[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 16. september 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30




Intervjuu

Rudolf Sepp aitab lahkunuid väärikalt ära saata
Autor: Ivika Laanet-Nuut
Laupäev, 14. september 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Rudolf Sepp on mees mitmes ametis. Ta on staažikas fotograaf, leinakõneleja ja hauakaevaja. „Matuseid ei saa nii teha, et ah, käib küll,” ütleb Rudolf, kes teeb oma tööd südame ja hingega.

Sa oled pikka aega tegutsenud matuseäris. Kuidas sinu teekond sinna alguse sai?

See oli juba üsna kaua aega tagasi. 1995. aastal hakkasin pidama fotograafi ametit, alguses ateljees ja siis aasta hiljem tuligi juba päris esimene matuse pildistamine. Tol ajal tehti ju matustel palju pilte ning sealt see teekond täpsemalt alguse sai. Leinakõnelejaks sain aga puhtjuhuslikult.

Esimese matuseteenistuse leinakõne pidasin 2002. aasta septembris Saare matusebüroo juhi Helju Välissoni ettepanekul. “Sa oled nii palju matustel käinud, et ju sa mõne sõna ikka oskad öelda ja pildistaja ametis midagi kõrvataha pannud,” ütles Välisson toona mulle ja kuna ilmalikud matjad Erna Salumäe ja Ainor Väli hakkasid otsi kokku tõmbama, tuligi mulle tööd aina juurde.

Kui aus olla, siis esiteks võttis see mind nõrgaks küll. Kuuled ju küll, mida räägitakse, aga või sa seda siis salvestad. Oma mentoriks pean just neid kahte, sest nad andsid mulle näpunäiteid, kuidas seda tööd teha.

Kas esimene matus on sul senimaani ka meeles?

Jah. Lahkunu maeti Kudjapele ning kui ma kalmistul ringi liigun, peatun seal sageli.

Oled sa meie maakonnas ainus, kes ilmalikke matuseid läbi viib või on keegi veel?

Põhimõtteliselt olen vahest, jah, ainus. Tean, et Tornimäe kandis on ka veel keegi härrasmees, kas ta enam teeb, seda ei tea. Kes aga oma piirkonnas aeg-ajalt oma kandi inimesi ära saatmas käib, on Alfred Prass. Tema on siis ka minu ametivend.

Teid ei ole palju. Huvitav, miks?

Sellesse ametisse ei ole noort põlvkonda millegipärast peale tulemas, kuigi oleks vaja. Sest vahel koguneb matuseid väga palju. Olen statistikat teinud ning on olnud aastaid, mil matuseid tuli kokku üle 90. Tavaliselt on see arv viimase seitsme aasta lõikes keskmiselt olnud 80. Kokku on mul olnud ärasaatmisi umbes tuhande ringis.

Suremus käib ikka intervallide kaupa. Vahel on vaiksem aeg ja siis on jälle aeg, kus lähevad paljud.

Vanarahvas ütleb, et äraminemise aeg siit ilmast kipub olema sügiseti ja kevaditi. Kas see on nii?

See on kuidagi, jah, loodusega seotud. Kui jää läheb, on ka inimestel vajadus minna ja teine aeg on siis, kui lehed langevad. Aga ega see ole reegel. Palju minejaid on olnud ka suvel, kui on kuldsed ilmad, nii et statistikat selles osas on keeruline teha. Mõnikord on olnud seitse matust nädalas, mõnikord kaks matust päevas. Nii et pinget on olnud omajagu.

Mis on ärasaatmiste maksimumarv, mida jõuaksid teha?

Tegelikult ega üle kahe matuse päevas ei jõua. Kui ka jõuaks, siis tähendab see seda, et sa ei saa seda teha südamega, vaid lased konveierliinil. Järgmine, järgmine... See ei ole enam see. Sa ei suuda lahkunute ellu süveneda ja võtad pinnapealselt, et oli, elas ja lahkus. Aga ärasaatmisi ei saa teha kergekäeliselt.

Sa pead silmas matustel peetavaid kõnesid?

Ärasaatmine hakkab pihta sellest hetkest, kui ma saan omastega kokku ja räägin lahkunu eluloost. Vahel annavad lähedased enda kirjutatud versiooni lahkunust, mis on hästi koostatud ja ilus meenutus. Seda ma ei lõhu ja ümber ei kirjuta, sest see ongi nende mõte, mälestus, tunne, milline lahkunu nende jaoks oli. Igaüks on sellesse teksti, mis mulle usaldatud, kirjutanud sisse ka osa enda minast. Aga kui tuleb lakooniline informatsioon ajalises kronoloogilises järjestuses, siis seda materjali olen ma hakanud viimistlema.

Lahkunu jaoks on küll aeg otsas, tema jaoks ei määra enam ükski daatum midagi, aga tähtis on matusekõnes välja tuua siiski inimese olemus ja mis talle meeldis. Mõni lemmikluuletus, laul, sellised värvikad pildid ja killukesed tema elust. Siis tekib äratundmisrõõm, et ta oligi ju tõesti selline.

Kas kõne ja lahkunu olemuse äratabamine ongi matuse ettevalmistamises kõige keerulisem osa?

Jah. Sest kui sa tema isiksusele nii-öelda pihta ei saa, siis sa räägid mööda ja nii-öelda võõrast inimesest, keda keegi ei tunne. Sa pead väga täpselt seda tegema ja see ongi süvenemine. Kui ärasaatmise päev hakkab saabuma, siis minu jaoks on kõige keerulisem sellele hommikule eelnev öö. Ma küll puhkan, aga ega ma siis palju maga. Tõusen siis tavaliselt kell neli-viis ja valmistan kõne ette.

Kui ma matusebüroos töötasin, siis läks see asi minu jaoks keeruliseks ja sain üsna mitu korda pahandada, et miks sa jätad asju viimasele minutile. Aga ma pidin olema selleks kirjutiseks valmis.

Loed sa paberilt või peast?

Paberilt. Sest ilmselgelt on päris raske kõike meelde jätta. Tahes-tahtmata, kui koormus on suur, on tulnud ette ka koomilisi juhtumeid. Olen põrutanud oma kõnes äkki teise lahkunu nime. Seda ei tule tihti ette, aga on juhtunud. Üks kord oli see seitsmes matus, kui hakkasin teist meest matma, siis see oli ilmselgelt juba väsimuse tundemärk. Kaks korda on seda juhtunud ühe ja sama suguvõsaga, aga õnneks olid omaksed mõistvad ning selle asemel et pahandada, hakkasid naerma. Nii et siiski patoloogiline nimesegaja ma ei ole. (naerab)

Sa näed nii palju leina ja kurbust. Kuidas ise taastud?

Olen üritanud kõigest väest jätta tööd morgi või kalmistuvärava taha. Aga tegelikult see ei õnnestu mitte kunagi. Kuna ma elan ju kaasa selle inimese elule, eluloole, tema olemusele, siis tahes-tahtmata jääb temast sulle kusagile midagi sisse. Mida raskem on olnud lahkumine ja mida lähedasem on olnud lahkuja ärasaatjatele, seda raskem on ka mul olla.

Vahel on tulnud ära saata noori, lapsi. On olnud suitsiide, õnnetult surmasaamisi, raskeid haigusi. Ma näen palju pisaraid, leina, aga mis on mul aastate jooksul tekkinud, on nii-öelda mu sees kujundlik nupp. Suudan seal seistes jääda rahulikuks, justkui oleksin ääretult tugev inimene, ent samas käib mu sees paras möll, kuid ma ei saa seda välja näidata. Kui ma lähen leinaga kaasa ja töinama kipun, siis ma ei ole enam juhendaja.

Kuid mida rohkem on mul tulnud olla pinges, seda väsinum ma olen siis, kui kodulävest üle astun. Vahel teeb see kõik ikka päris haiget.

On sul mõni eriline matus näiteks tuua?

Näiteks, kui emad matavad oma lapsi või on noored pered ja nende puusärgi veeres on väikesed lapsed, kes saadavad oma ema. Mäletan, kuidas väike tüdruk upitas end üles kirstu veerele ja küsis talle otsa vaadates, et, emme, miks sa magad ja üles ei tõuse?

Selline hetk lööb kui noaga rindu ja sa kannatad seal samamoodi kui lähedased. Ma tunnen samamoodi seda valu, et miks teda tõesti enam ei ole?

Üks väike poiss joonistas oma emmele kaardi, millel tekst ja lilled sõnadega „Maailma kõige paremale emmele”, ja pani selle padja alla.

Need on hetked, mis on väga rasked ja kui need sind ei mõjuta, siis sa pead olema südametu. Igal matusel jääb hinge miski, et sa küsid endalt pärast, miks?

Millist matust on kergem läbi viia, kas urni- või traditsioonilist kirstumatust?

On nii üht- kui teistpidi. Kui on urnimatus ainult kalmistul, siis on talituse osa oluliselt lühem. Sest enam ei käsitleta lahkunu olemust ja hinge nii põhjalikult, ka sel põhjusel, et ta on juba varem ära saadetud ja siis ei ole vajadust toonitada tema eluteed, sest seda on eelnevalt tehtud.

Ka lähedaste enda jaoks on urnimatus vähem emotsionaalne ning selle võrra on ka mul kergem olla. Muidugi, kui me teda sängitame, siis ikka tulevad pisarad ja minevik meenub, aga siis on lähedased suutnud juba selle mõttega harjuda, et teda enam ei ole. Puusärgimatusel on kolm-neli päeva kõik alles nii värske, urnimatused on tavaliselt kuu, poolteist hiljem.

Sa oled mees mitmes isikus – leinakõneleja, hauakaevaja ja fotograaf. Milline on neist sulle südamelähedasim?

Kuna olen nüüd maikuust alates ettevõtja, siis ma ei loo endale suuri illusioone, kuid ma plaanin tulevikus ka transporditeenust pakkuma hakata ehk matuseauto soetada. Aga mis on kõige südamelähedasem? Kui seda tööd teha, tuleb seda teha südamega ja endast annad ära alati midagi, et lähedastel oleks leinas kergem. Sa toetad neid sel päeval igal sammul. Ka kalmistul. Peielauas. Aitad seda päeva nii-öelda järje peal hoida.

Tihti ei julge inimesed lahkunut puudutada, nad tunnevad külma, mis tekitab ebameeldiva tunde. Siis aitad lahkunul näo katta, teed pai lähedaste eest, paned käe rinnale. See hetk on ka neile äärmiselt oluline.

Kuid tõepoolest, kõige südamelähedasem on leinakõne kirjutamine ja talituse organiseerimine. Sel päeval ma tunnen enda olulisust ja seda tunnetavad ka lähedased, kui kõik on hästi. Ma püüan alati olla meelepärane ja et neile jääks see päev meelde kui ladus ja ilma ebameeldivusteta. Inimesel on siis kergem ka leinaga edasi minna. Sest seda päeva ei unustata.

Nii et sul on väga vastutusrikas amet?
Just. Sa pead käima sõna otseses mõttes mööda niiti ja sa ei tohi vääratada. Kõik peab olema tasakaalus. Inimeste elulood on erinevad. Tihti on juhuseid, kus esimesest abikaasast on lahku mindud, võetud teine, kellega on omakorda lapsed, ja siis saavad kõik sel ärasaatmisel kokku. Aja siis see joon sealt läbi, et üks ei tunneks ennast riivatuna ja teine solvatuna. Iga sõna tuleb kaaluda ja mõelda.

Hauakaevajatest räägitakse igasuguseid huvitavaid lugusid. Kas sul on ka mõni huvitav juhtum lehelugejatele rääkida?

See on füüsiliselt raske töö ja sul tuleb ette näha, et midagi ei juhtuks. Kui on vaja kompressoriga pae sisse taguda, tugesid ehitada, et liiv sisse ei variseks ja kui näed, et vesi tuleb, siis pead selleks ka valmis olema. Sa oled kalmistul ja kompressor töötab, et lahkunu ei tuleks vette sängitada. Ent vahel on vee tulv nii suur, et hauda ei saagi tühjaks.

Kaevamise juures midagi väga erilist ei ole. Küll aga oleme me kalmistul käijaid kohutanud. On öö, vaikne surnuaed, ja me lambi valgel kaevame. Ükskord ei võtnud ma kaasa suuri prožektoreid, arvates, et jõuan valmis küll, kuid maa oli raske ja jäin pimeda peale. Lõpuks tõi kalmistuvaht oma laualambi ja selle valgel ma siis kaevasin. Novembrikuus pool kaksteist öösel.

Kas haudasängitamise puhul on tulnud ette veidraid ootamatusi?

On olnud igasuguseid asju. Kord, aastaid tagasi olin fotograafina Kihelkonnal matusel. Lahkunu oli korpulentne inimene ja tema peapoolsesse otsa oli pandud kandma topelt arv mehi. Kaks ühel ja kaks teisel pool, kes lasid puusärki hauda. Mehed olid veidi joogised ja köieotsad pääsesid äkki lahti ning puusärk kukkus kõmaki! hauda. Jalgepoolset osa hoidnud poisid olid tugevad, nemad hoidsid ja korra oli lahkunu hauas püsti nagu tikk, õnneks, et puusärgi kaas pidas. Ma pidin lausa fotoaparaadi suurest ehmatusest maha pillama.

Meenub ka üks Kahtla kalmistul läbi viidud matus, kus kaks meest ronisid kirstukaane pealt hauda, et võtta kaldalt vastu kive, mida ümber kirstu lappida. Pehmet pinnast lihtsalt polnud.

Miks sa otsustasid oma ettevõtte luua?

Esmane põhjus oli see, et Saare matusebüroos töötades kasvas see asi minu jaoks üle pea. Kui ma ühtlasi olen kõneleja, miks siis mitte samal ajal ka mõned pildid teha… Aga lõpuks sõitsin veel ka matuseautoga, lisaks sellele hauakaevamised ja lahkunute valved. Kui inimene kodus suri, tuli lahkunule järele minna. Kui nädal aega olin telefonivalves, siis jätsin oma tööd ja tegemised ning tuli minna lahkunut tooma.

Mis seal salata, tihtipeale kujunes olukord selliseks, et tõin lahkunu varahommikul ära, ise vaatasin kella, kas jõuan või ei jõua, panin ta morgi ära, tulin ruttu koju, pintsak selga, mapp kaenla alla, ja hakka kõnet pidama. Lõpetasin matuse, viskasin pintsaku seljast ja läksin hauda kaevama. Lõpuks ma tundsin, et ei jaksa enam ja mõtlesin, et kes ma siis lõpuks olen ja mida pean tegema. See väsitas nii ära, et otsustasin, et nüüd aitab, ja lõin oma ettevõtte nimega Ruudi Matuseteenused.

Mis on oma ettevõtte eelised?

Kindlasti see, et saan oma aega ise planeerida. See, et ma ärasaatmisel 40 minutit räägin, ei sünni ju ilma ettevalmistuseta. Tavaliselt kestab valmistumine kaks ja pool tundi. Ei ole nii, et ma lähen ja teen ära. Pean saama rahus läbi mõelda, mida ma räägin. Lendlevad mõttekatked, kus ei ole sidusust, ei ole see, mida pakkuda ja nii ma otsustasin, et enam ei taha sellist tempot. Matuseid ei saa teha nii, et käib küll. Püüan alati endast parima anda.

Millest on Saaremaa matuseärides puudust? Mina näen, et puudus on ühest suurest leinaruumist. Kuressaare haiglas asuv leinaruum on väga kitsuke.

See on tõesti kõige suurem valukoht. Linnas ei ole ruumi, mis oleks nõuetele vastav.

Vanemad inimesed tulevad õuest ja koperdavad ukselävede peal, koridoris on pilkane pimedus. See on tõesti karm.

Sa oled väga palju surnuaedu läbi käinud. Millised on meie maakonna surnuaiad?

Kalmistuid on meie maakonnas üle neljakümne. Üldises mõttes on kalmistud iseenesest suhteliselt korrastatud, aga tihtipeale just suurte kalmistute puhul, kus pindala on suur ja on ainult üks kalmistuvaht, tuleb aru saada, et see ainus inimene ei jõua kõike korras hoida.

Milline on erilisem soov olnud, mida sinult on matuste puhul palutud?

Muusikalise repertuaari osas on palutud lemmiklugu, mis lahkunule meeldis või mis kohe temast värvika pildi silme ette looks. On pakutud välja ka rokilikke lugusid. Ma ei ole keelanud veidi lõbusamas taktis lugusid, kui need annavad edasi lähedase elulugu, aga kui ikka päris Metsatölluks läheb, siis olen küll vahele astunud, et nii ikka ei saa. Frank Sinatrat, Beatles’ite „Yesterday’d“ ja selliseid väikseid kõrvalekaldeid muusika osas on olnud. Mõned korrad on mulle öeldud, et tee lõbus matus. Seda mõistet olen enda jaoks püüdnud selgeks mõelda, et kuidas matus saaks olla selline või mida ma peaksin tegema, et see matus inimestele lõbus tunduks.

Pärast mõningast nuputamist leidsin enda jaoks lahenduse. Sellised lõbusad, naerust pakatavad pildid lahkunu elust – see ongi see lõbus osa sellest kurvast sündmusest. Tihtipeale on need omapärased ütlused, omad kiiksud, neid olen kõnesse pikkinud ja saare murdesse pannud. Vat sellised sähvatused peavad olema. See on selle töö kunst. Sa pead ära tabama, et mis võiks olla, millisel kujul ja mis piirides.

Kui palju tehakse tänapäeval veel matustel pilte? Tean mitmeid, kes ütlevad, et neid pole vaja ja kes neid ikka vaatab. Ei taheta ju uuesti seda kaotusevalu üle elada.

Tõepoolest, tunduvalt vähem kui aastakümneid tagasi. Tänapäeva põlvkond ei pea paberkandjal olevat mälestust mitte millekski. Seda hetke tahetakse pigem unustada. Puusärgi pilte ei taheta. Tehakse telefoniga mõned klõpsud ja saadetakse sugulastele laiali. Mõnikord käin praegugi aeg-ajalt pildistamas, aga meil on kokkulepe, et tulen ja teen paar-kolm pilti ja ongi kõik.

Sul on väga hea hääl. Kas oled laulukooris ka laulnud?

SÜM-is korra olin. (muigab) Aga ka seal on vaja tööd teha ja kui sa seda ei jõua korralikult teha, pole poolikult ka mõtet teha. See on samamoodi nagu matustega. Kui teha, siis nii et on tehtud, mitte käib kah.

Kas sa teadsid juba lapsena, kelleks saada tahad või kujunes see nii-öelda juhuse tahtel?

Mõte oli õppida loomaarstiks ehk veterinaariks. Ma isegi proovisin pärast põhikooli tehnikumi sisse saada, aga kohad olid juba täis. Pakuti vaid zootehnikat, aga see mind ei huvitanud. Niisiis tegelesingi alguses ehitusalal, aga, nagu ma rääkisin, ma ei saa tehnilistel aladel oma hinge avada ja nii sai minust see, kes ma praegu olen. Loomade aitamine oleks muidugi olnud lahendus, aga nüüd aitan inimesi, leinajaid.

Milline mees sa siis oled, kui paatosliku oleku jätad ja pintsaku seljast viskad?

Tegelikult olen ma väga teistmoodi mees. Salvestan moosiretsepte ja talveõhtutel nikerdan ka ise koogi valmis. (naerab lustakalt) Minu suur huvi ja kirg on toimetada näppupidi mullas. Olen selline kiiksuga härrasmees. Kui muidu nosivad naised mullas, siis mina loen aiandusartikleid, avastan huvitavaid lillesorte ja kolistan mööda aianduspoode ning otsin seemneid. Käin metsas marjul, seenel. Sõjaväes teenides olin kokk. Esimesed korrad olid rasked, tegin soolast toitu, keetsin tangu, ei osanud arvestada ja terve köök oli tangu täis. Mehed matsutasid mitu päeva. Nii et kui tuhin peale tuleb, teen ka süüa...


Täna loetuimad
Sügistorm tegi saarlaste elu ebamugavaks (5)
Mätja ja Tareste külade külalised nägid käkitegu (1)
Õunakohvikud olid tormile vaatamata avatud
Väike on suur! (2)
Mihklilaat ootab kauplejaid
Saaremaa on parimate reisielamuste seas
Ultima Thulel startis rekordarv osalejaid
Suurpõgenemise aastapäev paneb kirikukellad helisema (4)
Löökpilliring kutsub tutvuma
JUHTKIRI - Tervis, tavad ja halb ilm
Ultima Thule poodiumile mahtus ka saarlasi
Saaremaa ajaloo seostest Taaniga
Tänak tahtis sõita, Yaris mitte (8)
Võrkpallikoondis alustas EM-i kehvasti
Nädala loetavuse top 5
Sügistorm tegi saarlaste elu ebamugavaks (5)
Mätja ja Tareste külade külalised nägid käkitegu (1)
Õunakohvikud olid tormile vaatamata avatud
Väike on suur! (2)
Mihklilaat ootab kauplejaid
Kommentaarid
Muhus põrkasid kokku kaks autot (10)
Tänak tahtis sõita, Yaris mitte (8)
Suurpõgenemise aastapäev paneb kirikukellad helisema (4)
Sügistorm tegi saarlaste elu ebamugavaks (5)
Vastuoluline Elmar Ilp 100 (26)
Väike on suur! (2)
Maanteeamet avastas linnatänavatel puudusi (10)
Vald ei toeta lossi hoovi merepoolse tee remonti (2)
Saaremaa Valsi ostu hädad löövad välja (6)
Mätja ja Tareste külade külalised nägid käkitegu (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud