[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 21. juuni 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930




Intervjuu

Suur pidu Tallinnas on väikesele kogukonnale väljakutse
Autor: Anneli Tarkmeel
Reede, 19. aprill 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Suvel on Eesti lähituleviku tippsündmus – möödub 150 aastat esimesest üldlaulupeost. Loodetavasti teavad seda fakti väga paljud eestlased. Mida nad aga ei pruugi teada, on meeletu vaevanägemine repertuaari omandamisel. Kärla muusikakooli juhataja, Mustjala kooli muusikaõpetaja ja kahe koori dirigent Imbi Kolk (55) on see inimene, kes hoiab laulupeoliste hingetuld erinevate muremõtete kiuste.

Viis aastat tagasi hakkas šveitslane Sabine Burger uurima, miks eestlane laulab. Pärast 2014. aasta suurt üldlaulupidu hakkas see küsimus teda eriti huvitama. Ta uuris RAM-i, Kihnu kooli mudilaskoori, Seto meeskoori jt laulukollektiivide kõrval ka Kihelkonna segakoori tegemisi. Nüüd on raamat valmis saanud ning fotoülesvõtted raamatus „Laulan laevatäie” on kenasti ajaloo tarvis talletatud.

Eestlane on laulurahvas. Laulupeole pürgimine näib kohati siiski üle jõu käiva ülesandena. Imbi Kolk alustas kooride suurtele laulupidudele viimist juba konservatooriumi lõpetamise järel, töötades Kiili koolis. Mustjala segakoor pürgib suurele peole neljandat, Kihelkonna segakoor teist korda.

Mis konkreetselt laulurahvast laulupeole minema motiveerib, sellele ei osanud ka Imbi vastata. Et nagu kogu aeg on käidud ja mis koor sa ikka oled, kui laulupeo protsessist osa ei võta. Huvitav on aga see tendents, et inimesed küll õpivad laulud selgeks, aga suurele peole laulukaare alla eriti ei kipugi.
Nädala pärast on Saare maakonna segakooridel laulupeo repertuaari teine ettelaulmine. Enne seda on paslik uurida, mismoodi on kulgenud Imbi kui muusiku teekond siia, Lääne-Saaremaale.

Kust sa pärit oled?

Sündisin Nabala lähistel Mõisakülas, mis on Kiilist viie kilomeetri kaugusel. Käisin sealt Sausti 8-klassilise kooli esimeses klassi, enne kui Rahva Võitu (tollase kolhoosi keskus) kolisime.

Mis koht see Rahva Võit oli?

No nii me rääkisime – Harju rajoon, kolhoos Rahva Võit, Kirsi tänav 4. (muigab) Nüüd on selle koha nimi Kiili.

Kuidas jõudsid muusika juurde?

Võiks öelda, et üle kivide ja kändude. Minu ema on õpetaja, peab viisi ja on nooruses kooriski laulnud. Isa oli terve elu autojuht ja tema oli musikaalselt väga andekas mees, kuid ilma hariduseta. Ta mängis akordioni. Vanasti tegi pillimees pulma ja selles mõttes oli isa väga nõutud ning hinnatud mees.
Oleks mul nii palju seda ürgset annet nagu isal oli...
Vanemad mind otseselt muusika juurde ei suunanud.

Kes siis?

Ma arvan, et esimese tõuke andis Sausti kooli õpetajaks tulnud Nele Roosaar. Ta oli ilus, noor, üle tagumiku pikkade juustega, lisaks sellele veel Jan Roosaare vanem õde. Jan oli aga meie kõigi iidol „Entel-Tentelist“.
Me kõik hindasime ja armastasime Nelet. See oli nii tore aeg, piilusime, kuidas ta oma kavaleriga kurameeris...

Mingil hetkel tekkis võimalus minna tema juurde klaverit õppima. Seal tunnis oli alguses uhke tunne käia ja no korraks olin vaimustunud ka, aga ega see kaua kestnud.

Mis siis selle asja nii vaevaliseks tegi?

Mäletan, et üks klaveritund oli mul reedehommikuti kell 8. See oli tervelt tund aega varem, kui teiste koolipäev algas. Ja siis oli üks tund laupäeviti. Kui võimalik, siis viilisin. Siiani mäletan seda tunnet, kuidas me akna peal lootsime, et äkki Nele täna ei tule ja magab sisse.

Ma ei tahtnud üldse harjutada, seepärast oli tundides jälle nii piinlik, kui heliredelite mängimine välja ei tulnud, ja iga kord lubasin endale pärast tundi, et küll ma nüüd harjutan... No ei harjutanud!

Kõik need aastad õppisid klaverit ja see üldse ei meeldinud!

Ei. Sport oli esikohal, käisin korvpallitrennis ja suusatamas. Nooruses olin rohkem ikka sporditüdruk. Sausti kool oli Harju maakonnas ülikõva korvpallikool. Nii tüdrukud kui poisid olid tegijad. Olime Harju maakonna meistrid.

8. klassi alguses hakkas kehalise kasvatuse õpetaja rääkima, et võiksin edasi õppida spordikoolis. Aga siis tuli teade, et Tartu spordikooli korvpalliosakond on suletud ja et vastuvõttu sinna enam ei toimu.

Spordi vahetas välja muusika?

Ilmselt ema suunas mind mõtlema muusika suunas. Seejärel hakkas Nele minuga tegema süstemaatilist tööd, valis välja repertuaari, millega võiksin sisse astuda, õpetas solfedžot ja muud. See oli suur üllatus, et ma Otsa-kooli sisse sain.

Olen Nelele siiani tänulik, et ta palus mul sisseastumisavaldusele kirjutada, et soovin õppida õpetaja Silvia Melliku klassis. See oli väga õige valik. Mellik aitas mind niimoodi joonele, et uskumatu. Muidugi, alguses oli raske, noodiõpetus oli mul puudulik, aga midagi nad minus nägid ja selle kooli ma lõpetasin.

Konservatooriumi läbisin seetõttu n-ö vana rasva peal. Minuga koos hakkasid õppima lastemuusikakooli taustaga keskkooli lõpetanud. Ma olin neist aasta vanem, mul olid kõik asjad juba selged. Aga klaver on ikka jäänud mu nõrgaks kohaks.

Kuidas tulid koorijuhtimise eriala peale?

Tänu Nelele. See mõte mul ilmselt oli, et tahtsin õpetaja olla. Ema oli ju eeskujuna ees. Ja et muusikaõpetajaks saada, siis kõige lähedasem ala sellele oligi koorijuhtimine.

Kõik, mis ma koorijuhtimisest saanud olen, on Otsa-kooli teene. Selle kooli vaimsus ning Silvia Melliku nelja aasta töö andsid mulle pagasi terveks eluks.

Nii et konservatoorium oli loogiline jätk?

Absoluutselt. Silvia Mellik ütles mulle ausalt, et mina võiksin edasi õppida koolimuusika erialal. Ju ta siis nägi ära, et koorijuhtimise eriala ei ole minu jaoks. Koorijuhiks õppimine oli konservatooriumis ikka keerulisem kui muusikaõpetajaks õppimine. On siiani. Seetõttu on koorijuhid end alati koolimuusikutest tähtsamaks pidanud.

Aga kui veel Otsa-kooli vaimust rääkida, siis see oli äge aeg. Silvia Mellik ei võtnud endale palju õpilasi. Minuga ühel kursusel õppis Melliku juures veel Riina Roose. Aasta vanemal kursusel olid Kalmet Andrus ja Hirvo Surva. Kõik kevaded lõppesid Melliku juures kodus Mustamäel ühises kohvilauas.
Konservatooriumis oli minuga ühes lennus ka Orissaare gümnaasiumi muusikaõpetaja Monika Kipper.

Kuidas sina Saaremaale sattusid?

Mu mees on saarlane. Kohtusime Tallinnas Gnoomi kohvikus, kui mina olin konservatooriumis kolmandal kursusel ning Andres lõpetas parajasti merekooli. Jäime suhtlema ja üsna pea ka abiellusime. Saaremaa plaani meil aga alguses polnud, kuid selle määrasid ära mõned juhused.

Kihelkonna koolis oli muusikaõpetajaks Venno Laulu õde Juta, kes olevat oma vennale öelnud, et viska tudengitele pilk peale, kes võiks tema asemele kooli tulla. Neljanda kursuse lõpus oli mu nimi juba Kolk ja ju see info oli teada, et Andres on Kihelkonnalt pärit. Võib-olla ma kujutan seda tausta praegu ette. Igal juhul Venno Laul tegi mulle suunamise Saaremaale. Selleks ajaks oli Andres ka juba aru saanud, et meremees ta küll olla ei taha.

Andrese ema oli omakorda pärit Harjumaalt Kolga külast, ta läks samal ajal oma sünnikoju tagasi. Andrese isa suri, kui poiss oli 8. klassis. Nii oli meil ka elamispind kohe Kihelkonnal võtta.

Raivo Kallas, meie esimene direktor Kihelkonnal, usaldas Andrest kohe nii palju, et võttis ta tööle ajalooõpetajaks. Andrese mentoriks oli õppealajuhataja, kes istus tal tundides, nõudis tunnikonspekte, tegi Andresele n-ö õpetajakoolituse ära, sest tol ajal vastavat paberit ei pidanud veel olema.

Mis aastal te Kihelkonnale tulite?

1988. aasta sügisel.

Siis sai sust maa sool, sündisid lapsed, jäite paikseks.

Nii ja naa. Tol ajal oli levinud mõtteviis, et laste pärast ei saa koju jääda, professionaalsus langeb.

Ma ei olnud koolist laste pärast ühtegi päeva ära. Tunniplaan oli nii tehtud, et Andres oli siis lastega, kui mul olid tunnid, ja vastupidi.

Poisid sündisid 1991. ja 1993. aastal ja minu ema hakkas rääkima, et ta võib lapsehoidmisel aidata. Lasime end ära rääkida ja läksime kaheks aastaks Kiili elama. Seal oli aga meie koormus palju suurem, igas mõttes.

Viisin lastekoori laulupeole, aga seal polnud aastaid käidud. Proovisin keskkoolis hakata õpetama muusikaajalugu – milleks seda veel vaja! Murdsin kooliga tõsiselt piike, aga lõpuks kõik laabus.

Kahest aastast meile piisas ja me tulime tagasi Kihelkonnale, kus meid väga oodati.

Tagasi tulles said vist rakendust ka Kärla muusikakoolis?

Jah. Ludmilla Toon ehk Milli asutas Kärla muusikakooli 1994. aastal ja kui me tagasi tulime, oli see aasta aega juba töötanud. Üldse peab ütlema, et Milli leidis üsna ruttu Saaremaale tulnud uutele muusikutele rakendust ja oli selles mõttes fenomenaalne tegelane. Ka näiteks haridusosakonnas töötanud õpetaja Merike Kiil oli väga toetav ja julgustav. Alguses ju noor inimene pelgab kõike. Kooliharidust võib ju olla, aga kogukonda veel ei tunne.

Milli võttis mind kohe kampa. Tagantjärele mõeldes oli see suur usaldus mu vastu, sest muusikakooli elust ei teadnud ma toona mitte midagi.
Kärla muusikakoolil täitub sel õppeaastal veerandsada aastat asutamisest. Mina olen kooliga olnud seotud 24 aastat.

Kuidas Kärla muusikakoolil läheb?

Muusikakooli vajalikkust on kõik need aastad olnud vaja tõestada. See on aasta-aastalt paremaks läinud, sest huviharidust on hakatud väärtustama, märkama.

Sel õppeaastal on muusikakoolis 32 last, see on ühe maamuusikakooli kohta väga hästi. Ma arvan, et kui meie kooli ei oleks, siis neist lastest väga paljud linnas muusikakoolis ei käiks.

Jah, kooli murekoht on see, et vanemasse astmesse jõuab vähe lapsi, kuid mingil hetkel muutub oluliseks kodu toetus ning ühele tavalisele maaperele ei saa pahaks panna, kui seda toetust ei suudeta piisavalt anda.

Kuidas sa Mustjala kooli õpetajaks sattusid?

Mustjalga kutsus mind tollane direktor Tiit Lind. Olin seal siis juba muusikaõpetajana kätt harjutamas, kui Kihelkonna koolis õppealajuhataja ja huvijuhi ametit pidasin. Kui aga Kihelkonna koolis pakuti täiskohaga õppealajuhataja ametit, mis eeldas täielikku loobumist muusikatundidest, siis ma sellest keeldusin ning jätkasin tööd Mustjala koolis ja Kärla muusikakoolis.

Selles mõttes oled hingelt pedagoog?

Jah. See töö köidab mind rohkem kui ametniku oma. Mingil ajal õpetasin paar aastat ka Lümanda põhikoolis. Kihelkonnal tegutsesin siiski veel aastaid muusikaõpetajana lasteaias. Kui mu lapsed olid väikesed, siis tegime teiste lasteaiatöötajatega seltsingu Mürakarud. Sellest kasvas välja sõpruskond, mis siiani koos käib.

Kui me n-ö teist korda Saaremaale tulime, siis alles hakkasime elama. Enne seda olime abikaasaga tõsised pedagoogid, kes tulid töölt koju ja hakkasid tunde ette valmistama. Ja nii igal õhtul!

Ütle, kas laste lauluvõistlusi on vaja?

Minu meelest ei ole. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik laululapsi reastada. See on ju maitse küsimus. Protsessi käigus on lihtne lastele haiget teha ja maaõpetajatel ei ole aega kõikide muude tegemiste kõrvalt lapsi hästi ette valmistada.

Konkurents algab minu meelest liiga vara pihta. Juba lasteaia tasandil tehakse selgeks, kes on kes, aga las lapsed lihtsalt laulavad, nad ju arenevad veel.

Kas sulle meeldib õpetada maakoolis?

Väga. Linnakooli tempo on teine. Õnneks on Mustjala koolis palju erinevaid pille – ukuleled, kitarrid, plokkflöödid jne ning igal lapsel on võimalik nn käsi valgeks saada. Eks maakoolis on see häda, et lauljaid ei ole lookas võtta, pidevalt peab kombineerima.

Tänase päeva märksõna on laulupeoks valmistumine. Mustjala segakooriga oli sul koorihommik ehk laululaupäev 6. aprillil, Kihelkonna kooriga 13. aprillil. Kas laulupeo protsessis osalemine muutub sinu jaoks aja jooksul lihtsamaks või raskemaks?

Ikka raskemaks. Ma ei mäleta, et see oleks varem laulude mõttes nii keeruline olnud kui sel aastal. Kusagil kuklas tiksub pidevalt konkurss nimega „laulupidu”.
Kui ma räägin nüüd tavaliste maakooride seisukohast, siis miks need laulud peavad olema nii keerulised? Tavaline maakooris laulja ei jõua samaaegselt ära õppida rütmi ja pikka laulu. Aga ilma ka ei saa, sest rütmipilt on seekord eriti keeruline ja see tuleb kõigepealt selgeks teha. Ja laulud on pikad – imetlen koorilaulja mälu!

Ka mina ise jään laulude õpetamisel jänni. Üldlaulupidu on väljakutse tervele koorile, koorijuhist rääkimata. Ma tean, et mõned koorid teevad lausa neli korda nädalas proovi. Mustjala segakoor on õnneks ühe korraga nädalas hakkama saanud, aga selle koori proovides osalemise distsipliin on ka ülikõrge.

Miks inimesed tahavad laulupeole minna?

Põhjusi on mitmeid. Olen viimasel ajal kuulnud, et neile meeldib protsess, aga laulukaare alla nii väga ei igatsetagi. Seal on kitsas, sõtkutakse jalgadel ja inimesed muutuvad vihaseks...

Laulupidu on koorielu loomulik protsess – mis koor see siis on, mis laulupeole ei pürgi! Ning ega üksiku laulja käest ju küsita ka, kas tahad või ei taha.

Koorijuhile on laulupeo aasta aga mõnes mõttes muretu. Repertuaari valikuga probleeme ei ole, keegi ei nurise ka – on nõmedad laulud, siis on, aga dirigent ei ole süüdi! Selliseid laule ma muidu ei julgeks koorile pakkudagi.

Sel hooajal ei jõua minu kaks koori mitte midagi muud õppida kui ainult laulupeo laule. Positiivne on see, et raskem repertuaar on arendav. Laulja saab sellest ehk hiljem aru.

Aga kui laulud lähevad järjest raskemaks, siis ma muretsen, et suur pidu muutub äkki mõne seltskonna eraürituseks.

Kas Mustjala ja Kihelkonna koor said sündida tänu sellele, et sina olid olemas?

Eks koorijuhi olemasolu on muidugi oluline faktor, aga idee viisid ellu hoopis hakkajad mehed.

Mustjalga läksin tööle 1995. aastal. Kalle Kolteri ettepanekul asutati 1996. aasta jaanuaris Mustjala segakoor. Neil läheb 23. hooaeg.

Kihelkonnal oli koori loomise idee juba ammu küpsenud, aga Raimu Aardam oli see mees, kes asja ära tegi ja rahva kokku kutsus. Kihelkonna kooril käib 10. hooaeg.

Talvelaulupidu on varsti juba nagu Kihelkonna firmamärk. On see unikaalne?

Kui meie alustasime – tähistame sellega Kihelkonna koori sünnipäeva –, siis me arvasime, et tegime  seda Eestis esimesena. Nüüd on Otepääl talveöölaulupidu. Ka Toilas on toimunud talvine laulupäev „Jää-hääl”.

Sa oled suur reisisell. Igal suvel sõidad kusagile. Kuhu seekord?

Kreekasse. Juba ootan!

Täna loetuimad
28 projekti said Kristjan Rahu fondist toetust
Kuressaare turul pannakse grillid huugama
Haagis koos heinapallidega läks põlema
Lihaveised häirivad Sutu lahe ääres suplejaid (1)
Saaremaa vallal on vara rohkem kui vaja
Praamide ekstra lisareisid laulu- ja tantsupeolistele
Hooldust vajavate inimeste toetamise lepe sai allkirjad
Kirikutornile raha kunstlume tootmise arvelt
Saaremaa Võrkpalliklubi palkas Šveitsi sidemängija
Triigi Filharmoonias tuleb üritusterohke hooaeg
Õnnesärgis sündinud Henno Sepp – andekas, laia huvideringiga ja ülimalt tegus mees
JUHTKIRI - Kogukonna eelis
Saaremaa uus lihatööstus on 25-aastane
Musta leedri, ebajasmiinide ja jaanilillede õitsemise aeg
Nädala majandusnoppeid
Nädala loetavuse top 5
Medaliga lõpetab tänavu kuus gümnasisti (6)
Staažikas noorsootöötaja lahkus Noortejaamast (11)
Varas istutas potililled oma aeda (22)
Tõendiks soovitud karjaraamat on põletatud
Visit Saaremaa valis uued volinikud
Kommentaarid
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (91)
Lihaveised häirivad Sutu lahe ääres suplejaid (1)
Kuressaare lennuväljal saab näha Eesti parimaid rallikrossisõitjaid (6)
Komisjon: öösel võiks olla kange alkoholi müügi keeld (29)
Vald plaanib Kalevi tänavale lemmikloomade turvakodu (13)
Staažikas noorsootöötaja lahkus Noortejaamast (11)
Varas istutas potililled oma aeda (22)
Saaremaal on tänavu kümme teemantpaari (2)
Politsei kutsub üles jaaniajal vähem alkoholi tarbima (5)
Meeldiv kohtumine hooliva siin töötava välismaalasega (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud