[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 20. juuli 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuli 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031




Intervjuu

Leo Filippov: mets ökosüsteemina on väga hell ja tundlik  (7)
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 16. veebruar 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Leo Filippov on mees, keda ühis- ja kogukonnas toimuvad protsessid pole kunagi ükskõikseks jätnud. Ei ametitööl ega nüüd, juba mitme aasta jooksul, kui maavalitsus eesootava reformi tõttu hakkas otsi kokku tõmbama ja spetsialiste koondama.

Leo on oma vabast tahtest ja isikliku rahakoti arvel osalenud nii üle-eestilistel kui maakondlikel sündmustel, et eluga kursis olla ja aktiivse kodanikuna oma arvamusi ja ettepanekuid välja öelda. Teadmiste ja kogemuste pagas on tal suur.

Millest ja kelle eeskujul sai alguse su armastus looduse ja metsa vastu?

See algas varases lapsepõlves. Olen sündinud ja kasvanud toonases Kingissepas Tori linnaosas Suur-Sadama tänaval ja ajast, kui mäletama hakkasin, oli Tori ja Aia tänava piirkond looduslähedane. Tagaõuest välja minnes olin Põduste luhal jõe ääres, eesväravast välja minnes oli mõne sammu kaugusel kalasadam ja Tori jõgi.

Teiseks see, et mu ema juured on pärit Sõrvest ja ta viis mind suviti Taga-Sõrve Türju küla mereäärsesse Loete tallu. Arvan, et sealt tuli mu arusaam suurest merest. Metsarohke Sõrve sõjahaavadest räsitud käänuline tee oli aga nii ilus, et mul oli alati kahju, et buss nii kiiresti sõidab. Kindlasti mängis siin rolli ka Loode mets, kus olid minu esimesed metsarõõmud ja äraeksimised.

Kas läksid üksi metsa võlusid avastama?

Mind tõmbas väga Loode metsa poole, eriti männiku kaugemasse, vanade puudega alale. Uudistamisretkel jõudsin tammikuni välja, sinna päris ei saanud, sest seal asus NL sõjaväeosa. Praegune Loode männik on juba minu ajal istutatud, koolilapsena käisin ka seda istutamas.

Kui vana sa siis olid, kui linnast plehku panid ja mida siis ema ütles?

Vanust ma täpselt ei mäleta, olin uudishimuliku loomuga laps. Kui mind lasteaeda pandi, jooksin ka sealt esimestel päevadel ära. Emal oli muidugi suur mure, kui ta töölt koju jõudis ja last polnud. Ema mure pärast püüdsingi oma seiklushuvi pidurdada ja lubatud kellaajaks kodus olla.

Kas algklassides oli juba selge, kes sinust saab?

Mäletan, et ka meri tõmbas oma avarusega. Minu esimesed isetehtud asjad olid männikäbast väljavestetud laevad. Pärast suurt vihma jooksis Suur-Sadama tänaval vihmavesi alla lahte. Mul oli laevastik ootevalmis ja voolu tekkides panin paadid vette. Nii et minu esimene unistus oli olla meremees. Veidi vanemana õppisin purjetama. Ka mereristsed sain oma väikese jahiga Delfiin.

Mis mereunistusele ette tuli?

Meie majas elas üks meremees ja nii kui ta merelt koju tuli, olin tal põlve peal ja kuulasin lugusid. Veidi vanemas eas sain aru, et vähesed meremehed peavad oma töövõime lõpuni merel vastu. Ja mis siis? Kuna tõmme oli ka looduse poole, oli maapealse ameti õppimiseks kolm valikut: kas Tartu ülikooli bioloogiat või geograafiat või põllumajanduse akadeemiasse metsamajandust. Saatsin aga päringud kandideerimiseks ka Kaliningradi kõrgemasse merekooli ja Leningradi Makarovi mereakadeemiasse. Samas kartsin omajagu vene keele oskuse pärast ja asusin õppima metsandust.

Ja muretsed siiani metsas toimuva pärast?

Mu tutvusringkonnas on tihti öeldud, et miks ma ikka veel pean ühe või teise asja kohta sõna võtma? Aga sellepärast, et olen tänu võlgu oma ülikooli õppejõududele, kellest neli olid ennesõjaaegse Eesti vabariigi õppejõud. Nende õpetustest jäi hinge, et mets ökosüsteemina on väga hell ja metsaga ümberkäimine peab olema süsteemselt läbi mõeldud.

Saime metsaharidusega kaks olulist arusaama – teadmised iga puuliigi elust ja vajadustest ning insenertehnilise – kuidas looduses masinatega käituda, et masinate tundetu jõud ja looduse hell elamise pool kokku viia. Meid õpetati vähemalt sada aastat ette vaatama ja mõtlema. Eesti kliima ja mullastiku tingimustes on metsanduses täisväärtusliku majandustsükli suurusjärk sada aastat.

Kõik see, mida teeme täna metsamaal, kajastub saja aasta jooksul majanduses. Siis selgub, kas oleme metsa toel rikkamad või vaesemad, kas oleme õigesti või valesti majandanud metsamulla tootlikkust ja kasvavaid puistuid.

Kuidas hindad metsade praegust seisu?

Töötasin 12 aastat Sõrves metsaülemana, kogu aeg teadmisega, et kui midagi valesti teen, on see 70–100 aasta jooksul näha. See kasvatas selleaegsetel metsameestel vastutustunnet, et enne tegutsemist metsas tuleb seosed tagajärgedega hoolega läbi mõelda. See, mis ja kuidas praegu metsanduse praktikas üldiselt toimub, selle tagajärjed saavad olema kurvastavad.

Julgen öelda, et praegune metsamajanduse süsteem töötab nii, et ei taastoodeta puistute ja maastiku seda majanduslikku kvaliteeti, mida on saadud kasutada varasemate metsakasvatajate töö tulemusel. Iga päeva ja tunniga jääme puistute ja maastiku kvaliteedi poolest vaesemaks. Toimub oluline üleraie, mille negatiivsed tagajärjed kajastuvad juba lähikümnendite majanduses.

Põhiprobleemiks on see, et raietel ei keskenduta metsakasvatusele, st tulevikule, vaid hoopis hetkekasule, et saada kätte maksimaalne puidukogus. Praegune raiekorraldus ei taga puistute samal tasemel taastootmist. Metsade jätkusuutlikust majandamisest saame rääkida aga siis, kui järgmine metsapõlv on kvaliteedilt parem kui eelmine.

Võib-olla tulebki metsa küpsuse või haiguse tõttu palju raiuda?

Haritud metsamehena küsin, miks on metsapuistud haiged? See on juba veidi varasema perioodi vale metsamajandamise tagajärg. Mets jääb üha nooremalt haigeks ja raiumegi aina nooremaid metsi. Sedasi võime jõuda nn võsavabariigini.

Vanasti lasti kuusk ja mänd kasvada oma loomuliku küpsuseni, männik sajani ja kuusik 80–90 aastani, nii saadi majanduslikult kõige paremat puitu. Nüüd põhjendatakse, et 50–60-aastane kuusik on juba nii haige, et tuleb lageraie teha! Lageraieid tehakse juba 60–70-aastastes männisegapuistutes.

Raiumiseks leiab alati põhjenduse, aga väärtusliku metsa kasvatamiseks on vaja teadmisi, oskusi ja kvaliteedi loomist toetavat õigusraamistikku. Kurb on see, et kõik praegu toimuv on raie-eeskirja kohaselt ja juriidiliselt õigesti tehtud. Eesti majanduse tuleviku jaoks on halb ka see, et praeguse kehva olukorra eest metsades ei vastuta keegi.

Probleeme metsaga tekitavad ka ulukid.

Üks valus metsakasvatuslik probleem on tõesti suurulukitega. Ulukid on metsa loomulik osa, aga neid peab olema paras jagu, et puud metsas saaksid kasvada oma loomulikus väärtuses. Jahimajanduse eelistamine metsamajandusele on oluliselt kahjustanud metsamaadel puidu tootlikkust. Suurulukite poolt tekitatud metsakahjustuste rohkuse ja selle tagajärgede tõttu saab paljudes kohtades rääkida jahimetsandusest, mitte aga metsakasvatusest.

Eestis praktiseeritav jahindusideoloogia ei võimalda metsal parimate omadusteni üldse jõuda. Tulevikumets süüakse lihtsalt ära või kahjustatakse seda niivõrd, et ei kasvagi kvaliteetpuitu. Kasvama jäävad haiged ja vigastatud puud, mida on tõesti õigem ära raiuda. Tasakaal metsamajanduse ja jahimajanduse vahel on aastakümneid olnud paigast ära, aga midagi ette ei võeta. Seetõttu on täiesti arusaadav, et maaomanikud ei taha istutada väärtuslikke puuliike, ehkki tegelikult nad seda sooviksid. Ei ole ju mõtet, kui ikka ja jälle peab uuesti istutama ja oma tehtud töö hävingut korduvalt nägema.

Mida teha, et puud saaksid kasvada küpsuseni?

Ühest vastust ei ole, sest tegemist on tegurite süsteemiga, mis on omavahel kõik seotud. Metsamajanduslik tulemus kujuneb kõige madalama tegevusstandardi järgi. Kui harvendusraie viiakse läbi valesid hooldusvõtteid kasutades või metsamuld sõidetakse sodiks, siis ei ole ka majanduslikult head lõpptulemust.
Metsa majandamise printsiibid on mitmes osas muutunud selliseks, et ei saagi kasvada kvaliteetset tulevikumetsa. Praegune raie-eeskiri võimaldab metsamulla olulist kahjustamist ja erinevate puuhaiguste levikut. Metsade ökosüsteemide hävitamist ja metsamuldade massilist rikkumist ei ole võimalik takistada, kuna toimuv on seaduslik. Selline on praegune valitsev ideoloogia metsade majandamisel.

Eesti kultuuriruumis varem rakendatud jätkusuutlik metsakasvatuse ideoloogia  muudeti vaikselt ära metsaraie ideoloogiaks, mille põhjal saab õigustada iga kehva kvaliteediga raiet. Metsa puistute tagavara, st loodusliku ressursi osas peeti varem väga täpset arvestust kasvukoha mullastiku, puistu vanuse ja puuliikide järgi. Seda oli vaja teada, et kasvatada parimat võimalikku puitu. Praeguseks on varasemast metsamaast tehtud nn maatulundusmaa, milles mets on lihtsalt kõlvik ja sellega võib praktiliselt teha ükskõik mida. Metsamaa kui väärtus ei ole enam oluline.

Palju metsa- ja muud maad on läinud välismaalaste kätte, mida sellest tead?
Olen selle teemaga tasakesi tegelenud, see mure peegeldub nüüd tagasi kohalikelt ettevõtjatelt. Praeguses arvestussüsteemis teavad ainult notarid, kui palju maad on liikunud väliskapitali kätte, aga neil ei ole õigust sellest rääkida. Mulle oli kunagi üllatuseks ühelt ministeeriumi ametnikult saadud vastus, et see ei ole mure, sellega ei pea tegelema. Teades aga seda, et tegelikult otsustavad kogu toimuva üle ikkagi maaomanikud, siis võib ühel hetkel selguda, et meie kohaliku elu üle otsustavad võõrad, kellest me midagi ei tea. Eesti sai taas vabaks selle nimel, et saaksime olla omanikud omal maal!

Liiga hilja märgatakse, et saetakse oksa, millel ise istutakse.

Paraku küll. Maa ja metsa müügist saadav hetkeraha meelitab.

Kas väikesaartel on maade ja maaomanikega samad mured?

Olen väikesaarte ja nende kogukondadega palju kokku puutunud. Kui olin veel Sõrves metsaülem, tegi mulle ootamatu visiidi tollane maavanem Ants Tammleht ja kutsus mind tööle täitevkomiteesse. Küsisin siis, miks ta arvab, et olen sobiv mees rajooni tasandil tegutsema? Vastus oli, et talle meeldivad metsamehed nende omandihoiaku tõttu, et mets, linnud ja isegi õhk metsa kohal on metsameeste pärusmaa, mida nad kiivalt hoiavad, kaitsevad ja väärtustavad.

Maailma saarte kogemus näitab, et väikesaare kogukonna saatus sõltub otseselt maaomanikest. Saare püsielanikud saavad majanduslikult endaga toime tulla seni, kuni suudavad kontrollida ja majandada kriitilist hulka maad. Kui ühel hetkel selgub, et konkreetsel saarel on näiteks 60% maast kõrvalseisjate käes, kelle huvid on teised, siis on hilja – kohalik majandus kukub kokku. Praegune poliitiline sõnum ülevalt alla on rahustav, et midagi hullu ei ole, väliskapitalile läinud maa osakaal on väike. Olen kuulnud aga arve, mis peaksid panema muretsema.

Teeme põike su pereellu. Kas abikaasaga kohtusid metsandust õppides?

Nii see oli. Silvi õppis algul veterinaariat, aga sai aru, et metsandus on talle siiski õigem eriala. Tema kaks venda ja õde olid samuti metsanduses tööl. Silvi tuli üle metsanduse erialale, seal me kohtusime. Silvi oli pärit Tartu lähedalt ja kui meie suhted lähedasemaks muutusid, „hoiatasin” teda, et pärast lõpetamist tahan kindlasti minna tööle oma kodukohta Saaremaale. Silvi ütles siis, et koos olles ei ole saarel midagi karta.

Silvi ei suutnud metsatööd jätta ka oma haiguse ajal.

Jah, mets andis jõudu elada. Hulk aastaid ei suudetud tema haigust õigesti diagnoosida. Aga parematel päevadel tahtis ta olla metsas oma puude juures.

Millega lapsed tegelevad, kas nad on ka metsausku?

Olen lastel ja lastelastel märganud sama tõmmet vaba looduse ja kaugema avastamise vastu. Kõiki meie lapsi on nii külamehed kui ka autojuhid kaugemalt koju toonud. Kord tekkis päris suur paanika poeg Kauri kadumisega. Naabridki olid jalule aetud, lõpuks leidsime poisi naabri karjaaia okastraati kinni jäänuna ja magamas.

Nõukogude ajal said lapsed juba varakult töökasvatuse, nad kasvasid koos meiega metsatöödel.

Meie kolmest lapsest otseselt metsanduse alal keegi ei tööta. Anni on kõrgharidusega, välismaa litsentsiga loodusretkede juht, sh mägimatkad. Kaur on kutsekõrgharidusega puidutehnoloog ja mitmes koolis (puu)tööõpetaja ning lohesurfi instruktor. Reet on klaveriõpetaja Tallinna lähedal. Kõigil on tung minna vabal hetkel loodusesse, kas metsa, randa või merele.
 
Oled mõne aasta pensionipõlve veetnud, millega tegeled?

Pensionil olen 2014-ndast, kas tõesti juba nii kaua? Lootsin pensionile jäädes väärtkirjanduse lugemiseks rohkem aega leida. Pigem on aga nii välja kukkunud, et erialane kirjandus neelab kogu lugemisaja. Elu on ju muutunud ja olen püüdnud mõista, miks praegused lahendused maastikus ja ka linnaruumis ning metsade majandamisel on just selliseks muutunud, millega inimesed rahul ei ole. Praeguse olukorra jätkumisel ei ole varsti ka metsanduse ettevõtjad ise rahul, sest ei ole enam piisavalt raiuda kvaliteetset puitu. Järjest nooremat puitu raiudes ei tee see ühiskonda jõukamaks.

Nii et su jälgi on kõige enam metsas?

Looduskultuuri jälgi olen jätnud mitmetesse Saaremaa ja saarte maastikesse – istutanud palju puid ja mitmed puudesalud, alleed. Minu istutatud puud ja metsaosad on nüüd keskeas ja ilmestavad meie maastikke. Metsaistutust kavandades ja istutamistele kaasa aidanuna võib suurusjärk ulatuda mitmesaja tuhande puuni.

Mõnikord olen suutnud ära hoida vanemate puude mõtlematut raiet. Koostöös maaomanikega on õnnestunud teha looduse mitmekesisust esile toovaid kujundusraieid. Arvan, et minu panus Eesti looduskultuuri ongi klassikalise metsakasvatuse ja puude hoidmise-väärtustamise kultuuri hoidmine ning kaitsmine. Üldjuhul ma ei suuda rahulikuks jääda, kui näen hoolimatut suhtumist meie looduse vastu ja põhjendamatut vanade puude hävitamist.

Kui on vaja puu maha võtta, kas palud siis puult enne andeks?

Kõik haritud metsamehed teevad seda alateadlikult ja valutundega. Puude langetamise otsus tähendab surmaotsuse tegemist. Andekspalumine toimub kahekõnes, sa teed puule selgeks, miks seda on vaja teha. Näiteks harvendusraide tegemisel kasvus alla jäänud puudele saab seletada, et kui su ära võtame, on sellest kasu teistele, kasvama jäävatele puudele.

Metsanduse raiepraktikas on toimunud suur muutus. Kui varem tegid hooldusraietel valiku ja otsuse puude langetamiseks teadmistega metsamehed, siis nüüd teevad seda masinistid, sageli ka öösel masinatule valgel. Mida nemad mõtlevad? Raiekändude järgi vaadates on otsus tehtud saadava raha järgi ja mitte tulevikupuid säilitades.

Viimane küsimus: kui su unistus meremeheks saada ei täitunud, kuidas on lood kalapüügiga?

Kalapüügi vastu mul suurt hasarti ei ole tekkinud. Lapsena sai küll erinevad püügiviisid ära proovitud. Mul on rannakaluri kutsetunnistus, aga ma ei püüa. Naabrid ja väimees püüavad, nii et värske kala saamisega probleemi pole.

Meremeheameti juurde veel tagasi tulles – oma unistusest ma päris loobunud ei ole. Vanemas eas läbisin laevajuhi õppekursuse. Mul on rahvusvaheline väikelaevajuhi (kipperi) tunnistus ja võin maailmameredel juhtida kuni 24 meetri pikkust ja kuni 750 kW masinaga laeva.

Ka jahimeheeksami tegin kunagi ära. See kuulus ameti juurde. Jahimeest minust saanud ei ole. Vahel metsanoorendikes tehtud laastamistööd nähes olen küll tundud vajadust jahipüssi järele, aga selles olukorras ei ole ju süüdi loomad.

LEO FILIPPOV
Sündinud: 13. novembril 1950  Kingissepas
Haridustee: SÜG-i vilistlane 1969, füüsika-elektrotehnika eriklass; EPA 1974, metsakasvatuse insener. Hiljem täiendkoolitused Eestis ja välismaal (maastikukujundus, keskkonnamõju strateegiline hindamine, loodusretkede juht, säästva arengu kursus, EMI välismajanduse kursus jm)
Teenistuskäik: Sõrve metskonna metsaülem (1974–1986); Saare maavalitsus (1987–2013), erinevad ametikohad.
Vabatahtlik tegevus: Eesti Saarte Kogu asutamise algataja; Saaremaa Merekultuuri Seltsi asutajaliige; Eesti Väikesadamate Liidu asutajaliige; põlispuude omanike ühenduse asutajaliige;
Kuressaare Agenda 21 algatus- ja töögrupi liige; Eesti Kodukaunistamise Ühenduse asutamise algataja
Tunnustused: Valgetähe IV klassi orden (2006); teenete eest looduse hoidmisel, maastiku
kujundamisel ja kodukaunistamise korraldamisel; tunnustus perele „Salme valla tegija pere 2016“
Hobid: tervistavad tegevused: maastikul, metsas ja merel viibimine, ujumine, uisutamine ja sõudmine.  

Täna loetuimad
Suri vanim volikogu liige Olev Ait
Sotsiaalnõunik lahkub ametist
IN MEMORIAM - Olev Ait 9. jaanuar 1947 – 18. juuli 2019
Lossi tänava lõpplahendus eirab lähteülesannet
Perekondlik
I Land Soundil osutasid teenust libameedikud
Kuressaares arutleti Eesti hariduse tuleviku üle (1)
JUHTKIRI - Miks tehti nii?
Sortimisliin seisab jäätmenappuse tõttu
Muhu väina regati pikima etapi võitsid kolm SMS jahti
Henek Tomson avastab end maailmas ringi rännates
MEIE MAA 100: Noorim liituja paneb juubelisarjale punkti
Vaade keskelt
Meie Maa 100
Nädala loetavuse top 5
Arhitektid on keskväljaku teemal eri meelt (60)
I Land Soundi meditsiiniteenistus oli töö ajal purjus? (20)
Selveri endine töötaja kolmeks aastaks vanglasse (6)
Orav põhjustas liiklusõnnetuse (10)
Osavald keelas supluskohas veiste karjatamise (17)
Kommentaarid
Kuressaares arutleti Eesti hariduse tuleviku üle (1)
Tööjõupõuas tuleb appi võõrtööjõud (11)
Orav põhjustas liiklusõnnetuse (10)
On põhjust külastada kenasi kohti! (11)
Auriku taastanud saarlane Avo Mägi: see on liikuv muuseum  (1)
Pindamistööd linnas päädivad sel nädalal (5)
Terviseamet uurib meedikute purjutamist muusikafestivalil (8)
Võõrtööjõu kasutajaile pööratud tõendamiskohustus (3)
I Land Soundi meditsiiniteenistus oli töö ajal purjus? (20)
Vabadussõja mälestusmärgi ümbruses saavad tööd valmis (6)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud