[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 08. detsember 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031




Intervjuu

Ilmar Raag: kunst on ainult vahend, et rääkida elust
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 26. jaanuar 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kuressaarlane Ilmar Raag on nii mitmekülgne ja tegus inimene, et tema sisu suurusest täieliku pildi saamiseks kuluks ära topeltpikkusega intervjuu. Aga see pole võimalik. Kiirusmõõdik oli tal „punases” ka pikkade jõulupühade ajal, mil ema juurde Saaremaale sai ta tulla vaid üheks päevaks.

Mis on teie puhul esikohal – ajaloolane, filmimees, õpetaja või missiooni-
inimene?

Raske küsimus. Ma vist püüangi kogu aeg aru saada, mida ma selles elus tegelikult teen. Võib-olla tegelen ma läbi kõikide erinevate valdkondade tegelikult sama küsimusega: mis on olemise saladus?

Ajalugu oli muidugi huvitav, aga ühel hetkel sain aru, et ajalugu muutub pidevalt, sest koos muutuva ajaga huvitavad meid erinevad tahud. Lõpuks taandub ajalugu tavalise inimese jaoks ikka üheks looks.

Filmide puhul on oht hakata liiga palju nautima saginat filmide ümber. Minagi sain aru, et tegelikult ei ole film oluline, oluline on ikkagi elu, mille mõistmiseks ma kasutan filmi. Ühel hetkel tekkis ka tunne, et päris palju loominguinimesi elab mingis paralleelmaailmas.

Võtan kas või politseifilmid, mis üldjuhul ei kajasta tegelikku elu. Praegune mõrvastatistika ju ütleb, et kõige tüüpilisemalt tapetakse teine inimene joomingu käigus ja tapja on teie ammune tuttav. Ei mingit müsteeriat. Eestis sa võid politseinikuna pika elu ära elada ja mitte kunagi kokku puutuda mõrvamüsteeriumiga, mida lahendaks Hercule Poirot.

Missioonile minek oli ka seotud sooviga puutuda eluga päriselt kokku. Mõlemad minu missioonid on sisuliselt kantud samast tegevusest – aidata inimesi, et nii kuidagi ka iseennast mõista.

Kas ma aga olen jõudnud vastusteni, ei tea. Kui, siis ainult mõnedeni.
Mis on kodust kaasa saadud õpetustest need
kõige-kõige, mis on aidanud vormida tugeva ja mitmekülgse mehe?

Suhe vanematesse on selles suhtes huvitav, et ma ei pidanud oma vanemaid endale eeskujuks siis, kui olin väike poiss. Nad ei teinud midagi valesti, aga pigem olin ma isepäine, sest see, mida vanemad rääkisid, jõudis mulle kohale tubli kakskümmend aastat hiljem.

Käisin isa juures maadlustrennis, aga alles aastaid hiljem jõudis mulle pärale, et tulemuste saavutamiseks peab püsivalt trenni tegema.

Teisalt olen hiljem mõelnud, et kuna ma ise teen mitmeid erinevaid asju, kas ei võtnud ma alateadlikult malli oma isalt, kes oli üheaegselt sportlane ja maalikunstnik? Üsna uskumatu kombinatsioon. Seejärel oli ta ühes hilisemas elus veel raamatupidaja. Kujutate ette?

Inimene võtab oma vanematelt üht-teist omaks isegi nii, et ta seda endale ei teadvusta. Ema maakodus tehti aga eesti kombe kohaselt tuima järjekindlusega tööd. Kogu aeg. See tekitas sellist hirmu, et ma ei suutnud isegi „Tõde ja õigust“ korralikult lugeda.

Ema pidi ju olema eeskujuks, muidu poleks ta filmi „Eestlanna Pariisis” peaosatäitja prototüübiks saanud.

Eeskuju on vist vale sõna. Emaga sain ma lähedasemaks täiskasvanuna, siis, kui õppisin teda nägema kui iseseisvat inimest. Laste jaoks on ju vanemad väga pikka aega ainult teatud turvalisuse funktsiooni täitjad: toida mind, hellita mind, osta mulle asju. Ühelt hetkel aga näed, et teisel inimesel, kes on juhtumisi sinu ema või isa, on veel peale sinu omad südameasjad. Kui neid aktsepteerida, siis saad täiskasvanuks ja siis algab tõeline armastus vanemate vastu.

Kui olin juba Prantsusmaal õppimas, siis mul tekkis korraga see tunne, et ma mõistan oma ema. Ja see oli väga ülevoolav tunne.

Väärikate ülikoolis loengu eel, kui esinema tulite, rääkis direktor Viljar Aro, et andsite juba 8. klassis omavanustele kunstiajaloo tundi.

Ma ei ole nendelt õpilastelt iial küsinud, kas nad mind ninatargaks ei pidanud. Või kas neil üldse oli huvitav? Tegelikult oleks ju väga piinlik, kui tuleks välja, et nad kuulasid seda juttu ainult sellepärast, et täiskasvanud õpetaja käskis kuulata.

Mina olin tegelikult Kuressaare gümnaasiumi õpilane. Aga ma tõesti ei tea, kust tuli Viljar Arol see mõte, et ma peaksin 1. keskkoolis loengut lugema.

Miks paljude valikute vahel kõrghariduse saamisel võitis just kunstiajalugu?

Mulle tundus kunstiajalugu peen ja aristokraatlik, sest poliitiline ajalugu nõukogude aja lõpus tundus omamoodi räpase teemana. Aga Tartu ülikooli eripära oli see, et eelkõige sai sealt tugeva humanitaarhariduse klassikalises tähenduses. Kui me vanaaja ajaloo eksamiks pidime kümmekond lehekülge Vana-Kreeka või Vana-Rooma nimesid ja aastaarve pähe õppima, siis kokkuvõttes andis see lihtsalt teise perspektiivi.

Tänavu nimetati teid kaunite kunstide professoriks, mida see tiitel kaasa toob?
See on kummaline professuur. Mul on seal vabadus rääkida sellest, millest iganes tahan. Mina räägingi seal eelkõige sellest, kuidas meie lood on palju lihtsakoelisemad kui elu. See tähendab, et üks pool minu loengust on tegelikult akadeemiline sotsioloogia. Täpsemalt konfliktide sotsioloogia. Ma räägin sellest, kuidas konfliktid tekivad ja arenevad ühiskondades ja seejärel sellest, miks meie lood ei suuda tihti tabada seda mitmetahulisust. Ehk veel kord – kunst on ainult vahend. Ainult instrument, selleks et rääkida elust.

Millest missioonid Aafrikasse alguse said?

See oli päris lihtne. Minu ülikoolikaaslane Riho Terras, kes oli siis juba kaitseväe juhataja, kurtis kord, et kaitsevägi on minemas Kesk-Aafrikasse koos prantslastega, aga meie sõduritel ei ole prantsuse keele tõlke. Ütlesin sealsamas, et ma võin ju minna küll.

Kas nende kaudu suudetakse kohalikku ellu muudatusi tuua?

Väga-väga keeruline küsimus. Kesk-Aafrika Vabariigis teadsin, et meie sealoleku jooksul meie vastutusalal kodusõda peatus. Inimesed said kolm kuud rahulikku elu. Aga praegu ei ole Kesk-Aafrika Vabariigis tervikuna olukord sugugi veel lahenenud.

Põhjused on väga keerulised. Sõdade üks omapärasid on see, et need ei jää enam sugugi ühe riigi sisse. Nad valguvad kas või põgenike näol laiali. Omal moel algas välismissioon seal peale sellest, et naaberriikidesse Kameruni, Tšaadi ja Kongosse jõudsid sajad tuhanded põgenikud, keda kodumaal ähvardas väga konkreetne genotsiid. Aga neil naaberriikidel ei ole sugugi palju rikkust, et põgenikke toita ja katta. Neil tekkisid probleemid. Ja siis nad otsustasidki, et lähevad ise ja kutsuvad prantslased kaasa, et see põgenikevool peatuks.

Kogu rahvusvahelise sekkumise suurem eesmärk oli kehtestada olukord, et põgenikud saaksid koju tagasi minna. See eesmärk on täidetud vaid poolikult. Kusjuures need põgenikud ei ole tulnud Euroopasse, vaid on endiselt Aafrikas. Oleks meil Euroopas sama palju põgenikke, kui on Aafrika riikides, siis me oleksime juba ilmselt hulluks läinud. Aafriklased peavad aga oma vaesuse juures vastu.

Olete pidanud prestiižseid ameteid, sh EV valitsuse kommunikatsioonibüroo psühholoogilise kaitse nõunik. Mida jõudsite ära teha?

Ehhee, seda peavad küll teised ütlema. Riigitöö on ju selline, mis iial otsa ei saa. Iga päev on uus väljakutse. Ma ei oska oma panust hinnata.

See töö väga pikalt ei kestnud, kas seetõttu, et julgesite välja öelda, mida vaja?

Ei, minu töö oli algusest peale seotud ühe projektiga, mis tegeles kriisisituatsioonideks valmistumisega. Mul lihtsalt avanes kahe filmiprojekti vahel vaba aeg ja otsustasin seda riigi teenimiseks ära kasutada. Aga muidugi oli selle ametiga seotud väga palju valesid arusaamu. Näiteks kirjutati Õhtulehes, et Eesti saab endale propagandaministeeriumi, ilma et nad oleksid näinud minu töökirjeldust või küsinud minu käest. Räägiti isegi tsensuurist, ilma et keegi oleks osanud ütelda, millise seaduse raames see nõunik saaks midagi tsenseerida. Aga sel nõunikul lihtsalt ei ole taolisi volitusi.

Ma meenutan seda aega kokkuvõttes hea sõnaga, sest minu arvamus kõrgemate riigiametnike pühendumisest tõusis oluliselt. Ilmselt ongi see suur paradoks, et meie riik on saanud nii keeruliseks, et tavalisel inimesel vist ei olegi võimalik mõista, kuidas see masin töötab. Mul endal võttis selle mõistmine aega julgelt aasta ja ka siis jäi veel palju katmata laike.

Tegelikult ei olegi reaalne, et inimene, kes riigi tegemistega igapäevaselt ei tegele, saaks kõigest aru. Seetõttu on ka palju umbusku ja kuulujutte. Ja seda suurem on nende ametnike vastutus. Ja mitte kõik ei saa selle vastutusega hakkama.

Teie tuntumatest filmidest „Kertu”, „Klass”, „Eestlanna Pariisis”... Mis neist on enda lemmik?

Seda ma ei ütle, isegi kui teaks. Filmi tegemine on nii pingeline protsess, et inimesed panevad sinna alati tükikese oma hinge. Iga filmi peal olen näinud mingi ime sündi ja seepärast olen iga filmi järel kolleegidele meeletult tänulik, tunduvalt tänulikum, kui ma tüüpilise eesti mehena seda oskan väljendada.

Need on ka väga erinevad filmid. „Klass” sündis väga kiiresti ja on olnud rahvusvahelise menu mõttes kõige edukam. Seda on müüdud rohkem kui 92 riiki ja see on saanud üle 30 auhinna.

„Eestlanna“ sündis väga raskelt ja aeglaselt, aga see on tehtud koos väga heade professionaalidega. Ilmselt minu kõige professionaalsem film „Kertu“ on aga omal viisil kõige lähedasem, sest ta rääkis Saaremaast ja tüüpide mõttes ma tundsin igaühte selles filmis, ehkki nad päriselus just nii kokku ei saanud.

Kõikidest filmidest ma õppisin väga palju, aga loodan, et mu parim film on alles ees. Mu parim film on alati mu järgmine film.

Meenub üks aastatetagune lugu, kui võtsite ette ülipika jalgsirännaku.
Matkamine on minu suurim kirg. Usun, et hingerahu ma leiangi matka kolmandal või neljandal päeval, kui ei ole enam tähtis, kuhu sa lähed, vaid lihtsalt see, et kulged. Kui mul ei oleks rahaga üldse probleeme, siis ma vist peamiselt matkaksin looduses. Ja see on väga kummaline, sest tegelikult mulle meeldivad ka inimesed. Aga nemad väsitavad mind rohkem kui loodus.

Kui paljudesse maadesse olete tööalastel ja isiklikel põhjustel sattunud?

Päris paljudesse. Lõuna-Ameerikas ei ole käinud. Kõige enam jäävad meelde kohtumised inimestega siis, kui oled aru saanud nende rõõmudest ja muredest. Ma tean, et ma võiksin elada ükskõik kus, kui mul on seal sõpru. Lõpuks on inimesed väga sarnased.

Vanematekoju te tihti just ei satu, jõulude ajalgi oli ainult üks päev ja siis sõitsite jälle kuhugi. Kas selline tempo tervisele halvasti ei mõju?

Ma ei oska teistmoodi. Ma ei kavatse ka kunagi pensionile jääda. Töötan kuni surmani, sest minu ametid võimaldavad seda. Mõelgem kas või Ita Everile, kes ikka teeb tööd, ehkki ta võiks juba 20 aastat pensionil olla. See on ka minu ideaal. Seetõttu on mul ka täiesti ükskõik, milline on pensioniea alampiir.

Milliste harrastuste abil püüate vaimutööle tasakaalu luua? Kui suur roll on spordil teie elus?

Jah, nüüd, kus ma olen 50-aastane, on minust saanud fanaatiline sportlane. Kahju ainult, et ma ei ole ühelgi spordialal väga tugev.

Teisalt on see äkki minu õnn, sest muidu peaks liiga palju võistlustel käima. Kui ma käin rahvaspordiüritustel, on need kordaläinud, kui mahun finišis esimese poole lõpetajate hulka.

Milline seos on teil muusikaga?

Mulle muidugi meeldib muusika, aga ma ei ole musikaalne. Samas olen väga tänulik Ludmilla Toonile, et ta omal ajal võttis valesti laulva poisi kaasa Tallinna üldlaulupeole. See oli väga võimas elamus.

Kuidas hindate lõppenud aastat ja mis on uue aasta esimesed pakilis ed tegemised?

Eelmine aasta oli plaanide tegemise aasta. Mul ei ole millegagi väga kiidelda. Hüppasin esimest korda langevarjuga, murdsin kolmandat korda jalaluu. Aga alanud aastal tahan suvel filmida oma järgmist filmi. See on mõistulugu. Fantaasiafilm lastega täis seiklust ja esimest armastust.

Kes ta on?
ILMAR RAAG

Sündinud: 21.05.1968 Kingissepas.
Haridustee: Kingissepa 2. keskkool, Tartu ülikool kunstiajaloo eriala. Täiendanud end Pariisi ülikoolides VIII Saint Denis ja III La Sorbonne Nouvelle ning omandanud magistrikraadi Ohio ülikoolis.

Teenistuskäik: lugenud Tartu ülikoolis Eesti avalik-õiguslike institutsioonide kursust. Töötanud Eesti päevalehtede Rahva Hääl ja Eesti Päevaleht Pariisi korrespondendina. ETV peadirektor/juhatuse esimees 2002–2005, samal ajal õpetas Tallinna ülikoolis erinevaid meediaaineid, stsenaariumikirjutamise ja meediakriitika kursust.

2015–2016 töötas Riigikantseleis strateegilise kommunikatsiooni nõunikuna, kus ta ülesandeks oli kriisiolukordade kommunikatsioonivõimekuse arendamine. Olnud vabariigi presidendi mõttekoja liige, lektor kõrgetel riigikaitsekursustel, kultuurisaate “OP!“ juht kahel korral. 2018 nimetati Tartu ülikooli kaunite kunstide professoriks. Varem on samal toolil istunud teiste seas Jaan Kross ja Arvo Pärt.

2006. aastal alustas filmirežissööri karjääri. Järgemööda valmisid filmid “Klass” (2007), “Eestlanna Pariisis” (2012), “Kertu” (2013), “Ma ei tule tagasi” (2014). Samal ajal tegutses ta ka Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogus.

Kaitseliidu liige, reservohvitserina osa võtnud Eesti kaitseväe missioonidest Kesk-Aafrika Vabariiki (2014) ja Malisse (2016). Praegu Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik.

Arsenali keskuses oli avatud tema fotonäitus “Maal, kus sünnitakse kõrbeliivaga silmas”, kus ta Malis rahuvalvemissioonil olles pildistas kõike, mis pilku püüdis.
Hobid: matkamine, rahvasport, loodus... Ilmar Raagil on suur süda ka loomade vastu – päästis maantee äärest vigastada saanud kaku.

Ilmar Raagi filmidest ja tunnustustest

* 2013. a 8. oktoobri õhtul toimus Kuressaare teatrikinos filmi “Kertu“ esilinastus, kus autor rääkis selle sünnist. “Saarlastel on üpris eripäraselt egoistlik kangekaelsus Eesti kultuuriruumis. Me oleme kangekaelsed, visad ja mida kõike veel, mida mandri inimesed ei ole. Võib-olla see taotlus olla kuidagi eriline on mulle lapsepõlvest külge jäänud ja kui “Kertu“ filmivõtteid hakkasime planeerima, siis mulle tundus väga loomulik, et filmitakse Saaremaal. Minu meelest on saarel eriline aura.”

* „Kertu” on pärjatud paljude auhindadega. Lübeckis toimunud 55. Põhjamaade filmipäevadel (2013), Arrasi rahvusvahelisel filmifestivalil Prantsusmaal ja Saksamaa filmifestivalil (2014) – kõigilt publikupreemia. Bulgaarias toimunud rahvusvahelisel filmifestivalil (2014) parima filmi ja parima naisosatäitja auhind. Film valiti Euroopa Filmiakadeemia poolt 50-sse filminimekirja, kus kandideeris Euroopa filmi-Oscaritele. Šveitsis toimunud filmifestivalil (2014) kuulutati Raagi mängufilm grand prix’ võitjaks.

* Kodumaistest filmidest oli kolme ettevõtte (Forum Cinemase, Solaris Kino ja Cinamoni) andmeil menukaim Raagi kodusaarel filmitud „Kertu“. Eestis vaatas “Kertut“ üle 42 000 inimese.

* „Kertu” sünniga on seotud vahva lugu mehe iseloomusitkusest. Kaks päeva enne, kui ligi 1000 inimest kogunes Saaremaal Lõmala sadamas “Kertu“ filmi võtetele, lubas Raag, et kui ilm on selle jaaniöö massistseeni filmimise ajal ilus, teeb ta tänurännaku kõikidesse Saaremaa 13. sajandi kirikutesse. Ilm oligi ilus ja Ilmari lubatud retk nimega “Kertu rännak” koos rännakukaaslastega toimus 1.–7. juulini. Algas see Muhu Katariina kirikust ja jõudis lõpule Karala külamajas. 12-liikmeline rändajate grupp läbis teel Pöide Maarja, Valjala Martini, Püha Jakobi, Kaarma Peeter-Pauli, Karja Katariina ja Kihelkonna Mihkli kiriku. Sihtpunkti, Karalasse, jõudes lausus Raag: „Tegime kultuuriloolise ekskursiooni. Igas kirikus sõnastasime iseenda jaoks mõtiskluse koos sooviga iseendale. Olen viimastel aastatel matkanud küll päris pikki matku, aga üle mitme aja tekkisid sellel retkel päris suured villid jalgade alla.”

* Mängufilm “Ma ei tule tagasi“ on Eesti, Venemaa, Valgevene, Kasahstani ja Soome koostöös valminud film, mis noppis samuti mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Hollandis Vlissingeni filmifestivalil „Film by the sea“ saavutati peapreemia. Viinis toimunud filmifestivalil saavutati parima filmi preemia (2014). Orenburgi rahvusvahelisel filmifestivalil “Ida ja Lääs. Klassika ja avangard“ (2014) kaks auhinda. Filmi maailma esilinastus toimus 18. aprillil Tribeca filmifestivalil, mis on olulisim festival USA-s. Film pälvis seal Nora Ephroni žürii eripreemia.

* “Eestlanna Pariisis” tegi Jaapanis miljonikassa (2013), kogus Jaapani kinodes kahe kuuga 98 600 vaatajat, mis on rohkem kui filmi teisel kodumaal Prantsusmaal (45 387). Eestis vaatas filmi 37 434 inimest.

* „Klass” on iseseisvunud Eesti kõige enam välismaale müüdud film – 92 riiki. Film osales rohkem kui 50 festivalil ja sai üle 30 auhinna.

* Raag kuulutas 2018. a veebruaris välja üle-eestilise konkursi kahe peategelase leidmiseks uue seiklusliku lastefilmi „Erik Kivisüda” tegemiseks.

* Postimees kuulutas 2013. aasta arvamusliidriks saarlasest filmimehe ja esseisti Ilmar Raagi (2014). Arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv ütles, et Ilmar Raag on tähelepanuväärne ühiskondlik mõtleja ja särav esseist, kes väärinuks aasta arvamusliidri tiitlit juba ammu. “Minu meelest on Ilmar üks julgemaid kirjutajaid, vahest isegi kõige julgem. Hea näide on eelmisel sügisel tema sulest ilmunud neljaosaline lugude sari, milles ta võttis ette ja otsis lahendusi valusatele küsimustele, mis puudutavad eestlase minapilti. Küsimustele, mida tavaliselt tõrjutakse, kuid millele tuleb leida vastuseid, kui tahame oma komplekse mõista, et neist võitu saada. Tiitel koos Johann Voldemar Jannseni kujuga läheb traditsiooniliselt inimesele, kelle roll Eesti ajakirjanduses ja ühiskonnas on Jannseni saavutuste kõrgusel.”

Täna loetuimad
Perekondlik
Thule Kojal on oma kuusk (21)
Mida edukam mees, seda rohkem lapsi (4)
Vald vaidlustas monumendi rahata jätmise (31)
Läätsa külas hukkus korteripõlengus mees
Liivale poodi sõitis üle kolmesaja inimese (3)
Muhus võisteldakse esmakordselt Eestis legoautode kiirenduses
Pensionärid tähistasid külamaja soojakssaamist peoga
Maakonnast saavad Europeade’ile kõik soovijad
JUHTKIRI - Kui läheb liiga hästi
Kuidas vaigistada valu ja alandada palavikku
Följeton „Aaviku tund Hariduse tänaval”
Indrek Hargla ei oska kirjutada igavat tavalist teatrit
Jõulutäht on aastavahetuse lemmiklill
Johannes Aavik õpilase ja õpetajana Kuressaares ja mandril
Nädala loetavuse top 5
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (61)
Kuuel Luce erakooli õpetajal puudub kvalifikatsioon (37)
Purjus naine sõitis autoga kraavi (4)
Monika Sarapuu lahkub vallavalitsusest (13)
Eesti timukkond tunneb end kindla ja tugevana... (9)
Kommentaarid
Thule Kojal on oma kuusk (21)
Kuuel Luce erakooli õpetajal puudub kvalifikatsioon (37)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (70)
Liivale poodi sõitis üle kolmesaja inimese (3)
Vald vaidlustas monumendi rahata jätmise (31)
Tornimäel tunnustati siseturvalisuse vabatahtlikke (2)
Saaremaa põllumehed lähevad pealinna meelt avaldama (1)
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (61)
Kaarma esindajad soovivad kogukonnakogu laiali saata (17)
Mida edukam mees, seda rohkem lapsi (4)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud