[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Teisipäev, 26. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Maakond

„Osooni” saates tuntuks saanud loodusemees kostitas saarlasi muheda jutuga
Autor: Vilma Rauniste
Kolmapäev, 21. veebruar 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Vladislav Koržets: püüan olla mitte väga teaduspõhine, kuna ma ei ole teaduseusku. FOTO: Valmar Voolaid

Suurte pidustuste eelsel nädalal kohtus inimeste südamesse pugenud Vladislav Koržets väärikate ülikooli arvuka kuulajaskonnaga, teemaks „Loodus meis ja meie looduses”.

„Teid on siin minu jaoks hirmutavalt palju, pean mõtlema, kuidas seda poolteist tundi korraldada või turvata... Püüan olla mitte väga teaduspõhine, kuna ma ei ole teaduseusku. Olen selle teadmiseni aastatega jõudnud. Enda iseloomustamiseks niipalju, et olen kümme aastat olnud loodussaade juht, aga hariduselt ei ole ma bioloog, vaid matemaatikaõpetaja. Pealegi läbinisti linnapoiss,” alustas muheda olekuga Koržets.

Järgnes tore lugu, kuidas ta pisikese poisina oli Nõmme mändide all rohul lebanud ja ainiti rohukõrtel üles-alla ronivaid putukaid jälginud. Kuueaastaselt oli ta metsa seenele läinud, kümme aastat hiljem oli kaaslaseks seenemääraja. „Loodus on mind alati huvitanud. See, millest ma räägin, on aga kõike muud kui tõde, aga see ei ole ka vale. Inimesele polegi teada antud lõplikku tõde, olen selle teadmise juurde pikapeale jõudnud. Selliselt tunnetan ma looduse ja inimese suhet,” oli matemaatikust looduse- ja kalamehe arutlev sissejuhatus.
„Matemaatikas, selle teoorias võib ka olla tõdesid kaks või enam, ühtset tõde pole olemas. Ilma huumorita me siin ilmas toime ei tule. Ka iseenese tegemisi tuleb vaadata huumori nurga alt, muidu läheme lolliks.”

Juba tudengieas teaduslikke uurimistöid tehes oli ta kokku puutunud matemaatik Kurt Gödeli poolt 1931. aastal esitatud mittetäielikkuse põhimõttega. Ühe näitena arutles ta elektri üle, milleta tänapäevaelu ette ei kujuta. Kuid tänaseni ei teata, mis elekter oma olemuselt tegelikult on. Ka suur avastaja ja paljude teooriate looja Albert Einstein oli oma elu lõpul jõudnud teadmiseni ja selle ka välja öelnud, et Jumal on olemas. „Tema teooriad viisid ta selleni. Tõstke käsi, kes arvab, et hinge ei ole olemas. Ei ühtegi kätt, no näete, siis on selge, et on olemas ka Jumal, kes on hingega otseses seoses.”

Looduse mitmekesisus ja muutumine

„Loodus oma tohutus mitmekesisuses annab meile pidevalt teada teaduse nappusest. Kladistika, kui geenid appi tulid, lõid endise süstemaatika lõhki. Teadmised kogu aeg arenevad. Mida enam on meil teadmisi loodusest, seda enam mõistame oma teadmatuse suurust. Nii nagu loodus on pidevas muutuses, muutub ka meie suhtumine ühte või teise.”

Siinjuures ilmestas Korzets öeldut oma luulekogu „Laulud või nii” luuletusega „X”. „Ma justkui tean, mismoodi kasvab rohi, mismoodi puhub tuul või sajab vihm, tean umbes sedagi, kuis koeb ja kooleb lõhi, kuis lahvatab ja kuidas raugeb kihk. Ma justkui tean, kuid ikkagi ei jaga, et kuidas ja üleüldse – miks? On kõige sees ja kõige ees ja taga üks tundmatu, üks määramatu X.”

Nii oma esinemises, aga ka oma uues suures kalaraamatus (2016) tõi filosoofist loodusemees välja looduse ja inimeste suhted. „See raamat on laias laastus kantud sellestsamast huvist, mida inimsugu on looduse vastu tundnud aegade algusest, nimelt – keda, mida ja mismoodi ära süüa. Ka nüüdisaegset loodushoidu võib natuke lihtsustatult tõlgendada kui muretsemist selle pärast, et me kogu loodust korraga nahka ei paneks või hoolimatult nässu ei keeraks. Ehk nagu olen sõnastanud Kalambuuri, meie kalarestorani söögipalves: „Lahke Looja, Loodust ikka kaitse sa, sest et väga hästi meile maitseb ta.”

Looja poolt loodud loodusel on religiooni tunnused. Meie esivanemad suhtusid loodusesse palju jumalikumalt. Algsest looduspärasest elust oleme kõrvale kaldunud. Kuid sellele, et loodust tuleb hoida ja kaitsta, ei ole ma ühtegi vastast leidnud.”

Nii jõudis loodusemees jutuga metsa juurde, filosofeerides sõnaga „mets“. „Mets – metsaline, metsik, metsas olid röövlid, seda kardeti, metsas võis ära eksida. Aga mets oli/on ka vaese inimese kasukas. Mets, mida kardeti, austati ja armastati, oli vanasti ema eest. Inimkond teismeliseikka jõudes hakkas seda ema häbenema. Neid riike on küll ja küll, mille inimesed pole oma elu jooksul kordagi metsa saanud. Valdur Mikita on oma raamatutes kirjutanud, et meie, eestlased, oleme selles suhtes veel erilises olukorras, meil on metsa.”

Ja taas tema hingestatud luuletus. Metsast. „Mets on rohkem, kui mõistame mõõta. Laas on laiem, kui tahame tahta. Laugas on sügavam, võsa on visam, kivi on kõvem, padrik on pimedam. Targad ju küll, aga selgust meil pole, sellest, mis tulemas, olemas, oli, ja meie jalge all kivides põleb mitmemiljardiaastane tuli. Mets on rohkem, kui mõistame mõõta, mõistame mõõta, tahame tahta. Rühime mäkke või läheme luhta – mets on rohkem kui mõistame mõõta.”

Lektor ilmestas looduses toimunud muutusi veel ka traagiliste arvudega. „Kaks miljonit liiki on välja surnud, umbes miljon on alles. Praegu räägitakse looduskatastroofist, kliima soojenemisest ja maailmalõpust. See on ütlemata sarnane sellele, mis oli päevakorras ka tuhat aastat tagasi. Tean ajaloost, et maakera on kordi olnud jääga kaetud. Kaks-kolm miljonit aastat tagasi tekkisid inimeste eellased, hiljem inimesed. Kõigil, millel on algus, tuleb ka lõpp. Ka inimpõlvedel. Selle peale võin mürki võtta. Võib-olla jätkub eksistents siis muul moel.”

Kalastamiskirg kui tungi ilming

Lektor rääkis, et siis, kui puudus veel keel ja suuline pärimus, pidid inimesed iga päev maailma uuesti avastama. See nõudis palju suuremat pingutust kui elu tänapäeva mugavustega maailmas. „Meis kõigis on sees saagi tabamise tung.
 
Mina käin kalal ka tungi pärast. Kui kala läheb õnge otsast ära, lipsab suust tahtmatult: „Raisk!” Kui suur kala pääseb õnge otsas lahti, näen seda isegi unes. Kuid ma ei käi kalal kala pärast, vaid emotsioone saamas. Emotsioonid on ürgsed. Pean siinjuures kordama, et eestlased on õnnelik rahvas, sest meres on kala ja metsas on õnn näha seeni.”

Esinejal oli oma sõnade kinnituseks rääkida huvitav lugu kutsest minna loodusesse. Kuna ilm oli olnud tuuline ja kalavetele ei saanud, otsustanud ta minna metsa seenele, et ehk näkkab kukeseentega. Poolteist tundi metsas ringi käinud, aga ei ühtki seent.

„Istusin siis maha. Kui olin hulk aega istunud ja mõtisklenud, adusin osadustunnet loodusega. Seda tunnet ürgse loodusega me vajame väga. See on sama tunne, mis saadakse mediteerimise või muu idamaise kunstiga. Selline tung väljendub ka suhtumises koduloomadesse, mis on elusloodusega osaluses olemine. Kui oleme loodusega osaluses, oleme osaluses ka Jumalaga.”

*  *  *
Vladislavi enam kui kümme nägu

Miks te ikkagi „Osooniga“ jumalaga jätsite?

See on selline isemoodi küsimus. Olin ammu otsustanud, et üle kümne aasta ma seda ei teeks. Saigi kümme täis ja pidin mõtlema, kas on õige lahkuda. Ütlen nii, et tegin enesele natuke ruumi teiste asjadega tegelemiseks. Aastad on niikaugel, aga mul on üksjagu asju pooleli.

Sattusin ühe loo kommentaaridele, kus kirjutati teie saatejuhi ameti mahapanemisest. Kurvastati, et kui läheb Koržets, kaob „Osoon“. Teid peeti „Osooni“ maskotiks.
„Osooni“ saadet on nüüd vedamas ja tegemas tublid noored. Pean ütlema, et selle saate sisu ei tulnud ju minult, selgroog oli ikkagi teiste inimeste töö. Mina olin see, kes seda serveeris. Nagu kelner. Eks serveerijal on ka natuke tähtsust, nagu restoraniski, sest inimene sööb silmadega. Aga nagu ma ütlesin, tahtsin oma vaimule ruumi teha muude asjade jaoks.

Aga ikkagi tahan veel ühe küsimuse esitada seoses kommentaaridega. Kui enamasti püütakse oma prügikast tühjendada sapiste väljaütlemistega, siis teie puhul hinnati kõrgelt nii seda, et olete näinud looduse muutumist ja oskate teha saadet tavainimesele mõistetavas keeles, kui ka huumorimeelt, mis teeb saate veelgi külgetõmbavamaks. Kas vähese elukogemusega noored seda suudavad, ükskõik kui targad nad ka poleks?
Muidugi olen ma näinud, kuidas loodus muutub. See ongi kogemus, mida saab üksnes ajaga. Kui minna oma noorpõlvepaikadesse, kus mäletad metsa või niitu olevat nii- või naasugune, kuid avastad hoopis teistsugusena. Selles muutuses olemine on natuke hirmutav, samas kütkestav. Miski ei püsi ja miski ei igane. Ka mitte mina „Osoonis“.

Loetlege oma ametid, millesse olete suurema või pisema jälje jätnud, kirjaniku ja kõik muud rollid.
Kirjanikuna olen jätnud väiksed jäljekesed lastekirjandusse, dramaturgiasse, no huumorist ma ei räägigi. Huumorivallas olen päris palju teinud. Ja nüüd ka luules, üsna ootamatult.

Mis rubriigi alla kalaraamatud lähevad?
Ütleksin, et see on meie kala- ja kalastuskultuur, merekultuur ja toidukultuur. Kõik on kultuuri osad ja neid ei tohiks madalamalt hinnata kui balletti või operetti või kammermuusikat. Need mängivad ühiskonnas samasugust rolli, aga nad ei ole meie teadvuses samavõrd esiplaanil. Aga mulle meeldib ka olla natuke rahvavalgustaja ja nendes valdkondades, mis mind on huvitanud ja kus mul on teadmisi, need ka kirja panna ja inimesteni viia.

Kui palju teil juba raamatuid välja on tulnud?
Raamatuid palju ei ole, kuus-seitse. Aga mitu raamatut on töös. Üks põhjusi, et „Osooniga“ lõpetasin, oligi käsil raamatud. Et sahtlid saaksid korralikult läbi soritud. Kogu aeg on olnud tunne, et aega küll. Palju asju on käsikirjades või koondamata, see on nüüd üks mu tegemisi. Et ei jääks lastele ilmatu hunnik pabereid sorteerida ja nendega edasi toimetada.

Kui mitu last teil on, keda te kuhjunud paberivirnadest päästate? Rääkige neist.
Kaks. Tütar Britta ja poeg Kaarel. Britta tegeles palju aastaid kirjastamisega ja kultuurimänedžmendiga kultuuriürituste korraldamisel. Aga nüüd töötab ta meie pere kalakohvikus, tegelikult -restoranis. Poja põhitöö on selles peakoka töö. Vahel viime koos läbi ka õpikööke. Abikaasa Laura on maaliv pensionär. Vahel on siin-seal ka tema näitused üleval.

Aga ameteid on teil ju mitmeid olnud. Miks õpetajaamet lühikeseks jäi?
Hakkasin viimase kursuse tudengina juba seminare läbi viima ja natuke aega töötasin ka keskkoolis.
Siis pidin jätkama õpetajaametit kõrgkoolis, aga nii ei läinud, sest minu teine kirg – kirjastus – sai võidu. Mind kutsuti Pikrisse tööle. Seal töötasin väikeste vahedega veerand sajandit. Kirjutasin enamasti humoreske ja tegin toimetajatööd. Vahepeal olin nukuteatris kirjandusala juhataja ja mingi etapp vabakutseline.

Kas mõni harrastus on teil eelisseisuses?
See, millega parajasti tegelen. Ühe tegevusega puhkan teisest, sest vaim vajab vaheldust. Mulle väga meeldib minna kirjutuslaua juurest Kalambuuri või metsa või merele, see on suurepärane vaheldus. Vahel tuleb teha koolitusüritusi, kontserte ja muid üritusi.

Hakkan kohe kinni kontsertidest...
Eelmise aasta lõpus tegime koos Riho Sibula ja Ain Aganaga kontsertkava, mis kannab sama pealkirja, mis minu luuleraamat – „Laulud või nii”. Oleme mitmel pool üles astunud ja neid kontserte on veel tulemas. Mina loen oma luuletusi ja räägin maailmast ja elust. Enamik laulutekste on ka minu kirjutatud.

Kui palju raamatuid olete pidanud läbi töötama, et nii targaks saada?

Ikka üsna palju. Sellist päeva, kus ma midagi ei loeks ja ennast ei täiendaks, ei ole. Vahel tuleb ka ette, kui hommikul vara välja sõita ja õhtul hilja koju, et ei jää lugemiseks aega. Tavaliselt midagi ikka uurin, olgu see siis kalade või kokakunstiga seotud või loodusega laiemalt. Ka huvitab mind Eesti rahvuskultuuri pärimus. Vanasõnad, muistendid, legendid.

Täna loetuimad
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (2)
Politsei tabas metallivarga ja purjus mopeedijuhi (2)
Taruvaras kimbutab taas Saaremaa mesinikke (2)
Kaluri tee elanikud ei nõustu uue aadressiga (lisatud valla selgitus) (1)
Kool ja lapsevanemad tahavad Vanalinna kooli remonti esimesel võimalusel (13)
UUS! Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (8)
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (2)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (38)
Kurb kuulda ja lugeda (16)
Politsei tabas metallivarga ja purjus mopeedijuhi (2)
Põllumeeste murekohtadest ehk Tööjõust ja talvehõngulisest kevadest (17)
Kommentaarid
UUS! Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (8)
Kool ja lapsevanemad tahavad Vanalinna kooli remonti esimesel võimalusel (13)
Taruvaras kimbutab taas Saaremaa mesinikke (2)
Põllumeeste murekohtadest ehk Tööjõust ja talvehõngulisest kevadest (17)
Kurb kuulda ja lugeda (16)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (38)
Politsei tabas metallivarga ja purjus mopeedijuhi (2)
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (2)
Kaluri tee elanikud ei nõustu uue aadressiga (lisatud valla selgitus) (1)
Mikk Tuisk sai koalitsiooninõukogu toetuse  (22)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud