[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 27. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Maakond

Fragmentaarseid mälupilte minu Ameerika-reisilt
Autor: Rein Kirst
Laupäev, 04. jaanuar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kaheksateistpäevane teekond Ameerikasse algas 29. septembril 2019. Soojenduseks lend Tallinn–Frankfurt, edasi 11-tunnine kannatamine Frankfurt–São Paulo. Lõuna-Ameerika suurima riigi suurima linna lennujaam on ikka pirakas küll, annab otsast otsa kõmpida!

Lend São Paulo–Guiaba. See linn, mis asub Mato Grossos (portugali keeles Suur Võsa) osariigis Brasiilias, oli muljetavaldavalt palav (+36 – +38 °C) ja räpane. Ilmselt palavuse tõttu ei kohanud linnapargis ainsatki lindu ega putukat. Ka inimesed hoidsid varju.

Bussisõit Pantanali, maailma suurimale mageveelisele märgalale, mis on pindalalt suurem kui neli Eestit! Teeäärtes võis näha mitmeid hirveliike, kapibaarasalku (maailma suurim näriline), ameerika jaanalinde, nandusid ja palju värvulisi. Nandud on väga usaldavad ja julged, nokivad rohtu otse uudistaja varvaste eest. Otsustasin nandu teelt kõrvale astuda, sest minu õla kõrguse linnu jalgadel on jämedad ja teravad küünised.

Pantanali looduses elab lugematu arv linde: värvulisi, kullilisi, kurelisi, kanalisi. Huvitavamatest tuukan, papagoi aara, maailma suurim toonekurg jabiruu, kes meenutab kasvult Aafrika marabud. Ka mitut liiki haigruid, jäälinde, kormorane, öösorre jne. Silma hakkasid peoleode suured jõe kohal rippuvad ühispesad.
Eriti silmapaistev on kulliliste rohkus ja liigirikkus.

Naljakad kullid on haugaslased karakaarad. Need linnud on väga julged, lastes inimese endast kahe meetri kaugusele. Jahti peavad nad peamiselt kampadena mööda maad marssides. Hommikut tervitab nende kare laul „kara-kaara, kara-kaara“.

Märgala paikneb põhiliselt Parana lisajõe Paraguay jõgikonnas, umbes 16-kraadisel lõunalaiusel. Seal valitseb kaks aastaaega – vihmaperiood ja umbes pooleaastane kuivaperiood. Pantanali läbivad arvukad jõed ja ojad tõusevad vihmaperioodil üle kallaste ja kaovad silmist, sest maakoht on madala reljeefiga ja veetase tõuseb umbes neli meetrit.

Jõgedes paksult kalu

Jõed kubisevad kaladest, neid on vist 260 liigi ringis, palju on säga- ja piraajaliike. Paadist sogasesse vette vaadates avaneb tõsisel õngemehel „katust” sõitma panev vaatepilt, sest vesi lausa kihab igas suuruses kaladest. Turiste sõidutatakse jõgesid mööda põnevatesse kohtadesse 10–20-kohaliste plekkpaatidega, mille mootor on 40–200 hj, paatide kiirus 50–60 km/ha.

Õngitsesime piraajasid ja saime tutvuda nende kurikuulsate hammastega, mis on saehammaste kujulised ja üliteravad. Peale lugematute lindude peavad kaladele jahti ka suured saarmaseltskonnad ja alligaatorid. Ühe peatuse ajal tuli meie paadi parda äärde umbes kahemeetrine alligaator ja takseeris paadis olijaid gurmaani põhjalikkusega. Kui ta lõpuks otsustas loobuda ja hakkas selga keerama, koputasin sisalikule hüvastijätuks näpuga kuklale. Üllatus paistis olevat mõlemapoolne.

Märgalal laiuvad tihnikud koosnevad nii heitlehistest kui ka igihaljastest puudest-põõsastest. Inimestele ja paistis ka, et suurematele loomadele on mato (võsa) üliraskesti läbitav konksjate okaste tõttu, mida omavad paljud taimeliigid. Nägime, kuidas mööda jõekallast patseeriv ja territooriumi märgistav suur jaaguar eelistas puhmastest mööduda jões ujudes, riskides piraajasid pahandada. Olime tunnistajaks kahe jaaguaripoisi ebaõnnestunud kapibaarajahile. Kiisud ei viitsinud end piisavalt varjata ja hiigelnärilised põgenesid sukeldudes jõkke.

Huvitavamatest loomadest kohtasime elevandi sugulast, veise suurust tapiiri, sipelgaõgijat, vöölooma ja mööda maanteed vantsivat pirakat kilpkonna. Kohtasime küll väikest puumadu ja anakondat (2 m), aga mitmemeetrist anakondat kahjuks mitte.

Erinevalt Serengeti kaitsealal kehtivatest reeglitest võib Pantanalis pimedas ringi kolada. Kasutasin seda võimalust ühel õhtul ööhäälte kuulamiseks ja öiste loomade jälgimiseks. Hääled on seal muidugi vägevad ja tulevad peamiselt puude otsast. Teerajal õnnestus näha pinksipallisuurust ämblikku, kes kähku urgu vupsas. Eriti huvitav oli aga jälgida lehesipelgate koloonia toimetamisi pilkases pimeduses. Nende putukate maa-alustes pesades tundub elavat kolm erineva suuruse ja erinevate kohustustega sipelgatüüpi: suurimad on umbes15 mm pikad, suure pea ja kogukate lõugadega, järgnevad 7–8-millimeetrised ja ligikaudu 2-millimeetrised isendid. Lülijalgsed teatavasti valmikufaasis enam ei kasva.

Lehesipelgad tarvitavad toiduks maa all puulehtedel kasvatatavaid seeni. Lehevarumise protsessi oli huvitav vaadelda. Sipelgate „maanteel“ pesa ja lehevarumisalade vahel valitses ülitihe liiklus. Liiklusvoo külgedel jalutasid mõõdukas tempos suurimad sipelgad, olles alati valmis soovimatuid külalisi valusalt hammustama (isiklik kogemus). Sama tüüpi isendid aga lõikavad nii maapinnale langenud kui ka puul olevaid lehti parajateks tükkideks ja annavad need pessa viimiseks keskmise suurusega seltsimeestele. Lõikajate lõuad peavad väga teravad ja tugevad olema, sest troopikapuude lehed on sitked nagu lauavakstu! Kahjuks ei saanud aru, mis ülesannet täitsid nobedalt sibavad väikseimad pesaasukad.

Ühest seigast ja sealsest elukorraldusest

Kaitsealal on jõgi nimega Rio Claro (Selge jõgi), mille vesi on kõike muud kui selge, vaid helehall ja läbipaistmatu. Sellele jõele sõites peatas meie bussi automaatidega relvastatud politseipatrull. Meie dokumente kontrollis kaks noormeest, neiu aga sihtis meid veidi eemalt automaadiga, sõrm päästikul. Tõsi küll, siiski puusalt.

Brasiilias on maa valdavalt eraomandis, kaitsealal paiknevad talud ehk hazenda’d on hajusalt veidi kõrgematel aladel, mis ei jää tõusuvee alla. Kasvatatakse peamiselt veiseid ja hobuseid, aga ka sigu. Karjamaad on tarastatud, teedel korralikud väravad. Talunikel on keelatud jahipidamine isegi oma maadel. Omaette etenduse pakkus ühe veisekarja juures ratsutav loomaarst, kes püüdis ratsutades lassoga vaktsineerimiseks mullikaid. Veised olid pehmelt öeldes lahjavõitu – põuaaeg ju!

Sõit Guiaba–São Paulo–Iguacu. Iguacu jõgi on imeilus, selle teevad eriliseks maailmakuulsad joad, mis pakuvad unustamatut vaatepilti! Hiiglaslikus ja kõrvulukustavalt kohisevas veemöllus lendlevad uljad linnukesed – kosepiiritajad. Iguacu park on suur, sattusin seal omaette kondama, kuni tuli aeg kokkulepitud parklasse liikuda. Äkki aga selgus, et ei oska kaarti õiget pidi keerata. Suures kimbatuses meenus siiski, et sealpool ekvaatorit paistab päike ju alati põhjakaarest. Heureka!

Paraguays 95 % segaverelised

Edasi kulgesime Paraguaysse. Selle elanikkonnast 95% on mestiitsid ehk valgete ja Ameerika põliselanike järeltulijad. Riigis on kaks ametlikku keelt – hispaania ja guaranii. Guaranii indiaanlased moodustavad elanikkonnast vaevalt 2%. Just nemad aga lõid tõhusalt kaasa riigi iseseisvumisel. Monde jõel (mon – ohtlik, de – vesi, guaranii keeles) asub võimas ja samuti imeilus kosk, millele on ehitatud langevast veemassist mõne meetri kaugusele viiv metallsild. Sillal seismine pakub vägeva elamuse. Külastasime üht maailma suurimat – Itaipu hüdroelektrijaama, mille ehitamiseks kulutatud metallist saaks ehitada 160 Eiffeli torni! Kahjuks karmid turvameetmed ei võimaldanud ehitist seestpoolt näha. Läinud sajandi 80-ndatel saime Siberis tookordset maailma suurimat hüdrojaama küll otse dünamote ruumis imetleda.

Paraguay pealinnas Asuncionis õnnestus elusalt pääseda kummalisest seigast. Kui pärast mõnetunnist linnaga tutvumist jõudsime äärelinnas asuvasse autoparklasse, kuhu pidi tulema meie buss, peatas meid jooksujalu lähenev ja häälekalt hispaania keeles vatrav politseinik. Jõudnud minuni, tõmbas mees kabuurist revolvri, sihtis mind ja lärmas minu vöökotti sikutades täiest kõrist. Kui suutsime tema jutust mõned ingliskeelsed sõnad tabada, selgus, et mees hoiatab meid sattumast parkla taga laiuvasse asotsiaalide slummi, kuna seal ähvardavat meid leebemal juhul röövimine, aga tõenäoliselt kuul.

Ohtlik linnaosa oli kohutavalt räpane ja raskesti kirjeldatava arhitektuuriga. Terav elamus! Kuigi Asuncion on üldiselt räpasevõitu linn, valitses sealses guaranii indiaanlaste asumis puhtus ja kord.

Selles paigas õnnestus üle elada isiklikku soojarekordit tähistav õhutemperatuur – varjus +40,8 kraadi! Sellisest kuumusest lendasime kolme tunniga Montevideosse, kus oli õhutemperatuuriks +16 °C. Republika Oriental de Uruguay pealinn on üsna puhas ja korralik. Õnnestus näha nii staadioni, kus Uruguay jalgpallurid võitsid esimest korda maailmameistri tiitli, ja ka Saaremaa mehe Fabian Bellingshauseni mälestussammast. Mehe eesnimeks oli märgitud Faddei.

Mõistmaks, kui hea meil siin Eestis elada on, läks sõit Ameerikasse täppi. Rahvad elavad seal vähem või rohkem vaesemalt kui meie siin, aga on ikka lahked ja rõõmsad!


Rein Kirst Hendrik Relvest

Meie grupijuht oli Hendrik Relve, kes on tuntust kogunud rändaja-saadetega meedias. Minul vedas, sest Hendrik õppis metsandust minust kolm kursust tagapool ja sattus Kuusnõmme metskonda, kus olin tookord revident-metsaülema ametis, minu käe alla menetluspraktikale. Klappisime siis ja ka reisil suurepäraselt.

Tartus ajakirjandust õppinud mees on väga laialdaste teadmistega loodusest ja geograafiast ning üldse laia silmaringiga. Kui siia lisada veel tema terane huumorimeel, siis mida rohkem grupijuhilt soovida olekski. Sageli üllatas Hendrik oma teadmistega külastatud riikide loodusest kohalikke giidegi!
Paraguays hämmastasid mind ühe giidi põhjalikud teadmised Euroopa lähiajaloost ja poliitilisest olukorrast.

Täna loetuimad
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (6)
Ave Kirppis otsib uut omanikku (2)
Uus vallavanem valitakse kultuurikeskuses (4)
Valesti paigutatud koorem viis auto teelt välja (1)
Uue moega tänavapidu ootab kõiki lõbusõitu tegema  (7)
JUHTKIRI - Muutmine muutmise pärast
Rahvastikuregister – vajalik igas olukorras  (2)
Lugeja küsib, jurist vastab (1)
Arhitekti projekt kui ehitaja piibel
3000 m jooksu võitsid Mairo Mändla ja Eliise Hoogand
Mustjala päevakeskuse arhitektuurikonkursi võitis ideekavand “Öu”
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (3)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (44)
Kurb kuulda ja lugeda (20)
Politsei tabas metallivarga ja purjus mopeedijuhi (3)
Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (21)
Kommentaarid
Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (21)
Ave Kirppis otsib uut omanikku (2)
Lugeja küsib, jurist vastab (1)
Uue moega tänavapidu ootab kõiki lõbusõitu tegema  (7)
Valesti paigutatud koorem viis auto teelt välja (1)
Uus vallavanem valitakse kultuurikeskuses (4)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (6)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (44)
Kool ja lapsevanemad tahavad Vanalinna kooli remonti esimesel võimalusel (18)
Taruvaras kimbutab taas Saaremaa mesinikke (6)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud