[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 22. mai 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031




Intervjuu

Paap Uspenski: muusika on keel, millega ma räägin (4)
Autor: Sigrid Osa
Laupäev, 16. märts 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

28-aastane MTÜ Piidivabrik juhatuse liige, butiikfestivali I Land Sound korraldaja ja DJ Paap Uspenski teeb elus otsuseid intuitsiooni põhjal, armastab muusikat kui keelt, mida räägivad kõik inimesed ja usub, et tema tegemised kodus viivad teda maailmas kaugemale kui kusagil mujal.

Kes sa oled ja kust sa tuled?

Olen Saaremaal sündinud, Orissaares üles kasvanud ja koolis käinud ning praegugi siin, seega Orissaare poiss. Pärast seitset aastat Tallinnas toimetamist tundsin, et mul on vaja kodusaarele midagi tagasi anda ja ma jõuan kodus kaugemale kui kusagil mujal.

Mingi tunne on mind siia tagasi toonud ja siin hoidnud. Olen leidnud tasakaalu oma sisemise tule, muusika, suhtlemisvajaduse, rahu, vaikuse ja tähistaeva vahel. Aeg-ajalt ikka käin end Tallinnas närvi ajamas, aga siis tulen jälle rõõmsalt tagasi.

Mis su tuli on?

Mul on selline tuli, mis süttib siis, kui ma saan midagi korraldada ja ära teha ning ilmselt on selleks lõkkematerjaliks need inimesed, kes annavad vastu, on tänulikud ja rõõmustavad äratehtu üle.

Kas su kõige suurem korraldus on I Land Sound festival?

Jah, tõesti, selle korraldus võtab nüüd juba kolmteist kuud aastast. See kaasab ja liidab perekondi. See annab inimestele nii palju rõõmu, indu, tegutsemistahet ja vahest isegi elule mõtet.

Kuidas sel aastal?

Tulevase suve festivali piletid saavad varsti otsa, mis on ääretult tore. Tahame seda inimeste piiri hoida ja olla butiikfestival. See energia, aeg ja raha, mis sinna alla on läinud, ei ole praeguseks ligilähedaseltki finantsi tagasi toonud.

Pidin endiselt sel talvel üle lahe tööotsal käima ja tegelema muude, mitte nii väärtuslike asjadega. Me kõik, Piidivabriku ehk festivali pere, teeme seda praegu oma “päris” töö kõrvalt, kuid oleme tänavu jõuga kirjutanud oma inimesed eelarvesse, sest nemad on selle korralduse veresooned. Eks väärtustame seda festivali rohkem kui praegune number piletil, kuid iga asi peab kasvama orgaaniliselt.

Mis on selle festivali fenomen?

Ma arvan, et kokkutulev jõud, loodav kunst ja looduse lihtsus on see, mis on I Land Soundil atraktiivne ja meelitab. Selle fenomen on ilmselt familiaarne ja armastusest pakatav õhk, see, et sa tunned, kuidas kõigest olulisest hoolitakse, et me tõesti teeme seda südamega, et me usume sellesse.

Kui kaua Illiku laid teie käes on olnud?

2017. sõlmisime Orissaare vallaga rendilepingu 35 aastaks ja nüüd siis on käsil kolmas aastaredel, kui samm sammu haaval oma visiooni ellu viime.

Millised on tulevikumõtted Illiku laiuga?

Oleme algusest peale näinud Illiku laidu tervikuna. See peab toimima ühe suure tugeva üksusena. Tänu meie varasematele sündmustele ja festivalile oleme korrastanud, puhastanud ja loonud palju haljasala, püstitanud ägedat kunsti, lammutanud mõned ohtlikud hooned ja pannud püsti võimsa kuppeltelgi. Illiku laiul on muidugi veel väga palju teha, alates korralikust taristust kuni lihtsate vaba aja veetmise võimalusteni.

Lähiajal on plaanis parandada sealset tehnovõrku, rajada uus WC ja dušikompleks, teha korda sadamahoone ning parandada ka ülejäänud hoonete seisukorda.

Praegu Sadama tänava tee, mis Illikule viib, lõikab ära vee vaba liikumise liikumiseks laiu ümber. Me tahaksime sinna väga suured truubid panna ja Illiku ümbrust süvendada, siis saaks vesi ringelda ning võibolla ka paadimehed ja turistid ümber laiu aerutada.

Neid mõtteid on veel ja ehk selle 33 järele jäänud aasta jooksul jõutakse ka vallas oma rahakotiga siia saare otsa.

Milline sa inimesena oled?

Mulle meeldib kogu aeg elu väikese huumoriga võtta ja kohati isegi hulluna näida, aga tegelikult olen loomult täitsa Neitsi ja mul on vaja rahu, õrnust ja mõmiseda. Kui mind on sügavamalt vaja mõista, siis võin öelda, et olen selline tunnetaja ja veidi nagu tundlatega inimeseloom. Väga palju usaldan otsustes oma sisetunnet, lihtsalt, kas asi on õige või mitte. Nii on pea iga asjaga mu elus ja see tunne on mind siiamaani toetanud.

Kuidas jõudsid oma intuitsiooni usaldamiseni?

Ma arvan, et inimene sünnib sellega ja elu õpetab seda tunnet usaldama.

Kas aju ei tööta vahel intuitsioonile vastu?

Ma tunnetan seda nüüd festivali korraldades üha rohkem. Kaalul on palju ning tiim on suur. Sellega kaasnevad eriarvamused ja tekib ka pingeid. Aga kasvame ja õpime, eelkõige ennast tundma ja teistega arvestama. Tuleb ka tunnetele järele anda ja lahti lasta. See on kõik siiski loomulik elu osa.

Mis elu sa elad?

Olen 28-aastane. 20 aastat tagasi… või tegelikult ju siiamaani on mehed selles vanuses pere ja nelja lapsega, juba 10–12 aastat tublisti tööd rabanud selle nimel, et neil oleks oma elamine, uhke auto ja kõik muu. Ma üldse ei pelga öelda, et elan oma vanematega sama katuse all. Olen äärmiselt õnnelik, et mul on sellised vanemad, sest mul on nendega väga lõbus. Mu pere on mu parim sõber.

Mis sind Illiku juures võlus?

Puutumatus. Ja kavatseme seda puutumata võlu ka hoida. Me ei plaani Illikut muuta nõnda palju, et keegi seda ära ei tunneks. I Land Sound on ehe näide sellest, mis meie peades toimub, milline on meie mõttemaailm. Orgaanilisus ja endast võimalikult väikese jalajälje tekitamine läheb mulle korda. Vähem on rohkem.

Millisena näed oma elu kümne aasta pärast?

Me oleme sõpradega rajanud väikese küla ja kuskil seal oma kuppelmajas pehmes voodis ja armastatu kõrval ma koos päikesega ärkan. Küla ehivad ilusad sõbrad ja palju lapsi. Ma usun, et see küla on selline riigist sõltumatu üksus oma energia, juurikate, puuviljade, lindude ja loomadega. Sellesama sõpruskonnaga teeme veel palju ägedaid asju koos.

Illikul on ka siis veel palju teha, aga kindlasti oleme oma toimetustega maailmakaardil ja tunneme oma töö üle uhkust. Kahjuks või õnneks ma tunnen, et ka kümne aasta pärast on mul sama suur korraldamisvajadus.

Millises kodus sa kasvanud oled?

Mu ema on pealaest jalatallani kunstnik ja isa küllaltki vastand. Ma vist päris keskel ei saa kokku, olen rohkem oma ema laps. Meil on peres nii, et minul on emaga eriline suhe ja mu õel Paulal on isaga teineteise mõistmine. Selline tore perekond – täiustame üksteist. Nagu ka ütlesin, nimetan oma peret sõpradeks ja oma sõpru pereks. Tegelikult on kõik ühed ilusad inimhinged.

Oma pere ja sõpradega ma teen seda festivali ja korraldame Orissaare elu. Mu pere mõtleb minuga kaasa, aitab ja toetab. Vahel harva on meil muid jututeemasid ka, kuid päris palju keerleb ikkagi festivali ümber.

Ma ei mäleta oma emapoolset vanaema väga hästi, aga olen palju head tema kohta kuulnud. Ma olen kindel, et mu ema on pärinud oma inglihinge ja hullumeelsuse just temalt. Ja mina omakorda selle oma emalt, kes on mulle väga suureks inspiratsiooniks ja eeskujuks. Ja see mõmisev ning rahulik pool minus, see on täitsa isast.

Milline oli su kodune kasvatus?

Imetlen oma vanemate kasvatusmeetodeid. Meid ei ole rangelt sunnitud ega keelatud. Nad on suutnud end alati põhjendada ja sujuvalt meid suunata. Mu ema on öelnud, et ta pole kunagi mõelnud, kuidas ta oma lapsi kasvatab, ilmselt intuitsioon. Ma arvan, et selle intuitsiooniga kasvatan ka oma lapsi. Ma loodan, et see tuleb sama muretult välja.

Kas sind rohkem suunati või lasti ise avastada?

Enne kooli on lastel ikka täitsa muretu maailm. Või noh, need mured on nii tühised ja armsad selles väikeses maailmas. Kui vaatan vanu koduvideosid, siis ma lihtsalt müttasin maja ees pasa sees, rääkisin viinamäe tigudega juttu ja sõin vihmausse.

Mäletan ka seda, et mult küsiti, kas tahan juba kooli minna. Ei tahtnud, ei läinud. Eks vanemad ikka muretsevad oma laste hariduse ja kõige muu pärast, mida kasvav inimene tarbib ja vajab ning see on kõik õige, iseasi, kas vanem saab aru, mis on tema lapse tulevikule hea, millal last suunata ja millal on õige aeg tal endal avastada lasta. Ma arvan, et mul lasti palju avastada, seejärel suunati ja siis ilmselt juba suunati avastama.

Mis sa meie haridussüsteemist arvad?

Me tegelikult ju enam ei pea tuupima paljusid neid asju, mida me ikka veel koolis õpime. Koolist saadav faktiteadmine on meil tänapäeval taskust sekunditega kättesaadav. Vajame teadmisi ja oskusi, kuidas elus toime tulla, kuidas rahaga ümber käia, kuidas inimestega suhelda, kuidas ennast oma kehas hästi tunda.
Ma tean, et kõike muutev haridusreform tuleb, küsimus on lihtsalt, millal. Ma olen valmis oma lapsi ise õpetama, kui see ei muutu enne minu aega.

Tean inimesi, kes ei ole oma lapsi kooli pannud. Neil on kas eraõpetajad või siis õpetavad ise, vastavalt oma soovidele. Ma näen, tunnen ja suhtlen nende väikeste inimestega ja arvan, et need lapsed on intelligentsemad, enesekindlamad ja eeskujulikumad maailmakodanikud. Kui umbes kolmanda klassi poiss oskab rahaga ümber käia, teab peast põhiseadust ja oskab seda ka vajalikes olukordades kasutada, siis mul on sellesse maailma veel usku.

Kui meie haridussüsteem tekitab noortes juba varakult segadust ja vastuolu, siis tekib ka mässumeelsus ju kiiresti. Vahest on see hea? Siin ma olen.

Kuidas Orissaares seda asja näeksid?

Saaremaa ja Orissaare on romantika, ühtemoodi õrn ja torkiv. Selline saarele omane romantika ja vaba vaimu voolav tunne sünnitab kunstnikke ja kutsub neid siia. Saaremaa vajaks ühte võimsat kunstikooli, kus saaks siin tekkivat inspiratsioonitulva lõuendile panna.

Kui veel kasvatusest ja koolist rääkida, siis mul on äärmiselt kahju, et Orissaares pole enam merekooli, mis kasvatas väga tublisid ja edukaid meremehi. Seal oli eestvedaja ja hing ning see hetk, kui hing kadus ära, kukkus ka ülejäänud keha kokku. Ma ei taha kõlada egoistlikult, aga tunnen, et täpselt sama võib Orissaares uuesti juhtuda, kui mina ja mu kaader sealt lahkuksime. Peod ja festival on puhas pinnase loomine. See, mis Orissaares võiks tegelikult olla, on palju õilsam ja suurem.

Võibolla selline kunstiakadeemia ja residentuur sünnibki Orissaares meie töö tulemusena. I Land Sound festivaliga toome siia rohkelt kunstnikke, kes räägivad meile suure imestusega seda, mida ise juba tegelikult teame ja tunneme. Meri, saare inimesed ja puutumatus on meie jaoks nii enesestmõistetavad, kuid tegelikult on see igasuguse loomingu tugev seeme. Me küll praegu vaatame, kuidas ots otsaga kokku tulla, kuid tean, et see muutub, sest ma ei väsi unistamast. Unistan suurelt, manifesteerin ja räägin oma unistustest valju häälega. Proovin ja katsetan, sest muidu ei saagi teada.

Orissaare on nagu suur mängulaud ja siin on nii palju potentsiaalseid käike.  Praegusest toredast mängimisest võib aga ühel hetkel midagi tõsiseltvõetavat ja väärtuslikku saada.

Kuidas läks nii, et sa ei võtnud seljakotti ega läinud Eestist ära, nagu paljud noored seda teevad, vaid tulid tagasi oma kodukohta ja hakkasid seda ise üles ehitama?

Kooli kõrvalt hakkasin tegelema muusikaga ja aitasin Hea On Olla MTÜ-l üritusi korraldada. See andis mulle huvi korralduse ja loomise vastu. Nägin, et inimesi ja iseennast saab õnnelikuks teha tegevusega, mis mulle meeldib ning päriselt rõõmu pakub ja harib. Praegu ma tunnen kohusetunnet Orissaare ees ja et siin alustatu tuleb lõpule viia, mis sest, et lõppu ei paista. Ma ei tea, kas sellel üldse on lõppu. Ma loodan, et suudan anda Orissaarele nii palju hea tõuke, et siit on hea jätkata, kes iganes siia midagi tegema tuleb.

Kuidas sa rohelise mõtlemise juurde jõudsid?

Ma arvan, et see on globaalne olukord. See on ju lihtsalt hoolimine. See on see, mida peaks praegu koolis õpetama. On inimesi, kes hoolivad, ja inimesi, keda ei koti. Õnneks on hoolimine tõusev trend ja inimesed mõistavad, mis ümberringi toimub. Noored suudavadki rohkem hoomata, reisivad – näevad maailma.

See, et me festivaliga rohelist mõtteviisi propageerime, ei ole midagi uut. Me lihtsalt hoiame silmad lahti, näeme, mis toimub, ja kasutame võimalust uudiseid edastada, inimesi harida. Meil on hääl ja võimalus. Mul on hea meel, et meid on märgatud ja meie tegevust ka tunnustatakse.

Sa tegeled nii paljude asjadega. Kelleks sa end ise nimetad?

Ma olen lihtne elustiiliärimees. Sellise sõna on mulle sõbrad pannud. Ürituste korraldamine pole kunagi liialt kasumlik ettevõtmine olnud, kuid ma naudin seda elustiili. Ma olen visionäär ja võibolla, et isegi mingi “usukuulutaja”. Usun muutustesse ja muretu elu võimalikkusesse. Koondan selle tugeva eneseusuga inimesi enda ümber. Ma tegelt suudan ennast kõrvalt jälgida ja näen, et mul on väga tummine enesekindlus oma tegemistesse, raske on mind mitte uskuda.

Piidivabriku keha, mille sõpradega oleme üles ehitanud, on justkui minu väljendusviis, minu keel. Sellel on süda, keha ja sõbrad. Piidivabrik kui bränd on märk meie kvaliteedist, meie liikumisest. Viime ellu igasuguseid lahedaid mõtteid, seome inimesi, müüme head tuju ja positiivset ellusuhtumist. Elustiiliärimees kõlab humoorikalt, aga selles on palju tõde.

Mis sa veel elus teinud oled?

Juba põhikooli kõrvalt käisin vaheaegadel Soomes maasikaid korjamas. Mõned suved veetsin Pärnu rannas batuutide ja laste seltsis. Olen teinud heakorratöid Orissaare eakatele ja üheksast viieni haljastustööd pealinnas, aga istuvat kontoritööd ma pole kunagi teinud.

Ligi seitse aastat oma elust olen elanud Tallinnas, kus tegelesin samuti haljastusega ning selle kõrvalt kompasin ka ööelu maastikku. Värskes õhus töötamine on vabastav ja lausa vajalik. Heiki Hanso võttis mind kunagi oma tiiva alla ning õpetas palju.

Alustasin oksapoisina ja vaatasin kõrvalt, kuidas tööd kõrgustes käivad. Üks hetk olin ise puu otsas ja päris kiiresti tundus see amet mulle sobivat. Adrenaliin, värske õhk, ahvi kombel oksalt oksale kõikumine ja kvaliteetaeg iseendaga puuladvas kiikudes – midagi hullumeelselt rahustavat.

Ma ei ole just puukallistaja, aga oma mõtetes pean ma alati puuga vestlust. Teadvustan oma tegevust ja alati ei ole kellegi teise soov ja tahe õige otsus. See on teinud mind selle ameti ja looduse suhtes tundlikuks. Paraku nüüd enam puu otsa ei jõua ja keskendun 100% festivali korraldusse.

Millega sa end praegu ära elatad?

Olen nüüdseks juba kümme aastat inimeste kõrvadele pai teinud ja praegu mu ainuke sissetulek ongi meelelahutus läbi valitud muusika. Olen DJ, aga termin Disc Jokey ei pea siinkohal päris paika, sest korjan oma muusika USB-pulgale ja vahel lähen ka, kaks kätt taskus, tööle.

DJ amet lihtsalt võib olla tänapäeval selline, kuid lõbusa ajaveetmise taga peitub tegelikult rohkelt tööd. Just selline muusikamaitse ja ettekujutusvõime on ilmselt loomuomased eeldused, kuid tehniliselt huvitavate ja kiirete otsuste langetamiseks on vaja aastaid harjutada ning kogu see aeg, mis uue muusika otsimisse, sorteerimisse ja eeltöösse läheb, on päris tubli.

Nagu iga ametiga, tuleb nautida seda, mida teed ning siis on kogu protsess lihtsam ja orgaanilisem. See paistab ka DJ puldis välja, sest lisaks muusikale annad sa edasi oma energiat, suhtled inimestega kehakeeles ning sellest sõltub tantsuplatsil palju. Praegu mängin ma muusikat erinevatelt artistidelt, kes toidavad minu hinge ja inimesi tantsupõrandal, kuid tegelt tahan ise olla loojamees, ehitada oma helisid ja jätta endast maha ilusat muusikat. Kunagi produtseerisin rohkem kui mängisin ning tean, et see nõuab veel suuremat pühendumist. Mul on sahtlis päris palju pärle, mida hakkan loodetavasti varsti lihvima.

Arvan, et muusika on üks ilus viis eneseteostuseks ja enda väljendamiseks. Muusika pakub ju inimestele rõõmu, olenemata ajast ja kohast, loob meeleolu, võimendab emotsioone ja mõjub inimese psüühikale tervendavalt. Olen äärmiselt tänulik, et mu ümber on nii palju muusikat ja muusikast toituvaid inimesi. Kõik meeleolukad mängimised Saares, mandril või välismaal ning Majamasina saade Raadio 2-s rikastavad mu teekonda, hoiavad elu pidevas muutumises ja aitavad unistada suurelt.

Täna loetuimad
Auto sõitis teelt välja
Kaasava eelarve hääletuse tulemusel jaguneb raha viie ettepaneku vahel
Kuressaare kesklinn jäi mitmeks tunniks elektrita (8)
Piirkondliku arengu ja külaelukomisjon ei toetanud struktuurimuudatust (7)
Alates juulist kerkib kuressaarlastele veeteenuse hind (7)
Laulupeol esindab Saare maakonda 35 kollektiivi
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Saare Kõmina esimene päev tõi 179 lõhkekeha
JUHTKIRI - Jumal naerab
Eurovalimised ukse taga (2)
Töine nädalavahetus rahvarõivaste lainel
Saaremaa vald on tules hukkunute poolest regiooni kriitilisim
Nädala loetavuse top 5
Vendade tüli päädis vägivallatsemisega
Auto sõitis teelt välja
Postkast, mille tööle saamiseks tuleb leping sõlmida! (19)
EKRE Saaremaa piirkonda juhib Daniel Mereäär  (10)
Neemi külast leitud metallikamakad saadetakse ekspertiisi
Kommentaarid
Piirkondliku arengu ja külaelukomisjon ei toetanud struktuurimuudatust (7)
Alates juulist kerkib kuressaarlastele veeteenuse hind (7)
Kas sa püksiperset lappida oskad? (4)
Kuressaare kesklinn jäi mitmeks tunniks elektrita (8)
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Eurovalimised ukse taga (2)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (69)
Europarlamendi valimised said hoo sisse (24)
EKRE Saaremaa piirkonda juhib Daniel Mereäär  (10)
Postkast, mille tööle saamiseks tuleb leping sõlmida! (19)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud