[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 07. juuni 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930




Maakond

Tartu rahuleping on tähtsaim meie rahva 700-aastases ajaloos (3)
Autor: Vilma Rauniste
Kolmapäev, 12. veebruar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Mõni päev enne Tartu rahu suurt juubelit kõneles saarlastele väärikate ülikoolis Tartu ülikooli filoloogi-psühholoogi haridusega Trivimi Velliste. Võiks aga arvata, et ajaloolane, sest selles valdkonnas on ta palju sõna võtnud. Ka teema „Tartu rahuga – riigirahvaks” tundus esmapilgul puhtalt ajalooline, kuid mida kaugemale kõneleja teemaarendusega jõudis, seda selgemini tuli välja ka peen psühholoogia.

„Teate, ma pean teile tunnistama, et eksisin Kuressaare linnas ära. Hakkasin linnuse, mis on minu jaoks Saaremaa kõige silmapaistvam muinsus, juurest tulema ja... Seepärast jäin mõne minuti hiljaks.

Olen muinsuskaitsega eluaeg seotud olnud ja olen ka Eesti muinsuskaitse seltsi asutajaid. Juba Vene ajal, kui olin noor, tahtsin tingimata näha Kuressaare lossi, kuna teadsin, et see on säilinud terviklikul kujul. Selliseid on üldse vähe alles ja Ida-Euroopas peaaegu üldse mitte,” rääkis psühholoogist ajaloolane ja muinsuskaitsja Trivimi Velliste.

„Aga saarele saamiseks oli vaja piiritsooni luba. Kui see oli lõpuks saadud ja ka Kuivastu kontrollpunktist läbi, õnnestus mul ära näha see Kuressaare linnus, millest ma olin suures vaimustuses. Teine koht, mis mind väga paelus, oli Kaali järv.”

Lektor rääkis, et ta on olnud ka klubi Tõru asutajaid. Algul oli see raamatuklubi, kuid hiljem sai sest ka muinsuskaitseklubi. Klubi külastas korduvalt filmimees ja kirjanik Lennart Meri. „Mäletan, missuguse vaimustusega ta rääkis Kaali järvest. Sellest tekkiski mul suur tahtmine see müütiline koht oma silmaga ära näha. Meri kirjutas Kaali järvest oma raamatus „Hõbevalge”. Saaremaal on muinsusi muidugi väga palju, aga Kuressaare linnus ja Kaali järv on kaks väga erilist kohta, mis alati esimesena meelde tulevad.”

Ja nüüd tema vahva eksimislugu

Kui nii suurte reisikogemustega mees pisikeses Kuressaares ära eksib, on see väärt meenutamist ja lektoril mäletamist. Aga tean, et ka üks kuressaarlane, kes on põhiliselt autoga liikleja, on linna kitsastel tänavatel hulk aega ekselnud, enne kui õige teeotsa leidis.

„Kuna ööbin uhkes Rüütli hotellis, panin asjad sinna ära ja hakkasin ühisgümnaasiumi poole tulema. Aega oli piisavalt. Mõtlesin, et kui tulen vanalinna tänavate kaudu, mis on nii huvitavad, on see ka kõige otsem tee. Aga ma ülehindasin oma võimeid ja eksisin ära. Tegelikult on Kuressaare südalinn päris keeruka sigri-migri tänavavõrguga. Lõpuks tundsin, et võin omadega täiesti rappa minna ja läksin seepärast Tallinna tänavale ning seda mööda otsejoones bussijaama, kust paistis juba SÜG-i koolimaja. Olen selle ekslemisega endale selgeks teinud, et Kuressaare vanalinn on võrreldav Tallinna vanalinnaga, mõlemas on palju risti-rästi ja ebakorrapärase kujuga tänavaid.”

„Tartu rahuga – riigirahvaks“

Selline oli teema, mille Maie Meius palju aega tagasi Vellistega kokku leppis. „Mina sõidan Tartusse juba homme (31. jaan – toim), aga Tartu rahulepingu aastapäeva tähistatakse mitte ainult Tartus, vaid ka Tallinnas, Pärnus ja mujal, sest see leping on erakordselt suur sündmus meie riigi ajaloos. Meenutan siin jälle, nüüd juba president Lennart Meri, kes ütles, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnitunnistus. Mina lisaksin, et see on Eesti riikluse nurgakivi.

Sünnitunnistuseks võiks lugeda 24. veebruari 1918. aasta „Iseseisvuse manifesti“.

Kui Tartu rahulepingut ei oleks sündinud, siis täna me ei räägiks sellisel teemal, see ei oleks üldse lubatav. Ja on küsitav, kas me siis omavahel eesti keeles räägiksimegi. Võib-olla vene keeles või hoopis saksa keeles. Me ei tea seda.
Tahaksin rõhutada seda, mida ütles Jaan Poska Tartu rahulepingu allakirjutamisel. Ta ütles, et see päev on kõige tähtsam meie rahva viimase 700 aasta jooksul. Poska oli väga haritud ja laia silmaringiga, ta oskas näha maailmapilti. Oskas vaadata tulevikku ja tundis väga hästi ka minevikku. Kuna ta oli Eesti delegatsiooni juht ja rahulepingu peamine arhitekt, sai ta lepingut alla kirjutades aru, kui olulise asjaga on nad hakkama saanud. Asjaga, mis muudab Eesti ajalugu väga pikaks ajaks. Ja ta ei eksinud. Poska oli oma elutöö teinud. Paraku oli talle elupäevi jäänud siis ainult pisut üle kuu.”

Lepingu allkirjastamine õnnestus, kuna...

„Lepingu allakirjutamisel oli üks väga oluline „aga”. Poska poleks iialgi suutnud selliste tingimustega rahulepingut välja kaubelda, kui tema seljataga poleks piltlikult seisnud kindral Laidoner oma saja tuhande Eesti mõõga ja täägiga. Nii palju sõjamehi pole Eesti sõjaväes kunagi olnud. See oli tippaeg, mil Eestil oli selline võimas sõjavägi.”

Lektori sõnul on mitmed sõjaajaloolased osutanud, et Eesti Vabariik oli 1920-ndate algul Põhja-Euroopas üks kõige arvestatavamaid sõjalisi jõude. Sellele polnud midagi kõrvale panna ei lätlastel ega ka leedulastel. Isegi mitte soomlastel, sest Soome oli olnud Vene impeeriumi koosseisus pikka aega autonoomne ja seetõttu seal ei kehtinud Vene üldine sõjaväekohustus, mis kehtis terves tsaaririigis, sealhulgas Eestis.

„See, et Poska nägi oma vaimusilmas kindral Laidoneri võimsa sõjaväega, oli põhjus, et Eesti delegatsioon ei pidanud midagi manguma, vaid võis ka nõuda. Ka sellist asja ei ole Eesti ajaloos varem ega hiljem olnud, et Eesti asend on niivõrd tugev. Et kui te ei ole nõus, siis me alla ei kirjuta.”

Siia lektori selgitus, et tegemist oli ajaga, mil punasel Venemaal oli kaks suurt juhti – Lenin ja Trotski. Stalin oli sellal väga väike mees. Lenin ja Trotski olid rahust huvitatud, sest Nõukogude Venemaa võitles korraga 14 vaenlasega. Eesti oli üks neist ja Poola üks tõsisemaid Venemaa vaenlasi. Selles olukorras, kui nõukogude riik oli alles tekkinud, kui valitses nälg ning korralagedus, tahtsid Lenin ja Trotski hakata riiki üles ehitama. See tähendas, et tähtede seis oli meile soodne ja Eesti riik sündis ka tegelikkuses.

„Aga ajaloos ei sünni suured asjad üleöö, alati on nendel oma eellugu. Kui seda eellugu vaatame, siis aitab see meil hilisemat paremini mõista. Ajaloo tõlgendamisel tehakse sageli see viga, et ajaloo üle arutledes rakendatakse tagantjäreletarkust. Et miks nad nii tegid või miks nad nii ei teinud... Nagu nad oleksid pidanud teadma kõike seda ette, mida meie nüüd teame. Kui teavet ei ole või on seda napilt, otsustavad inimesed selle hetke äranägemise järgi.

Ajaloo arvustajad ei oska ennast panna nende inimeste olukorda, seda suudavad ainult vilunud ajaloolased, kes on ühtlasi ka head psühholoogid. Üks selline ajaloolane, kes mulle väga meeldib ja keda ma pühapäeviti Vikerraadiost kuulan, on David Vseviov. Ta oskab ennast asetada nende inimeste olukorda ja tema kirjeldatud pilt on palju usaldusväärsem.”

Tunded on mõistusest vanemad

„Inimesed arvavad sageli, et nad teevad otsuseid oma mõistuse järgi, et otsustamist juhib mõistus. See on suurel määral tõsi, kuid on midagi, mis on palju olulisem kui mõistus ja millele inimene otsuseid tehes tugineb palju rohkem. Need on tunded kui palju ürgsemad. Kui läheme inimkonna ajaloos tagasi kümneid ja sadu tuhandeid aastaid (inimkond on vähemalt miljon aastat vana) ja mõtleme viimase kahe tuhande aasta peale, on see miljoniga võrreldes siiski ainult silmapilk.

Ürgaja inimesel olid algul tunded ja mõistus arenes tasapisi, sadade ja tuhandete aastate kaupa. Seetõttu, kui me otsustame millegi üle, peame alati meeles pidama, et inimestel on tunded. Üks väga vana tunne on meie-tunne. Lennart Meri on oma esinemistes korduvalt rõhutanud, et meie, eestlased, oleme väga vana rahvas. Oleme sellel maal elanud väga kaua, palju kauem kui enamik ümberkaudseid rahvaid. Oleme siin elanud vähemalt viis tuhat aastat, palju rohkem kui suured rahvad oma maal.

Venelased on meiega võrreldes uustulnukad, ka sakslased ja teised Euroopa rahvad. Oleme olnud väga vana ja paikne rahvas. Eestlastel on algusest peale olnud meie-tunne, see on palju põlisem kui see meie-tunne, mis tekkis esimese üldlaulupeoga 1869. aastal.”

Kõneleja küsis siis saalitäielt: mis see „meie” siis on? Vastus: see on meie perekond, meie küla, kihelkond ja maakond. „Kui läheme mõttes 800 või 1000 aastat tagasi, kas meie esivanematel oli toona meie-tunne oma maa, oma rahva ja riigi suhtes? Selles osas on ajaloolased võrdlemisi kahtlevad. Ilmselt oli meie-tunne siis palju kitsam, see olenes liikumisulatusest, kui palju saab inimene kõndida oma päevalise elu jooksul, nii jalgsi kui hobusega, piirdudes enamasti mõnekümne verstaga. Aga tänapäeval tunneme end tõepoolest eestlastena.”

Velliste osutas kadunud rektori ja psühholoogiaprofessori Peeter Tulviste tähelepanekule: eestlastel on võrdlemisi tugev rahvustunne, aga suhteliselt nõrk oma riigi tunne. „Seletust pole raske leida. Enam kui poole meie oma riigi sajandist oleme elanud võõra riigi võimu all. Meie riik on küll õiguslikult püsinud sajandi, ent tegelikkuses polnud seda aastakümneid tunda. Riik tundus ikka midagi võõrast olevat. Nüüd on see muutumas. Ja Tartu rahulepingu 100. aastapäev andis kindlasti mingi tõuke, et tunneksime end üha rohkem riigirahvana, peremeesrahvana omal maal.”


Trivimi Velliste Eestile pühendatud elu

Trivimi tööpõld on olnud lai. Pärast Tartu ülikooli inglise filoloogia ja psühholoogia eriala lõpetamist oli ta kirjastuse Valgus vanemkorrektor (1971). Seejärel ENSV Riikliku Kirjastuskomitee peatoimetuse vanemtoimetaja ja kirjastuste osakonna juhataja asetäitja (1971–1976). Pikka aega töötas ta nädalalehe Sirp ja Vasar publitsistikaosakonna vanemkorrespondendi ning tõlkijana (1976–1987). Ta on Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid ja selle esimene esimees (1987–1991).

1989. aastal oli ta kodanike komiteede liikumise peamisi algatajaid, seejärel Eesti Kongressi liige, ühtlasi Eesti Komitee aseesimees ja välistoimkonna esimees (1990–1992). Oli välisministeeriumi nõunik, aseminister ja välisminister (1992–1994). Riigikogu VII, IX, X ja XI koosseisu liige. Eesti Vabariigi alaline esindaja (suursaadik) ÜRO-s (1994–1998). Kaitseministri nõunik (1998–1999). Aastatel 1999–2011 riigikogu liikmena Balti Assamblee Eesti delegatsiooni juht ja roteeruvalt BA president ning samal ajal ka riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees. 

Ta on aastast 2012 Pro Patria Instituudi esimees, Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi ja Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees, Jaan Tõnissoni Seltsi abiesimees ja endine Eesti Lipu Seltsi esimees. Kuulub üliõpilasseltsi Liivika vilistlaskonda.

Autasud ja tunnustused: Riigivapi IV ja II klassi teenetemärk, Thorolf Rafto mälestusauhind (Bergen, Norra 1988), Poola Taassünni orden, Läti Kolme Tähe orden, Coudenhove-Kalergi medal, EELK Teeneteristi III järk.
Valdab inglise, vene, soome, saksa ja prantsuse keelt. On abielus, kahe poja ja tütre isa.

Täna loetuimad
Vanalinna kool remonditakse koos staadioni rekonstrueerimisega (17)
Saarlase magistritöö pälvis tunnustuse (2)
Saaremaa vald soovib Muhuga ühtset alkoholipoliitikat ajada (4)
Saaremaa spordistipendiumi sai Johannes Treiel
Nädala loetavuse top 5
Saaremaal pole võimalik enam kunagi nii soodsalt puhata (23)
Kesklinna sulgemine lõpetab einetakso teenuse (57)
Pöide kandi rahvas pole uute pakendikonteineritega rahul (12)
Vasakpööre ja möödasõit lõppesid avariiga (15)
Reformierakond andis kesklinna liikluse sulgemise osas järele (40)
Kommentaarid
Reisisihiks Saaremaa (8)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (209)
Reformierakond andis kesklinna liikluse sulgemise osas järele (40)
100 spaapaketti koroonaviiruse eesliini meditsiinitöötajatele kingituseks  (9)
Saaremaal pole võimalik enam kunagi nii soodsalt puhata (23)
Spetsialist soovitab hakke peletada nende endi hädakisaga (22)
Haigla audit valmib kõige enne jaanipäevaks (4)
Vanalinna kool remonditakse koos staadioni rekonstrueerimisega (17)
Kommentaar - Kas jalakäijad ummistavad Kuressaare kesklinna? (34)
Saaremaa vald soovib Muhuga ühtset alkoholipoliitikat ajada (4)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud