[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 14. detsember 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031




Intervjuu

„Kõrkvere minia” ajakirjandusele pühendatud elu
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 30. märts 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Ajakirjanik Merike Pitk tähistab 5. aprillil oma 60. sünnipäeva, juubelit. Ta on siiani vaid ajakirjanduspõldu kündnud. 35 aastat kajastanud maaelu ja maainimeste tegemisi, millest üle 20 lugejate ühe lemmiklehe – Maalehe kaudu. Ja teinud kõike seda tõetruult ja sügavuti.

Nüüd aga panustab ta suure vallalehe toimetamisse ja meedia peaspetsialistina valla maine kujundamisse.

Merikese kogemustepagas on erinevate väljaannete ja ametinimetuste juures olnud muljetavaldavalt kirju, nagu üks ilus lapitekk. Üks „lapp” tema tööelust on olnud ka 2. aprillil 100-aastaseks saavas Meie Maas. Tänud ja õnnitlused, nii tehtu kui tehtava eest!

Oled ju ikka Kõrkvere kandi piiga?

Tegelikult olen pärit mandrilt, küll aga olen seotud Kõrkvere kandiga. Ants Tammleht ütleb alati mu kohta „Kõrkvere minia”. See on ju nii tore, kui inimesed peavad mind Saaremaa inimeseks. Tulin Saaremaale elama 25 aastat tagasi. Saarlasega abielus olin juba varem, aga Saaremaale tulime elama seetõttu, et mu abikaasa päris Keskvere külas oleva vanaisa talukoha. Siis oli talude taastamise aeg ja tohutu buum võtta esiisade maad tagasi. Tollal oli ju tugev rahvuslik vaim.

Kas hakkasitegi muu töö kõrvalt talu pidama?

Mu abikaasa Jaan on ametilt meremees, kuid paar aastat ta talupidamisega tõesti katsetas. Aga maad oli 14 hektarit, nii väikselt see ära ei tasunud. See on meil nüüd puhtalt maakodu, oleme seda kõpitsenud ja püüdnud korda teha, et kõik vabad hetked saaks seal olla. Suved nagunii, talvel külmaga me nii tihti maal ei käi.

Kustkandist siis oled? Räägi oma lapsepõlvest.

Sündinud olen Tallinnas ja elanud Viimsi poolsaarel. Minu lapsepõlves ja noorusajal oli see kant tuntud kui Kirovi kalurikolhoosi kants, kus valdavalt elasid kalurikolhoosi inimesed. See oli ühtlasi ka tallinlaste suvilarajoon. Viimsi oli väga mõnus ja looduslikult kaunis koht. Nüüdseks on suvilad ehitatud aastaringseks elamiseks ja Viimsi tundmatuseni muutunud – uhkeid villasid ja korterelamuid paksult täis, seal ei oleks üldse enam nii mõnus elada.
Aga ei saa salata, et algul tundsin ikka igatsust lapsepõlvekodu järele. Ehkki Saaremaa mulle võõras ei olnud, kuna enne saarele kolimist sai ikka ämmal-äial Orissaares külas käidud.

Miks sinust just ajakirjanik sai?

Lõpetasin Viimsis 8-klassilise kooli ja läksin kirjanduskallaku tõttu õppima Tallinna 20. keskkooli. Sest kirjutamine ja kirjandus mind väga huvitas. Aga 10. või 11. klassis olles käis meile rääkimas ajakirjanik Valve Raudnask, kes pensionärina kirjutab nüüdki aeg-ajalt lehtedes. Ta rääkis ajakirjaniku tööst nii põnevalt, et mul tekkis hirmus tahtmine saada ajakirjanikuks. Ja ma läksingi Tartu ülikooli ajakirjandust õppima.

Kes oli ametit õppides sinu iidol?

Kas just iidol, aga väga oluline oli mulle, nagu teistelegi tudengitele, Juhan Peegel. Tema ütles meile kohe esimeses loengus, et kallid lapsed, te ei teagi, mis elukutse olete endale valinud, ajakirjandus on kõigist ametitest kõige mustem. Eks see ongi raske ja natuke ka must töö – teiste eludes sobramine. Peegel jäi meelde eelkõige oma tohutu inimlikkusega, ta arvas, et ka negatiivsetest asjadest saab nii kirjutada, et inimlikkus ära ei kao. Praegusel ajal on sellega küll üsna raske läbi lüüa.

Lõpetamisel rõhutas Peegel, et teie diplomile on märgitud küll ajakirjanik, aga te ei ole veel ajakirjanikud, vaid ajakirjandustöötajad. Ajakirjanikuks saadakse aastate ja tööga, ja kõik selleks ei saagi. Vaatan ja mõtlen vahel, et ka praegu tulevad inimesed ajakirjandusse muudelt erialadelt ja nad nimetavad ennast kohe ajakirjanikuks. See pisut riivab. Kuigi tegelikult ei peagi ajakirjanduses töötama ainult ajakirjandusharidusega inimesed. 

Kui ajakirjaniku diplom oli taskus, mis sai esimeseks töökohaks?

Mu esimene töökoht oli ajakirjas Sotsialistlik Põllumajandus, mis hiljem muutus kaheks ajakirjaks: Maamajandus ja Maakodu. Seal sattusingi põllumajanduse juurde, kus jäi mulle külge armastus maainimese, maaelu ja maatöö vastu. Selles ajakirjas kirjutasidki põhiliselt erinevate erialade inimesed, mitte õppinud ajakirjanikud. Ka toimetajad olid eriharidusega inimesed. Mina olin algul ainuke, kellel ei olnud põllumajandusharidust ja mulle anti seetõttu kirjutada pehmemaid lugusid. Töötasin selles kollektiivis viis aastat, aja sisse jäi ka teise lapse sünniga seoses puhkus. Tütar sündis ülikooli ajal.

Kas on veel meeles, mis teemal valmis su esimene kirjatükk?

Pidin kirjutama pruudiprobleemist maal, sest maale olid jäänud suuresti poissmehed. Tüdrukud läksid omandama kõrgharidust ja ega nad maale enam tagasi läinud. Pidin korraldama ka vestlusringi ja kirjutama loo lüpsjate väga varasest töö algusest. Pidin välja selgitama, kas öösel kolmest-neljast tõusmist ei annaks veidi inimlikumale ajale nihutada. Tuli aga välja, et ega lüpsjad ise tahtnudki hiljem alustada, nad tahtsid laste kooli saatmise ajaks kodus olla.

Mäletan, et oluline teema oli siis ka laste töökasvatus. 9. Mai kolhoos Järvamaal, mille esimees oli Endel Lieberg, oli väga jõukas majand. Käisin õhtu jooksul neljas-viies peres uurimas, kuidas on neil töökasvatus korraldatud. Seal olid ilusad ühepereelamud, olid ju 1980-ndate lõpuaastad. Kuhu läksin, oli kaetud uhke laud kõikvõimalike delikatessidega. Hiljem kuulsin vastuvõtjate kurtmist, et ajakirjanik ei söönudki midagi. Aga neljas kohas? Palju siis üks noor naine süüa jaksab.

Meeles on ka Heino Marrandi, Estonia kolhoosi esimees, kes ootas mind oma suure koeraga maja ees. Kui minu küsimused olid vastused saanud, kuid pidin veel fotograafi ootama, hakkas Marrandi mulle küsimusi esitama. Küsis, et noh, kui vana te siis ka olete? Olin 25 või 26, ja mul on nii meeles, et ta ütles, et siis olete 30-le lähemal kui 20-le. Vaata, kui huvitavad asjad on meelde jäänud. Need olid väga toredad kohtumised.

Millist teed pidi Maaleht su ellu tuli?

Kas sa seda ei tahagi teada, kuidas ma Saaremaa legendaarse ajakirjaniku Helju Raunistega tuttavaks sain?

Tahan, muidugi tahan.

Toona olid suviti ju ajakirjanike kokkutulekud. Ma olin sel ajal tööl Sotsialistlikus Põllumajanduses, kui mind Heljule tutvustati. Helju ütles selle peale: „Mis? See on Merike Pitk? See ei ole kellegi Merike Pitk.“ Ta oli kujutanud ette, kuna oli lugenud minu lugusid ja arvas lugude järgi, et Merike Pitk ei saa olla nii noor, et ta on kindlasti vanem inimene. See, mis Helju mulle ütles, oli mulle kõige suurem tunnustus. Järelikult ma oma lugudes andsin välja kogenenuma inimese mõõdu.

Nüüd siis Maalehest, mis asutati 1987. aastal. Minu minek sinna oli loogiline jätk pärast põllumajandusajakirja. Olin Maalehe esimeste töötajate hulgas, majandusosakonna koosseisus ning kirjutasin majanduse ja maaelu teemadel. Siis hakkas ju talude taastamine ja tuli kirjutada esimestest taludest ja talunikest. Mul tekkis neist toredatest inimestest tohutu vaimustus.

Ükskord sõitsime fotograaf Lembit Peegliga Võrumaa missist lugu kirjutama, sest see oli ikka täielik üllatus, et noor, 20-aastane kaunitar hakkas talu pidama.
Praegu tehakse lugusid ju nii, et heal juhul oled inimese juures kaks tundi, aga missi külastamisega  jäime ööseks Võrumaale. Ööbisin tema ema juures korteris ja kuulsin pool ööd ema ahastamist tütre otsuse pärast, kuna tütar on alles nii noor ja koolid lõpetamata.

Kas oled hiljem uurinud, kuidas miss selles katsumusterikkas töös vastu pidas?
Kui miss oli talupidamisega lõpetanud, ei nõustanud ta sellest ega muust rääkima.

Usutletava pool ööbimine! Kahte tundigi on praegu raske leida...
Maaleht oli ja on nädalaleht, ajakirjanikel oli aega lugu kirjutada. Ükskord läksime ühte Tartu-lähedasse tallu, jõudsime sinna õhtusel ajal, kuna käisime enne mitmes kohas inimestega kohtumas. Peremees ütles kohe algul, et nüüd te jääte meile ööseks. Nii me vestlesime seal õhtu läbi. Inimesed olid siis väga avatud, südamlikud ja tahtsid rääkida. Maaleht oli ka mainekas leht. Mu esimene etapp Maalehes oli viis aastat.

Mis selle katkestas?

Abikaasa oli selleks ajaks kaks aastat olnud talus ametis ja otsisin ka võimalust Saaremaale tulekuks. Nägin kuulutust, et Oma Saar otsib peatoimetajat ja ajakirjanikku. Mina mõtlesin ikka ajakirjaniku kohta, aga mulle pakuti ajakirjanduskogemuste tõttu peatoimetaja ametit. Tulingi 1993. aastal lehe, mis oli Kommunismiehitaja järeltulija, peatoimetajaks.

Oma Saar oli tollal neljaküljeline, Meie Maa aga juba kaheksaküljeline ja uuendusmeelne. Nii oli väga raske lehega imet teha. Kui ma Meie Maasse jõudsin, mu mäletamist mööda 1995. aasta märtsis, anti Meie Maad välja pealegi juba kolm korda nädalas.

Räägi tööst Meie Maas.

Peatoimetaja Ilona Sääsk kutsus mind, mul tuli hakata toimetama majanduskülge. See oli aeg, kui toimus piima- ja lihakombinaadi erastamine. Ain Noormägi ja Prits Liblik tahtsid ettevõtte erastada, aga sellesse protsessi sekkus jõuliselt Jaan Leetsar, kes oli suur ühistegevuse pooldaja. Tema seisis selle eest, et kombinaat saaks tootjatele. Tootjad moodustasidki ühistu ja liha-piimatööstus sai neile. Leetsar käis siin tuliseid koosolekuid pidamas, avaldasime Meie Maas neist kohtumistest ja arengutest artikleid. Piimatööstus on praegugi ühistu omandis.

Palju ma siis majandusest teadsin, aga mul olid head nõuandjad. Näiteks Maapanga kohalik juht Arvo Kontkar, kes rääkis mulle rohkem, kui tavaliselt ajakirjanikule räägitakse, harimise ja silmaringi avardamise mõttes. Sama saan öelda Aivar Sõrme kohta, kes oli siis Saaremaal Tallinna Panga eesotsas. Need kaks meest olid mu väga väärtuslikud nõuandjad. Aga kuna mul on Maaleht alati väga hinges olnud ja kui avanes võimalus (1998), olin seal jälle tagasi.
Too, palun, ka sellest ajast paar näidet.

Teist korda Maalehte tööle minnes olin algul kaheksa ja pool aastat Lääne-Eesti korrespondent, lisaks Saaremaale olid minu kajastada ka Hiiumaa ja Läänemaa tegemised. Üsna raske oli sel ajal liikuda, kuna ma ise autot juhtida ei oska. Palusin abi Irina Mägilt, mõnikord saadeti Maalehe fotograaf koos autojuhiga.

Siis tuli korraga hankida materjal ikka mitme loo jaoks. Hiiumaale saamisega oli keeruline. Ükskord pidi Maalehe auto mulle küll Hiiumaale vastu tulema, aga kuidas ma sinna saan?

Praegu käib broneerimine e-piletitega, siis oli broneerimine Saaremaa Laevakompanii teha. Aili Kokk tegeles sellal ülesõitude broneerimisega. Aili vaatas siis, kes sel päeval end Triigi-Sõru laevale on kirja pannud. Helistasingi ühele veoautojuhile, et kas ta on nõus mulle Hiiumaale pääsemiseks küüti pakkuma. Nii sain Hiiumaale ja seal oli toimetuse auto vastas. Loo juures oleval pildil intervjueerisin Hiiumaa taluliidu esimeest Toomas Remmelkoort, võtsin temalt intervjuu ka raadio jaoks. Maalehel oli Vikerraadios siis oma saatetund.

Tol ajal oli ka randadesse ehitamine valus teema, kirjutasin, et elamutega trügitakse randadesse, 200-meetrist keeluvööndi eiratakse. Keskkonnaametnik Elvi Viira ütles toona, et Saaremaal ei olnud vanasti üldse omane ehitada maja mere äärde, randadesse ehitasid ainult popsid. Mereäärne maa oli muust maast palju odavam. Praegu on vastupidi, oma elamud tahetakse võimalikult veepiiri lähedale saada. Tänapäeval inimesed ei mõista enam, et see pole väga mõistlik.

Päevakorral oli ka maade erastamise teema. Eelis riigi põllumaade enampakkumisel oli põllumeestel. Vahel said ka mittepõllumehed, kinnisvaraärimehed, sobingu abil maad soetada, siis oldi mu peale kirjutamise tõttu vihased. Kui lugude teema väljus saarte probleemist, oli kajastusel üle-eestiline tähendus.

Ühtaegu kutsuti mind Tallinna toimetusse, algul ajakirjanikuks, siis redigeerima ja toimetama teiste ajakirjanike tekste. Olin selles ametis peaaegu viis aastat, pendeldades Saaremaa ja Tallinna vahel. Lõpuks hakkasin tundma tüdimust ja väsimust. Kuna siis otsis Saarte Hääl peatoimetajat, saigi see minu tööks järgmisel kolmel aastal.

Ja kas seejärel kolmas etapp Maalehes?

Jah, läksin jälle vanemtoimetajaks, kuna see koht oli selleks ajaks vabanenud. Maalehel oli siis raske periood. Aivar Viidik oli peatoimetaja kohalt lahkunud ja läinud elama Hiiumaale. Tegevtoimetaja oli samuti vahetumas ja oli veel muidki vahetusi. Seetõttu taheti, et vanemtoimetaja oleks inimene, kes teab, mis asi see Maaleht on.

Seda aega sai mul veidi vähem kui kolm aastat. Tundsin, et tahan olla rohkem oma kodus Saaremaal. Iga pühapäeva õhtul kodust lahkumine tundus nii vaevaline. Seetõttu olid mul töö suhtes läbirääkimised mõlema siinse lehega, aga kuna samal ajal tuli vallavalitsuse teade, et Saaremaa vallale otsitakse meediaspetsialisti, mõtlesin, et miks mitte proovida uues valdkonnas.

Ajakirjanikuna olin töötanud 35 aastat, ja et on aeg enne pensionile jäämist proovida ka midagi muud. Kujutasin ette, et see töö on uus ja huvitav – olla osaline suure valla maine kujundamisel.

Kuidas meediaspetsialistile tundub Eesti suurima valla toimimine?

Mul on väga hea meel, et need inimesed, kellest mõnda tundsin ajakirjanikuna ka varem, on nüüd minu kolleegid. Nad on fantastilised inimesed ja usaldavad mind kolleegina palju rohkem kui varem. Ajakirjanikuga suheldes peetakse ikkagi distantsi. Ma olen nende usalduse üle väga õnnelik.

Ajakirjandus on ilmselt su ellu kodeeritud, oled nüüd ka vallalehe toimetaja.
Mulle väga meeldib toimetada Saaremaa Teatajat. Alguses tegime lehte Kristiina Maripuuga kahekesi, mõtlesime koos läbi teemad, mida peaks kajastama. Abivallavanemana ei saa Kristiina lehetööle enam palju keskenduda, kuid aitab mind nii palju kui jõuab.

Milline on sinu arvamus suurvalla ja väikeste valdade osas?

Varem oli mu arvamus, et Saaremaal võiks olla kolm omavalitsust – Ida- ja Lääne-Saaremaa vald ja linn. Aga ei ole mõtet ju taga nutta, mida ei ole. Kuna väikestes valdades rahvaarv nagunii vähenes, tulnuks neil varem või hiljem paratamatult koonduda. Ja kui oleksidki tekkinud nimetatud kolm haldusüksust, olnuks need väga ebavõrdsed, ka rahaliste võimaluste poolest. Selles suhtes oli õigem teha üks Saaremaa vald. Alguse raskused on seejuures paratamatud.

Oled sa suur reisihuviline?

Reisimine on jäänud rohkem Maalehe aega. Igal aastal toimusid koos lugejatega reisid, kuhu võeti kaasa ka parimate lugude autoreid. Mul õnnestus saada ka tihti neile reisidele. Kuna meil on maakodu, siis nüüd enam ei raatsi eriti reisida, sest töö tõttu peab niigi palju olema Kuressaares. Suvel maakodus olles meeldib väga-väga lapselastega toimetada.

Tundub, et sul on olnud emotsioone pakkuv ja põnev elu, kas midagi ka kriibib?

Kui midagi kahetseda, siis seda, et laste jaoks jäi liiga vähe aega. Ajakirjanikutöö, kui tahad seda korralikult teha, võtab ju kogu su aja. Tihti jõudsin ka Meie Maas töötades koju poole kaheksa, kaheksa ajal, tütar oli juba söögi valmis teinud. Aga see aeg, kui lapsed on väikesed ja kodus, on ju nii üürike, nad kasvavad liiga ruttu suureks. Ja siis ei saagi nendega enam väga palju koos olla, sellest on kahju. Lastelastest on aga väga suur rõõm.

Räägi perest.

Abikaasa Jaan jättis meremeheetapi seljataha ja on nüüd tööl Trelleborgis. Tütar Kersti elab Tallinnas, on hariduselt bioloog ja töötab suures vee-ettevõttes Tallinna Vesi. Poeg Kaarel elab perega Saaremaal. Tal on oma Janaga kaks last, 8-aastane Stig õpib esimeses klassis ja 8-kuune Tomi on roomamise ehk ümbrust uudistavas eas.

Täna loetuimad
Perekondlik
Vald hakkab kevadest parkimist kontrollima (20)
Teelt välja sõitnud autos sai naine viga
Thule Koja alternatiivkuusk paigaldati kooskõlastuseta (6)
Laoküla rahvas on alates oktoobrist hädas joogiveega
Hoolekogu nõuab aru kõnnitee kohta (5)
Aaro ja Liisa Nursi: saare peal on mõnus elada
Pakiautomaadid on jõulude eel üle koormatud
SÜG-i õpilane võitis rahvusvahelisel olümpiaadil pronksi
Lastevanemate päkapikkude dilemma
Kes ei tahaks hea välja näha
Lasteaialastele tutvustati muusikapisikuid
JUHTKIRI - Parim kingitus
Milliste ettepanekutega läheb riik vastu eelarveläbirääkimistele linnade ja valdade liiduga
Nädala loetavuse top 5
Saaremaa Halduse haldusjuhiks sai Silvester Hamann  (8)
Valla lastekaitsespetsialist suundub teisele tööle (15)
Noortaluniku toetust said kuus Saaremaa ettevõtet (6)
Rehe tänava saunamaja vahetas omanikku
Purjus mees sõitis autoga katusele  (8)
Kommentaarid
Vald hakkab kevadest parkimist kontrollima (20)
Hoolekogu nõuab aru kõnnitee kohta (5)
Tartusse bussiga edaspidi Tallinna kaudu? (60)
Thule Koja alternatiivkuusk paigaldati kooskõlastuseta (6)
Tuuli Pärtel: uskugem Saaremaa helgesse tulevikku (21)
JUHTKIRI - Ääremaastumise nüansid (24)
Valla lastekaitsespetsialist suundub teisele tööle (15)
Noortaluniku toetust said kuus Saaremaa ettevõtet (6)
Kuressaarele anti üle Euroopa spordilinn 2020 tiitel (7)
JUHTKIRI - Turvatunne on tähtis (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud