[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 20. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




Intervjuu

Tiit Köster: ühtekuuluvustunne kestab tunde
Autor: Anneli Tarkmeel
Laupäev, 29. juuni 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Mustjala kant võib uhke olla – Silla külast Saatu talust algas oma elu muusikale pühendanud mehe tee. Tiit Köster (80) laulis pea veerandi oma elust Eesti koorilaulu lipulaevas RAM Gustav Ernesaksa, Kuno Arengu ja Olev Oja käe all ning 20 aastat vedas ta Saaremaa meeskoori SÜM lauluvankrit.

Mustjala koolimaja tähistas hiljuti 80 aasta juubelit. Koolimajaga sama sünniaastat jagav mees elas oma esimesed neli kooliaastat just selles koolimajas ja juhuse tahtel toimus intervjuu Tiidu kunagises lapsepõlvekorteris, millest nüüd on saanud muusikaklass. Ilus juhus, eks ole?

Tiit on elanud huvitavat elu. Ometigi oli teda raske nõusse saada intervjuud andma, sest „no keda see ikka huvitab?”.

Ja nii me sõitsimegi ühel ilusal päeval Mustjalga Silla külla Saatu tallu, kus möödusid Tiidu lapsepõlveaastad kuni kooliminekuni. Omal ajal leidsid talu metsa seest üles nii venelased, sakslased kui ka metsavennad. Praegu on seal ainult mälestus suurest majapidamisest, kus oli muide ka üks Mihkel Salongi klaveritest, mis siiani tema Kuressaare kodu teenib.

Oma juurte juures Saatu talus püüab Tiit käia nii umbes paar korda aastas. Seal on siis hea mõtiskleda, millist elu talus elati, kui ägedalt poisikese meelest lõhnas kirsasaapa määre ja sõjamasinate bensiinised kabiinid või kuidas ema õpetas viieaastast Tiitu metsateel kõndides ikka varbaid väljapoole hoidma või kuidas sai naabritüdrukutega koos mängitud.

Kust sa pärit oled?

Ma sündisin Kuressaares, aga lapsepõlvekodu oli mul Silla külas Saatu talus, mis kuulus minu isapoolsele vanavanaisale Toomas Kösterile. Tema poeg Aleksander jäi I maailmasõtta. Minu isa Josua oli siis 5-aastane.

Isa Josua Köster ja ema Leini Tammistu abiellusid 1938. aastal. Isa oli Torgus vallasekretär, tegeles ka Kaitseliiduga, juhatas Torgu puhkpilliorkestrit, mängis ise trompetit ja viiulit. Venelaste tulekuga tehti vallaametnikud lindpriiks ja ametid kaotati ära.

Enne sõda tulid nad emaga elama kodutallu Silla külas. Mustjalas sai isa jälle tööd vallasekretärina. See koht kaotati ka ära ning siis üürisid nad korteri linna Suur-Sadama tänavale. Mina olin siis juba olemas.

Linnas oli isa Saaremaa autobaasis raamatupidaja, kuni 1941. aastal leiti, et see mees tuleb ikkagi kõrvaldada ja septembris, kui ta oli vaid 30-aastane, lasid punaväelased ta lossis maha. Ega need sakslased paremad olnud, kui nad minu emapoolse onu Loode tammikus hukkasid.

Kui minu isa mõrvati, oli ema 26 aastat noor. Talu vajas mehekätt, noor naine-ema tuge ja elu viis ta kokku kohaliku saksaaegse konstaabliga. Sündis õde Tiiu. Pärast tütre sündi mees arreteeriti ja ta kadus Siberi avarustesse. Mõned aastad hiljem kohtus ema Võhma küla poisi Eduard Randeriga, nad panid leivad ühte kappi ja mina sain hea kasuisa kuni tema surmani. Ilmavalgust nägi ka minu teine õeke Anna. Eduard oli naasnud sõjast leitnandina, see ilmselt päästis meid 1949. aasta küüditamisest.

Ema on sündinud Laimjala valla Kahtla külas õigeusu kiriku preestri tütrena. Neiuna oli ta Russ, pärast nimede eestindamist Tammistu, abielludes sai temast Köster ning maetud on ta Randerina. Saatu talukoha eest hoolitsemine käis noorele, kahe lapsega emale üle jõu ja kogu suur maavaldus tuli loovutada riigile-kolhoosile. Aja jooksul kanti kõik peremeheta hooned laiali. Kuna ema töötas Mustjala koolis õpetajana, siis anti meile koolimajas kahetoaline korter. Seda 1950. aasta sügiseni, kui ema lasti õpetaja kohalt lahti – isa preester, esimene mees nn rahvavaenlane. Vot sellised ajad olid.

Kuidas sinust sai koorijuht?

Tänu Tallinna pedagoogilisele instituudile.

Kuidas sa oskasid sinna minna?

Lõpetasin 1957. aastal V. Kingissepa nimelise Kingissepa keskkooli ja nagu noored ikka, tahtsin ka mina laia ilma avastama minna. Lastemuusikakoolis olin viiuliõpilasena seitse aastat teoreetilisi aineid saanud, aga kuna viiuliõpetajat vahepeal ei olnud, siis pidin kaks aastat ka klaverile pühendama.

Viiulit õppisin kokku viis aastat. Mul oli isu muusikat õppima minna. Ema soov oli samuti näha mind tulevikus muusikat tegemas. Mäletan, kui läksime mööda Pärna tänavat muusikakooli katsetele. Aasta siis oli 1950, mis oli ühtlasi ka selle kooli asutamisaasta. Katsed olid Ekesparre hotelli vasta olevas majas. Koos keskkooli lõpetamisega lõppesid ka minu muusikaõpingud Kuressaares.

Sellest haridusest ei piisanud, et sisse saada hilisemasse Otsa-kooli. Siis selgus, et Tallinna pedagoogilises instituudis avati sügisel uus laulu-, muusika- ja algklasside õpetaja eriala. Sinna sain sisse, sest muusikaline ettevalmistus oli mul olemas.

Kes sind õpetama hakkas?

Dirigeerimistundides käisin professor Riho Pätsi juures. Ma ei teadnud tollal seda, et Riho Päts oli hiljuti naasnud vangilaagrist, kuhu oli sattunud 1949. aastal stalinistlike repressioonide tõttu Eesti kultuurikandjana. Oleksin olnud korralikum õpilane. Pea laiali otsas – noored ja uljad –, õpingutesse suhtuti pealiskaudselt. Päts oli aga erudeeritud härrasmees, kellelt oleks saanud oluliselt rohkem teadmisi ammutada.

Instituudis kees väga vilgas muusikaelu. Peaaegu kõikidest pillidest tuli maik suhu saada. Mäletan, et mu esimene sissekanne tööraamatusse oli Aruküla kooli mandoliiniorkestri juhendajana. Viiuliõpetajaks oli tollane Estonia teatri kontsertmeister Hugo Schütz, kelle juhendamisel tegime keelpillikvarteti. Mängisin trompetit instituudi puhkpilliorkestris, viiulit suures sümfooniaorkestris, mandoliiniorkestris, laulsin peda meeskooris Harald Uibo juhatusel jne. Tudengielu pulbitses igal rindel!

Mis koolist eredalt meelde on jäänud?

Tegime üle linna kuulsat tantsubändi Ratex. See oli bändiliikmete eesnimetähtedest kokku pandud nimi. X tähendas näiteks kahte Vellot – Vello Mikk ja Vello Varik. Bändis mängis bassi Tiit Lehto, kelle kirjutatud on laul „Ära koo mu käpikuisse päikest” ja palju teisi kauneid laule.

Suviti tegime lahtises autokastis kontserte üle Eesti, lisaks alati soe vastuvõtt Lätimaal. Seoses kooli lõpetamisega 1962. aastal otsustas ansambel otsad kokku tõmmata ja teha peda-klubi kaasabil veel ühe kuuajase kontserttuuri väljaspool Eestit. Algus oli uhke – esinesime nii Riia kui Vilniuse lauluväljakul. Ära tegime, kusjuures võimendust peaaegu ei olnud! Oli rahvast ja raha teenisime ka.

Sõitsime Krimmi poole, aga siis hakkasid asjad viltu vedama. Simferoopolis keelati meie kontsert ära, sest taheti kava kuulata, kas ikka on sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. See kontsert jäi ära. Raha hakkas otsa lõppema. Läbi Odessa, Sotši, eesti külade jõudsime lõpuks Tbilisisse. Seal oli suur kultuuri- ja puhkepark, kus samal päeval oli ette nähtud neli kontserti. Üheks esinejaks pidi olema Benny Goodmani kvartett Ameerikast. Meie kontsert oli ka, aga sinna tuli ainult kaks(!) inimest.

Muide, Tiiu Varik sai sellest bändist tuule tiibadesse. Ta oli veel keskkooliõpilane, kui vend Vello kutsus ta bändi laulusolistiks.

Mis pärast ülikooli sai?

Viimasel kursusel olin poole kohaga lauluõpetaja Kehras. Pärast peda lõpetamist 1962. aastal anti meile korter Kehra ühes eramajas Jägala jõe kaldal. Ma olin juba abiellunud kehakultuuri ja muusika eriala tudengi Eiliga ja meil oli poeg Ivari. Kursakaaslased olid meile abiellumise puhul kinkinud kušeti ja see kubises ühiselamu lutikatest. Igavene jama! Ei tohi ju viisakasse majja minna koos lutikatega. Saime neist suure vaevaga lahti! Olin Kehra keskkooli muusikaõpetaja kuni aastani 1967. Selle perioodi sisse mahtus veel kaks aastat Vene kroonut Palanga lähedal.

Kehra sovhoosi klubis tegutses väga heal tasemel suur segakoor Helin, kus oli üle 70 laulja. Eelmine koorijuht Uno Poola ei saanud tervise tõttu enam jätkata ja ühel heal hetkel 1966. aastal pandi mind koori ette seisma. Mäletan ühte esimest esinemist, kus koor laulis ja mina püüdsin nende järgi vehkida. Varsti tuli muidugi see aeg ka, kui koor minu järgi laulis. Juhatasin koori kakskümmend aastat. Praegu on neist saanud lauluklubi, rivis on veel ainult üks mees. Kehra paberitehase uhkes suures majas juhendasin noorteansamblit Anne. Ansambel koosnes tütarlaste lauluansamblist (à la Laine), torudega instrumentaalansamblist, šõutantsurühmast, humoorikatest vahetekstidest. Andsime kontserte paljudes Eestimaa paikades. Jäädvustasime laule sõber Vello Miku abiga raadiomajas, paar korda nähti meid ka teleekraanidel.

Kuidas RAM-i sattusid?

Koorijuhina olin ma läinud laulma koorijuhtide segakoori. “Luukambris” kuulas mind üle Kuno Areng ja tegi ettepaneku, et ma võiksin RAM-i II tenorit laulma tulla. Läksin siis katsetele, laulsin komisjoni ees, mille eesotsas oli Gustav Ernesaks, a cappella „Ei saa mitte vaiki olla”. Kuulati mu kõrgused ära ja võetigi vastu. Uskumatu! Minuga samal ajal laulsid RAM-i kooris veel kolm saarlast – Hillar Pruul, Tiit Koit ja naabripoiss Mustjala Silla külast, konsiharidusega (õp Teo Maiste) koorilaulja, solist, bariton Aivar Auväärt.

Aga elu ja töö Kehra klubides jätkus. Hommikul rongiga Tallinna RAM-i põhitööle, pärastlõunase rongiga Kehrasse tagasi õhtustele klubitegemistele.

Laulsin RAM-is kuni 1989. aastani, kuni tulin Saaremaale tagasi.

Kes oli sinu jaoks Gustav Ernesaks?

Koorijuht, dirigent, õpetaja, laulutaat, koorijuhtide suur eeskuju, leivaisa, heatahtlik ja hooliv inimene. Ta oli mees, kellele mitte miski ei olnud inimlikult võõras. Me hüüdsime teda hellitavalt „vanaks”. Nägin 22,5 aasta jooksul, kuidas ta töötas kooriga ja midagi vist jäi mulle külge ka.

Ta teadis, et osa RAM-i lauljatest ei osanud nooti lugeda, siis pandi oskajaid mehi enne või pärast proovi noodiõpetuse osas järeleaitamist tegema. Paljudele, kes polnud laulmist õppinud, oli looduse poolt antud kuldne häälematerjal, vajaka jäi vaid nooditundmisest. Aga neile tuli appi ülimalt hea muusikaline mälu.

Asi lõppes sellega, et andsin paberid konservatooriumisse sisse ja sain „vana” õpilaseks. Võttis mind kaugõppesse oma käpa alla. Pidasin vastu poolteist aastat. Mis mulle vastu hakkas, olid nn punaste ainete uuesti tegemise nõue. Konsulteerisin õpetajaga, ta mõistis mind, minu suurt töökoormust ja võimaldas mul oma erialatundides edasi käia.

Kas lihvisid ainult oma tehnikat?

Tal olid sellised tunnid, et mitu õpilast oli ühekorraga tunnis. Algul tehti soojenduseks kätetööd skeemidega, hiljem dirigeeris iga õpilane oma teost klaverikontsertmeistrit juhatades. See tund kestis ikka mitu tundi. Et oled pidevalt asja sees ja õpid üksteiselt õpetaja märkusi arvestades.

Me austasime ja veidi ka kartsime Ernesaksa, samas oli ta andestav eksimuste puhul, oli suure südamega.

Pärast esimest välisreisi, mis läks Rootsi, olin surmkindel, et mind visatakse koorist välja. Läksin RAM-i 1967. aasta veebruaris. Sügiseks oli planeeritud kontsertturnee Rootsi. Olin kindel, et sellist noort nolki läände kaasa ei võeta, aga igaks juhuks anti mulle puhkuseajaks vajalik repertuaar iseseisvaks omandamiseks. Juhtuski nii, et päris mitu meest võeti sõitjate nimekirjast maha ja sain kellegi asemel kaasa sõita. Mahajääjaid võimud ei usaldanud – kes oli Saksa sõjaväes olnud, kelle ema viibis samal ajal Rootsis jne. Äkki lasevad jalga?!

Stockholmis pärast viimast kontserti tuli üks eestlastest abielupaar ja kutsus mind ning sõpra Uppsalasse. Küsisime kõigilt luba – Ernesaksalt, parteivalvuritelt jne. Järgmisel hommikul jäime aga hotelli saabumisega hiljaks. Kogu RAM ja ülemused ootasid meid juba kahes bussis, et sõita lennuväljale läbi tolleaegse Leningradi koju. Meil olid kohvrid hotellis veel laiali. Aga midagi ei juhtunud. Isegi sõnu ei loetud peale, vaid pidime vabandama hilinemise pärast. Toona oli koosseisus umbes 70 meest. Kõige rohkem olid mures KGB poisid.

Aja jooksul pidasin RAM-is ka teise tenori häälerühma vanema rolli.

Laulsid RAM-i kvartetis?

Jah. See oli RAM-1, aga neid kvartette oli veel, millest kõige kuulsam oli RAM-3. See töö käis väljaspool ametlikku proovide aega. Iga kvartett või ansambel ajas oma asja, läbisaamine oli sõbralik, igal oli oma stiil ja repertuaar.

Millal RAM-ist lahkusid?

1989. aastal. Olin saanud 50-aastaseks. Kultuuriministeerium kutsus mind välja ja räägiti, et Harri Kuusk plaanib varsti pensionile minna, et kas ma ei võtaks teatepulka üle. No mida vanemaks inimene muutub, seda enam kutsub teda juurte juurde ja see oli hea võimalus tulla tagasi koju.

Tõmbasin RAM-is, Kehras ja Tallinnas otsad kokku. Kõik sujus, andsin oma nõusoleku, kuid siis selgus, et ma ei ole kompartei liige. Kuna puhusid juba vabadusetuuled, siis paar kuud hiljem leiti, et parteitus ei ole takistuseks uuele ametikohale asumiseks. Minu kandidatuuri toetas suurelt tollane Saaremaa kultuurijuht Rein Orn, keda ma võin nimetada oma „koju tagasi toojaks”.

Kuidas on Saaremaa meeskoor SÜM sind inimesena kasvatanud?

Õppisin seda, et iga inimesega tuleb arvestada. Kellelegi ei tohi isiklikult midagi pahasti öelda, see on üldtuntud elutõde. Ja koorilaulja on selles osas veel eriti tundlik. Õppisin, et hoia oma suu rohkem kinni. Tunnistan, et ka praegu see mul alati ei õnnestu.

Koorijuhina tuleb anda endast maksimum, muidu on kooril igav. Samas ei tohi ka üle pingutada. Mäletan, et üks laulja lahkus koorist, sest proovid ei pakkunud talle emotsionaalselt midagi. Täiesti arusaadav – õpid ebameeldivaid laule ja siis saad riielda ka veel!

No ja siis see repertuaari küsimus. Noorem generatsioon soovis midagi kaasaegsemat, vanemad midagi muud. Näiteks vanem generatsioon ei tahtnud laulda Tormist, sest see oli raskesti omandatav, keerulisema helikeelega.

Või kui käisime Saksamaal, kus muide esinesime ka Kieli toomkirikus. Õppisime ühte pikka saksakeelset lugu, mis ei saanudki selgeks ja jäi esitamata.

Tulin koori juurde siis, kui nõukogude võim hakkas otsa saama. Kooride repertuaar läks teiseks. Vabalt võis laulda sakraalmuusikat ja isamaalisi laule. Need olid suhteliselt lihtsad ja lauljatele meeldiv repertuaar. Tänu koori juhatusele – tänud Karli Valdile ja Tiit Aavikule! – sõitsime palju ringi. Eriti tihedad suhted olid Gotlandi ja Soomega. Igal aastal üritasime kuskile kontserdireisile minna ja oli vaja kirikutes laulmiseks sobivat repertuaari. Aga vaja oli samuti isamaalisi laule, joogilaule, matuse- ja lõbusaid laule. Suuremateks ampsudeks võib lugeda Ch. Gounod’ “Missa C-duur”, R. Tobiase kooripoeemi “Kaks saarlast”, ”Eks teie tea”, H. Lepnurme “Emakeel”, J. Torrimi “Missa 2. osa” autoriga orelil, mitmeid ooperikoore jne.

Mis sind laulupeo protsessis rõõmustab ja kurvastab?

Suurim rõõm on sellest, et laulupidu ikka tuleb. 150 aastat – ilus number!

Repertuaar on aasta-aastalt väljakutsuvam. Eeldatakse, et tavaline koorilaulja on juba noodilugejaks saanud. Muidu on väga raske mõnda laulupeo laulu ära õppida. Samas jääb kooril õppimata mõni lihtsakoelisem laul, mis lauljatele võib-olla palju rohkem pakuks. Aga Saaremaa koorid on väga hästi hakkama saanud, sest kõik läbisid ülekuulamise kadalipu.

Aga ikkagi: laulupidu eelkõige! Halb on, et lauluväljakul publik sumiseb, räägib – see segab suuresti laulude kuulamist ja nautimist. Kontserdi kuulamisest ja laululaval laulmisest on võib-olla isegi tähtsamal kohal need eestlaste ühtekuuluvustunnete tunnid lauluväljakul.

Kolmteist aastat olid Kuressaare muusikakooli direktor.

Mul vedas, sest olid tublid, kohusetundlikud, oma tööd armastavad õpetajad ja tubli õppealajuhataja. Pensionile läksin aga suure rõõmuga ja kohe, kui selleks võimalus avanes. See oli minule raske, kuid ka rõõmuderohke aeg. Aeg, mil Eesti sai vabaks ja tuli omaks võtta uus elustiil, tuli oma, Eesti kroon. Ainult et neid kroone oli linnal-koolil vähe, nende saamiseks pidi kool pidevalt tõestama oma kohta ja vajadust hariduspõllul. Vaja oli uusi pille, maja vajas suuresti remonti jne. Katused jooksid läbi, vihm tungis läbi saalilae ja mujalegi. Ehmatus oli suur, kui avastasime, et WC voolab keldrisse.

Nüüd on uus maja, ehk on probleeme vähem. Pillide, eriti puhkpillide osas ei tohi ära unustada sõprussuhteid Gotlandi muusikakooliga. Olid ju gotlandlased need, kes valge mootorpurjekaga tõid meile suure koguse pille Roomassaare sadamasse. Pensionile läksin koolist, kui vanus seda lubas. Ma ei harjunud ära selle direktori ja administraatori tööga.

Miks võiksid lapsed muusikat õppida?

Nii palju kui mina muusikakoolis käivaid lapsi olen jälginud, on nad kõik veidikene paremad, targemad, arenenumad, intelligentsemad. Nad ei ole läinud niisama lihtsalt pättust tegema. Isegi kui nad muusikat edasi õppima ei läinud, said nad endale teadmisi selleks, et olla tark kontserdikülastaja.

Kõik paneb paika kodu. Last on vaja muusika juurde suunata, õpingutes teda toetada, innustada, kiita. Mäletan, kui Harry Heldur ja Johannes Põlda pisikeste poistena suvel koridoris ootasid, millal algab viiulitund Laine Sepaga. Võib-olla nad ise ei oleks sinna tulnud, kui emme-issi ei oleks neid käekõrval kooli toonud.

Mis su pojad teevad?

Ivari sündis 1961. aastal. Temast tuli TPI lõpetanud ehitusinsener ja ta toimetab Tallinnas. Ta on lõpetanud Kehra muusikakooli klarneti eriala.

Noorem poeg Lauri sündis 1965. aastal. Teda muusika ei huvitanud. Ka tema alustas õpinguid TPI-s, aga pärast Vene kroonut otsustas, et ta läheb tootvale tööle ja kooli enam ei lähe. Esialgu ta tegi mööblit Standardis, hiljem alustas ehitajakarjääri. Ta on kuldsete kätega poiss ja töötab ühes Soome ehitusfirmas.

*  *  *

Kes ta on?

Tiit Köster

Sündinud 13. mail 1939. aastal Kuressaares

Hariduskäik

Mustjala koolis esimesed neli klassi.

Lõpetanud 1957. aastal V. Kingissepa nimelise keskkooli ja muusikakooli.

Lõpetanud 1962. aastal Tallinna pedagoogilise instituudi

Töökäik

Kehra kooli muusikaõpetaja aastatel 1961–1967

Aastad Eesti rahvusmeeskooris ehk RAM-is

16.02.1967–14.08.1989 RAM-i II tenor, häälerühma vanem, vajadusel abistas dirigente uute laulupartiide õpetamisel, kokku 22,5 aastat. Samal ajal, 1974–1989, oli kvarteti RAM-1 II tenor.

1989–2002 Kuressaare muusikakooli direktor

Muusikaline tegevus Saaremaal

Saaremaa meeskoori SÜM dirigent aastatel 1989–2009

Isiklik

Kaks poega, Ivari ja Lauri. Abikaasa Eili Köster.

Viis lapselast ja kaks lapselapselast.


Täna loetuimad
Perekondlik
GoBusi pürib 32 bussijuhti
Pihtla soovib spordijuhti ja noorsootöötajat (10)
Saksa noormehed on Saaremaal poepraktikal
Vald otsib sotsiaaltransporditeenuse osutajat (3)
Perekond Koplimäe pälvis EOK tunnustuse
Kusti on lapsest saati maaga mestis (3)
Abivallavanem Helle Kahm: iga päev on õppetund
Saarlanna toob Kuressaarde õudusliku tantsulavastuse
Haigla tähistas sünnipäeva
Tornimäe põhikool on rokkiv kool (1)
KG staadioni ehitus plaanitakse lõpetada oktoobris
Tuhandetest taimeliikidest süüakse valdavalt ainult üheksat (5)
Väikelaevaehituse kompetentsikeskuse hoonet on kavas pikendada
Sügisene vikerkaar
Nädala loetavuse top 5
Auto sõitis kesklinnas läbi purskkaevu  (77)
Omanik lõpetas krundil parkimisvõimaluse (13)
Inspektsioon süüdistas kalurit ilma tõenditeta (15)
Puulehti riisuma ei peaks  (14)
Ralliauto rammis Kaali trahteri müüri
Kommentaarid
Tuhandetest taimeliikidest süüakse valdavalt ainult üheksat (5)
Pihtla soovib spordijuhti ja noorsootöötajat (10)
Tervendaja Merle Mägi: ole iseendale teejuhiks (10)
Omanik lõpetas krundil parkimisvõimaluse (13)
Tornimäe põhikool on rokkiv kool (1)
Kohus ei rahuldanud Leedo 23,9-miljonilist kahjunõuet (9)
Inspektsioon süüdistas kalurit ilma tõenditeta (15)
KG õpilased nõuavad kooli menüüsse vegantoitu (57)
Petturid üritavad saarlasi telefoni teel ära rääkida (15)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (70)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud