[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 05. detsember 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031




Intervjuu

Sigrid Osa kõnetavad muinasjutud, millel ei ole piire
Autor: Ene Kallas
Laupäev, 08. juuni 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Et Sigridist rääkida, pean alustama endast. Pea kõik inimesed, kes on kuidagi olulised mu jaoks, on esimesel silmapilgul tekitanud umbusku. Sigrid ei olnud erand.

Heleda häälega entusiastlik tüdruk, kes oli valmis tegelema kõikvõimalike lugudega. Oli valmis seiklusteks. Toona pidasin seda kannuste teenimiseks, aga õnneks eksisin. Ta ei teeni kannuseid mitte kellegi tarbeks, ta on ise. Nii ise kui võimalik.

Paljud lehelugejad said temaga veidi tuttavaks tema lugude kaudu, paljud inimesed, keda ta on pildistanud, tunnevad teda kui fotograafi. Aga kes ta päriselt on? Kes on Sigrid, kes tahab olla ise? Ehk nii mõnigi vastusevariant on siin loos peidus, tervet vastust teab aga vaid tema ise.

Ütle nüüd ära – kumb sa olid, kas ajakirjanikust fotograaf või fotograafist ajakirjanik?

Fotograafist ajakirjanik.

Kes oled sa praegu?

Fotokunstnik.

Kes olid sa kümme aastat tagasi?

Vaba hing vabal maal. Kasvatasin loomi, elasin metsas. Käisin oma esimest rada fototeel, teadmata, et sellest midagi suuremat kasvab. Olin pärast kooli jätnud linnaelu seljataha, pidasin suurt aiamaad ja püüdsin jagu saada allergiatest, mille olin keraamikat õppides saanud.

Kasvatasin suurema osa oma toidulauale jõudvast ise või soetasin kohalikku kraami. Mul olid tõsised allergiad, mis aasta-aastalt süvenesid.

18-ndal sünnipäeval ärkasin, nägu nii paistes, et sain vaevu silmi avada. Keegi ei tundnud mind ära. Pärast tulutut arstide vahet jooksmisi sain aru, et me vastutame oma elu eest vaid ise ja ma pean oma elus midagi oluliselt muutma. Nemad mind aidata ei saanud. Tabletid aitasid vaid korraks, aga põhjuseni tuli jõuda. Hakkasin väga täpselt jälgima, mida suhu pistan, millega oma pesu ja kodu pesen jms.

Kelleks sa lapsena tahtsid saada?

Sellega on mul mitu lugu. Lasteaias ütlesin, et tahan korstnapühkijaks. Tegelikult oli see vanema õe nali noorema õe kulul. Ta rääkis mulle pikalt ja laialt, kui põnev korstnapühkija töö on, et ma järgmine kord külalistele ütleksin, et tahan korstnapühkijaks saada. Ütlesingi! Õel oli nalja kui palju.

Teine lugu on see, et algklassides saime ülesandeks joonistada pilt, kelleks me saada tahame. Mina joonistasin päkapiku. Mäletan, et sain veel õpetajalt pahandada, et ma ei ole teemast aru saanud ja joonistan valesti. Tegelikult oli mu pilt vägagi tõene. Töötasin aastaid Angla jõulumaal päkapikuna ja poolteist kuud aastas oli minu asi päkapiku riideid kanda, gruppidega meisterdada ja piparkooke küpsetada, neile harmooniumil jõululugusid mängida jms.

Kuidas sa jõudsid ajalehtedesse-ajakirjadesse kirjutamiseni?

Alustasin üsna noorelt, esialgu varjunimedega ja kirjutasin oma isiklikust elust. Ühest küljest oli see põnev, väljakutset pakkuv ja teraapiline. Teisest küljest hea võimalus lisaraha teenida. Üsna kiiresti jõudsin pildistamise kõrvalt lühikeste uudislugudeni, sest ajakirjandust ei rahuldanud lihtsalt fotogaleriid, vaid sooviti toimunust ka ülevaadet. Edasi hakkasin tegema ka videolugusid. Mulle meeldis asendada oma elukaaslast ja teha TV3 „Seitsmestele uudistele“ lugusid. Eks ma tema kaudu uudistemaailma jõudsin.

Kuidas sa jõudsid Meie Maasse?

Esimese galerii tegin Meie Maale maakonna 50. laulupeol. Nad otsisid fotograafi ja pakkusid seda tööd mu elukaaslasele. Ta ei saanud ise minna ja soovitas mind. Ise oli jõudnud mulle sokutada juba seitsmeste video. Nii tegin mõlemat ja sealt sai alguse tihe koostöö Meie Maaga, mis kestis umbes aasta. Siis pakkusid nad mulle täiskohta toimetuses, mis läks nagu filmis. Mulle pakuti fotograafi kohta ja mu esimene tööpäev oli 1. aprill. Kuid mulle pandi ette leping, milles oli kirjas, et minust saab hoopis ajakirjanik, kes teeb ka pilte ja videolugusid. See ei olnud aprillinali. Kirjutasin alla.

Olin väga seiklushimuline ja ega ma risti ette löönud. Kui ajakirjanik, siis ajakirjanik. Eks ma neile algul peavalu valmistasin. Esimese nädala istus ja luges minuga õhtuti lugusid üle Veljo Kuivjõgi, kes oli nii sõbralik ja heatahtlik, et tegi mu sissesulandumise üsna kergeks.

Varem olin pidanud igasugu erinevaid ameteid ja mulle meeldis töö kaudu tunnetada, mis mulle kõige paremini sobida võiks.

Mida Meie Maa sulle kaasa andis?

Oi, väga palju. See avardas mu silmaringi märkimisväärselt. Uudistes tuleb iga päev tegeleda nii erinevate teemadega. Kõigega tuleb end kurssi viia. Positiivsete teemade kõrval tuleb ette väga konfliktseid. Ka neid peab oskama lahendada. Väga oluline roll on suhtlemisel. Ajakirjanduses näeb väga palju erinevaid inimesi ja üsna hästi õpib tundma inimloomust. Seda nii heas kui halvas mõttes.

Noore inimesena meeldisid mulle kõige enam lõbusad väljakutsed ja proovilepanekud. Minu tööpäevad on viinud mind langevarjuga hüppama, peenetele õhtusöökidele, suurtele pidustustele, kaameratega ralliautode vahele jms. Selles mõttes olid algusaastad huvitavamad.

Mis teemad sind eelkõige kõnetavad, nii lehetöös kui oma praeguses töös?

Mulle meeldis kõige enam teha teemakülgi ja kirjutada reportaaže. Nende jaoks oli mul vähe võimalusi, aga need kõnetasid kõige rohkem. Panid silmad särama. Minu jaoks oli põnev kirjutada külgi ametite pärandamisest, pikaaegsete paaride kohtumislugudest, pikki intervjuusid jms. Mulle meeldib inimesi avada ja püüda nende mõttemaailmast aru saada. Sealt leiab alati ka iseenda jaoks midagi. Ilmselt kirjutan ühel päeval edasi, aga pigem valitud teemadel. Pakutud on igasugu põnevaid koostöövõimalusi, aga mul ei ole hetkel aega. Sügisel plaanin edasi õppima minna kujundaja-stilisti erialale.

Fotos kõnetavad mind muinasjutud, kui nii võib öelda. Argipäevast erinevad maailmad, kus kõik on võimalik, kõik on ilus ja mõtlemisel ei olegi piire.

Oled sa kunagi mõelnud, et tahaksid siit ära? Kuskil suuremas kohas teha seda, mida siin?

Pigem suunavad teised mind siit ära. Ma ise olen ehk rumalalt patriootlik, aga samas olen arvestanud võimalusega, et kui ma siin enam ei saa, siis teen mujal. Kuniks saan, tahaksin siin olla. Ma olen natuke seda meelt, et igal pool mujal ei ole parem kui siin.

Kas see saar sulle liiga väikeseks ei jää?

Eks ta ilmselt jääb küll. Asju, mis võiksid sisse tuua, teen ma siin hobikorras. Aga ma pean tegema. See on midagi, mis tuleb sügavamalt ja millele ma ei saa „ei“ öelda. Mu fotoprojektid on need, mille nimel ma tunnen, et tahan elada. Mu viimane klassijuhataja lubas mulle piletid orgunnida ja mind siit laia ilma ära saata. Samas ei maksa uhkeks ka minna. Maailm on väga andekaid inimesi täis. See, et ma väikese kodusaare peal oma loominguga silma paistan, ei tähenda kohe seda, et ma suures linnas silma jääksin.

Kui sa ei oleks fotograaf, kes sa oleksid?

Moekunstnik või käsitööline ilmselt. Kui minus oleks vähem kunstnikku, huvitaks mind päästja või arsti amet.

Kuidas sa jõudsid fotodeni? Mis oli su esimene fotoaparaat? Aga pilt?

Eks ma olen sel ajal kasvanud laps, kus sain esimese digika juba teismelisena ja klõpsisime sõbrannadega üksteisest pilte. Mulle meeldis pildistada algusest peale. Päris kaamera sain umbes 12 aastat tagasi ja pärast seda ma ei ole seda enam sisuliselt käest ära pannud. Pilt, mis mu fotomaailma päriselt ära viis, oli kolmest mesilasest, kellest kaks olid lilleõitel ja kolmas lendas õhus. Juhuslik õnn, mis pani mind püüdma erilisi hetki. Siiani meeldivad mulle dünaamilised fotod.

Kui sul oleksid täiesti vabad käed, nii majanduslikus kui muus plaanis, millise projekti kallale asuksid? Mida teeksid?

Kui ma saaksin ühe musta või valge tiibklaveri, siis viiksin selle jalgupidi merre ja teeksin ühe pikka aega kuklas istunud projekti mõtte teoks. Ma näeksin seda mõne plaanikujundusena.

Aga muidu on mind köitnud allveefotograafia. See nõuaks palju aega, pühendumist, raha ja head tiimi. Mul on kaustikute viisi visandeid, mida ma kõike teha tahaksin. Ma küll lotot ei mängi, aga lotovõidu puhul kaoksin oma loomingu sisse ilmselt päris ära. Mulle meeldib mõte majakesest metsas, kus ma loomeperioodidel võiksin end n-ö päris maailmast täielikult välja lülitada.

Sulle meeldib niisama ka kirjutada. Mis sind ajendab?

Meeldib. Kirjutamine on teraapiline.

Foto puhul tulevad tunded kuskilt seest ja minu asi on need ära vormistada. Ma ei tea, kes neid mõtteid minu juurde saadab. Olen väga empaatiline inimene. Ka unenäod toovad minu juurde asju, mille ma ära vormistan. Palju on räägitud mingitest ebamaistest kanalitest. Küllap mul on ka üks selline.

Luuletuste puhul inspireerivad tunded kahtlemata. Asjaolud, mis raputavad. Situatsioonid elust enesest kirjanduslikult ilusa korrigeerimisega, et oleks hea lugeda ja parem mõista.

Oled sa kunagi mõelnud vabadusele loomingus? Kui vaba saab olla? Kus on piirid?

Ikka olen. Mulle meeldib filosoof Osho mõte vabaduse kohta: „Vabadus tähendab võimet öelda jah, kui on vaja; öelda ei, kui on vaja; ja vahel olla vait, kui pole midagi vaja – vait olla, mitte midagi öelda. Kui kõik need dimensioonid on kasutatavad, siis on vabadus.“

Piirid on meie peas. Ehk siis meie vabadus saab ka alguse peast. Enamasti mõtlevad inimesed ise endale teele tõkked, mida päriselt ei ole olemas. Oma peas tuleb esimesena asjad korda teha, siis on vabadus. 

Oled langevarjuga hüpanud, oled jäises vees supelnud, oled postitantsu proovinud... Mis on veel tegemata?

Mul ei ole sellist „to do“ listi tegelikult kunagi olnud, et mida ma elus ära tahan teha. Ma lihtsalt võtan vastu selle, mida elu pakub. Ma ei oskagi öelda, mis järgmiseks. Mu looming on mulle oluline. Tahaksin ikka väga seda tiibklaverit, mida merre viia. Reisida tahaksin ka. Langevarjuga hüppamisest palju hulljulgem on armuda. Ausalt!

Sulle meeldib ujuda. See lihtsalt sobib sulle või on seal ka midagi muud? Oled sa lapsest peale ujunud?

Ma rääkisin, et kirjutamine on teraapiline, aga meri on ka. Meri on rohkem. Mul on merega alati mingi arusaamatu side olnud. Olen sellest lapsest saadik lummatud olnud. Ujuma õppisin alles kolmandas klassis ja samal aastal hakkasin ka võistlemas käima. Umbes kümme aastat hiljem sain aru, et heade tulemuste taga on vaid väga suur töö, mitte eeldus. Ma sain aru, et minust ei saa tegelikult kunagi suurepärast ujujat. Jah, ma olen kogunud maakonnarekordeid, töötanud rannavalves, ujunud 13 korda üle Väikese väina jms, aga minust poleks ka parema tahtmise juures oma ala tippu saanud. Meri on võimas. Öeldakse, et vahel peab käima metsas. Mere ääres ka. Ja meres sees.

Mul on raamatus üks luuletus, milles on koht: “Olen läinud veinise ja katkisena; tulnud paljajalu, meri juustest ja südamest tilkumas.“ Eks see nii on. Kui lained üle pea kuhjuvad, mida igal inimesel elu jooksul ikka ette tuleb, siis meri aitab. Ma ei ole talisupleja, aga olen hüpanud merre, olenemata aastaajast. Pärast on hea olla.

Sa usud armastusse esimesest silmapilgust. On sul olnud mõni selline kogemus, mida saaksid ka siin jagada?

Mul on meeles üks lõbus meem kirjaga, et kas sa usud armastusse esimesest silmapilgust või pean ma uuesti läbi astuma? Ma pean lagedale tooma romantiku minus. Ma usun, aga ise kogenud ei ole. Olen kuulnud väga vahvaid kohtumislugusid, kus ongi äratundmine esimesest hetkest. Mind pole keegi esimese pilguga jalust suutnud niita. Veevalajad unistavad palju, aga põhiolemuselt on nad realistid. Olen ka tugevate Kaljukitse mõjutustega. Paar korda totaalselt ära armunud küll. Mu luuleraamatus „93 päikesetõusu“ on luuletus „Armastus kolmeteistkümnendast silmapilgust“. Eks ma rohkem selle pealkirja järgi tüüp ole.

Sulle meeldib küpsetada. Mida eriliselt ja mis on su lemmiktoit?

Meil kodus ei ole keegi suur küpsetaja olnud. Kui asusin Valgesse Varesesse tööle, lummas mind kogu köögimaailm. Eriti küpsetamine. Õppisin kõike kohapeal ja peagi lubati mind hommikuti üksi küpsetama. See on nii põnev maailm, mis on jäänud praeguseni minuga. Mulle meeldib küpsetada pärmitaignast sisuliselt kõike. Ka küpsetamine on väga loov töö. Nii maitsete kui vormimise poole pealt. Maitsemeele olen ilmselt isalt pärinud. Ta on alati väga maistvaid toite valmistanud. Unistasin kunagi ka oma kohvikust, aga kümmekond aastat tagasi elasin üle autoavarii  ja mu selg sai kannatada. Praegu ma ei saa pikki päevi püstijalu tööd pidevalt teha, koka ja pagari amet aga seda nõuab. 

Leedi on sinu oma helevalge silmatera. Räägi natuke oma loomadest. Neist, kes on olnud, ja ehk ka sellest, kuidas Leedi sinuni jõudis.

Ma kasvasin lapsepõlves üles hundikoera seltsis ja ta oli mu parim sõber. Ma olen seda meelt, et iga lapsel peaks olema loom. Nüüd olin aastaid igatsenud koera järele. Ootasin tema tulekut usus, et ta peab ise tulema. Ja tuligi. Üks siledakarvaline valge lambakoera laadne Leedi. Läksin lehte lugu tegema kahest kodutust koerast, kes Saaremaale sattusid. Ühele neist ei olnud õhtuks kohta ja pakkusin talle hoiukodu, nii ta meile jäigi. Heiki Valner võttis endale tema venna Ruudi. Tegelikult võttis küll Ruudi Valneri endale, nagu Leedi minu.
Leedi ei ole inimeste seltsis kasvanud ja oli pikalt väga arglik. Esimese kuu elas ainult esikus, sest ei julgenud teistesse tubadesse tulla. Ma ei tea, mis elu ta elanud on ja kuidas teda koheldud on. Minu juurde jõudis ta peaaegu aastasena. Nüüd on ta kodus täielik boss ja väga mänguhimuline elav koer.
Käputäie inimesi on ta omaks võtnud, aga teisi kardab ikka. Kõige enam pelgab ta hääli ja eks temaga ole keeruline küll. Näiteks lehviv lipp võib ta nii endast välja ajada, et ta hüppab rihma otsas kahel jalal nagu jänes.

Alguses kartis ta prügikaste ja igasugu muid kummalisi asju. Rääkimata ilutulestikust või mõnest muust valjemast helist. Lapsi pelgab ta ka – ilmselt lärmi pärast. Ma arvan, et oma hirmudest ta päris üle ei saagi, aga küllap läheb ajas natuke paremaks. Sel suvel saab ta kaheseks. Ma ootasin teda nii kaua ja mul on nii suur rõõm, et ta minuga on. Ta on kingitus. Loomad annavad nii palju tagasi ja mul on hea meel talle uut võimalust pakkuda.

Mida peab inimene tegema selleks, et ta oleks õnnelik? Mida peaksid sina selleks tegema? Ehk – kas sa oled õnnelik, nüüd ja praegu?

Ma arvan, et see on selline 21. sajandi küsimus, mis on väga populaarseks saanud. Ega mina ju ka täpselt ei tea ja see võibki inimeseti erinev olla. Ehk inimesed ongi seda küsimust küsides juba õnnelikud!?

Aina rohkem olen aru saanud, et õnnelik olemiseks tulebki olla hetkes kohal. Olen viimased aastad suure osa ajast elanud tulevikus. Sellega on see jama, et tänane päev jääb nautimata. Väikesed rõõmud jäävad märkamata. Praegu püüan teadlikult seda tüdrukut taga, kes ma enne seda olin. See vaba inimene vabal maal. Vabadus tulla, millal tahad. Vabadus minna, millal tahad. Vabadus tegeleda oma hobidega. Vabadus luua. Vabadus kirjutada. Vabadus minna mööda sissekäidud rada või astuda uuele teele. Vabadus mõelda. Vabadus unistada. Vabadus elada. Võimaluste küllus on ilmselt see, mis inimestes meeltesegadust tekitab.  Einsteinile on omistatud ütlus, et „Elada võib kahte moodi. Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.“

Täna loetuimad
Purjus naine sõitis autoga kraavi (1)
Saaremaa Valsi juht paneb ameti maha (9)
Ringkonnakohus mõistis Rannaaugu sadama ehitaja petmises süüdi (2)
Romukampaania laineid ei löönud (8)
Mis toimub Eesti tipus? (4)
Rein Kirst: hoogustada tuleks metsanduse arengut (15)
Dilara operatsiooniks saadi raha kokku 10 päevaga (1)
Inglipuu: 600 lapse jõulusoovid on veel täitmata
Annetamistalgutel toetati enim Saaremaa lemmikloomade turvakodu (3)
JUHTKIRI - Elu hind (1)
Muusika paneb hingekeeled helisema
Kirikuteated
Nädala loetavuse top 5
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (53)
Kuuel Luce erakooli õpetajal puudub kvalifikatsioon (32)
Purjus naine sõitis autoga kraavi (1)
Monika Sarapuu lahkub vallavalitsusest (13)
Eesti timukkond tunneb end kindla ja tugevana... (9)
Kommentaarid
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (53)
Annetamistalgutel toetati enim Saaremaa lemmikloomade turvakodu (3)
Ilmatark: suve soojem osa on läbi (21)
Romukampaania laineid ei löönud (8)
Kalastuskaartide taotlemine kolib üha enam internetti (1)
Rein Kirst: hoogustada tuleks metsanduse arengut (15)
Eesti timukkond tunneb end kindla ja tugevana... (9)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (65)
Mis toimub Eesti tipus? (4)
Saaremaa Valsi juht paneb ameti maha (9)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud