Saaremaa meeste omavahelise vestluse ajal oli Sass küsinud, et kas Vilmar tuleks teedevalitsusse tööle. „Kuna vallavanema amet ei ole elukutse, vaid valitav ametikoht, ütlesin talle, et anna mulle kuu aega ja ma tulen. Orissaare teemeistri koht saigi minule. Tegelesin Orissaare piirkonna riigiteedega kümme aastat. 2017. aasta juulist olen vaba mees. Arvutite tulekuga kahte teemeistrit enam vaja polnud. Olin neli aastat töötanud üle pensioniea ja otsustasin jääda pensionile.

Tahan öelda veel seda, et suur tegija ei ole ma kunagi olnud. Olen meeskonnamängija, mulle meeldib hea seltskond. Käisime Kirsi Einoga ühte rada, laul ja tants ju seovad inimesi.”


Pisut perest

Abikaasa Ene on hariduselt algklasside õpetaja. Selles ametis alustas ta ka Saaremaal, esmalt Orissaare internaatkoolis ja seejärel Orissaare gümnaasiumis. Pedagoogilist tööd Orissaares kogunes Enel 45 aastat.
Poeg Indrek on käinud isa jälgedes. Õppis Eesti maaülikoolis maaehitust ja alustas tööd isa ehitusfirmas. Kuid pere loomine ankurdas Indreku Tartusse, kus ta on ehitusettevõtja. Lapsi on kaks.

Tütar Piret on aga astunud ema kingades. Tema sai kõrghariduse Tartu õpetajate seminaris tudeerides. Piret on olnud õpetaja ka Tornimäe koolis, kuid edasine elu viis ta Tallinna muusikaõpetajaks. Tal on poeg.

Nüüd naudivad Vilmar ja Ene Laak elu koduseid toimetamisi tehes ning lapsi ja lapselapsi koju oodates.

Täna loetuimad
Perekondlik (2)
Oma kätega loodu pakub Raivole rahuldust ja rõõmu
In memoriam Mihkel Smeljanski
Muhus jagati parimatele preemiaid ja tunnustusi
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid (3)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (13)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (1)
Lümanda elutööpreemia pälvis spordihing Urve Vakker (9)
Sandra Sepp: advokaat peab olema inimlik (1)
Mustjala teenetemärk jäi tänavu välja andmata
Priit Penule maaeluministeeriumi kuldne teenetemärk (1)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (7)
Toitumisekspert: tervisliku toitumise ABC tuleb kasuks igaühele
Rahvas, rahvus, riik (4)
Nädala loetavuse top 5
Kaunispe külas hukkus autot remontinud mees
Pulmapidu päädis kolmekordse luumurruga (11)
Valla järelevalve peaspetsialist lahkub ametist (21)
Perekondlik (2)
Imetüdruk läbis aastaga kaks klassi (29)
Kommentaarid
Lümanda elutööpreemia pälvis spordihing Urve Vakker (9)
Tuba, kus maailm muutub paremaks (13)
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid (3)
Mahavõetud puud suurendavad haigla parkimisruumi (11)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (7)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (13)
Nelja maakonna naiskodukaitsjad õppisid evakuatsiooni (7)
Sõnajalad kolivad tuuleenergeetika arenduskeskuse Saaremaalt ära (25)
Kuressaares toimus robootikaliiga eelvoor (6)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud