[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 14. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




Intervjuu

Treener Andres Laide laeb end õpilaste õnnestumistega
Autor: Ahto Jakson
Laupäev, 21. september 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kergejõustikutreener Andres Laidet võib kevadest sügiseni näha õhtuti Kuressaare linnastaadionil ja talvel spordikeskuses entusiastlikult noori juhendamas. Endise kümnevõistlejana näitab ta hea meelega igaühele ette, milliseid liigutusi tuleb sportlasel teha, et sooritus võimalikult hästi õnnestuks.

Miks valisid treeneri ameti?

Eks siin ole võibolla natuke juhust ka mängus. Ega ma kooliajal ei pannud endale sihti ega olnud sellist unistust, et ma pean treeneriks saama. Sport oli mulle meele järgi. Pärast keskkooli lõpetamist mõtlesin, et peaks ikka kusagil spordiga edasi tegelema. Tahtsin ka Tartu ülikooli õppima minna, aga ma ei teadnud täpselt, millist eriala. Arvasin, et kehakultuur on selline valdkond, kus saab vähemalt sporti teha. Ega mul ei olnud ka treeneri ameti vastu midagi, kuid see ei olnud siis unistus.

Kas läksid kohe pärast keskkooli kehakultuuri õppima?

Enne juhtus mul väike õnnetus. Kukkusin mootorrattaga ja murdsin rangluu ega saanud minna ülikooli kehakultuuri teaduskonna sisseastumiskatsetele.

Suvepäevadel andis seal olnud meditsiinitöötaja Varje Haavel mulle nõu, et kui ma ei saa sellele erialale minna, astugu ma sinna erialale, kuhu on kergem sisse saada, muidu võetakse mind sõjaväkke ära ja aastad lähevad raisku.

Millise eriala kasuks otsustasid?

Matemaatika ja füüsika erialale ei olnud konkurssi. Matemaatika tundus mulle liiga igav ja kuiv, astusin füüsika teaduskonda. Kui asi ei ole ikka päris meele järgi, siis ei pinguta ka selle nimel. Esimesest talvisest sessist jäi võlg sisse. Mul oli nagunii mõte kehakultuuri teaduskonda üle minna. Sain kevadel füüsikast võla tõttu eksmati (eksmatrikuleeriti – toim). Suvel tegin kehakultuuri eksamid ära ning sain sisse.

Valisid kergejõustiku suuna?

Läksin hoopis võrkpalli erialale, kuigi ülikooli astudes otsisin võimaluse kergejõustikuga edasi tegelda. Keskkooli ajal tegelesin põhiliselt kergejõustikuga, kuid sealt kõrvalt ka võrkpalliga. Füüsika teaduskonnas õppides pääsesin võrkpallimeeskonda. Tulime ülikooli meistriks.

Päris pingipoiss ma polnud ja natuke mängida oskasin. Pealegi oli võrkpalli erialal väiksem konkurss kui kergejõustikus. Aasta pärast sain aru, et kergejõustik on ikka õige ala ja läksin pärast esimest kursust sinna üle. Pääsesin Fred Kudu gruppi. Siis oli enam-vähem selge, et minust vist saab treener.

Vene sõjaväest pääsesid ikka ära?

Päris mitte, sest pärast eksmatrikuleerimist võeti mind ajateenistusse. Kuna mul avastati südames kahinad ja pandi ka diagnoos, vererõhk oli ka kõrge, oskasin jutu põhjal seda tervisehäda natuke võimendada, nii pääsesin aasta pärast tulema.

Kas sinust sai kohe treener?

Pärast ülikooli lõpetamist 1985. aastal. Kohe ma treeneriks ei läinud, olin kolm aastat Kohila sovhoosis spordimetoodik. Ise tegin sealt kõrvalt tõsiselt sporti edasi. Kui mul tuli vigastus, ütles Valter Külvet (tollane Eesti tippkümnevõistleja – toim) Fred Kudule, et minust võiks massöör saada. Kudu laususki selle peale, et mis sa niisama passid, mine õpi massööriks. Tallinnas korraldati massööride kursused. Nii olingi Kudu grupi juures massöör, samal ajal tegin ise ka trenni.

Kui Fred Kudu läks 1988. aasta sügisel manalateele, jäi treeningugrupp omapead, ilma treenerita. Treeneriristsed saingi seal. Plaanid ja otsused tegime Valter Külvetiga kahasse.

Ise tegelesid samuti kümnevõistlusega?

Kuna Kudu mind enda gruppi võttis, siis ega mul palju muud üle ei jäänudki, kuigi ise tundsin tõkkejooksu vastu rohkem huvi. Ka odavise meeldis. Kui esimese kümnevõistluse 1983. aastal ära tegin, sain maigu suhu ja nii see läks. Paraku jäi minu sportlaskarjäär lühikeseks, neli-viis aastat. Hiljem tuli tõsine vigastus ja kogu minu sport jäi pooleli.

Milline oli su parim saavutus kümnevõistlejana?

Tegelesin kümnevõistlusega sellisel huvitaval ajal, mil kümnevõistluse punktitabelit muudeti. Kui ma 1983. aastal esimese kümnevõistluse tegin, kehtis veel vana punktitabel. 1985. aastal tuli kasutusele uus. Vana tabeli järgi sain 7136 punkti kokku, uue tabeliga kukkus see allapoole. Uue tabeli põhjal tegin esimese kümnevõistluse 7035 punktile. Hiljem tuli välja, et käsi- ja elektriaegade arvestus aeti segi. Lõpuks arvestati kokku 6977 punkti, mis on ka kehtiva punktitabeli järgi.

Eesti meistrivõistluste parim koht oli mul viies. Osalesin ka N. Liidu karikavõistlustel mitmevõistluses, kus neljast sportlasest läks arvesse kolme parema tulemus. Edetabeli järgi asusin küll Eestis 8.–9. kohal, aga meie tolleaegsed tipud Külvet ja Reintak olid vigastatud ja nii pääsesin koondise võistkonda. Sain hea kogemuse.

Olen tulnud Eesti meistriks 4x400 m teatejooksus ja 4x110 m tõkketeatejooksus.

Kas sportlaskarjäärist jäi midagi hingele kripeldama ka?

Tegin oma viimase kümnevõistluse 1989. aastal. Toona käis mul peast läbi mõte, et teeks ühe aasta veel tõsiselt trenni, sest nii palju on realiseerimata. Uue tabeli järgi ei olnud mul 7000 punkti koos, meistri normiks oli toona 7300 punkti, mille seadsin kindlaks eesmärgiks. Üksikalade isiklikke rekordeid arvestades lugesin kokku 7600 punkti. Mõtlesin, et nii suur ei tohiks see vahe olla ja peaksin ühe korraliku võistluse ära tegema, kuid läks teisiti.

Mis juhtus?

Käärikul laagris olles juhtus õnnetus. Jõutrennis, kang seljas, pingile astumisi tehes astusin põrandale ebatasasele kohale. Kummimatt oli natuke madalamal kui laudpõrand. Jalg läks viltu, tasakaal kadus ära. Kukkusin maha, kang seljas. Diagnoositi 12. rinnalüli kompressioonmurd. Olin kolm kuud kipsis ja kuus kuud ei tohtinud istuda.

Millal Saaremaale tagasi jõudsid?

Saaremaale 1991. aastal tagasi tulles töötasin kolm aastat Tornimäe koolis kehalise kasvatuse õpetajana, sealt kõrvalt oli mul paralleelselt spordikooli grupp. Alates 1994. aasta sügisest töötan Saaremaa spordikoolis.

Mis sind treeneri ameti juures paelub?

Tagasiside sportlastelt. Sportlaste õnnestumised annavad palju positiivset emotsiooni edasi töötamiseks. Kui seda ei oleks, siis ei tea, kas seda tööd viitsikski teha.

Kui paljud su õpilased on medaleid võitnud?

Eesti meistrivõistluste medaleid ei oska küll öelda, neid on ikka palju. Rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt on ka medaleid võidetud. Osa õpilasi on küll minu juures treeninud, aga lõpetanud kooli ära ja läinud mandrile teiste treenerite käe alla ning saavutanud siis tiitlivõistlustel häid kohti, näiteks Tiidrek Nurme ja Marek Niit.

Viimasest ajast märgiksin Marilis Remmeli möödunud aastal U18 Euroopa meistrivõistlustel saavutatud 5. kohta odaviskes, Johannes Treieli 2017. aastal U20 Euroopa meistrivõistlustel saadud 6. kohta 110 m tõkkejooksus.

Kas noored tulevad tänapäeval meelsasti ise trenni või tuleb neid niiöelda kaikaga taga ajada?

Eks neid ole mõlemat pidi. Mõned tulevad ise ja omast huvist. Paljudel juhtudel tunnevad lapsevanemad huvi. Vahel isegi lapsevanemad rohkem kui laps ise. Sel juhul lapsevanem sunnib tagant. Need, keda tagant sunnitakse, üldjuhul pikalt trenni ei jää. Üksikuid erandeid on, kellele hakkab asi istuma ja meeldima. Ega 10–12-aastane poiss ei tea ka, mida ta täpselt tahab.

On kooli kehalise kasvatuse tunnis (nüüdne liikumisõpetus) tehtav piisav või peaks end kooli kõrvalt ise ka liigutama?

Kindlasti peab kooli kõrvalt end ise ka liigutama. Kui 30 aastat tagasi olid lastel liikumise tugiaparaat ja süvalihased tugevamad, seda eelkõige maatöö tõttu, siis nüüd on lapsed tunduvalt nõrgemaks jäänud. Kooli kehalise kasvatuse tund seda ei kompenseeri. Päris kindlasti peab ise juurde tegema, kui tahta saada tervet ja tugevat organismi ning täisväärtuslikult täiskasvanuna edasi elada.

Trennis võib küll arendada suuri lihasgruppe. Õpilane võib näidata kangi tõstmises, kükkimises, rinnalt surumises häid tulemusi, aga süvalihased, mis hoiavad tugiaparaati, on nõrgad. Nende arendamine on küllaltki igav ja üksluine ning tüütu tegevus.

Tekkinud on ka nutisõltuvuse ja toitumise probleemid, mida vanasti ei olnud. Selg on üks nõrgemaid kohti, ka kogu immuunsüsteem on nõrgemaks muutunud. Kooli kehalise kasvatuse tund peaks minu arust olema üldtugevdav ettevalmistus. Loomulikult peab mingitel etappidel tutvustama kõiki spordialasid, kuid koolitunnis ei tohiks jääda ühe ala keskseks. Sellel ei ole mõtet. Kui konkreetse alaga tahetakse tegeleda, tuleks otsida vastav treeningugrupp. Koolis peaksid need, kes kusagil trennis ei käi, saama lisavõimaluse oma organismi tugevdamiseks.

Kas trenniskäijate hulk on aastatega kasvanud või vähenenud?

Isegi kasvanud. Lapsevanemad teadvustavad endale, et selleks, et laps püsiks terve ja tugev, on vaja spordiga tegelda. Nad otsivad lastele võimalusi.

Teisest küljest on tohutult juurde tulnud spordialasid. Juba ainuüksi Saaremaal tegeletakse kokku ligi 40 erineva alaga. 20–30 aastat tagasi oli neid alla kümne. Nii palju võimalusi kui praegu, ei ole enne olnud. Kõik alad tahavad endale saada järelkasvu. Eks konkurents alade vahel on. Kergejõustikus suuri probleeme laste trenni saamisega ei ole. On aastaid, mil neid on vähem ja aastaid, mil rohkem. Spordiga tegelejate arv on kasvanud.

Oled olnud paljudele esimene treener. Kui tähtis on noore sportlase juures esimese treeneri roll?

Kindlasti on tähtis, sest esimene treener maalib noorele sportlasele pildi, mismoodi spordiala ja treeningud välja näevad ning kuidas üldse sporti tehakse. On oluline, kuidas esimene treener suudab seda kõike selgitada ja õpetada. Sellest sõltub edasine käik. Kogemused, mida laps esimeselt treenerilt saab, on määrava tähtsusega.

Algul ei ole vist kerge pihta saada, mis ala kellelegi sobib või lööb andekus kohe välja, kui see kellelgi on?

Nii ja naa. On olemas nn aktselerandid (noorukid, kellel algab puberteet oluliselt varem kui tema eakaaslastel – toim), kes on teistest peajagu üle, aga täiskasvanute klassis ei pruugi väga tipus olla. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et need, kes on täiskasvanuna tippu jõudnud, on noorena olnud paremad kui keskmised, aga ei ole alati noorteklassis tipud.

Näha, et kümneaastane poiss, kes tuleb trenni, võiks ühel või teisel alal tippu jõuda, on keeruline. Mõnel on küll rohkem huvi kiiruslike ja jõualade vastu, teisele sobivad rohkem vastupidavusalad, kuid isegi nende puhul ei ole alati kohe näha, mis sobib. Kõik kujuneb vaikselt treeningute ja aastatega.

Tänapäeval on olemas sportlike võimete geneetiline test, et teada saada, kuhu suunda peaks end arendama.

Ma ei tea, et kusagil tehakse seda nii üldiselt, et võiksime niimoodi lapsi testida ja nad alade kaupa paika panna. Ka lihasbiopsiaga on võimalik määrata, kui palju on organismis punaseid lihaskiude ja kui palju valgeid ja niiöelda üleminekukiude, mida annab treeningutega mõjutada. Teatud ettekujutuse võime saada, kes sobib rohkem kiirus-jõualadele ja kes vastupidavusaladele. Paraku on inimesed nii erinevad, ka motivatsiooni ja mõttemaailma poolest. Panna inimene spordialale selle meetodi järgi paika, on üsna ennustamine. Mismoodi kõik lõpuks formeerub, ei pruugi me ikkagi täpselt ette teada. See on ikkagi protsess, mis välja kujuneb.

Kui suurt tähtsust omab sportlase juures eeldus ehk looduse poolt kaasa antu?

Tippspordi puhul on see määrava tähtsusega. Need lapsed, kelle vanemad on teinud tippsporti, võiksid samuti tippsport tegema hakata. Paljuski on ikkagi geenid määravad. Inimesi, kellel on eeldusi maailmatasemel tippsporti teha või tippu jõuda, on väga vähe, ehk 2% elanikkonnast.

Seega ainult tööga kaugele ei jõua?

Eeldused on ikkagi määravad ja sinna ei ole mitte midagi teha. Peavad olema füüsilised eeldused, tahtmine ja motivatsioon. Kui kõik kokku panna, on lootust, et jõutakse ka tippu. Kui aga on olemas väga head füüsilised eeldused, aga ei ole töökust, ei jõua tippu. Mõned suudavad kuni 18. eluaastani näidata häid tulemusi, aga kui on vaja hakata tööd tegema, siis kaovad ära.

Miks nad ära kaovad?

Eks see ole motivatsiooni küsimus. Mul on olnud palju väga heade füüsiliste eeldustega poisse. Kui neil ei ole kodust toetust spordile ja lapsel on elus muud eesmärgid, näiteks õppida arstiks, siis ei saa teda sundida spordile keskenduma. Muidugi on ka neid, kes näiteks kuni 25. eluaastani pühenduvad spordile ja siis jätkavad õpingutega.

Osa käib lihtsalt treeneri pärast trennis, kuna on harjunud käima. Pärast kooli aga hakkavad oma huvidega tegelema. Omaette teema on vigastused ja tagasilöögid. Eriti nende puhul, kes harjunud noorena võitma. Kui vanemana võidud enam nii kergelt ei tule, võib huvi ära kaduda, sest tuleb hakata tööd tegema.

Saaremaa on väike koht, aga ometi on siit sirgunud mitmed Eesti tipud, nagu Tiidrek Nurme, Andi Noot, Marek Niit jne. Me ei tea, kui palju meie ümber neid inimesi veel on. Kas talentide ülesleidmine on raske?

Ei saa öelda, et oleme kõik koolid läbi kamminud ja kõik üles leidnud. Koolidevahelistel võistlustel toovad õpetajad kooli tublimad välja, nii et mingisuguse pildi me ikkagi saame. Et selline poiss kusagil peidus on, kellest me midagi ei tea, on vähe usutav.

Kõik andekad ei ole alati kergejõustikuhuvilised. Poisile, kes teeb 10-aastasena kergejõustikus häid tulemusi, võibolla meeldib hoopis mõni pallimängu ala. Ega me ei saa teda sealt vägisi ära tuua. Võime teda suunata – näed, see ala sobib sulle paremini. Kokkuvõttes määrab, missugune huvi on lapsel endal. Osale meeldib rohkem kollektiivselt, võistkonnasporti teha, teised on omaette nokitsejad, neile sobib kergejõustik rohkem, eriti kesk- ja pikamaajooksud.

Mitu treeningugruppi sul praegu on?

Kolm gruppi: algettevalmistusrühm, õppetreeningrühm ja meisterlikkuse rühm. Algettevalmistuses teevad kõik lapsed ühte ja sama, neid on oma 10–15 grupis. Teises grupis käib rohkem alakeskne ja individuaalse lähenemise järgne tegevus, seal on 8–12 õpilast. Meisterlikkuse grupis on 4–5 õpilast, nendel on välja kujunenud spetsialiseerumine ja nad tegelevad erinevate aladega individuaalse treeningplaani järgi. Nemad võistlevad ka täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel.

Igaühel on ka erinev treeningutaluvus.

Need, kes kuus korda nädalas harjutavad, ei saa seda ühe plaani järgi teha. Mõnel on suurem töövõime, teisel väiksem. Tulemus sõltub sellest, kui palju treenid. Tuleb jälgida ka taastumist. Kui ära ei taastu, võivad tulla vigastused. Maailmas leidub ka neid tippsportlasi, kes suurt koormust ei talu. Sel juhul on õige lähenemisega võimalik ka väiksema koormusega tippu jõuda.

Vormi ajastus on ikka päris peen kunst, kui tahta konkreetseks võistluseks heas hoos olla.

See on kunst, aga ega vormi ajastamine ei sõltu üksnes treenerist. Peab olema sportlase ja treeneri koostöö, mis on ajas õpitav. Oluline on treeningpäeviku täitmine, mida paljud ei viitsi teha. Tasub kirjutada üles, mida te tegite enne võistlust, milliseid harjutusi, millise koormusega, kui palju puhkasite. Laps paneb oma asjad kirja ja mina oma asjad. Mina ei saa lapse tundeid kirja panna.

Eks vormi ajastamine selgub niiöelda katse-eksituse meetodil. Kompame läbi, kas teha üht- või teistmoodi, et võistlusel paremini välja tuleks.

Kas päris naelapea pihta saada on harv nähtus?

Ei ole nii väga harv. Päeva või paari täpsusega ei ole võimatu ja see on ette määratav. See kujuneb välja. Igal inimesel kujuneb välja oma taastumise ja harjutuste tsükkel. Üks peab enne võistlust rohkem puhkama ja teine rohkem trenni tegema. Kui inimene on 3–4 aastat spordiga tegelenud, peaks vormi ajastamine olema ette määratav.

Sportlase võistlusel jälgimine ja talle kaasa elamine võib olla treenerile päris pingeline.

Närvipinge on teinekord endal suurem kui sportlasel. Pulss võib olla sama kõrge kui tal. Panen vahel isegi tähele, et kui õpilane teeb võistlusel mingit sooritust, kipub mul ja teistelgi treeneritel sama liigutus instinktiivselt sisse tulema.

Kui medal käest libiseb, kuidas sportlast rahustada?

Kogenud sportlasega ei ole keeruline. Muidugi elavad seda kõik läbi, aga elu ei jää ühe ebaõnnestumise pärast seisma. Tuleb tööd edasi teha, et järgmine kord läheks paremini. Teatud olukordades annavad kaotused õpetusi ja motivatsiooni. Kui neid kaotusi palju hakkab tulema, tekib negatiivne efekt. Treener peab ka olema psühholoog ja nõustaja. Alati ei piisa treenerist ja võib vaja minna psühholoogi abi. Kärkimisest või pahandamisest ei ole kasu, see mõjub pigem negatiivselt.

Mõne õpilasega, kes treenivad viis-kuus korda nädalas, veedab treener isegi rohkem aega kui oma lastega.

Ise sa ennast ei liiguta sportlikus mõttes?

Viimased paar aastat ma tõsisemalt enam liigutanud ei ole. Mõned aastad tagasi oli mul sulgpallihuvi, käisin paar korda nädalas mängimas. Kuna mu treeningpartner kolis Saaremaalt ära, siis jäi see asi soiku.

Praegu on mu põhiline liigutamine staadionil edasi-tagasi käies. Kui ma staadionil 4–5-tunnise trennipäeva ära teen, saan oma 15 000 sammu kokku. Liigutan kindlasti rohkem kui mõni kontoritöötaja või see, kes üldse sporti ei tee. Lõpetan õhtul kella kaheksa paiku, siis on väsimus suur ja jube raske on ennast sundida pärast seda midagi tegema.

Millega ennelõunasel ajal tegeled? Trennid algavad tavaliselt kella neljast.

Aeg kulub treeningute ettevalmistamisele ja plaanide tegemisele. See ei tähenda, et ma istun laua taga ja mõtlen. Teen midagi muud, aga mõte ikka jookseb peas, mida trennis teha. Vanemad sportlased vajavad individuaalseid treeningplaane, mõtlen nende tegevusi läbi. Lisaks kergejõustikuklubi Saare asjad vajavad toimetamist: võistlusteks ülesandmised, statistika võtavad ka omajagu aega. Päris sellist aega, mil midagi teha ei ole, küll ette ei tule.

Suveperiood on ilmselt üpris tihe, igal nädalavahetusel on võistlused, ega vist puhkepäeva tulegi?

Sel kevad-suvisel perioodil oli mul ainult üks või kaks nädalat, mil polnud võistlusi. Ülejäänud aeg alates mai keskelt augusti lõpuni olin igal nädalal sõidus. Suve lõpus tuleb väsimus peale, peab korraks aja maha võtma ja teise keskkonda minema.

Samas on suvi huvitav. Suvi on viljade noppimise aeg. Näed, kuidas treeneritöö on vilja kandnud. Kui hästi läheb, tuleb ka energiat juurde.


TEISED TEMAST

Tiidrek Nurme: “Oma elu jooksul olen kokku puutunud paljude treeneritega. Andres on üks nendest, kes on mulle suureks eeskujuks olnud. Ta on järjepidev, pühendunud, töökas ning rahuliku iseloomuga treener. Ta on oma sportlastele alati head soovinud, ka spordivälises tegevuses. Andrese jaoks on treeneri amet eelkõige kutsumus, mida ta on aastaid hoolikalt täitnud.”

Andi Noot: ”Andres oli minu esimene treener, kelle käe all hakkasin kergejõustikuga tegelema. Rahulik ja sihikindel mees, kes soovib oma õpilastele parimat ja parimaid tulemusi. Tema trennides oli alati kord majas ning süsteem toimis. Tema trennides oli põhirõhk kümnevõistluse aladel. Minust kümnevõistlejana asja ei saanud ja Andres nägi selle ära, suunas mind kestvusjooksule ning tegin pärast põhitrenni tema näidete järgi kestvusjooksu suunitlusega lõike. Samuti soovitas ta mind mandrile jooksumeeste juurde edasi minema. Ilma Andrese panuseta oleks Saaremaa kergejõustik palju vähem atraktiivne kui see praegu on.”


Kes ta on?

Sündinud 6. juulil 1960.

1978 lõpetas Orissaare keskkooli

1985 lõpetas Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna

1985–1988 spordimetoodik Kohila sovhoosis

1988–1991 massöör Eesti kõrgemas spordimeisterlikkuse koolis

1991–1994 kehalise kasvatuse õpetaja Tornimäe põhikoolis

1994 kuni praeguseni Saaremaa spordikooli kergejõustikutreener

Maakonna parim treener 1998, 2002, 2004, 2016, 2017.

Poeg Sander Laide on 29-aastane


Täna loetuimad
Kuressaare püüdleb Euroopa Spordilinnaks (1)
Saarlasest saadikul on kuluhüvitis kasutatud (2)
Saaremaa elas terve nädalalõpu rallirütmis
JUHTKIRI - Ausast võitlusest ja väärikast kaotamisest
Huvitegevust Saaremaal on toetatud ligi 700 000 euroga
Võrkpalliklubi toetab ratastoolis võrgufänne
Ametikool kutsub OskusteÖÖ-le
Eichfuss tegi skoori, Niits pikki minuteid
Georg Grossi ülemvõim Saaremaa teedel
Noortegarantii tugisüsteem aitab omavalitsustel noortest hoolida
Lühidalt
Patsientide nõukogu koguneb oktoobris
Hingesidemest ja selle väärikusest inimpõlvede kaitseks
Nädala loetavuse top 5
Kuressaare püüdleb Euroopa Spordilinnaks (1)
Saarlasest saadikul on kuluhüvitis kasutatud (2)
Saaremaa elas terve nädalalõpu rallirütmis
JUHTKIRI - Ausast võitlusest ja väärikast kaotamisest
Huvitegevust Saaremaal on toetatud ligi 700 000 euroga
Kommentaarid
Projekt arvestas kaks korda väiksema veehulgaga (37)
Kuressaare püüdleb Euroopa Spordilinnaks (1)
Saarlasest saadikul on kuluhüvitis kasutatud (2)
Orissaare pood sulgeb 3. novembril uksed (9)
Kes kardab Gretat?  (22)
KG-s võeti õpetajate päeval napsu  (16)
Kikas: soojafirma müük oluliselt soojahinda ei tõsta (45)
Valsimaja müüs Puusilla tee kinnistu vallale (2)
Orissaare naine võitis helbekampaaniaga auto (1)
Sügisesi loodushetki (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud