[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 23. september 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30




Maakond

In memoriam Gunnar Metsma (15.01.1925 – 14.09.2018)
Autor: Vilma Rauniste
Kolmapäev, 19. september 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Gunnar Metsma. FOTO: Valmar Voolaid

Järjekordselt on lahkunud üks vabadusvõitleja, Gunnar Metsma, kes on läbi käinud tulest ja veest, kuid kõigile eluraskustele visalt vastu pidanud. Surmaga silmitsi seistes on olukorra lahendanud aga tema kaitseingel.

Oma 90 aasta juubeli ees ütles ta Meie Maa „Elurattas“ avaldatud loos, et elu on ilus. Sama lauset oleks ta ilmselt öelnud veel nädal või paar tagasi, sest ta rõõmustas ikka veel väga lillede ja elu üle.

7. septembri õhtul, kui tütar Maire isale laadalt suure tumepunase krüsanteemi kingiks viis, tuli Gunnar seda uksele vaatama ja oli lille üle väga rõõmus. Olin selle rõõmsa hetke tunnistaja. Ta ütles, et on pisut väsinud, kuna tuli Kaitseliidu majast kaitseministriga kohtumiselt jalgsi koju, aga jagas oma muljeid ikka hea tuju ja naerul näoga.

Maire, kes on koos isaga 20 aastat elanud isa ehitatud maja allkorrusel, ütles, et viimastel päevadel tundis ta end siiski halvemini, teda vaevas õhupuudus. Viimasel ööl, enne minekut rääkis ta tütrele oma sõjajutte.

Tavaliselt leidis 93-aastane mees endale igapäevast tööd koduaias. Hiljuti oli ta kaevanud sirgeks tee äärde kasvanud muruääre ja korrastanud ühe saunaruumi hortensiate hoidmiseks, mis olid tema lemmiklilled. Gunnari lillearmastusel on oma konkreetne lugu ja lillekasvatust pidas mees oma elutööks.

Meenutame Gunnariga hüvastijätuks tema maiseid radu ja tegemisi tema enda meenutuste põhjal 90. sünnipäeva eel.

Lapsepõlv ja noorusaastad olid Gunnaril traagilised. Ainsa lapsena ja noorelt isast ilma jäänuna tuli teismelise eas olla tugevama poole rollis ja aidata ema, mistõttu keskkool ei tulnud kõne allagi ja õpingud Kuressaare tööstuskeskkoolis tisleri erialal jäid ka pooleli. Aga kõik koolivaheajad töötas nooruk Raua aiandis, kust said alguse tema teadmised ja armastus lillede vastu. Kooli lõpetamata jäämise peamine põhjus oli aga alanud sõda.

18-aastane Gunnar mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, kus kolme aasta sisse mahtus kaks sõjavangi-aastat. Mitmel korral rippus noore mehe elu juuksekarva otsas. Sellesse aega mahtus ka sõjaväeline väljaõpe Poola välilaagris ja haigestumisega seoses saatmine Kloogale ravile. Ravi lõppedes nägi kord ette mõnepäevase puhkuse. Tallinna-Virtsu vahet sõitis siis rong kitsarööpmelisel raudteel. Virtsu jõudes algasid sekeldused dokumendikontrollis – Gunnar vahistati, tema käed pandi raudu. Põhjuseks oli valesti kirjutatud puhkuseluba, millel: “Kuressaare ümber Tallinna Kloogale”, mitte vastupidu. See aps andis kontrollijale põhjust arvata, et mees on ärakaranu. Mahalaskmisest päästis teda ladus saksa keel.

Pärast mõnepäevast kodus olemist tuli tagasi sõita. Kehras olid mehed sorteeritud vastavalt sellele, millisele rindejoonele oli keegi määratud. 30 meest jäeti rongist maha, nende seas Gunnar, nemad määrati allohvitseride kooli Pihkvasse. Kolme aasta taguse meenutuse põhjal olid nad seal „valmis tehtud” ja said hõbepaelad peale. Virtsus noore mehe elu päästnud Saksa ohvitser küsinud, kas ta soovib Pihkvasse edasi jääda. Gunnar öelnud aga spontaanselt ausa vastuse: „Mool ükskõik.” Selline vastus ei sobinud kokku saksa uhkusega ja Gunnar saadeti koos teistega rindele, Auveresse Narva lähistel.

Gunnar oli seal jaoülem, koos paarikümne mehega saadeti ta Vanamõisa keldrisse, et vajadusel vastutuld juhtida. Narva linn oli siis juba purustatud. Sealt üle lennanud lennuki survejõud oli nii tugev, et viskas Gunnari keldrist koos uksega vastu kõva pinda. Mõne aja pärast tuli ta siiski meelemärkusele.
1944. aasta 25. juulil hakkas venelane Auvere lähedal tihedalt pommitama, turmtuli kestis mitu tundi. Saja surma saanud mehe seas oli üks Kuressaare poiss, kelle emale sai Gunnar kaks aastat hiljem surmateate edasi anda. Uuesti teel keldrisse sai ta venelastelt jalga tabamuse. Gunnar keeranud end pommiauku, kiskunud SS-märgid maha, peitnud need mulla alla ja jäänud käsi kokku pannes jumalat paluma. Üks venelastest lajatanud talle püssipäraga pähe ja teine tühjendanud taskud, ka uuritasku, milles oli tsaariaegne viiene kuldmünt. See osutus Gunnari õnnerahaks – Vene raha päästis ta kohesest mahalaskmisest.

Gunnar viidi ülekuulamisele ja talle tehti ettepanek astuda Punaarmeesse. Tema oli vastanud, et oma mehi ta laskma ei hakka. Imelikul kombel lahenenud ka see ohtlik olukord kuulita.

Edasi kulges mehe mälestusterikas sõjavangitee Leningradi, sealt edasi Petrodvoretsi, mis asus Äänisjärve ääres. Äänisjärv kujunes Gunnarile vintsutusteaja lõpu ja vabaduse võidu tähiseks, sest Äänisjärve ääres olles saadi vabaks, sõda lõppes ja kojusõiduks anti igaühele kaasa kaeratangu. Sõit Leningradi vaksalist kodu poole oli vaevaline, sest sõita soovijaid oli väga palju. Isegi vagunite katused olid sõitjaid täis. Kiviõli jaamani sõitis Gunnar rongi trepiastmel. Kui Narva jõuti, läksid paljud venelased rongilt maha, et minna Eestist toitu otsima, sest Venemaa oli näljas.

1947. aastal jõudis Gunnar koju ja asus tööd otsima. Sepa Ragnari isa, tollane tuletõrje ülem, lubanud ta tööle võtta, kuid tööle vormistav naine, saades teada, et mehel muud töökogemust peale aiandi ei ole, saatis ta tööle hoopis Grepi aeda. Paraku jäeti seal talveks palgale ainult üks töötaja, omaniku naine.
Siis sai ta hea pakkumise – haigla aiandi aednikuks –, ehkki aedniku kohta polnud ette nähtud. Palgaks sanitarile ette nähtud kuutasu 300 rubla. Aasta pärast ülendati ta velskripalgale, mis tõi kaasa 110 lisarubla. Arsti palk oli tollal 600 rubla. Seal töötas Gunnar kuni 1955. aastani.

Heakorrakontor meelitas aga mehe 600-rublase kuutasuga vanemaednikuks. Saatuse tahtel kohtas 33-aastaseks saanud poissmees just seal oma tulevast naist, õmblejanna Ainot. Säästude ja kodus kasvatatud lillede müügist saadud rahaga hakati 1975. aastal kodu rajama. Sellal töötas ta öösel linna katlamajas, päeval aga ehitas kodu.

Kodu õues elav mälestussammas

Gunnar on suitsetanud oma elus kaks suitsu, viina võtnud ainult sünnipäevadel. Koduõue akna alla on karske eluviisiga mees kasvama pannud kreeka pähklipuu, millel on väga pikk ja sama eluvõitluslik ajalugu nagu tal endal. Selle puuga on Gunnar võitnud koha Heino Keesi rekorditeraamatus (1992), kus on kirjas. “1974. a kogus suurima saagi – 1600 maitsvat pähklit – Gunnar Metsma Kuressaarest. 1979. a talv aga hävitas puu lumepinnani.”

Üks visa võsu aga kosus ja taas suureks kasvanud puult kogus Gunnar 2015. a väga suure saagi. Ta luges kõik viljad üle – puu alt sai 1870 ja ülevalt ligi tuhat pähklit. Tema pähklipuu on praegu 79-aastane!

Autasud

Teenete eest Eesti Vabariigi ees autasustas vabariigi president Toomas Hendrik Ilves Gunnar Metsmad 2. veebruaril 2011 Kotkaristi kuldristiga ning kaitseministeerium (minister Urmas Reinsalu) 19. veebruaril 2013 teeneteristi tunnistuse ja III klassi teeneteristi statuudiga.

Sel aastal, augusti viimasel päeval sai ta justiitsminister Anveltilt Tammepärja medali, mida käis Tallinnas vastu võtmas tütar Maire.

Eluraskustes karastunud sõjameest, ent hella ja tundelist isa jäävad leinama ja mäletama kaks tütart, Maire ja Heli, ning kasupoeg Joel, lapselapsed Helen, Jaago, Mariliis ja Rauno ning lapselapselapsed Samuel ja Joosep.

Väheks jäänud vabadusvõitlejate ja mõttekaaslaste nimel Vilma Rauniste

Täna loetuimad
Vald on valmis Maasilinnale õla alla panema
Kohalike pealehakkamine päädis korras teega
Kuressaare tuletõrje argi- ja pidupäev
Avati uudne lutserniekstrakti tehas
Kultuur on kogukonna enda teha
Saaremaal autovabadust ei tähistatud
Ametikooli restoranis tuleb metsaandide nädal
Loode tammikus toimus Liikudes Tervemaks sügisjooks
Maailma koristas ligi veerandsada tuhat eestlast
Janar Mai võttis seeria üldvõidu
Viikingid said eile kauaoodatud võidu
Sada aastat mõisaaja lõpust
JUHTKIRI - Kui ise ei tee, jääb tegemata
Võrkpallikoondis jäi EM-il võiduta
Nädala loetavuse top 5
Vald on valmis Maasilinnale õla alla panema
Kohalike pealehakkamine päädis korras teega
Kuressaare tuletõrje argi- ja pidupäev
Avati uudne lutserniekstrakti tehas
Kultuur on kogukonna enda teha
Kommentaarid
Valjala lasteaed vajab lisarühma jaoks üle 9000 euro (1)
Külaselts soovib Paatsa-Tuiu tee mustkatte alla viimist (3)
Kas on kohane võrrelda võrreldamatut? (6)
Mustlased panid memme säästud tuuri (6)
Maanteeamet jättis hankest välja lennuki vanuse (6)
Mart Saarso: tegin vale liigutuse (21)
Homme avatakse Saaremaal pidulikult taimeekstrakti tehas (7)
Aivar Aru on EL regioonide komitee asendusliikme kandidaat (11)
WOW! keskus sõlmib rahvusvahelise koostöölepingu (3)
Spordinädala juhatab sisse sõja-ajalooline retk Sõrves (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud