[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 24. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




Maakond

MEIE MAA 100 - Vilma tunneb maaelu läbi ja lõhki (5)
Autor: Sirli Tooming
Laupäev, 13. juuli 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kui allakirjutanu toimetusse tööle asus, pandi ta ühte tuppa maaelu toimetaja Vilma Raunistega. Pealtnäha habras ja väike naine hoiab kogu maakonna põllumajandust ja maal toimuvat oma peopesal ning maainimesi oma südames.

Ja süda on tal suur, sama soojalt kui ta oma uue kolleegi vastu võttis, kõnetab ta kõiki oma koostööpartnereid, tundes siirast huvi nende tegemiste ja elujärje vastu, mistõttu ei jää ükski õuevärav tema ees suletuks. Vilma on inimene, kellega võib lõputult rääkida elu võimalikkusest maal.

Sa ei ole juhuslikult Meie Maa maaelu ja maakonna külje toimetaja. Mida sa enne teinud oled?
Taskuraha hakkasin teenima kuue-seitsme aastaselt kolhoosipõldudel, pärast EPA (põllumajandusakadeemia) lõpetamist töötasin Kalevi kolhoosis agronoomina, see oli mu esimene ametlik töökoht. Töötada sain poolteist aastat, meheleminek tõi mu linna. Tööle sain tollasesse maaparandusvalitsusse rohumaade vanemagronoomiks.

Seejärel meelitas põllumajandusvalitsuse juhataja (PV) asetäitja Anton Abe mu tööle justloodud taimehaiguste ja -kahjurite vaatluspunkti, naljakas küll, aga praktiliselt iseenda juhatajaks.

Kuus-seitse aastat „püüdsin liblikaid“ ehk jahtisin taimekahjureid. Mikroskoobi abil tuli määrata ka seemevilja ja -kartuli tervislik olukord ning teha haiguste ja kahjurite avastamiseks põldvaatlusi, et majandeid suure levikuohu korral ja haige seemne partiidest informeerida. Hea võimalus oli seda teha ajalehe kaudu. Need romantilised aastad olid mul vabariikliku taimekaitsejaama alluvuses ja palgal.

Kus sa kõige kauem töötasid?
Kõige pikem ja ka kõige raskem periood oli varumisministeeriumi alluvuses töötamine. See sai alguse 1974. a, kuue aasta pärast, kui PV juhataja, kadunud Jüri Räim, mind oma töökabinetti kutsus. Kuuldud pakkumine oli šokk! Aivo Kaburist oli saanud Pöide sovhoosi direktor ja uus inimene tuli leida varumisinspektsiooni juhtima. Puiklesin vastu nagu suutsin, kuid mu murdepunkt tuli, kui Räim lausus, et olen kergemat tööd üksjagu teinud ja nüüd tuleb ka tõsist tööd teha. Ilmselt mõtles ta kerge all liblikate püüdmist, mis füüsiliselt oligi kerge, kuid igasugu putukad ja haigused ära tunda, hoopis teine lugu.

Mu aimdus osutus õigeks. See oli raskemgi, kui oskasin ette kujutada. Algasid kuuepäevased töönädalad ja analüüsimised. Ilma põllumajanduse hetkeseisust ülevaadet omamata ei julgenud ministeeriumi pleenumitele minna.

Kõige jubedamad olid kvartali ja aasta lõpud, eriti siis, kui plaanitäitmine oli noateral. Neil aegadel oli igapäevane suhtlemine piima, liha, munade, teravilja, kartuli-köögivilja ja muu osas vastavate instantsidega enesestmõistetav. Kui plaan napilt täitmata jäi, oli „pulbriks tegemine“ tagatud. Õnneks hakkmasinasse ma ei sattunud.

Pidin une pealt teadma, milline on liha- ja piimaplaani ja üleliiduliste fondide täitmise hetkeseis.

Lihafondi täitmine oli kõige keerulisem, miks muidu levis ütlus, et siinsete inimeste toidulauale jäävad ainult sabad ja sarved.

Too üks näide keerulistest olukordadest.
Eriti markantne näide puudutas teravilja varumisel kujunenud ebanormaalset olukorda, kui suurel Venemaal kukkus teravilja varumine ilmastikust tingituna paljudes piirkondades kokku. Seetõttu anti Eestile (ka mõnele teisele) lisaplaane mitmel korral jupikaupa juurde. Viimase täitmine oli ülimalt keeruline, ainsaks lootusekiireks oli veel Karja sovhoos. See tähendas minna veel kord paluma üliranget Voldemar Lauri... Pahandas, mis ta pahandas, aga välja ta aitas.

Mis edasi tuli?
Olud muutusid, varumisministeerium (siis juba teraviljaministeerium) lõpetas tegevuse. Neli aastat hiljem, 1990. aasta algul, likvideeriti ka rajooni agrotööstuskoondis (ATK), kelle rüppe olin neljaks aastaks sattunud. Seejärel viidi mind koos teiste erialaspetsialistidega üle maavalitsusse. Tööraamatusse tekkis kanne: võetud tööle põllumajandusosakonna peaspetsialistiks varumise alal. Enam kui 16-aastane teenistus seal lõppes majandusosakonna peaspetsialistina 2007. aasta märtsis. Olin vaba. Pikalt see ei kestnud. Ants Tasal oli ilmselt teada, et märtsi keskel saan vanuse tõttu sule sappa ja kutsus mind maaelukülgi toimetama, kuna detsembris tekkis kõrvale konkurentleht. Täpselt mu 65. sünnipäeval oligi minu viimane tööpäev.

Sa olid ju ennegi kirjutanud?
Kirjutasin oma tööalaseid artikleid erinevatel teemadel, küllap seetõttu Ants minuga ühendust võttiski. Uudistejuht Mehis Tulk oli Antsule küll öelnud, et ei tea, Vilma kirjutab kuidagi kuivalt. Aga need olid ju statistilised ja analüüsivad kirjutised. Mõtlesin siis, et aastakese ehk olen. Nüüd on käsil 13. aasta.

Kas esimene lugu ka meeles on?
See oli Koit Kulli juhitavast lambakasvatusest, mis ilmus 23. aprillil 2007. Sõitsime Sõrve- Lümanda maile Kulli „jahtima“ koos fotograaf Irina Mägiga.
Sa tunned seda ala läbi ja lõhki, mulla koostisest loomakasvatuseni välja.
No nii öelda pole õige. Kõik on ju muutunud: sordid, väetised, harimisviisid, tõud, seadmed... Paljusid masinaid saab juhtida nüüd GPS-iga. Või lehmade söötmine, mis toimub täppisteaduse tasemel. Maakonna tipplehmad lüpsavad piima juba enam kui 100 kilo päevas! Põhitõed on siiski paigas ja teada. Maakonnas ringi sõites pakuvad mulle ühtviisi silma- ja hingerõõmu varakevadel mustaks haritud põllud, tärganud oras ja tuules voogav vili. Ja inimesed, kes ühe või teise alaga usinasti tegelevad.

Kõik su lood on väga positiivsed, mõni lugeja on öelnud, et liigagi.
Olen nõus, aga ma ei tunne teistmoodi. Kirjutada saab ju ikkagi oma tunnete ja arusaamade baasil. Minu lugude inimesed ja nende tegemised ongi positiivsed. Negatiivsed teemad mulle ei istu. Arvan, et negatiivsust on meie ümber niigi palju, miks püüda seda siis ekstra otsides juurde luua.

Milline on su kõige liigutavam lugu?
Neid on olnud väga-väga palju. Aga võin meenutada üht mu ajakirjanduspõllu algusajast. See oli Eiklas, külastades Anne ja Ivo Lepiku kolme väikse lapsega peret, kes linlastena asusid tegelema lambakasvatuse ja lambavillast käsitööga. Olen seda vahel tuttavatele ka meenutanud, et perest lahkudes ja kodu poole sõites oli huulil laul: tahaks lennata, tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt...
Selliseid positiivset laengut andvaid kohtumisi on olnud väga palju.

Seetõttu ei ole olnud veel ka tahtmist pensionäriametit vastu võtta, meie tublide inimeste elust ja tegemistest pajatamine on ju oluline ka piirkonna ajaloo talletamiseks. „Magusroaks“ on olnud ja on siiani mujalt, sealjuures pealinnast saartele elama asunud inimesed, kes uusi mõtteid meie kauni maakonna arendamisse toovad. Tänud kõigile, kellega olen saanud kirjatükke punuda ja kellega see veel ees seisab!

Töötad poja juhitavas ettevõttes, kas see segab või toetab?
Ei ühte ega teist. Siiski, tõsi küll, kui mul on mingit tehnilist laadi abi vaja, näiteks probleemid arvutiga, on alati temalt kõige lihtsam abi paluda ja saada.

Mida sulle tähendab Meie Maa 100?
Tähendab seda, et Eesti vanima maakonnalehe nimi peaks jätkuma, olenemata sellest, mis on tulevikul varuks. Järjepidevus on suur väärtus, seda tuleb hoida. Tahan märkida veel ka seda, et suur au ja rõõm on olnud toimetada lehe tegevjuhi algatatud Meie Maa juubelisarja, mis jõuab peagi lõpule. 2. märtsist alustatud laupäevaste lehtede juubeliküljel on püütud anda kilde lehe enda keerdkäikudest, lehe usinatest mesilastest läbi aegade ja kajastusi maakonna arengust ja valupunktidest läbi erinevate elualade inimeste. See on olnud põnev rännak.

Täna loetuimad
Orissaare teenuskeskuse töötajate arv hämmastab
Traagiline põleng sai alguse lahtisest tulest
Realiseerimiskeskus ostis Orissaares maja
Vastulause küsimusele „Quo vadis, Kuressaare?“
Selgusid SÜG-i arhitektuurivõistluse parimate tööde autorid
Joobes juhtimise eest šokivangistus
Metsküla külaselts palub saali renoveerimiseks abi
Meie rahvuslik aare – kihnu maalammas
Esmakordselt osalevad Saaremaal tankitõrjeõppusel prantslased (3)
Kuressaare sai Euroopa spordilinnaks
JUHTKIRI - Uued võimalused
Kogudus kui kogukonna vaimne tugi
Kirikuteated
Nädala loetavuse top 5
Muhus hukkus elumaja põlengus laps (7)
Detektorist jääb kuldvõru leiuautasust ilma (15)
Nukraim avastus minu elus on, kui palju on maailmas lolle  (15)
Coopi poebussiliinid alustavad novembris  (21)
16 kihutajat ja viis otsasõitu metsloomadele (9)
Kommentaarid
Esmakordselt osalevad Saaremaal tankitõrjeõppusel prantslased (3)
Maanteeamet lisas hankesse lennuki vanuse kriteeriumi (14)
Mereväelased lõhkasid ohtliku torpeedokaatri (5)
Vald soetab mobiilse noorsootöö korraldamiseks bussi (14)
Linnuses saab vaadata näitust Nõukogude sõjaväebaasidest (7)
Komisjon ei rahuldanud Prügimehe vaidlustust (5)
Quo vadis, Kuressaare? (16)
JUHTKIRI - Hindamatu inimelu (3)
Praamil süüakse enim sooja bufeed ja seljankat (14)
Coopi poebussiliinid alustavad novembris  (21)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud