[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 18. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30




Maakond

Mäetippe alistanud laulumees ületab täna 80. verstaposti
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 12. oktoober 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

See laia huvideringiga ja Siberi karguses karastunud mees on Ülo Roos. Soliidse juubeli eel räägime tema kõige tähtsamatest teelõikudest. Mõned lõigud ja kurvid jätame trükipinna piiratuse tõttu vahele, kiirkõnnina püüame läbida matkamise, laulmise ja pargi rajamise teekonna. Alustame viimasest, mis on ka praegu Ülo igapäevase elu kindel osa.

„Rajatud park täidab tõesti mu päevi. Aga oleks ma teadnud, et ta kasvab nii kõrgeks, et varjab kolmest majakast kaks, mida ma võiksin oma aknast näha, oleksin pannud puud palju harvemini. Olen puudeistutaja olnud kogu oma elu. Mu esimene töökoht oli Veerel, kuhu ühel ajal, kui tööd oli vähem, istutasin sadakond meetrit sirelihekki. Neid, kes selle kasvamaminekusse uskusid, oli vähe, sest pinnas on kruusa krõmm. Aga kasvasid,” pajatas juubilar.

„Kas tead, et viimasel kolmel aastal on linna jõulukuuskedest kaks toodud Veerelt, need olid minu istutatud. Olen sellega väikse panuse andnud ka linnale ja linnarahvale.

Istutamine on minu suur hobi, mis matkamisega sai indu juurde. Meie matkajate seas oli selline vahva mees nagu Jüri Kasin, kes ütles alati, et selle nulu või lehise viin oma parki. Tekkis mõte teha park ka endale. Aga kui paned puu kasvama, siis ju ei tea, kelle vaadet merele ta rikkuma hakkab. Kui ehitasin maja, olin täiesti kindel, et nii mõnigi minust linna poole jääv naaber ohkas, et no on’s seda nüüd vaja? Aga elu on paraku säärane.”

Ülo rajatud pargiala on 0,6 ha suurune ja märkimisväärseid puid on ca 70. Peale nende tavapuud, millel nimelipikut juures ei ole. Pargi suureks väärtuseks peab ta seda, et paljud puud on toodud kaugelt, seoses matkamisega. „Hõlmikpuu Bakuust, mõningad Kuriili saartelt, Kamtšatkalt ja mujalt. Mõni puu kasvab siin väga hästi, mõni mitte. Hiljuti käis mu aias okaspuude fanatt Andres Vaasa Räpinast. Ta vaatas üht nulgu ja ütles: „Kui vilets peab üks pinnas olema, et 30-aastane puu näeb selline välja!”

Altai mägedest tõin seedreid, mis on nüüd neljameetrised, aga 35–40-aastane seeder peaks olema juba raieküps. Need on näitlikud õppetunnid, mida tasub kasvama panna ja mida mitte. Õppetund on ka lilla akaatsia ehk robiinia – tõin ühe, aga nüüd on 50+. Rohenäpud said siit paarkümmend istikut. See liik levib maa-aluste juurtega. Mari Reitalu, kellelt selle sain, ütles mulle siiralt, et kui lähed kaheks aastaks kodust ära ja siis koju tuled, on ta sul korstnast välja kasvanud.”

Seejärel viis Ülo jutujärje kortslehisele roosile, mis on sama taltsutamatu kui robiinia ja mille hävitamise maania algatati sel kevadel. „Sõrves nimetatakse seda suurte ümarate marjadega põõsast tuhliroosiks. Hävitada – tule taevas appi! Neid saab taltsutada. Kortslehist roosi kasvab Naissaarel hektarite kaupa, mere ja ooperimaja vaheline ala on neid täis, see hoiab hästi kinni liivaluited. Minu oma on toodud Kuriili saartelt.”

Erilise looga hõlmikpuu ja matkad

„Sellest on 30 aastat möödas, kui olime Viljar Aro klassiga matkal Kesk-Aasia kõrbes. Tulime üle Kaspia mere ja laevaga Bakuusse. Teadsime, et tahame saada hõlmikpuud. Läksime botaanikaaia direktori jutule. Öeldi, et peame kiirelt tegutsema, kuna babuška läinud neid just maha niitma. Jõudsime. Võtsin ühe hõlmikpuu ning püramiidja ja põõsastamme. Hõlmikpuu kiratses 15 aastat, praegu on ta jumet võtmas. Selle lehed annavad ajurakkudele hea toonuse.

Ronimine on aga minule ülimalt tähtis, sest 40 aastat on mu ümber olnud väga kindel sõpruskond, nende kümmekonna peale saab alati kindel olla.”

Ronimise juurde jõudis Ülo tänu Enda Armuandile, kes 1972. aastal ta matkagruppi kutsus. Valter Hommik oli pärast Ülo esimest matka Uuralites öelnud: „Vaatasin seda kõhna kogu, 55 kg raske ja seljakott 40 kg, ju seda näeb... Aga välja vedas.”

„Valter oli imeline inimene, ta rääkis vaikse häälega ja kõik võisid oma arvamust pakkuda. Välja tuli enamasti nii, et Valteri pakutu oli õige. Tekib ju ikka olukordi, kas minna siia- või sinnapoole jõge või kas võtta Helju Rauniste kahe vahele või veab keegi teda eest, sest Helju kartis hirmsasti vett. Ta oli purdeid ületades ikka kahevahel, ja temaga sai alati nalja. Seltskond peabki olema kirev, aga raudselt ühe mütsi all. Kui tulevad uued inimesed, oleneb inimesest, kas ta võetakse kampa või mitte.

Kui Hannes Mäe tuli Tartust oma kaasaga gruppi, ütles Valter: „Jummal, jummal – kui palju on õnneks vaja, et nisuke mees tuleb: igal õhtul uued lood ja kogu aeg nägu nalja täis. Mäed on olnud mulle tähtsad. 15 matka pidin ära tegema, siis sain meistersportlaseks. Saaremaalt tuli meistersportlasi ridamisi. Kui me olime matkamisel alles kutsikad, sai Valter meistersportlaseks. Seejärel Linda Saar, Elmar Aru ja siis mina. Sellelt pisikeselt maalapilt neli meistrit!

Viljar Aro klassiga tegin kolm matka. See oli imeline kamp, kes käib siiani koos ja linna vahel saan säravaid teresid. Osa neist on juba vanaisad. See jalutamise maania kestab mul edasi. Sest mis see giiditöö muud on kui matkamine. Tore ju, kui üks vene mammi ütleb: mis ma oleksin teadnud sellest saarest, kui ma ei oleks olnud selles grupis ja näinud neid kauneid kohti.”

Laulmine algas kooliminekuga

Ülo on sündinud Salmel, saanud vene keele õppetunnid laias maailmas ja kuueselt elama asunud Tehumardile oma ema sõbranna juurde. Kui ta Tiirimetsa kooli läks, oli seal direktoriks Aksel Kuus, kes asutas koori. Esimene sõit laulupeole Virtsu-Tallinna rongiga oli jätnud poisile suure elamuse.

Vahepeal tuli Tallinna kalandustehnikum ja seejärel töö Kingissepa kalakombinaadi Veere kalatsehhis. Saare Kaluris oli Ülo tööl 1967. kuni uue Eesti ajani. Just nimelt 1967. aasta on Ülole tähtis veel selle poolest, et ta tänaseni jätkab koorilauljana.

„1967. aastal sattusin Ludmilla Tooni ehk Milli tutvusringkonda. Ja kui Milli on juba kellelegi hambad sisse löönud, saavutab ta selle, et see inimene tuleb ikkagi koori. Mulle hakkas kooris siiralt meeldima. Lyra koor oli ju vägev. Alli Ruga oli koorivanem ja need uhked peod... Ning Peeter Perens, kes on ka seotud Siberi-looga, käis vahel siin meid õpetamas. Tema isa oli kunagine Kuressaare linnapea, mis tähendab, et tänavune laulupeo üldjuht oli kolmanda põlve Peeter Perens.

Segakoor Lyra oli tõesti vägev – laulmas oli siis 25 meest, väga soliidne seltskond. Harry Õnnis, Rein Tammur, Kusti Kokk... Kui Milli tõi koori 11. ja 12. klassi poisse, nende hulgas Imre Sooääre, Taavi Tederi, Tiit Ennemuisti ja teised, kes on endale nime teinud, öelnud Tiit kunagi, et väga huvitav oli kuulata vanemate soliidsete meeste juttu ja vahel ka sõna sekka ütelda, ja seda ei pandud üldse pahaks.

Tean, kui lihtne on vahel teha noorele inimesele heategu. Käisime Lyraga Leedus, olime ühes suures kirikus ja Imre Sooäär, kes laulis kooris minu kõrval, oli tohutus vaimustuses kiriku suurest orelist. Ta ütles: „Vaat, kui seda saaks mängida...” Läksin kirikus oleva naise juurde ja rääkisin talle meie noormehe soovist. Mõtle, kui tore oli tal mängida suures Leedu kirikus orelit, kas või viis minutit. Pisikene asi, aga jääb meelde.”

Aga aastad pole vennad. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel hakkasid noored tegusad mehed käima tööl välismaal. Meeste osakaal kooris jäi aina vähemaks ja vähemaks. Oli olnud olukord, et tenori rühmast käisid kolm poissi Soome vahet ja Ülo pidi häälerühmaga üksi hakkama saama. Kümme aastat tagasi oli Ülo teada andnud, et see laulupidu jääb tal viimaseks.

Seejärel sattus Ülo Laurentiuse kiriku segakoori Sauer, kus mõned sõbrad olid teda seal pikisilmi oodanud. Tiit Köster aga oli kutsunud SÜM-i laulma, kuid kahes kooris Ülo laulda ei tihanud. „Nüüd juba kümme aastat olen laulnud segakooris Sauer, varem juhatas seda Ester Soe, viimased aastad Anneli Tarkmeel.”

Meie jutuajamise õhtul seadis kõrgeid noote laulev Ülo end taas lauluproovi.

Lõpetuseks pisut veel sellest, mis sundis Ülot pensionile jääma. Pärast suuri reforme oli Ülo mõnda aega töötanud Sikassaares ketšupi- ja mahlatehases ketšupit valmistades. „Jaan Viilup oli seal direktor, see oli vahva aeg. Aga ettevõte kolis suurte transpordikulude tõttu Tartusse. Pensile jäin aga seoses puusaoperatsiooniga. Tööstaaži oli mul rohkem kui eluaastaid. Ette löönud numbri kohta ütlen nii, et seni, kuni suudad iseenda üle nalja teha, pole häda midagi.”


*  *  *

Ülo oma 40-aastasest giidimisest

Alati, kui teen giiditööd, on minu kõige olulisem eksponaat tohutu võimas hall pöök, mis on lossi hoovis kaevu kõrval. Juures kiri, et kasvama on puu pandud 20. sajandi algul. Kahtlesin selles ja läksin muuseumi, et Endel Püüalt kinnitust saada. Püüa ütles, et neil on olemas foto pöögi istutamisest.

Nimelt, kui Saaremaa rüütelkond 1909. või 1910. aastal ostis Vene keisririigi käest ära lossi varemed, istutasid nad sel puhul selle halli pöögi. Pöök, vene keeles buk, on niivõrd tähtis puu, et keset Euroopat on Bukoviina maakond, mis on nime saanud pöögi järgi.

Punased pöögid on suures pargis, üks kuursaali WC taga ja teine laste mänguväljakult veidi vana kinoteatri poole – neilt saab punase pöögi seemneid. Hoiatan aga alati inimesi, näidates neile pöögi juurestikku, et kui tahate lastele teha suvila ja panna sinna kasvama pöögi, siis teate, millised on selle puu juured saja aasta pärast.


Täna loetuimad
Kus lõpeb nali?
Ajalooüritusel räägiti vaikivast ajastust
Olgem kriisiks valmis
18. novembri suurpealetung Sõrves
Haiglas räägitakse naha vananemisest
Öun Drinks käis Rootsimaal Malmös mahemessil
Fotopäev tõi kokku fotograafiahuvilised
Tulekul on helmeskeede töötuba
Kodukindlustuse juhtumite arv tõuseb kütteperioodil
Kuressaare linnuses saab taas pulmaplaane pidada
JUHTKIRI - Fotograafia ja ajamasin
Ott Tänak Austraalias Toyotat aidata ei saanud
Viikingid tegid Pärnule tuule alla
Nädala loetavuse top 5
Kus lõpeb nali?
Ajalooüritusel räägiti vaikivast ajastust
Olgem kriisiks valmis
18. novembri suurpealetung Sõrves
Haiglas räägitakse naha vananemisest
Kommentaarid
Prokurör: laste väärkohtlemise tõendamine on keeruline (4)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (69)
Torgu tahab teenuskeskuse juhi väljavahetamist (17)
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (23)
Suurem osa raha valla eelarvest läheb haridusse (13)
Prügiveo hinna tõusu saab leevendada jäätmeid liigiti kogudes (40)
SÜG-i uue nime lõpphääletusele jõudnud ettepanekud teada (5)
Ministeerium nõustus Sandla sadama detailplaneeringuga (1)
Hambaravihüvitis on aidanud (6)
Käib kampaania “Teeküünla ümbris pole prügi!” (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud