[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 13. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Intervjuu

Kiirabiõde-brigaadijuht Rita Popova: ärge olge negatiivsed! (10)
Autor: MM
Laupäev, 24. august 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Saaremaalt pärit särav kiirabiõde-brigaadijuht Rita Popova (45)on rõõmsameelne, selge ja valju naeruga ilus ning hoolitsetud naine. Oma töös on ta konkreetne ja kohusetundlik. Ja tööst võib ta rääkida tundide kaupa.

Väljakutse: käsi põlenud. Kihutame kohale, korteris on kaks blondiini, üks oli triikinud, näpu otsas pisike vill, otsi või luubiga. Ise veel sõnakas ka, et igal inimesel on erinev valulävi. Mul oli ilus pikk mees õeks kaasas, blondid pärast lehvitasid aknalt, et ilus poiss, kas sa oma numbrit ei anna meile?

Kuidas sinu teed kiirabiga ristusid?

Lapsepõlves oli Orissaare kiirabi meil Maasi külas tihe külaline,  kuna me olime vennaga parajad traageldised. Pärast keskkooli lõpetamist läksin Kuressaare haigla kirurgiaosakonda abiliseks. Olin mõnda aega ja mõtlesin, et täitsa nitševoo, kuigi töö kerge ei olnud. Minu esimene valik oli sisekaitseakadeemias korrektsiooni eriala. Tegin eksamid ära, aga see oli segane aeg, mingisugused mahhinatsioonid rahaga sissesaamistega. Valisin siis hoopis medkooli. Tuju oli tol päeval jumala nullis, ema tuli ka kaasa, no ja läksime pabereid sisse andma.

Mingi vanamees tuli vastu, määrdunud kittel seljas, vedas raudvoodit järel ja ütles mu emale, et teil on nii kasvatamatu laps, ei tereta. Ütlesin, et mina ei pea igale torulukksepale tere ütlema. Nonii. Aktuse päev, seesama „torulukksepp“ seisab puldis ja on selle kooli direktor.

Teisel aastal sain kiirabisse praktikale, vaatasin, et oi kui äge, tahaks ise seal tööl olla. Tänapäeval on kiirabisse lihtne saada, sest tööjõupuudus on meeletu. Mina lõpetasin 1996 kooli ja alles 1999. aasta juunis sain kiirabisse tööle. Ma ei tea, palju ma sinna CV-sid saatsin, helistasin, uksi kulutasin.

Ja ma arvasin, et olen proff, tulen lastehaigla intensiivist, tean kõike. Esimesel päeval tõmmati vesi peale. Mõtlesin: kõik, mina lähen ära, see pole ikka minu eriala. Aga näe, just sai 20 aastat täis. Ma ei kujuta ette, et olen kuskil osakonnas tööl. Isegi mitte reanimatsis. Jah, see on põnev, seal on äksi, aga seal on ka väga palju rutiini. Kiirabis ei ole, isegi kui käid kümme kutset vererõhuhaigete kaheksakümneste vanamammide juures, on nad kõik erinevad nii iseloomu kui kaebuste poolest.

Ükskord oli rõõmust terve nädal päike peas – olin alles brigaadijuhiks saanud, kui tuli esimene kodusünnitus, puhtalt teooria pealt. Ma olin siukses eufoorias, sädemed lõid, see oli nii armas. Tegelikult sünnib laps ju ise, kui kõik korras on, sina lihtsalt toetad.

Väljakutse: sünnitaja. Kella kolme paiku öösel, läheme kohale, pisike tüdruk on ukse peal, et ei, emme praegu ei saa, emme nii karjub, ja paneb ukse kinni. Toas naine käpukil põrandal, vaatan, lapse pea juba paistab. Siit ei lähe enam kuskile. Räägin isale, et mingu alla ja öelgu meestele – mul autojuht ja medvend kaasas –, et tulgu üles ja võtku punane kohver kaasa. Isa oli alla läinud ja karjunud: mul on punast kohvrit vaja, mul on punast kohvrit vaja! Selleks ajaks naine juba lausa röökis. Mees sõimas mind, et kui te midagi teha ei oska, mis te siia tulete, kutsuge brigaad, kes midagi teab, laps nutab... Mida naabrid võisid mõelda!

Sündis ilus pisike tütreke. Palusin isal otsida lapsele mingid riided, too hakkas riiulitelt riideid välja tõmbama, umbes et otsige ise. Panime lapse raamile emme rinna peale, viisime pere haiglasse. Seal isa karjus personali peale, et teil nagu konveieril kõik, miks minu lapsega ei tegeleta, miks minu naisega ei tegeleta... Ma olen neid hiljem linna peal näinud, tunduvad täiesti toredad inimesed.

Millised on kiirabitöö eripärad?

Haiglas on kõik ühe pinna peal. Kiirabis – käid treppidest, olen pidanud roomama, aedadest üle, akendest sisse ronima, ühelt laevalt teisele minema köisredelist, meeskonnaga, varustusega. Mulle meeldib. Kiirabi on andnud nii palju erinevaid võimalusi näha muud maailma, erinevaid kohti. Näiteks suured muusikasündmused – teised maksavad, et neid näha, meile makstakse, et tuleksime. Millised privileegid! Näiteks Robbie Williams – uskumatu kontsert! Mis siis, et meil oli telgis tööd niimoodi, et... Suur välihaigla moodi telk, ühes ääres ülejoonud Soome prouad 50+ ja teises tiivas alatoidetud kahhektilised anorektikutest Leedu tüdrukud. Turgutame neid ja jalg tatsub.

Suured peod mööduvad suht teistele nähtamatult. Alkoholism. Tullakse eelmisel õhtul või vara kohale, ei sööda-jooda, ollakse päikese käes jm sellised asjad. Aga see on nii talutav, kui su lemmikartist tuleb.

Kui suur on sinu meeskond? Kas mõni kolleeg on lemmik ka?

Meeskond kogu aeg vahetub, kiirabis on ligi 500 töötajat. Hommikul päevakavast näen, kellega täna koos töötan, aga nii õpimegi oma inimesi tundma. Vahel vaatad, et issand kui hea, ta on täna minuga, tulgu või pussnuge; teisega: oleks täna ainult tabletijagamine. Eriti, kui ma olen juht. Me vastutame, aga meil on samuti vaja tunda, et keegi on meie selja taga.

Et ma töös olen väga konkreetne ja täpne, siis kiirabis väga paljud kolleegid kardavad minuga sõita. Ma nõuan endalt palju ja nõuan kolleegilt ka, aga kui kolleeg on vaja pasast välja tuua, tema eest seista, siis olen nagu emalõvi. Ma ei lase oma meeskonda sõimata, oma meeskonnale kallale tulla, aga kui tiim teeb tööd lohakalt, siis nad veel kuulevad!

Kas tööjõupuuduse taga on kesine palganumber?

Inimesed töötavad erinevate kohtade peal, koormus on erinev. Kui palk oleks samaväärne sellega, mida kolmest kohast saad, ei oleks inimesi vaja kuskilt leida, nad töötaksid hea meelega ühes kohas. See palk ei ole, jah, selline, mis ära elataks. Kui on pere ka veel. Eriti hull on kiirabitehnikutel, autojuhtidel. Ma olen väga palju käinud Soome ja Rootsi kiirabides, neil on võimalus töötajaid valida, meil – kes tuleb, see saab. Kõik kahjuks ei tule tööd tegema selle mõttega, et annan endast kõik, mõnele tundub see hobina. See teeb natuke kurvaks ja teistpidi ärritab. Ei saa olla nii, et sa lähed kutsele ja ütled: ah, mingi nõme muti vererõhk, see vererõhk võib olla kohapeal väga tõsine.

Mille poolest pealinna kiirabitöö erineb siinsest, oskad sa võrrelda?

Pealinn on pealinn, inimesi on rohkem, pubisid, klubisid, hotelle, välismaalasi. Suurest linnast saad suurema kogemuse kaasa, see on kurnav ja väsitav, aga kui läheb vaja, on käe sees olemas. Kui ma Saaremaal esimest korda koolitamas käisin, rääkisime pikalt ka narkomaanidest ja nende ravist. Siin poldud nähtud ega teatud sellest mitte midagi. Kui esimene narkomaan tuli, nad kirjutasid mulle, et kuule, meil on nüüd ka narkomaan. Nägime ära, kuidas välja näeb ja antidoot (kaitseravim – toim) mõjus. Narkomaanid ei ole enam kõhnad vene poisid vanuses 18–25, musta riietatud, kapuuts peas. Tänapäeval on nad tavalised inimesed, neil on hea töökoht, pere, lapsed ja – üledoos.

Kas sa oled hirmu ka tundnud?

Inimesed ei anna endale aru, et me oleme nagu sõdurid eesliinil, võime saada väga lihtsa või väga keerulise asja. Mina olen ühe tiimiga sattunud 24-tunnise valve jooksul kaks korda nugade ette ja üks kord pandi revolver kuklasse. Hirmu ei tohi välja näidata. Tuleb olla rahulik, võtta teatud poosid, kasutada teatud hääletooni.

Aasta-aastalt lähevad inimesed agressiivsemaks, meedik ei ole püha. Mõne jaoks on ta isegi nagu vaenlane, segav faktor. Meid ei oodata lahkelt igal pool.
Ma vastutan oma meeskonna eest. Kiirabitöö on läinud väga ohtlikuks. On palju labiilse närvisüsteemiga, depressioonis, stressis inimesi. Ka kiirabis on erinevad inimesed, mõned kohe otsivad konflikti. Kunagi ei maksa mõelda, et kõik inimesed on eluterved ja lahked. 

Väljakutse: vanaproua tõsise hingamispuudulikkusega. Jõudsime kohale. Hommikul koju tulnud poeg võttis väitsa välja ja ütles, et kui te ei tee nii, nagu mina soovin, ütlen ja tahan, lõikan nina peast ära, kõrvad peast ära, silmad kougin välja. Hea oli, et mul õde ei saanud vene keelest aru, vahtis ainult seda nuga. Mina mõtlesin, et hakkan meest tõrjuma EKG-aparaadiga. Autojuht, suur turske mees, vaatas, et toas on lai laud, tema võtab selle. Kõik lahenes rahulikult, mees vabandas, et eelmisel korral, kui kiirabi käis, tekkis konflikt. Läks pool aastat mööda, sama autojuht ja mina, kutse aadress kõlas tuttavalt. Esimene küsimus oli meil kohe, et mis kell teie poeg koju tuleb? Saaksime sealt enne minema.

Kas teil on enesekaitse-, suhtlemiskoolitused?

Järgmise aasta koolitusprogrammi tahetakse lisada enesekaitse. Sündmuskohal annan ikka päkkadele valu, aga kui autos hakkavad mürgeldama, siis, kuidas end kaitsta ja mida teha. On  käinud erinevaid psühholooge – nende puudus on, et nad ei tunne meie spetsiifikat. Kõige parem psühholoog on oma kolleeg, kes on tugevama natuuriga ja suudab ära kuulata. Oluline on kohe saada esimene emotsioon välja.

Kunagi oli suitsunurk garaažis ööd ja päevad rahvast täis nagu mesilastaru, see oli koht, kus pinged maha murti.

Minul on sõbrannad, kellega rääkida.

Väljakutse Laagrisse. Lapselaps helistab, et vanaema on kuidagi imelikuks muutunud. Vanaema on selline 80-aastane pisike kõhnuke, kõik normaalne. Istume diivanile, vanaema ka. Ja äkki läks lahti. Mammi on pisike, minul on seda pikkust-laiust olemas, aga lükkas mind diivanile pikali, et sa raisk mine katusele, korista s*tt ja kusi ära. Täitsa hekkis. Meeskond taandus. Siis tuleb: ma lasen su raisa praegu maha. Läheb kapi juurde, võtab sealt riidepuu välja ja laseb tatatatataa.

Kutsusime politsei kohale. Pikad tursked poisid, maadlesid koridoris selle memmega, nii et särgid seljas higised ja juuksed laiali. Tänu sellele, et lapselaps tuli teisest linnast külla, ta nägi, et vanaema läheb vahepeal kurjaks. Diagnoositi dementsuse algega välja löönud skisofreenia. Kuri kaksikõde sees, nagu me ütleme.

Milline teie tavaline tööpäev välja näeb? Kui tihedalt väljakutseid on?

Keskmine vahetus on 16–18 kutset päevas, hooajal 24–25, aastavahetusel üle 30. 23 brigaadi on korraga väljas. Eelmise aasta peale jäi natuke 100 000 väljakutsest puudu. Umbes 40% on tõsised. Väga palju on kroonikuid, üksikuid, eakaid. Õhtul tekivad hirmud, pulss läheb üles, vererõhk tõuseb. Väikelastega vanemad. Periooditi alkohol. Mõni päev on selline tunne, et Eesti rahvas joob ennast surnuks. Pensionipäevad, johhaidii.

Väljakutse: tütar läks emale külla, leidis tolle koos sõbrannaga laua alt, eakad inimesed ja üks lõriseb. See on meie jaoks väga kõrge prioriteediga kutse, see tähendab, et inimene on suremas, hingamisteed kinni. Panime kellade-viledega minema ja mis me näeme: laual pudel nalivkat ja naised olid ennast lihtsalt laua alla joonud. Küsisime tütre käest, kas te pole purjus inimest enne näinud? Ja üks ei lõrisenud, vaid norskas.

Suvel on välismaalased, need on sellised omaette lahe grupp, siiralt tänulikud ja tohutult üllatunud, et meie meditsiin on tasuta.

Aga kõik väljakutsed on olulised.

Nalja saab siis ikka ka?

Ma olen suht lõbus inimene, kui on reaalselt naljakas olukord, siis brigaad teab – kui ma kiiresti selja pööran, siis muksun juba naerda. Kiirabis töötavad ka inimesed, mitte ainult meedikud. Eriti joke´i tegijad on vanamehed. Mõnega julged koos naerda, see tuleb juba kogemusest.

Väljakutse välismaalase juurde hotelli. Ei ole neli päeva tualetis kakal käinud, nüüd tema tahtis kell pool kuus hommikul teada, ega see s*tt suu kaudu välja tule, kui ta õigest kohast pole tulnud.

Minu praktika ajal olid spetsbrigaadid: psühhiaatria, vähihaiged jm. Pandi mind psühhiaatriasse – pool päeva olin, siis läksin juhtkonnale ütlema, et võtke mind sealt ära, ma ei saa aru, kes neist hullud on, kas brigaad või need teised.

Hulludega on huvitav, aga nad on kavalad ja mängivad meiega kassi ja hiirt. Paljud on mingil alal andekad. Üks nõustus kaasa tulema ainult siis, kui kogu maailma kurjus on ära visatud. Võtsime kilekoti, tõmbasime õhku täis, sidusime kinni ja läksime viskasime kõrvaltänavasse. Teine nõudis, et me temaga eesti laule laulaksime. Kogu brigaad rõkkas kaasa.

Väljakutse: vanaema oli lapselapsega kodus. Pool kaks kutsuti kiirabi, et nüüd on mingi jama, laps on kogu aeg kakanud kell üks, täna pole veel pool kakski kakanud. Et kindlasti on mingi soolte ummistus.

Millised olukorrad on sinu jaoks kõige keerulisemad?

Minul tekitab raskustunnet, kui laps on abitus seisundis. See on see koht, kus ma tõsiselt istun ja kaalun variante, mida lapse heaks teha. Need on kutsed, mis mind kõige rohkem muserdavad; see, et ma elustan või on pussitatud või jalad pooleks, mkmm, seda võtad nagu stoiliselt, see mulle päris meeldib. Andke rohkem verd, siis ma tunnen, et olen nagu braveheart! Aga lapsed... kohe tahaks kõiki aidata. Meie olemegi võib-olla need ainsad või esimesed, kes seda olukorda näevad.

Väljakutse Koplisse, laps palavikus. Sealt viisime mõlemad lapsed ära, üks oli 6-kuune ja teine palavikus kolmeaastane. Korter oli õudne, haisev, must, tühi taara, suitsetamisest kollane. Kuuekuune oli ema rinnal, emal ühes käes suits ja teises pits viina. Ja niimoodi siis lapsed elavad, alatoidetud, kõrges palavikus. Ema eriti midagi aru ei saanud, helistas mees, kes ei olnud võib-olla laste isagi, vaid joomapartner, sest laps oli oksendanud ja arvatavasti hakkas segama.

Meid on tituleeritud isegi lapseröövliteks.

Väljakutse jälle Koplisse. Naabrinaine kutsus, et on kolmekuune imik, keda on toitnud ja kasinud, nüüd on tal tööpäev, aga ema pole. Ema on narkomaan. Läksime koos politseiga kohale, viisime lapse lastehaiglasse. Kolme tunni pärast helistas peaarst, et mida, te olete lapse ära röövinud, vanemaid teavitamata. Mis toimub? 

Kas vahel jääb kripeldama, et tegid midagi valesti? Otsustasid valesti.
Kui ma alustasin, võtsin tööpäevast väga palju koju kaasa. Praegu on seda vähem, sest meditsiinis maksab kogemus. Kui jääb kripeldama, saab tagasi helistada ja uurida. Kui keegi ütleb, et ei kripelda, siis ta kas valetab, on väga rumal või egoistlik. Sellist asja ei saa olla, siis on aeg puhkuseks või teiseks tööks või kellegagi rääkimiseks.

Mis sind vihastab?

Kui on üks asi, mis ajab mul karvad turri ja konfliktini, siis on see negatiivsus. Mina ei saa aru, kuidas inimesed saavad olla nii rahulolematud. Tõusen hommikul üles ja panen oma viuvända tööle. Keegi ei hooli, ei tee, ei tea, naabrid on napakad... Päike paistab – halb, vihma sajab – halb. Negatiivne mõtlemine toodab negatiivsust. Kui sa oma mõtlemist hakkad muutma, hakkavad ka su ümber asjad muutuma, kuidas inimesed sellest aru ei saa?

Mulle tundub samas, et depressioon või gluteenitalumatus on moehaigused. Et kui seda ei ole, ei kuulu sa ühiskonda. Ühiskonnaga peab samastuma, on paika pandud mingid kriteeriumid, ja kui sa nii ei ela, pole sa normaalne.

Inimene kardab halvakspanu, kriitikat, väljendada, olla, eksisteerida, öelda, ja kui sul pole tugevat iseloomu, lähed vooluga kaasa. Osal kutsub see esile depressiooni.

Olen vahel mõelnud, et võiks oma suu kinni hoida, aga no kui ma näen mingit lollust või ärakasutamist, pean sekkuma. Kohati olen sellepärast ebasümpaatne, aga iseenda suhtes aus. Pigem olla õel nõid kui mahalastud vares.

Kui on abi vaja, ei tule sulle keegi appi. Ega kodus ka eriti ei hakata ise abistama, vaid tulgu kiirabi ja hakaku tegutsema. Ma ei pea ju jumala pärast ise midagi tegema. Õpitud abitust on nii palju, see väsitab, aga ühiskonda ühe sõrmenipsuga ei muuda. Sa kas võtad seda hinge või lased ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Läbipõlemist on palju. Inimesed muudkui töötavad ja aega puhkamiseks, oskust ennast välja lülitada, restartida, ei ole. Just noored tahavad liiga palju, mõtlevad, et jõuavad.

Väljakutse: Hobujaama tänaval oli krambitaja, juures joobes kodanik, kes ei lasknud meid abivajaja juurde, öeldes, et las loodus teeb oma valiku. Ta ründas meid, palusin vabad brigaadid ja politsei appi. See oli päevane aeg, ümberringi liikus palju mehi, kõik filmisid, aga keegi ei tulnud appi. Pigem tullakse targutama, mitte abistama.

Räägi pisut Tallinnas ringisõitvast rattabrigaadist.

Jah, olen 20 aastat olnud nelja ratta ja 10 aastat kahe ratta peal. Ratas on meeldiv vaheldus: värske  õhk, trenn, kogemused-oskused välitingimustes tegutsemiseks. Vahetu suhtlus, eriti välismaalastega.

Esimene aasta oli kõige raskem, mitte füüsiliselt, ehkki ratas oli ka raske, 40 kilo varustust, me kõik kukkusime; vaid inimeste suhtumine. Meid nimetati ikka väga hullude nimedega, mõnitati. Eriti noored.

Praegu on meil elektrirattad, aga suuremad sõtkujad võtavad linnas elektri maha. Rattaga jõuab operatiivsemalt sinna, kuhu autoga ei saa. See on meeletu inimmass, mis vana- ja kesklinnas liigub. Aga meil on lõbus, rattabrigaadis on fanatid, väga vähesed brigaadijuhid tahavad ratast sõita. See on mugavustsoonist väljatulek.

Näiteks tegime pausi Vabaduse väljakul. Peatus turismibuss, inimesed tulid välja, ringutasid ja nii kui meid nägid, kohe fotokad välja ja pildistama. Me mõtlesime, et misasja, Vabadussammas on ju teisel pool. 

Oled sa ise endale kiirabi kutsunud?

Ei. Ükskord oli nii, et sain trennis põlvetrauma, treener tahtis kutsuda kiirabi. Sa ainult proovi, ütlesin, ja sõitsin ise haiglasse. Gripivaktsiinist sain peavalu, kahepoolse kopsupõletiku, farüngiidi. Siis kolleegid vedasid mulle ravimeid küll.
Sa oled olnud nii õendusjuht kui peaarsti kohusetäitja.

Ma ei soovita mitte kellelegi ülemus olla. Eriti keskastmejuht. Sa saad jalaga alt, piki piilu ülevalt. Ja pead veel alumise ja ülemise omavahel kokku viima, kõigile sobiv lahendus ei lähe mitte kunagi 100% läbi. Ja sa kaotad iseennast ja oma elu. Ma käisin ise päris põhjas ära, selles mõttes, et ma kaotasin oma lähedased, vend ei helistanud, sest mul ei olnud kunagi aega. Ema ikka uuris ja muretses... Siis sain aru, et see ei pea nii olema. Kui sa pärast 36-tunnist vahetust nutad vihast, et teistel on vabad päevad, aga sul ei ole kedagi võtta ja sa pead jälle ise tööle minema, on midagi valesti. 8,5 aastat olen juht olnud. Ma ei kahetse seda aega, aga uuesti ette ei võtaks.

Lisaks kiirabitööle koolitad tervishoiu kõrgkoolis erakorralise meditsiini tehnikuid ja oled ilukliinikus õde.

Vähe on meie asutuses inimesi, kes ei töötaks mitme koha peal. Raha on vajalik, ehkki see ei ole peamine. Mina olen aastaid koolitusi teinud. Ega see ka lihtne ole, sest kõik on ju nii targad ja teadlikud. Kui kunagi käisin lastele esmaabikoolitusi tegemas, siis mõtlesin, et lapsed on väsitavad, aga nüüd ma valiksin nad iga kell. Noored on väga iseteadlikud.

Mulle on öeldud, et ma olen kui Mihkel Raud, kes teeb kõik pihuks ja põrmuks. Kooli vastuvõtukomisjonis hakkas mulle ühel hetkel nii vastu see lause, mida vastati mu küsimusele, miks sa tuled siia kooli õppima: tahan maailma päästa. No mine ookeanidele prügi korjama siis.

Ilukliinikus hoolitsen, et inimene tunneks ennast hästi ehk tagan igakülgse rahulolu. See on kõige turvalisem ja kergem töökoht.

Kuidas sa kõigeks aega leiad? Kuidas sa ennast maandad?

Planeerimisoskus. Käin kontsertidel, kinos, sõpradega reisidel. Saaremaal käimiseks olen eesmärgiks seadnud, et jõuan kolm korda aastas – kevadel, suvel ja siis jõuludel või aastavahetusel. Puhkuse ajal tahaks ikka kuhugi reisile minna, mulle on tohutult hakanud meeldima Türgi loodus.

Mul peab kaks asja olema, et tunneksin ennast hästi, üks on meri ja teine on saun, ilma nende kahe asjata mina ei eksisteeri. Kui tunnen, et kaas hakkab pealt lendama, lähen Piritale kõndima. Meri on minu laadimiskoht, minu toiteallikas. Mitte miski muu ei maanda ega lae mind rohkem kui meri.

Kas Saaremaale tagasitulekut ei ole plaaninud?

Siis, kui ma mutt olen! Ma tulen Saaremaale siis, kui ei jaksa enam trepist käia, mõte ei tööta, siis ma tulen öko-smöko-talundust tegema. Panen oma kartulid-porgandid maha, võtan mõned kuked-kanad. On kindel, et eakana ma Tallinnas ei ole. Praegu on minu jaoks igav, selles mõttes, et ma olen harjunud suurema melu ja koormusega, mu iseloomuga jääks mul siin väheseks. Ehkki ma ise ka imestan, et Tallinnasse jäin. Kui mul praegu vend ja vennapoeg külas käivad, peavad nad kaks päeva vastu – hullumaja, kus sa elad! Autod sõidavad, naabrid on kõik kosta.

Milline seik su igapäevatööst on eriti eredalt meelde jäänud?

Üks abielupaar, mees 97, naine 92, pisikesed vene inimesed. Memmeke oli kukkunud põse natuke marraskile. Aga mis selle juures vau! oli – nad olid 70 (!) aastat koos elanud, kuid mees nimetas oma naist endiselt Zolnuškaks (päikseke) ja naine kutsus meest endiselt Zajtšikuks (jänkuke). Meil polnud seal tegelikult midagi teha, aga me istusime nendega koos, seal oli nii armas, hästi positiivne! Memmeke oli diivanil, jalad kõlkusid, need ei ulatunud maha... No kuidas te nii kaua olete koos elanud? Nad ütlesid, et elu ongi selline, tuleb kompromisse teha. Nad olid nii tugevasti teineteise külge seotud. Selline peab elu olema. Selline armastus!

Täna loetuimad
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus
Kesklinn on kolmeks tunniks liikluseks suletud (2)
Saaremaa politseinikud pälvisid tunnustusi
Lääne-Saaremaal tõuseb prügiveo hind rohkem kui kaks korda
Eesti 100 parimast restoranist üks asub Muhus ja kaheksa Saaremaal
Maakonna arengukonverentsil on kõne all kolme valla tulevik
Käivad läbirääkimised Kuressaare-Stockholmi lennuliini avamiseks
SÜG-i õpilased lähevad kodukandi tööandjatega tutvuma
Lugeja küsib, jurist vastab
Vald lammutab Vilsandi vana bioloogiajaama
Raul Rebane: edukaks ei saa pingutamata
Kuressaares meenutatakse vabadussõjalasi
Noored katsetasid videomängude ööl uusi mängukonsoole
JUHTKIRI - Õhusõit on ajavõit
Nädala loetavuse top 5
Purjus mees nõudis ähvardades endale kiirabi (12)
Väärikate konverents tõi täismaja (9)
Pereansamblid pidasid festivali
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus
Saaremaa selle aasta isa on muhulane (18)
Kommentaarid
Kesklinn on kolmeks tunniks liikluseks suletud (2)
Audla küla veeprobleemi lahendab uus reoveepuhasti (7)
Selgusid lauatennise karikavõitjad (4)
Tänak: peame lootma legendile (3)
Ohvriabi konverents keskendub seksuaalvägivalla teemale (11)
Saaremaa selle aasta isa on muhulane (18)
Autod on saatanast! Tõsi või!? (24)
Kontrast jõuab Tartusse (1)
Jaaniroos võitis konkursil peapreemia (2)
Kaali kraatri taristu tehakse korda (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud