[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 06. detsember 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031




Intervjuu

Õnnesärgis sündinud Henno Sepp – andekas, laia huvideringiga ja ülimalt tegus mees  (1)
Autor: Vilma Rauniste
Reede, 21. juuni 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Eelmisel nädalal kutsus laulu- ja tantsuansambli Kanarbik liige Aasa Lõoke mu Aste klubisse kohtuma nende sõpruskollektiivi, Pärnu saarlaste seltsiga. Kutse ajend oli üks Mustjala kihelkonnas sirgunud mees, kellest osa aastaid on lihtsalt mööda libisenud.

Võib tunduda väheke saatuslik, et aiandus- ja lillepäevade mitmete kümnete müüjate hulgast sattusin usutlema Marjet, täiesti võõrast inimest, kes on üks Pärnu saarlaste seltsi liige. Iseenesest läks jutt Hennole. Ja polnud kaksiti mõtlemist – laupäeva pärastlõunal vurasingi Aste poole.

Aga kui olin lindi üle kuulanud ja mehe meenutused arvutisse toksinud, tundsin, et kavandatud persooniloost peab saama intervjuu, sest sisu selles saarlases on nii palju!

Üks asi veel. Mulle tundus, et tema puhul on õige kasutada teie-vormi, aga Henno ütles, et ta on lihtne külapoiss ega ole teietamisega üldse harjunud. Seega...

Henno, oled imeinimene, räägi, mida oled söönud ja kuidas elanud, et selles vanuses, 97- aastaselt, veel nii tegus olla?

Tead, ma ise ka ei usu, aga ma söön väga palju magusat. Ma ei ole viina joonud ega suitsetanud, aga magusat armastan väga. Seetõttu on mul hästi meeles ka selline asi, et esimesed röövlid Taanist tulid Saaremaale 1206. aastal. Täna küsisin ühelt Muhu linnuse vallutamise aastat, aga vastust ei saanud.

Ma ei ole ise oma tervist millegagi rikkunud, ainuke asi, millega endale liiga tegin, oli sport. Olin 1940. aastal Saaremaa meister 100 m ja 60 m jooksus, ja alati oli 100 m esimene ala. Joosta soojendamata 11 sekundiga, see annab nüüd vanas eas tunda. Aga muidu pole häda, 97 aastat on seljas, võin rahul olla.

Sinu noorusaeg jäi sõjaaega, räägi oma katsumustest ja üleelamistest.

Kolm aastat olin sõjas, kuid mul oli palju õnne. 50 korda olen olnud surmasuus, aga ikka elan veel. Toon paar näidet. Juhtum 1941. aasta dessandil Hiiumaale, kui Lehtma baasis oli minul leib ja rühmaülemal konserv ja rühmaülem kutsus mind oma kaevikusse sööma. Hüppasin oma kaevikust tema kaevikusse, samal ajal tabas minu kaevikut kahurimürsk, kus oli kaks granaati, mis lõhkesid. Sakslased tulid kaevikutest välja ja hüüdsid, et Väike sai surma. Nad ei kutsunud mind kunagi nimepidi. Rühmaülem teatas, pole tal häda midagi, sööb siin. Või juhus, kui läksin Pihkvasse posti järele, kuid pataljoni staabimehed soovisid mul ööseks Pihkvasse jääda, et mängiksin akordioni, kuna ühel mehel on sünnipäev. Jäin. Kui ma hommikul tagasi väeossa läksin, oli öösel plahvatuse tagajärjel raudteerööbas läbi katusest minu voodi läbinud.

Mis sul lapsepõlvekodust esimesena meenub?

Kaheksa-aastaselt mängisin suupilli ja laulsin, mind kutsuti külatalgutele laulma ja mängima. Kahjuks häälemurde ajal laulmisega rikkusin hääle, kuid sellegipoolest olen pärast Siberist naasmist laulnud kooris tenorit.

Kelleks poisiklutina saada tahtsid ja milline oli koolitee?

Kolm klassi Küdema koolis, neljas Mustjalas Vapri koolis, kus koolijuhatajaks oli õigeusu preester. Seejärel kaks aastat Lembri koolis, Lember oli Mustjala kiriku köster. Siis õppisin Kuressaare tööstuskeskkoolis sooviga jätkata õpinguid Tondi sõjakoolis. 1940. aasta juuni algul sain sõjakoolist kirja soovitusega avaldus tagasi võtta. Nad teadsid, mis on tulemas. Tegin seda.

Mis edasi sai?

Mind mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Mu isa redutas siis metsas, kuna oli Kaitseliidu rühmaülem ja kartis küüditamist. Miilits laskis isa 15. septembril maha....

Sakslaste tulekul kutsuti mind vallamajja, sest sakslastel oli vaja meest, kes oskab vene, saksa ja eesti keelt. Kuna sõjakoolis nõuti vanemohvitserilt viit keelt, hakkasin sõjakooli minekuks varakult valmistuma ja keeli õppima. Õppisin esperanto, saksa, vene ja läti keelt.

Sakslased rääkisid, et kui me neile appi ei lähe, oleme kaotuse korral okupeeritud idaala, kui aga kaitselahingutes aitame, oleme pärast võitu vaba Eesti. Olen kuulnud, et seetõttu astus Saksa armeesse 12 000 vabatahtlikku. Hiljem värvati juurde. Praegugi on see probleemiks ja räägitakse ning mõistetakse hukka, et eestlased olid Saksa sõjaväes....

Kas kohe koos sakslastega lahingusse?

Olin 61. jalaväediviisis ja tegin kaasa Hiiumaa dessandi, kust napilt eluga pääsesin. Hiiumaa vallutamise järel mindi läbi Eesti Toilani. Kui sinna jõudsime, selgus, et Narva silda enam pole. Sõitsime rongiga Tartusse, raudteejaamas oli neljatunnine peatus. Seal oli kolm Eesti sõdurit, kolonel Bergmani pataljoni mehed, ja bajaan, aga keegi mängida ei osanud. Võtsin bajaani ja hakkasin mängima. Mehed seejärel, et miks sa sakslaste hulgas oled, tule Eesti pataljoni. Läksin ülemuse juurde ja ta kirjutaski mulle korraliku karakteristika.

1945. aasta 7. jaanuaril mobiliseeriti mind Nõukogude armeesse ja viidi Väike-Pakri saarele 376. Balti laevastiku ehituspataljoni. Sama aasta juunis viidi pataljon üle Kroonlinna, kus hakkasime ehitama elektrijaama. Seal oli 18-meheline tantsuorkester ja mul lubati asutada Eesti klubi.

Kuna saadi teada, et olen teeninud Saksa sõjaväes, hakati mind 1946. aastal hoolega jälgima, pandi „saba” taha, ja arreteeriti. 1947. aasta naistepäevaks toodi mind Tallinna Patarei vanglasse ülekuulamisele, sealt 5. mail sõjatribunali, kus prokurör taotles mulle surmanuhtlust, kuid tegelikult mõisteti kümme aastat tööparanduslaagrit pluss viis aastat õiguste äravõtmist.

Juuni lõpus viidi mind Kemerovo oblasti metsatöölaagrisse. Seejärel Kasahstani vasekaevandusse, siis Magadani linna ehitustöödele ja lõpuks Verhojanski metallikaevandusse. Vabanesin 1954. aasta detsembris, Pärnusse jõudsin jaanuaris 1955.

Kui vangist vabanesid, kuidas siis elu kulgema hakkas?

Mu koduks sai siis Pärnu, sest poliitilist vangi piiritsooni elama ei lubatud. Laagriülemal jagus aga lahkust kirjutada mu elamisloale kodukohale kõige lähedasem paik – Pärnu linn.

Henno, sinu kohta saab siis tõesti öelda, et pillimängu ja lauluga surma trotsides läbi elu.

Pillimäng on tõesti mind igal pool aidanud. Kui olin end uues kohas sisse seadnud, oli esimese asi otsida orkester, kus saaks mängida. Oma pilli mul siis polnud. Sain Pärnu 1. kultuurimaja orkestri trummariks. Seejärel mängisin saksofoni, nupp-akordini, akordioni, lõõtspilli, bajaani – mida parajasti vaja oli.

1984. aastal hakkasin organiseerima üle-eestilist külapillimeeste kokkutulekut. 30 akordionistiga mängisime Pärnu sanatooriumis Tervis 30 aastat põllumeestele tantsuks. Kuni 2000. aastani sai vahel mängitud üheksa korda nädalas.

Milliseid harrastusi pillimängu ja laulmise kõrvale veel mahub?

17 aastat õpetasin paljude kollektiivide kursuslastele peotantsu. Tasuta, sest leiva teenisin varustajana. Olen olnud 613 pulmas ühtaegu pulmavanem ja pillimees. Enne lõpetasin Pärnu rahvaülikoolis pulmavanemate fakulteedi. Pulmavanem pidi organiseerima kogu pulma läbiviimise, soovi korral piirkonna kommete kohase. Kõige kaugem kant oli Peipsi ääres, ka Tallinnas, Tartus, Viljandis olen seda teinud. Olen ka esperanto- ja raamatuklubi liige.

Kuulsin, et oled ka meister seltside asutamises. Mida kõike...?

Olen suupilliklubi Piccolo üks asutajaist ja üle-eestilise külapillimeeste kokkusaamiste üks korraldajaist. Saatnud viiekümne ühel aastal pillimeestele kokkutuleku kutsed, kartoteegis oli enam kui 300 pillimeest. Nüüdseks on esimestest osalejatest pooled juba lahkunud. Olen ka saarlaste seltsi üks asutajaid, meid tuli kokku 180 inimest. Tuleval aastal tähistame 30. tegutsemisaastat. Olen ka Eesti Looduskaitse Seltsi asutaja. Mu isa oli metsavaht, istutasin sünnimaal metsa, õigemini seemnest, mis nüüd maha võeti. 1958. 2. aprillil asutasime Pärnu matkaklubi, suurim matkajate arv on olnud 14 260, seda käisid isegi Tallinna mehed vaatamas. Vana-Pärnu linnaossa sai istutatud 11 000 puud meretuulte kaitseks. 1962. 10. märtsil asutasin Pärnu filatelistide seltsi.

Kuulu järgi oled ka kollektsionäär, millest see harrastus alguse sai?

Kui ma ei koguks, võiksin hulluks minna – 24 tundi üksinda, aga praegu on aja puudus. Soovitan kõigile, eriti üksikuile, et koguge midagi, et teil oleks tegevust.

Kuna olen kaua kollektsioneerinud, soovitan ja õpetan seda ka lastele. Ajal, kui ma töötasin Pärnu linavabrikus varustus-turustusosakonna juhatajana, saatis direktor mind kooli küsima, millega saame neid aidata. Öeldi, et neil on vaja juhendajat, kuna üks üleliiduline võistlus on tulemas. Osalemiseks tuli kellegi elulugu selgeks õppida, tunda loodust ja matkatarkusi. Valisime grupiga Puškini, kuna ta vanavanaema oli pärnakas ja vanavanaisa Hannibal oli Pärnus kaks ja pool aastat sõjakooli õppejõud. Tulime üleliiduliselt võitjaks. Käisime Rääma kooli 10 õpilasega Puškini mäekurul Armeenias. Seal võtsime osa ka postmarginäitusest ja saime medali.

Mida kollektsioneerimise kohta veel ütled?

Pärnus oli mu postkaardinäitusel väljas 80 teemat (Puškin, filminäitlejad, lilled, skulptuurid, maastikud, põlispuud, lapsed, kirikud, jõulud, kevadpühad...). Aga postmargihuviliste lastega saame igal teisipäeval kokku, iga laps saab minult tasuta 30 postmarki. Ütlen neile, et vaadake ise kaardilt järele, kus see riik asub. Ja uurige ka, kas see on kuningriik või presidentaalne riik. Kui lapsed seda entsüklopeediast uurivad, olen mina oma töö teinud – neile on huvi tekitatud.

Mul on olnud väga tublid margisaatjad Inglismaalt, Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja Lätist. Saarlased aitasid ka, Otsa Jaan saatis paki marke. Mul oli kirjavahetus 25 välismaa margikogujaga, praegu viiega. Marke jagub mul lastele andmiseks veel vähemalt aastaks. Algul oli mul klubis 600 last, eesti ja vene lapsi võrdselt, käisime igal nädalavahetusel koos. Olen käinud seda huvitavat tegevust propageerimas 16 koolis. Mis tahes kogumine annab palju tarkust.

Milliseid ameteid oled pidanud?

Linavabrikus oli mu esimene suurem töö, kuid ehitusvalitsus meelitas mu materjalidega varustajaks. Linavabriku direktor sai asjast aru, olin ju Siberist tulnud ja raha vaja, ja kirjutas hea iseloomustuse. Kui linavabrik maksis 88, siis ehitusvalitsus 188 rubla kuus. Ehitusvalitsuse likvideerimisel sai mu töökohaks Pärnu veevarustus, kus sain töötada veel pensioniajalgi. Minu varustamise ajal sai Pärnu televisioonimasti.

Keeled, suhtlus ja suhted, mida nende kohta ütled?

2019 on eesti keele aasta. Minu vanavanaisa vend Anton Luts sai tsaariajal, kui koolis ei tohtinud eesti keelt rääkida, kubernerilt loa asutada Kuressaares Lutsu tänaval eestikeelne Lutsu kool. Tema mälestussammas on Tornimäe vanal kalmistul, oleme käinud seda seal puhastamas.

Hiljuti oli mul telefonikõne Saaremaa Muuseumiga ja ükspäev helistaski Püüa, et tal oli külas käinud Anton Lutsu neljas põlvkond. Sain nende kontakti, juhtudes helistama just sel päeval, kui nad teist korda muuseumis olid. Saime kokku leppida ja neljas põlvkond tuli mulle Pärnu külla. Minu suureks rõõmuks räägivad kõik veel ilusat eesti keelt.

Kas ikka veel on päevad täis tegutsemist ja organiseerimist?

On. Laupäeval (1. juunil – toim) avati Pärnu raekojas minu näitus „Puškin 220” (snd 6.06). Vene suursaadik saatis noore neiu näitust vaatama. Meil on Pärnus kolm organisatsiooni, kes Puškiniga tegelevad, kõik nad said Vene saatkonnalt tänukirja. Vene teater andis sel puhul tasuta etenduse, küll oli kõva laulumees, tugeva bassihäälega.

20. juulil tuleb suur üritus, kus 100 pillimeest ja 1000 lauljat laulavad ja mängivad. Teeme ka laulikud, et rahvas saaks kaasa laulda. Organiseerivad Pärnu külapillimehed. Eelmise korraldas Pärnu Nooruse Maja ja sügisese (24.10. Tervises) Valdo Värk.

Eile helistasin Reet Linnale, kui olin tema juubelisaate ära vaadatud, ja soovisin talle saarlaste poolt õnne. Reet tänas saarlasi õnnitluse eest. Kui ma 90 sain, tantsisin temaga Pärnus rumbat. Mais olin Reeda „Prillitoosi“ saate persoon. Hiljuti käisid matkaliidu mehed minust filmiklippi tegemas.

Aga Aasale ja Reedale (Lõugas – toim) saatsin foto oma 97. sünnipäevast, Reet on meie küla tüdruk.

Ajakasutus on mul paigas, hakkan hommikul poole seitsmest pihta ja kell pool 11 õhtul lõpetan.

Kas midagi on ka hingel kripeldamas?

Mul on kahju sellest, et ma ei saanud seda kõike teha oma kodusaare heaks. Pean ennast ikka saarlaseks. Mulle ei meeldi seetõttu ka see, et saarlaste ö-tähte mõnitatakse. Setud räägivad oma keelt ja keegi ei naera. Võrulaste keelepruuk ei tekita ka probleeme, aga saarlaste ö. Kui näeksin seda silti, võtaksin kohe maha.

Mul on praegu leinapäevad – Jüri Aarmat ei ole enam. Jüri on mitu korda mul külas käinud ja oleme koos suupilli mänginud. Ta on minust kunagi ka Maalehes kirjutanud. Jüri lubas mind Rita Raavega kokku viia, ma ei teagi nüüd, kuidas sellega saab.

Tahtsin kunagi Ritalt autogrammi, kuid ta ei andnud, kuna arvab, et läksin tema emast lahku tüli pärast. Aga ma sain Siberis vangis olles teada, et 1949. tuleb suur küüditamine ja Siberisse viiakse ka poliitvangide naised. Kirjutasin sealt oma naisele, et katsu endale ruttu uus perekonnanimi saada, abiellu kiiresti. 1949. aastal oligi Pärnu lehes kuulutus, et Lydia Sepp on algatanud abielulahutuse, kuna abikaasa elukoht on teadmata. Seda ei taha vaenlaselegi, veel vähem oma naisele. Rita on mu naise, kellega mul polnud ainsatki tüli, tütar. Aga nüüd ma ei tea, Jürit ei ole...

Henno, küll see mure leiab lahenduse. Aga kas sinu suurt pühendumust ühiskonna heaks on piisavalt märgatud?

Autasusid jagub. Ise hindan kõige enam kodanikupäeva märki, mille andis üle peaminister Andrus Ansip. Samaväärne on ka Pärnu linna vapimärk, olin selle 55. saaja. President andis mulle aasta vabatahtliku tunnustuse. Filateeliaühingult Estonia on teeneterist, olin 19., kes selle sai. Sõjameeste mälestusmedalid ja spordiautasud. Spordiautasud andsin linnakodaniku majja, seal hoitakse ka minu toimikuid. Saaremaa Muuseumis on diplom, kui ma Saaremaa meistriks tulin.

Kui sageli oma sünnisaarel käid?

Käin Saaremaal isegi kalal, Ruhve lahel spinningut viskamas. Nüüd kohe, 11-ndal tulen jälle. Mõnel aastal olen käinud paarkümmend korda, viimastel 5–6 korda aastas. Saaremaal on nii hea kodune tunne. Kus on lapsepõlv veedetud, ei see unune.

Kui nüüd sinu suurest tegudekoormast väikest kokkuvõtet soovida, siis milline see oleks?

Kui aastad ja tegemised kokku võtta, siis tehtud on kõvasti ja minu tegemisi on ka tunnustatud. Aga ma ei uskunud, et millenniumi ära näen, kuid nägin. Kui sajani välja vean, lubas Ivo Linna mu juubelile laulma tulla. Kaks aastat ja kümme kuud on jäänud.

*  *  *

Kes ta on?

HENNO SEPP

Sündinud: Mustjala kihelkonna Küdema külas Uustalu talus 10. märtsil 1922.

Koolitee: Küdema kool, Mustjalas Vapri kool, Lembri kool, Kuressaare tööstuskeskkool.

Töö- ja teenistuskäik: Pärnu linavabriku varustus- ja turustusosakonna juhataja; Pärnu Ehitusvalitsuses varustaja; Pärnu veevarustus.

Pere: olnud kaks korda abielus, teisest abielust kaks tütart – Eve ja Ene. Lapselapsi viis, lapselapselapsi üheksa.

*  *  *

Teised Hennost

ELLE KEEMAN, tütretütar

Minu vanaisal on suur süda, kus on koht kõigil tema ümber olevatel inimestel. Ta märkab ja hoolib ning on alati teiste jaoks olemas. Need inimesed ongi tema elurõõm.

Hennot tunneb pea iga pärnakas. Vabatahtlikuna on ta panustanud 30 aastat. Korraldab seltsielu, juhendab laste ja noorte huviringe. Tema innustusel tulid Pärnu kandi postmarkide kollektsionäärid 1962. aastal kokku ning koos käiakse regulaarselt tänaseni. Vanaisa on üleriigiliste külapillimeeste kokkutulekute algataja, filatelist, spordimees, giid, pulmavanem jne.



MARJE MARIPUU, Pärnu saarlaste seltsi liige

Meie saarlaste seltsi kõige vanem liige on Henno Sepp, ja selts toimib just tänu temale. Ma ei kujuta ette, kui ta enam ei jaksa.... Ta on õige eesti mees, õige saarlane. Filatelist, kes kogub kõike. Mängib paljusid pille, mille ta on ise valmistanud. See, kuidas ta selles vanuses igale poole jõuab ja kõike organiseerib, on imetlusväärne. Sellist asja, mida ta ei tee, pole olemas. Nii palju erinevaid üritusi, mida ta on teinud ja teeb – sajandi mees! Selliseid on vähe.

Ja kui hea mälu tal on! Nagu ta mullegi ütles – tüdruk, pane suhkrut kohvi sisse, suhkur on see, mis hoiab mälu korras. Tal endal on tõesti nagu 16-aastase mälu. Kui nüüd tagasi mõtlen oma tuttavatele eakatele inimestele, kes panid kohvi ja tee sisse nii palju suhkrut, et lusikas seisis püsti, siis neil on kõigil olnud mälu lõpuni korras. Ainult tantsida ta enam ei saa, tasakaaluhäirete tõttu.


Täna loetuimad
Autod põrkasid kokku
Enne maestro lahkumist
Kaarma esindajad soovivad kogukonnakogu laiali saata
Kuressaare Teater lõpetab kino näitamise (1)
Saaremaa Muuseumis peitus reliikviana vaimulikurüü
Vald sai jõulukingiks kaks tänavat
Politsei hoiatab petukirjade eest
Haigla soetas uue kiirabiauto
Saaremaa põllumehed lähevad pealinna meelt avaldama
Tornimäel tunnustati siseturvalisuse vabatahtlikke
Pakend, plast, sisu
Lepaniidi mahetalu üllatab lehtkapsakrõpsudega
JõuluDuur tuleb rõõmuga
Huvitavatest päevadest Tartus
Kümme talvist hetke
Nädala loetavuse top 5
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (54)
Kuuel Luce erakooli õpetajal puudub kvalifikatsioon (32)
Purjus naine sõitis autoga kraavi (1)
Monika Sarapuu lahkub vallavalitsusest (13)
Eesti timukkond tunneb end kindla ja tugevana... (9)
Kommentaarid
Kuressaare Teater lõpetab kino näitamise (1)
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (54)
Mis toimub Eesti tipus? (5)
Ringkonnakohus mõistis Rannaaugu sadama ehitaja petmises süüdi (3)
Annetamistalgutel toetati enim Saaremaa lemmikloomade turvakodu (3)
Ilmatark: suve soojem osa on läbi (21)
Romukampaania laineid ei löönud (8)
Kalastuskaartide taotlemine kolib üha enam internetti (1)
Rein Kirst: hoogustada tuleks metsanduse arengut (15)
Eesti timukkond tunneb end kindla ja tugevana... (9)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud