Meistrile meeldib lisada oma töödesse üllatusi (2)

Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 14. jaanuar 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Sander Raudsepp ja tema kiiksuga keraamikaskulptuurid. Foto: Valmar Voolaid

“Plastiliin peos” sündinud poisslapsest on saanud keraamikakunstnik ja Kuressaare ametikooli õpetaja, selle valdkonna oskuste edasiandja paljudele huvilistele.

Jutt on Kuressaares 1988. a ilmavalgust näinud Sander Raudsepast, kes armastas lapsena voolida plastiliinist mänguasju ja ehitada lausa mängumaailmu.

Kui Sandrilt tema kunstisoone kohta pärisin, sain vastuseks, et kuigi ta väiksena ka joonistas, meeldis talle siiski enam ise endale mänguasju valmistada. Seetõttu hakkas poisil lasteaia viimastel aastatel harjumuspärase mängu asemel tekkima mäng plastiliiniga.

“Olen väiksest saati plastiliini voolinud. Asju ja nende abil loodud mängumaailmu saab ju lammutada ja uuesti teha, materjali saab uute asjade tegemiseks korduvalt kasutada. Minu lemmikteema oli Teine maailmasõda, mille sõdurid ja relvad tegin kõik ise. Hiljem olen ka maalinud, aga see on rohkem enda lõbuks. Joonistamine ja maalimine on sellised tegevused, et kui seda pikka aega ei tee, läheb käe seest ära. Voolimine annab aga vabaduse uuteks mängudeks, vabaduse oma mõtteid teoks teha,” rääkis ametikooli erialaõpetaja Sander Meie Maale.

Meeldib plastiliin ja savi

“Kõige paremad olid erksavärvilised Vene plastiliinid, mis aja jooksul said siiski ühtlaseks värviseguseks massiks. Plastiliiniga mängimine näpuharjutuse eesmärgil on mul jäänud. See on hea plastiline materjal, mille abil saab igaüks oma kunstioskust arendada, samas näpulihaseid treenida.”

Saviga oli Sandril kokkupuude teismeliseeas. “Kunagi, kuuendast kaheksanda klassini käisin ka kunstikoolis, kus olid erinevate ainete tunnid. Joonistamist ja muud sarnast ma väga teha ei viitsinud, meeldis käia kompositsiooni- ja skulptuuritundides, mida andis Erki Evestus ja mis võimaldas oma äranägemisel valikuid teha. Käisin seal kahel aastal valikuliselt, kuid kooli ei lõpetanud. Laisk olin.”

Kui nooruk KG-s põhikooli lõpetas, oli valikukoht. Gümnaasiumi Sander enda sõnul minna ei tahtnud, selget teadmist, mida teha, aga ka polevat olnud.
“Maakeeli öeldes – tundus, nagu olnuks kopp ees. Ainetundidega ei tahtnud enam stressata. Enne ametikooli tulekut käisin klassivend Peetriga, kelle ema Maila Juns andis Suur-Põllus tunde, savi tegemas. Kutsume seda dekooriks. Algselt asusid ametikooli dekoorid Suur-Põllus, kus praegu on Kallemäe kooli filiaal.”

Ametikool ja EKA

Seejärel said Sandrist ja tema kaksikõest Sandrast Kuressaare ametikooli õpilased, erialaks kunstiline kujundamine. Lõpetamine oli 2008. aastal.
“Esimese kooliaasta käisime ametikooli vanas dekooris, mis 2007. aastal korda tehti. Seda eriala enam ei ole. Aga selles oli kõike: joonistamist, maalimist, värvusõpetust, keraamikat... Siin hakkasingi rohkem keraamika suunda kalduma. Maila oli minu esimene keraamikaõpetaja. Lõputöö tegin keraamikast, ehkki oli ka muid võimalusi. Selleks olid keraamilised valgustid.”

Pärast lõpetamist ja üht vaheaastat ära kasutades asus noormees kõrgharidust omandama Eesti kunstiakadeemias (EKA). Bakalaureuseõppes kulus neli aastat, kuna teisel kursusel kutsuti ta ajateenistusse. “Sain veel sõbra pulmas ära käia ja kohe armeesse. Põhiline kontingent vahipataljonis oli Saare-, Hiiu- ja Läänemaa ajateenijatest.

“Ö”-tähte oli igatahes palju kuulda. Bakalaureuse lõpetasin seetõttu 2013. aastal ja astusin jutiga magistrantuuri. Selles olen võtnud kaks akadeemilist, kuna ainetundide koormus on kasvanud. Kevadel tahan lõpetada. Lõpuprojekt on ainult teha jäänud. Üle-eelmisel aastal olingi vaheldumisi nädal Saaremaal ja nädal Tallinnas. Õnneks täiskasvanute koolitustsükkel seda võimaldab.”

Esimene täiskasvanute grupp oligi Sandril 2013. aastal. Tunnimaht on aasta-aastalt kasvanud. Kui 2010. aastal tuli õpetajal õppeaasta jooksul ca 60 savitreimise tundi, siis nüüd üle 400, kusjuures Sander on tööl poole kohaga.
“Õpetajatunde sain kätte esimesel aastal, kui piltlikult öeldes varba vette kastsin. Õpetaja roll on tulnud väikeste sammudega. Täiskasvanute grupiga on tore töötada, nendega tekib kambavaim. Olen mitmetega ka hiljem kokku saanud. Valehäbi ja lolle küsimusi neil pole, küsitakse julgesti. See ongi normaalne. Mul endal tuleb ka vahel googeldada või targematelt küsida. Olen helistanud isegi EKA õppejõududele.”

Sander toonitas, et pigem on ta õpilastele soovitaja, kes laseb neil kogemusi saada ka eksimuste teel, mitte õpetaja, kes oma tõekspidamisi ainuvõimalikuks peab.

“Õpetus on ka vajalik, aga kui oled korra ise läbi teinud, siis õpitu kinnistub. Mulle tundub, et keraamika on saanud üha populaarsemaks, ei oskagi öelda, mis ajast. Eks see koos euroliidu rahaga pihta hakkas. Huvi on tekkinud ju igal pool Eestis. Isegi päris väikestes kohtades soetatakse projektirahaga keraamikaahje ja vahendeid,” nentis Sander.

Glasuurimisaineid on vaja tunda

“See on tore, et palju tehakse. Aga kui tahetakse tehtut ka müüa, tuleks eneseharimise mõttes rohkem teadmisi hankida. Meil kooliski on olemas glasuure, mis ei sobi toidunõudele. Kui inimest köögipool aga üldse ei huvita, võib ta asja üle võõbata vale glasuuriga. Sellist müüa või kinkida pole õige. Mürgiseid katmise vahendeid on küll vähemaks jäänud, kuid on ka raskesti puhastatavaid glasuure. Vahendeid tuleb tunda.”

Meistri sõnul on kaheaastane õppetsükkel (igas kuus nädal koolis) erialaliselt liiga kiire, sest keraamika kõrval on programmis arvutiasjandus ja palju muud. Tihtipeale küsitavat temalt, millal me käe valgeks saame või millal hakkame savi tegema? “Ma loodan, et materjali tunnetuse saavad kõik kätte. Selle napi ajaga suudab enamus lõpetajaid teha kvaliteetseid tooteid. Samas mõne puhul tundub, et on tuldud lihtsalt hobiringi.”

Tunnustavaid sõnu pälvisid 2016. aasta lõpetajad, kellest osa taotleb keraamikaahju, et ise alaga alustada. Ka praegused tunduvad õpetajale südikad, kohalikele lisaks Tallinnast, Hiiumaalt, Haapsalust... Grupis on 15–16 inimest, umbes kolmandik neist on väljastpoolt. Eesti kaugema otsa inimesed õpivad antud ala Olustveres.

Praegu on Sandril kibekiired päevad näituse ettevalmistamisega. “25. jaanuarist tuleb minu ja Kadi Grassi näitus Raegaleriis. Kadi on lõpetanud samuti siinse ametikooli, temalt on maalid, minult põhiliselt keraamilised skulptuurid. Teema on “Une nägu”, inspireeritud unenägudest. Armastan oma töödes kasutada üllatusmomente.”