Autor:
Ivar EensooKolmapäev, 07. august 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriSaaremaa suvi on imeline! Ühel väikesel saarel saab väikese aja jooksul palju kultuuri tarbida. Ja muidu igasugu üritusi nautida. Kui vaid jõuaks kõikjale.Ühel ja samal päeval ja ajal võib ka mitu üritust toimuda, oska siis valida! Ja võib ka juhtuda, et mõnes kohas on erinevad üritused kohe kõrvuti. Nii oli möödunud laupäeval Anglas: tuulikumäel XI pärimuspäevad ja kõrval, aia taga Angla külapäevad, kelle ühiskülastus oli õhtul tuulikumäele.
Otsustasin esimesest läbi astuda.
Võib julgelt öelda, pärimuspäevad on täitsa rahvusvahelist mõõtu. Erinevaid keeli oli kuulda mitmeid. Oli hetki, kui väravas oli pikk järjekord, nii ikka vahelduva eduga. Lisaks turistidele oli õnneks näha ka kohaliku rahvast.
„Kogust ei oska arvata, see siin on käidav koht, tulevad ja lähevad,“ ütleb selle peale tuulikumäe peremees Alver Sagur.
Kuulda oli muidugi palju rohkemat, nägemisest rääkimata. Esinejaid jagus terveks päevaks. Kirss tordile, minu jaoks, oli esinejate seas meie lehe oma maaelukülje toimetaja Vilma Rauniste. Võib öelda, et kui Vilma parajasti intervjuud ei tee või kirjuta, siis ta tantsib ja esineb. Igatahes oli väga vahva kogemus oma mentorit esinemas näha. Trupi nimi on Marleen.
Enne meie oma memmesid esines pealinna rahvakultuurikollektiiv Pääsuke. Nemad, muide, tähistavad sel aastal oma neljakümnendat sünnipäeva. Seetõttu külastavad nad aasta jooksul paiku, kust nende rahvariided pärit on. Ehk siis tantsijatel olid otseloomulikult seljas meie Karja kihelkonna rahvariided.
Esines Karja kohalik lõõtspillimees Sulev Mägi. Olid ühislaulmised ja -tantsimised.
„Esimene pärimuspäev oli 2008. aastal, siis avasime esimese tuuleveski. Seda maja veel ei olnud. Avamas käis tollane kultuuriminister Laine Jänes. Sealt edasi hakkasime järgemööda tuuleveskeid restaureerima,“ saan Sagurilt ülevaate pärimuspäevade ajaloost. Nii restaureeriti kõik veskid 2010. aastaks ja pärandkultuuri maja valmis aastal 2011. Pärandpäevi on ikka seostatud millegi valmimisega. Kuigi peremehe sõnul valmib neil iga päev midagi, siis selle aasta päevi võib siduda Hollandi tuulikuga: nimelt sai veski uued tiivad.
Söögisaal oli rahvast pungil. Lauad täis, leti taga pikk järjekord. Ei ole ka ime, kui meelitatakse värske kala, tuhli ning muu hea ja paremaga. Tuhlis mõjub ju mandri inimeselegi ahvatlevalt, et mis hea asi see on, rääkimata turistist. Tuleb tõdeda, köök on tubli. Ületada tuleb end iga päev ja silmad tehakse ette igale tipprestoranile.
Turiste pidi jaguma, juuli august on põhilised kuud. „Meie maja on aastaringi lahti, see on üks käidavamaid turismikohti. Sellist teist ju ei ole, kus on viis tuulikut koos,“ räägib peremees igapäevaelust ja sellest, miks Anglasse tasub igal ajal tulla. Tulemas on leivapäevad, loomulikult jõulumaa. Kui suur turismihooaeg möödas, saab rohkem tähelepanu pöörata jälle meistrikodadele ehk töötubadele. „Tegevust on pidevalt, et seda pikka ja pimedat aega oleks võimalikult palju ära sisustatud,“ räägib Alver Sagur.
Nii olid meistritoad ka pärimuspäevadel. Puukojas sai voolida võinuga, lusikat, pajupilli ja kadakast medaleid. Dolomiidikojas sai end proovile panna graveerimisega ja valmistada ise kaelakihv. Vildikojas sai loomulikult viltida igasuguseid põnevaid asju. Avatud oli ka kraasimise ja ketramise töötuba, kus sai alustuseks kraasida lambavilla ja lõpetada et kangastelgedel vaiba kudumisega.
Nüüd on kaks valikut: jääda ootama aasta pärast toimuvaid pärandpäevi või tulla juba varem Anglasse tuulikumäele. On, mida vaadata ja mõni uus õpitoas omandatud oskus kulub ju kindlasti marjaks ära?! Muidugi meelitavad Anglasse ka koduloomad!