[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 15. september 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30




Intervjuu

Karin Kreek murrab end moedisaini maailma
Autor: Oliver Parrest
Laupäev, 06. juuli 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Täna oma 21-sünnipäeva pidav Karin Kreek on Salme põhikooli 26. lennu vilistlane. Praegu õpib ta Eesti kunstiakadeemias (EKA) moedisaini. Tal on valminud neli kollektsiooni, millest EKA-aegsetest esimene, saarte naiste rahvariiete peakatetest ja ütlustest inspireeritud „Kipe“ võitis hiljuti Tartus Fashion Festivalil publikupreemia.

Suvel elab Karin kodus Tehumardil, käib kohvikus tööl ja teeb nende kahe kõrvalt igasuguseid asju. Sain temaga kokku tollessamas kohvikus.

Kuidas koolis läheb?

Praegu sai teine kursus läbi. Nominaalne õppeaeg on kolm aastat, aga lähen sügisel vahetussemestrile Taani, nii et õpin kokku neli aastat.

Kuidas sa ennast seal tunned?

Alguses oli peale kiiret päeva kummaline mõelda, et kas ma päriselt ka õpin EKA-s moedisaini?! Praegu on see muutunud rohkem igapäevaseks. Igal juhul on tore, et minu kõrval on inimesed, kes minuga sarnaselt mõtlevad. Oleme oma kursusega nagu üks suur töökas pere, kes üksteist toetab, inspireerib ja vastastikku nõu annab.

Läksid sinna Eestimaa mõttes eksootilisest paigast. Kuidas sulandusid?

Enamus tuli sinna mujalt, näiteks Haapsalust, Viljandist, Pärnust. Ma ei ütleks, et Tallinnasse minek oli midagi väga erilist. Lihtsalt väike keskkonnamuutus, millega peab alguses veidi harjuma. Eks ma ikka siiani igatsen seal betooni vahel merd ja loodust, aga kõigega harjub.

See, et ma olen Saaremaalt, tuleb tihti lihtsalt jutu käigus välja. Tundub, et saarlaste ümber olev miski käib meiega ikka kogu aeg kaasas. Mulle on öeldud, et rääkides ei ole aru saada erinevusest. Vahel mõni asi on aru saada, ja noh, siis on mul endal ka naljakas.

Milline koolitöö välja näeb? Loete raamatuid, õmblete?

Enamus aega oleme osakonna tööruumides, loomingu valmis saamiseks tuleb tööd palju teha. Täiesti tavaline on mingid perioodid magada alla viie tunni, ka nädalavahetused hommikutundideni õmmelda ja siis koolis kott-toolil magada ning enne suuri arvestusi juhtub ikka see, et oled rohkem kui ööpäeva üleval olnud. Igal juhul õpetab see oma piire tunnetama.

Mult on küsitud, et kellel ma lasen oma asjad valmis teha. Ei, kõik on ikkagi otsast lõpuni enda õmmeldud, kootud, tikitud, prinditud, värvitud. Kui midagi ei oska, siis tuleb uus oskus omandada. Näiteks sügisel õppisin etno kollektsiooni kleidi tegemiseks masinaga kuduma, kuigi need tunnid on alles kolmandal kursusel. Loomulikult inspiratsiooni otsimiseks tuleb minna ka raamatukogu riiulite vahele. Lõputöö koosneb samuti portfooliost ja autorikollektsioonist, kirjalikku osa ei ole.

Kas moedisaini õpilased käivad teistmoodi riides?

Oleneb inimesest, enamik ikkagi erineb veidi tavapärasest hallist massist ja nii mõnigi meist jääb tänaval kaugelt silma. Palju kantakse loomulikult ka musta, nagu disainerid ikka. Moedisaini õpilaste riietus on lihtsalt meie eneseväljendus, millega edastame oma emotsiooni rohkem kui keskmine inimene.

Mida peale kooli lõpetamist plaanid?

Arvan, et tahan ikka magistriõppesse minna.

Räägi Taani minekust lähemalt.

See on Koldingi disainikool. Meie osakonnast on kaks inimest seal varem käinud ja samuti on sealse tööga kursis ka osakonnajuhataja. Õppekavas on enamik ained läbi jätkusuutlikkuse vaatenurga ning kindlasti saab hea pagasi erinevate uurimistehnikate rakendamiseks ja tiimitööks.

Kuidas praegu uurite?

Loeme raamatuid, vanu ajakirju, muuseumite veebiarhiiv on väärt materjal. Näiteks tööstuskollektsiooni jaoks vaatasime vanu Siluette. Ühesõnaga avastame kõike, mida jõuab suure uudishimuga, aga tunnen, et on veel arenguruumi.

Võitsid viimati Tartus Estonian Fashion Festivalil publiku preemia. Mis võistlus see on?

See on mitu päeva kestev moefestival, mis ühendab kolme moeetendust. Osalesin seal kollektsiooniga „Kipe“ (see tähendab Muhu roosat), mis oli inspireeritud saarte naiste peakatetest. Rohkem olen uhke oma kursusevenna Karl-Christoph Rebase üle, kes võitis peaauhinna, millega kaasnes kutse International Young Designers Contestile. Varsti lendabki ta oma loomingut Kiievisse esitama.

Kus ja mida oled veel teinud?

Enne kunstiakadeemiat tegin kolm kollektsiooni. Esimese kaheksandas klassis Look Koolile, siis üheksandas klassis „Subakva“ ja keskkoolis keraamikaõpingutest inspireeritud portselanist kottidega ja valgete kleitidega „Succulent“. Kunstiakadeemias tegin esimesel kursusel „Kipe“, teisel aastal pole uut kollektsiooni teinud.

Olen osalenud ka rühmatöödes, näiteks ühe komplektiga helkurikollektsioonis „Illuminatsioon“, mille tegime eksperimentaalvormide meistriklassis, koostöös maanteeameti sotsiaalkampaaniaga „Olen silmapaistev!“ Meil oli seal ülesandeks luua helkurite tootmise ülejääkidest eksperimentaalseid vorme.

Mida tähendab kollektsiooni tegemine?

Kooli ajal autorikollektsiooni tehes tähendab see, et sul on üheksa ametit korraga. Kollektsioonis on erinevad komplektid, mis peavad ühte ideed edasi kandma ja omavahel kokku minema. Neid esitatakse kindlas järjekorras, kasutame sõna line-up. Komplektide arv oleneb konkursist, neid võib olla ükskõik kui palju.

Idee poolest peaks kõige minimaalsem kollektsioon olema vähemalt kolm komplekti, ERKI moesõul võib kollektsioonis olla minimaalselt viis ja maksimaalselt 12 komplekti. Enamasti tehakse 6–7.

Esmalt tuleb loomulikult kõik kavandada. Sellele lisaks tuleb osta kangad, konstrueerida lõiked, teha maketid, paljud töötavad välja ka oma materjali või tehnika, teha stilistika, otsida soengu, meigi ja muusika ideid, organiseerida pildistamine, otsida modellid, teha fitting’ud ja lavaproovid, leida jalanõud või needki ise teha, vahel ka muud aksessuaarid, teha valmis kollektsiooni tutvustav video. Samal ajal tuleks ka komplektid valmis saada.

Jutusta mõne kollektsiooni ideest.

Näiteks „Kipe“ kollektsioon, mis nüüd Tartus Fashion Festivalil käis, oli seotud koolitööga. Meil oli etnokursus, mida annab Piret Puppart. Pidime kollektsiooni kavandama ja lõpuks ühe komplekti ka valmis tegema. Käisime kursuse raames Heimtalis Anu Raua juures suvepraktikal ideid kogumas, hiljem koolis hakkasime riideid kavandama.

Mõtlesin, et tahaks terve kollektsiooni valmis saada. Tuletasin vormid saarte naiste peakatetest. Samal ajal annab iga komplekt mingit lugu edasi. Loengute jooksul jäid mulle kõlama erinevad kummalised lood ja laused. Näiteks „tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda“. Seal on ka näiteks komplekt, mis viitab Kihelkonna merilehmadele, ja komplekt, mille aluseks on ütlus, et naine peab ülal pidama seitset last ja joodikust meest.

Kasutan „Kipes“ hullumeelset roosat värvi, mis hakkas mulle esimesena silma Jämaja seeliku all ääres. Seda on hästi palju kasutatud ka Muhus, oranži või tumepunasega. Mulle meenutab see natuke päikeseloojangut. Ma ei tea, mida need inimesed ise mõtlesid, aga tundub, et nad panid kõige ilusamad hetked oma riietesse.

Jääb kollektsiooni sõnum saalisviibijale mõistatada või saab ta mingeid abimaterjale?

ERKI-l saab enne kollektsiooni esitlust näidata 30 sekundilist videot, millega on võimalik päris palju lisandväärtust anda. Üldjuhul kajastatakse tagamaid ka sotsiaalmeedias. Tartus Fashion Festivalil oli kollektsioonidest koostatud kataloog, kus igaühe taust lahti seletatud.

On ka võimalus et mõte ei jõua vaatajale kohale?

See oleneb juba palju ka publikust. Kogenud vaataja oskab päris hästi moeloomingut „lugeda“. Loomulikult ei saa kogu disaineri mõttekäiku detailideni lahti harutada, aga mingigi emotsiooni, suuna ja tunnetuse peaks enamasti ikkagi ära tabama.

On sul moedisainerina läbiv eesmärk või sõnum?

Disainerina peaks jõudma sinna, et loodav oleks võimalikult vähese jäägiga ja keskkonnasõbralik. Ilma selleta ei ole mõistlik enam maailmas esemeid toota.

Kas riide pealt on näha, et see on tehtud väheste jääkidega?

On olemas zero-waste lõiked. Neid ei pruugigi alati rõivale peale vaadates ära tunda. Kõige lihtsam näide on kimonod, mis on kangast välja lõigatud ilma jääkideta.

Rääkisid „Kipest“, mis oli etnograafilise sõnumiga. Kas see oli ühe kollektsiooni teema või lähed sellega edasi?

Loomingus ei tasu endale piire ette tõmmata, kuid eks näis. Etnograafia kursus oli mulle kindlasti väga tähtis ja hakkab ühel või teisel viisil tulevikuski mind mõjutama. Varem vaatasin rahvariideid nii, et noh, toredad ja ilusad, rahvatantsu võib tantsida, aga kummaline on nendega kuhugi mujale minna. Nüüd näen, et üksikud esemed võiksid saada aukoha ka argipäeva riietusse kombineerituna.

Võhikule näib, et demonstratsioonidel kantakse tihti komplekte, mis ei ole igapäevaseks kasutamiseks ja jätavad pigem jabura mulje. Miks nad nii teevad?

See on kunst. Sama hästi võiks küsida, miks kunsti tehakse.
Miks siis?

Et oma sõnumit ja lugu maailmale edasi anda. Kui juba kunsti teha, siis suurelt. Laval peabki sõud ka tegema.

Su Tartus käinud kollektsioon pole vist samuti tänaval kandmiseks?

Osaliselt on küll. Seal on küll suured vormid, aga kui need ära võtta, siis saab kantavad riided. Olen mõne ise ka juba selga pannud.

Mis saab neist suurtest elementidest, mida kantakse ainult demonstratsiooni ajal. Pannakse need kuhugi lattu, nad võtavad ju päris palju ruumi?

Ladu mul veel ei ole, nii et on palju tegemist, et kõik oma tuppa ära mahutada.

Millal sai selgeks, et tahad moodi õppida?

Kui ma keskkooli lõpetasin, kandideerisin kaheteistkümnele erialale, sest ei suutnud otsustada. Kõiki enam ei mäleta, seal oli Tartu kunstikool, kus proovisin tekstiili ja nahakunsti erialadele ning Tartu ülikool, kus kandideerisin keemia ja bioloogia eriadele – need ained meeldisid mulle koolis. Kuna lõpetasin Kuressaare gümnaasiumi hõbemedaliga, sain igale poole ka sisse ja pidin ikkagi raske valiku tegema. Lõpuks kuulasin südant, mitte mõistust ja mood jäi peale.

Oled praeguse valikuga rahul?

Jah, arvan, et ma ei oleks õnnelik olnud, kui ei oleks saanud seda edasi teha. Kui teed loomingulist tööd ja see tuleb pooleli jätta, siis jääb areng seisma.

Valimata jäänud suundi taga ei igatse?

Ei. Kui mul näiteks bioloogia huvi on, saan seda kõike moedisainis rakendada, seda inspiratsioonina kasutada.

Millal su huvi moe vastu algas?

Lapsepõlvest mäletan seda, kuidas me sõpradega „moesõusid“ etendasime või siis mingi erilise riietusega kooli või lasteaeda pidi minema. Kuid kooli käsitöötundides alustasime õmblemisega ja mulle hakkas see rohkem huvi pakkuma. Kunagi polnud meil kodus õmblusmasinat, sest ema pigem heegeldab ja koob. Sain masina, siis võtsin raamatukogust hunniku Burdasid ja hakkasin katsetama.

Tahtsime Look Koolile kaheksandas klassis klassiõdedega kollektsiooni teha ja see ka kooli loovtööna esitada. Siis tuli üks sugulane, võttis mul natist kinni ja ütles, et loomulikult proovi kollektsioon ära teha, mis see siis ära ei ole, sa oled juba nii palju riideid endale teinud. Ma ei tea, kas mul muidu oleks olnud nii palju julgust. Vahel peab olema keegi inimene, kes alguses natuke tagant utsitaks.

Alguses see mõte vanematele väga meeltmööda ei olnud. Praegu nad toetavad, kuidas oskavad. Kui ehitasime minu tuba, tegi isa sinna suure laua, kus on hea tööd teha, enne seda pidin kitsamates tingimustes nokitsema. Vanemad on hiljem aidanud transportiga, ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks Tartusse oma viimase kollektsiooni ilma nende abita saanud.

Üks utsitamine keeras su elu sellele rajale, kus ta praegu on?

Kindlasti.

Kuidas muretsesid oma esimesest õmblusmasina?

Tellisin vist kuskilt kataloogist. Oli mingi kõige odavam Brodheri mudel. Andsin selle hiljem kellelegi tuttavale. Praegu on parem masin, aga koolis olen nüüd harjunud tööstusmasinat kasutama, mis on palju võimsam ja mugavam. Enam mul ei ole nii tore kodumasinaga töötada.

Mida sa kohvikus teed?

Suvetöö, natuke nagu puhkan ka. Siin on teine keskkond, saab pead tuulutada. Mulle meeldib väga kohvi teha ja siin on toredad inimesed. Ja Kuressaare kõige parem kohv. Samuti jääb selle töö kõrvalt aega ka enda asja ajada.

Praegu teeme I Land Soundile ühte installatsiooni, mis sai alguses koolitööna kavandatud ja konkursile saadetud.

Mismoodi installatsiooni tegemine käib?

Meile antakse kasutada vanad varemed, kuhu sisse ehitame ühe maailma. Üleeile käisime seda kohta vaatamas. Võtsime endale põneva väljakutse, sest mõneks ajaks tuleb tegeleda keha asemel ruumiga.

Kas oled ka kollektsioone mitmekesi teinud, kas see on teistmoodi kui üksi töötada?

Koos tegime esimese kollektsiooni Look Koolile. Kevadel kavandasime tööstuslikke kollektsioone – neid, mida leiab poest – ka rühmatööna, neljakesi. Mitmekesi tegemine on alguses paras väljakutse.

Leida tuleb ühine keel, mis kõiki kõnetab, omavahel peab hästi läbi saama. Samuti on mõnes kohas topelt tööd, sest üksinda on lihtsam mingid osad ripakile jätta või arvata mõnes kohas, et kõlbab juba küll. Vastutustunnet peab kõigil rohkem olema, kui üksi kavandades, aga samas rohkem saab tehtud ja ideed läbivad mitu filtrit ning lõpptulemus võib veelgi parem saada.

Kus lõpuks elama hakkad?

Jään vastuse võlgu, eks elu näitab. See saar siin on ja jääb üha rohkem südamesse.

Kõrgharitud inimene ei leia tänapäeval kergelt erialast tööd. Kas moemaailmas on  asjad paremini?

Ma arvan, et kui palju pingutada, siis pole miski võimatu. Mida külvad, seda lõikad. Aga niipalju kui ma kuulnud olen, on kõik inimesed ikkagi oma eriala juures, keegi pole mingit päris uut asja tegema hakanud.

Millest moodi õppides unistatakse?

Praegu on aeg on nii kiiresti läinud, tahtsingi selleks välismaale minna, et natuke mõelda.

Kas Taanis on rahulikum?

Ei, aga see aasta annab palju juurde, ja siis võib-olla näen, mis suund mulle rohkem meeldib. Võimalusi on ju väga palju.

Oled mõne suuna peale juba mõelnud?

On võimalus minna suuremasse firmasse disaineriks, kus on kindel palk. Teine võimalus on teha oma bränd, mis on alguses väga raske, aga eks igaüks tahab pigem oma asja ajada. Moedisaini lõpetanud võib hakata ka näiteks stilistiks, fotograafiks, ajakirjanikuks või illustraatoriks.

Täna loetuimad
Perekondlik
Saaremaa Valsi ostu hädad löövad välja (1)
Maanteeamet avastas linnatänavatel puudusi (7)
Vähihaige mehe abikaasa palub abi
Kaheksa noortalunikku küsivad toetust
Inspektsioon algatas Saaremaal neli väärteomenetlust
Rudolf Sepp aitab lahkunuid väärikalt ära saata
Vald ei toeta lossi hoovi merepoolse tee remonti
Orissaare koolilapsed võitsid tuletõrjespordis esikoha (1)
JUHTKIRI - Liiga suur tükk?
Kohalikku toitu au sees pidaval üritusel jagati palju teadmisi (2.)
Hilissuviseid atraktiivseid taimeliike
Torgu Kuningriik kogub hümni salvestamiseks raha
Kuressaares tuleb diabeedikonverents
Mongol Trumpile: helista Putinile!
Nädala loetavuse top 5
MÕTE - Kas neil piinlik ei ole? (14)
Muhus põrkasid kokku kaks autot (7)
Vabandus (19)
Proviisor: hinges on pettumus
Perekondlik
Kommentaarid
Maanteeamet avastas linnatänavatel puudusi (7)
Vald tellib Kuressaare Soojuse turuväärtuse hindamise (24)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (57)
Muhus põrkasid kokku kaks autot (7)
MÕTE - Kas neil piinlik ei ole? (14)
Linnaarhitekt Lilian Hansari karma ja arm (11)
Vabandus (19)
Tagasi normaalsesse ühiskonda (15)
Vald hakkas kesklinna jõulupuud otsima (8)
Koit Voojärv lahkub nõukogu esimehe kohalt (19)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud