[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 27. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Maakond

Enn Kreem Arktika ja Antarktika jäisest elust  (4)
Autor: Vilma Rauniste
Kolmapäev, 10. aprill 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Väärikate ülikooli kaheksas õppeaasta sai märtsikuu viimasel neljapäeval ilusa punkti saarlase Enn Kreemi köitva esitusega Antarktikast, mille hiiglapaksu jäämassi on ta oma nime jäädvustanud kuldsete tähtedega.

Maie Meius ütles seekordset lektorit tutvustades, et Enn Kreem on enda kohta öelnud, et ta on tõusaarlane. Kreem lõpetas 1963. aastal Tartu riikliku ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna astrofüüsikuna ja juba ülikooli ajal oli ta tegev ekspeditsioonidel paljudesse paikadesse: Gruusiasse, Gröönimaale, Atlandile, Kesk-Venemaale Volga ääres... Aastail 1965–1971 oli ta Arktika ja Antarktika teadusliku uurimisinstituudi teaduslik töötaja, kahe Antarktika-ekspeditsiooni põhikoosseisu liige talvitustega Molodjožnaja ja Bellingshauseni polaarjaamas.

„Arvan, et olen sellega teile huvi tekitanud. Enn Kreemil on muljetavaldav elukäik. Võin kinnitada, et lõpetame jälle vägeva pauguga,” ütles Maie Meius ja kutsus karmi eluga karastunud lektori pilgeni täis saali ette.

Algas huvitav retk „Antarktika läbi aegade”. Tema kirjutatud viimane raamat, „Eesti merenduse sada aastat”, oli enne algust tipitumalt ära ostetud ning õnnelikud jahtisid pärast loengut sellele autogramme.

„Lugupeetud daamid ja härrad, alustaksin natuke kaugemalt. Neli ja pool miljardit aastat tagasi tekkis kosmiliste protsesside tulemusena kollaste kääbuste klassi kuuluv täht, mida me tänapäeval Päikeseks nimetame, ja tema ümber planeedid. Planeedil, millel meie elame, oli algul lõunapoolkeral suur, ühes tükis Gondwana manner, mis umbes kaks miljardit aastat tagasi hakkas tasapisi lagunema. Mandrid ju liiguvad. Paarikümne tuhande aasta pärast pole ka Maa enam selline, nagu ta praegu on,” tegi Enn Kreem põneva sissejuhatuse.

Ta selgitas, et Gondwana mandri lagunemisel jäi paigale üks osa, mida nimetatakse tänapäeval Austraaliaks, teine osa liitus Aafrikaga ja hiljem Lõuna-Ameerikaga, aga kolmas osa „võttis kursi” lõuna poole. Nii sündis lõunapoolkeral kontinent, mis sai nimeks Antarktis.

„See väike kontinent on siiski 14 miljonit ruutkilomeetrit suur ja üle 90% sellest on kaetud jääga. Keskel on jää paksus 4,5 km, rannikul vähem, keskmine on 1780 m. Sademeid on kontinendi keskel väga vähe, ainult 50 milliliitrit aastas. Maailmas ei ole ühtegi kõrbe, mis oleks nii kuiv.

Sellelt mandrilt nihkub jää aeglaselt mere poole, tekivad ujuv- ehk šelfiliustikud, millest suurim on Rossi liustik, mis on kümme korda suurem kui Eesti Vabariigi pindala – 527 000 km2. Antarktise ümber on väiksemad liustikud, mis pidevalt „poegivad” ja lahtimurdumisel põhja poole ujuvad, kus lõpuks sulavad. Juba 40.–50. lõunalaiuskraadi vahel ei olegi enam jäämägesid, kõik on sulanud. Selline manner eriti sõbralik elusloodusele ei ole.”

Eluslooduse levinuim liik – pingviinid

Lektor selgitas, et pingviinid ei ela üksnes Antarktises, vaid kogu Antarktikas, terves ookeanis, lõunapoolkeral praktiliselt kuni ekvaatorini välja. „Pingviine on üldse 21 liiki, kõige tuntumad ja suuremad on keiserpingviinid, kes elavad ja munevad jääl. Neil on jalgade vahel rasvakott, kuhu muna asetatakse. Nad on tõsiselt abielus, kordamööda hoiavad ja soojendavad muna. Kui munast väike pingviin koorub, toidavad poega kordamööda mõlemad vanemad. Neil on kaks pugu, kust väike tibu oma nokaga emas- või isaslinnu eespugust püütud kalu õngitseb.”

Lektor märkis, et väga huvitav on seda kollektiivset seltskonda jälgida. Tavaliselt on paarsada lindu koos suures ringis. Kui ringi seesmised on soojaks saanud, toimub vahetus. Nii toimub pidev liikumine väljast sisse ja seest välja.

Ta rääkis ka teistest pingviini liikidest, tormilindudest, kes sellistes karmides tingimustes oma elu ja järglaskonna üleskasvatamisega toime tulevad. „Selline ehe loodus püsis seal väga kaua, kuna tavainimene sinna lähedale ei pääsenud, sest ümberringi on suured jäämassid isegi kesksuvisel ajal. Jäämägede vahel olevatel ookeanilõikudel purjetamisega pidi olema väga osav ja ettevaatlik.”

Antarktika uurimise algus ulatub 18. sajandisse

1776. aastal purjetas Antarktika vetes Inglise maadeuurija James Cook, kes oli oma logiraamatus kirjutanud, et see on täiesti mõttetu koht, kust pole midagi saada. Isegi mitte jahisaaki. Inimestel pole mõtet sellist vaevalist ja ohtlikku sõitu ette võtta. Kuni 1820. aastani oligi jätkunud sügav vaikelu.

Selle katkestas Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ekspeditsioon. 1819. a läks Peterburist teele ekspeditsioon, mille juhiks oli 1. järgu kapten, Saaremaal sündinud Bellingshausen, kes jõudis 28. jaanuaril 1820 oma laevaga ranniku lähedale. „Aga sellal segas maadeavastajaid kõige enam see, et otsiti maad. Keegi ei otsinud jääd ja keegi ka ei uskunud, et maa on nii paksu jääga kaetud. Ilmselt ei teadnud Bellingshausen kuni surmani (1840), et ta avastas kontinendi – suure jäämassi all oli tegelikult manner.”

Ta kohtus seal ka Prantsusmaa ja Inglismaa meresõitjatega, keda need riigid samuti nimetavad Antarktise avastajateks. „Logiraamatus oleva kahe mittevenepärase nime tõttu on arvatud, et ekspeditsioonis osales ka paar eestlast, aga selle tõenäosus on väga väike, sest sinna pääsesid vaid vabatahtlikud eliitmereväest ja ainult kirjaoskajad. Mina jään selle arvamuse osas pessimistiks.”

Pärast ekspeditsioone on avastajad maa tavaliselt enda omaks nimetanud. Kõik suurriigid tegutsevad lektori sõnul selles vaimus tänapäevani. „Talvitusin omal ajal koos tšiillastega, kes joonistasid oma niiöelda sealse territooriumi välja kuni lõunapooluseni, kuigi ükski polnud seal käinud. See on paljudele ilus romantiline mõte, tegelikkus on aga see, et Antarktis ei kuulu ühelegi riigile. 1958. aastal kirjutati alla rahvusvahelisele lepingule, et Antarktika mandrile keegi ei pretendeeri, kuna see on rahvusvaheline territoorium.”

Kontinendi avastamisretkedest aga pisut veel. Norralane Roald Amundsen jõudis raskel retkel 1911. a oma koerterakenditega lõunapoolusele. Varustusekoorma vähendamiseks, millest suurema osa moodustas toit, kasutas ta söögiks veokoeri. Inglane Robert Falcon Scott oli aga oma grupiga läinud ekspeditsioonile ponidega ja jõudis kuu aega pärast Amundseni lõunapoolusele. Nägi seal Norra lippu ja pöördus pettunult tagasi. Ponid olid ammu surnud külma ja nälga ning kogu meeskond hukkus tagasiteel. Pärast seda suuremaid ekspeditsioone sinna ei korraldatud.

Ekspeditsioonide uuel etapil tegi saarlane ajalugu

Juba SÜG-is õppides hakkas Enn Kreem tegelema taevavaatlustega. Nooruk oli ehitanud papptorust, luubist ja prilliklaasist väikese teleskoobi, millega hakkas jälgima päikese aktiivsust. Oma tulemustest tegi ta ettekande vabariiklikul koolinoorte teaduslikul konverentsil, mida korraldas astrofüüsik Charles Villmann. Pärast ettekande lõppu tegi ta Enn Kreemile ettepaneku koostööks. Teadlasena tegeles Villmann helkivate ööpilvede uurimisega. Nii algasid helkivate ööpilvede vaatlused ja hiljem läks Enn Kreem Tartu ülikooli astrofüüsikat õppima.

Kuulsime, kõrv kikkis, et 1956. aastal, rahvusvahelisel geofüüsika aastal algasid uued ekspeditsioonid, millest Nõukogude Liit ei saanud kõrvale jääda. „Leningradis asuv Arktika uurimise instituut muudeti ümber Arktika ja Antarktika teadusliku uurimise instituudiks. Uuringud lõunapoolkeral olid sel ajal sama olulised nagu kosmoseuuringud.

Eesti poolt sai asi alguse helkivate ööpilvede vaatlustest, mida taheti laiendada lõunapoolkerale. Tegemist on 80–100 km kõrgusel olevate osakestega, millel oli oluline roll kosmosenavigatsioonis. Kosmoses hõljub mitmesugust ollust, mida nimetatakse tolmuks ja mille osakeste läbimõõt on 0,1 mikronit või veelgi vähem. Nende tolmuosakeste liikumine, lainete ja kiirguste mõju oli väga oluline kosmoselaevade juhtimisel.

Suurepärase teadusorganisaatorina jõudis Charles Villmann Moskvas kosmoselaevade peakonstruktori Sergei Koroljovi vastuvõtule, kellel oli tol ajal Nõukogude Liidus sama palju võimu kui Brežnevil. Seni polnud Antarktika-ekspeditsioonile pääsenud keegi väljastpoolt Arktika ja Antarktika teadusliku uurimise instituuti. Räägitakse, et selle eest nõutud kulude katmist ja ühe mehe osavõtt ekspeditsiooni põhikoosseisus olevat maksnud 50 000 rubla, samal ajal kui kõige luksuslikum auto, Volga, maksis viis tuhat.”

Ülikooli neljandal kursusel algas Enn Kreemi osalemine ekspeditsioonidel. Kuna ta sai kokkuleppele, et teeb oma eksamid hiljem, sai ta minna kalalaevastikuga ekspeditsioonile ja teha Newfoundlandi ja Gröönimaa rannikul helkivate pilvede vaatlusi. See oli „võti” ta pääsemiseks ka Antarktika-ekspeditsioonile.

Valikutingimused olid olnud väga äärmuslikud. Ainuüksi välispassi saamine võis saada saatuslikuks. Sel inimesel pidi olema väga hea tervis, isegi veregrupp pidi kokku langema nõutava valemiga. Vajalike analüüside tegemiseks tuli olla nädal aega haiglas. Ja loomulikult teaduslik kompetents. Eestil endal polnud võimalik ka kulusid katta.

„Olukord lahendati selliselt, et Eesti TA füüsika ja astronoomia teadusliku uurimise instituudi töötaja vormistati Leningradi Antarktika instituuti tööle tingimusel, et ta teeb kõik ekspeditsiooni programmis olevad atmosfääri vaatlused ja võib pärast seda fakultatiivselt teha ka helkivate ööpilvede vaatlusi. Niimoodi vormistati minu esimene talvitumine Antarktikas. Mul tuli käia nagu nööripidi ja alati teha natuke rohkem kui tegid teised. Nii ka tegin ja kõik läks superhästi korda.

Kõige ohtlikum oli see, kui paks mandrijää muutub šelfiliustikuks, siis tekivad jäässe praod, mis lumetormidega kinni kattuvad. Sellega on algusaastatel juhtunud väga palju õnnetusi, mistõttu pidi olema väga ettevaatlik.”

Kirjapandu on vaid killuke saarlasest Antarktika-mehe ühest raskest, ent haaravast eluetapist, millel on kirev ja seiklusrikas järg. Paraku ajalehepind pole kummipael. Küllap leiavad huvilised üles kanalid, kust rohkem teada saada meie vapra kaasmaalase huvitavast elust.


Täna loetuimad
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (4)
Ave Kirppis otsib uut omanikku
Uus vallavanem valitakse kultuurikeskuses (3)
Valesti paigutatud koorem viis auto teelt välja
Uue moega tänavapidu ootab kõiki lõbusõitu tegema  (3)
JUHTKIRI - Muutmine muutmise pärast
Rahvastikuregister – vajalik igas olukorras  (2)
Lugeja küsib, jurist vastab
Arhitekti projekt kui ehitaja piibel
3000 m jooksu võitsid Mairo Mändla ja Eliise Hoogand
Mustjala päevakeskuse arhitektuurikonkursi võitis ideekavand “Öu”
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (3)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (42)
Kurb kuulda ja lugeda (20)
Politsei tabas metallivarga ja purjus mopeedijuhi (3)
UUS! Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (18)
Kommentaarid
Uue moega tänavapidu ootab kõiki lõbusõitu tegema  (3)
Kool ja lapsevanemad tahavad Vanalinna kooli remonti esimesel võimalusel (17)
Uus vallavanem valitakse kultuurikeskuses (3)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (4)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (42)
Rahvastikuregister – vajalik igas olukorras  (2)
Taruvaras kimbutab taas Saaremaa mesinikke (5)
UUS! Tanklat röövida üritanud naistele pikk tingimisi vangistus (13)
UUS! Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (18)
Kurb kuulda ja lugeda (20)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud