[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 26. aprill 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
aprill 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930




Intervjuu

Triinu Putnik: ühisgümnaasium kasvatas minust inimese (1)
Autor: Anneli Tarkmeel
Laupäev, 19. jaanuar 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Triinu Puntik (32) ütleb oma lastele, et elus tuleb pingutada ja olla viisakas. Ta teab seda väga hästi, sest Saaremaa ühisgümnaasium andis omal ajal talle võimaluse lõpetada keskkool esimese lapse kõrvalt. Samuti teab ta seda, kui palju vaeva nõudis 7. klassis Aste põhikoolist Saaremaa ühisgümnaasiumisse üleminek.

Eks igaühel on käia oma rada, kas see on siis ringiga või otse, selgub hiljem. See on lugu keerulise lapsepõlvega tüdrukust, kes täna võib tõdeda, et mõneti on võib-olla just see teinud teda tugevamaks. Triinu saab hakkama – selles ei kahtle mitte keegi, kes teda tundma on õppinud.

Mina märkasin seda noort inimest esimest korda SÜG-i hariduskonverentsil 4. jaanuaril. Ta tegi ettekande teemal „Milliseid noori tööturg vajab?”. Tegi seda säravalt ja mul oli au Triinuga lähemalt tuttavaks saada järgneva intervjuu jooksul.

Kuidas sa sattusid konverentsile?

Olin teel Maltale, kui Viljar Aro helistas mulle ja ütles, et eksju, ma tulen konverentsile 150 haridustöötajale esinema, et mõelgu ma välja teema ja et üks päev on aega otsustada. Alguses võttis see ettepanek mind sõnatuks, sest ma olen ju lapsehoolduspuhkusel ja kui on vaja rääkida töötukassa tegemistest, võib mõni mu kolleeg tulla.

Kuid ma arvan, et mind kutsuti seepärast, et olen SÜG-i vilistlane ja enne lapsehoolduspuhkusele jäämist käisin kõikides Saaremaa koolides rääkimas tööst ja tööelust. Võib-olla andsid ka õpilased tagasisidet ja see julgustas kooliperet mind kutsuma.

Milliseid noori siis tööturg vajab?

Kui me teaksime täpselt, oleks super. Arvestades meie pere ettevõtte kogemust (Viking Burger on Triinu ja tema abikaasa Kristo ettevõte – toim), siis on vaja selliseid töötajaid, kes oskavad küsida, oskavad rääkida, kokkulepetest kinni pidada ja tunnevad kella. Kellel on motivatsiooni oma tööd hästi teha, pigem teha vähe, aga hästi. Kui ma mõtlen Saaremaale, siis noor inimene peab kohe alguses andma endast maksimumi. Tekib n-ö töö jalajälg, piltlikult öeldes kõik tunnevad kõiki, levib ka info töötaja töökvaliteedist. Noor inimene peab kohe alguses tegema hästi ja seepärast ütlengi, et tehku nad pigem vähem ja hästi, kui et palju ja ülejala.

Tööeluks valmistab ette kooliajal huviringides käimine. Tuleb kella tunda ja ise trenni jõuda, see kasvatab distsipliini, õpetab teistega arvestama.

Üldiselt on nii, et tööandjad ja ka näiteks õpetajad ei tule enam selle peale, et noortele tuleks seletada elementaarseid asju – kuidas kirjutada e-kirja, mismoodi vastata telefonile, kas ikka on viisakas saata tööandjale sms-i öösel jne. See on tegelikult päris huvitav jälgida, kuidas muutuvad noorte nõudmised tööle ja töökohale...

Hiljuti näidati „Ringvaate“ saates moodsat kontorit, kus oli juba ehitamise käigus arvestatud võimalikult paljude töötajate soovidega, näiteks oli seal iglusaun, pinksilaud, kajavabad ruumid jne.

Need noored, keda me praegu tööturule kasvatame, hindavad rahast rohkem teisi tegureid. No miks mitte ka sauna? Oletame, et töötajal on võimalus süüa tööl iga päev nii palju kohukesi, kui ta soovib. See on selle töökoha hüve. Alguses ta sööb, kuu aja pärast on tal tegemist, et ükski ära süüa. Ehk siis nõudmised töötingimustele on pidevas muutumises. No võib-olla ei käi töötajad iga päev saunas, võib-olla on töökohal sellised asjad, mis ei olegi otseselt töötamisega seotud. Oluline on see tunne, et selle tööga käib kaasas selline hüve.

Kui tööturul on konkurents tööjõu pärast, siis loomulikult hakatakse sellistele asjadele tähelepanu pöörama. Raha ei ole alati kõige olulisem.

Mis tööd sa töötukassas tegid?

Olin karjääriinfospetsialist ja andsin nõu inimestele, kuidas kandideerida uuele töökohale või koostada kandideerimisdokumente ning käisin rääkimas koolides töömaailmast, üle terve maakonna.

Mis sind noortega rääkides ehk üllatas?

Ühes klassi ütles õpetaja imestunult, et ma olen kogu aeg seda neile rääkinud, aga sinu jutu peale nad ütlevad, et pole kuulnud ega tea sellest midagi. Ilmselt on need täiesti erinevad asjad, kui sama info edastab kas ema, õpetaja või hoopis spetsialist.

Kust sa pärit oled?

Ma olen pärit Pähklast ja käisin alguses Aste põhikoolis.

Mingil hetkel vahetasid kooli. Kuidas see juhtus?

Tulin Saaremaa ühisgümnaasiumi 7. klassi koos sõbrannaga. Me otsustasime seda koos. Tema oli tark tüdruk, mina lohisesin ühest klassist järgmisesse ikka pigem neljade-kolmedega. Meil tekkis tunne, et selleks, et pärast 9. klassi keskkooli sisse saada, tuleks sinna juba varem minna.

Mina olin täiesti kindel, et ma oma hinnetega keskkooli ei pääse. Tol ajal oli ju valdav mõtteviis, et on ainult üks tee – keskkoolist ülikooli. Kutsekool ei olnud siis veel nii väärtustatud kui täna. Ma pean vahel veel nüüdki õpilastele selgitama, et keskhariduse saamiseks võib minna ka kutsekooli.

Saaremaa ühisgümnaasiumisse minek oli mõneti juhus. Igal juhul ühel päeval läksime koju ja ütlesime, et meie tahame kooli vahetada. Sisse me saime, kuigi mitte ühte klassi. Keskkoolis said meist jälle klassikaaslased bioloogiakallakuga klassis. Klassijuhataja oli Arne Loorpuu.

Mismoodi kooli vahetus sulle mõjus?

See oli päris jube. Mäletan sellest ajast reaalselt tuupimist ja pärast seda tuupimist sain ikka hindeks kolme. Käisin hoolega järeleaitamistundides.
Kui me tulime SÜG-i 7. klassi, pidime vene keele kõik järele õppima. Mina käisin igal laupäeval tööl ja teenisin nii vene keele eratundideks raha. Me pidime jõudma teistega samale tasemele. Praegu jälle imestan, kust me selle tahtmise võtsime.

Mu sõbranna, kes oli helgem pea, aitas mind palju. Meie klassis oli õppimine populaarne ja head hinded oli kõigi eesmärk. Mul oli, kuhu pürgida.

Kuidas keskkoolis hakkas minema?

See oli toredam aeg. Olin bioloogiaklassis. Igal aastal vaatasin, et mul jäi kolmesid vähemaks. Veel 9. klassis üks õpetaja ütles, et kuule, Triinu, sa ei ole keskkoolilaps. Ta tahtis mulle head, saan ma nüüd aru, aga mina ütlesin, et ma saan hakkama. Ambitsiooni mul ilmselt oli.

Üheks lõpueksamiks valisid sa keemia. Julge valik.

Eksameid valisin selle mõttega, et mis aitaksid mind hiljem ülikooli. 10. klassis ma alles kohanesin. 11. klassi lõpus soovisin teha ühe lõpueksami ette ära. 10. klassis käis mul peast läbi mõte, et kui kohustuslikud lõpueksamid olid võõrkeel, eesti keel ja matemaatika, siis valin neljandaks keemiaeksami.

Teadsin, et suudan asju pähe õppida ning keemiaõpetaja Anne Teigamägi tegi minuga ka väga suure töö ära. Sain 100 punktist 72, mis minu jaoks oli väga suur saavutus.

Meil oli klassis seitse tüdrukut – kuldne seitse, nii meid kutsuti. Me kõik hoidsime väga kokku. Enamus neist olid viielised. Aga tänu neile ma kooli lõpetasin, sest hiljem, kui ma keskkooli viimases klassis emaks sain, aitasid nad kõik mu last hoida.

Sinu esimene laps sündis 17. septembril, kui sa olid 12. klassis, aga sa suutsid SÜG-i ära lõpetada. Kuidas sa seda tegid?

Ikka kooli ja sõprade abiga. Laps sündis laupäeval. Mäletan, et jalutasin reede õhtul koju, olin samal päeval teinud ära ajaloo kontrolltöö ja mõtlesin, et nüüd ta võiks sündida. Samal öösel helistasin Kristole, et võid nüüd Viljandist tulema hakata.

Tal oli veel pool aastat Olustveres kooli lõpetamiseni. Alguses ma elasingi tema juures Viljandi lähistel ja käisin koolitöid tegemas bussiga. Poole aasta pärast sai tal kool läbi, siis kolisime Saaremaale tagasi ja logistika läks lihtsamaks.
Nii direktor Viljar Aro kui ka õppealajuhataja Linda Liivamägi arvasid, et ma võiksin koolis edasi käia. Ka õpetajad olid hästi toetavad.

Said vist väga vara iseseisvaks?

Jah. Kuna ma kasvasin isaga ja oma ema ma ei tundnud, siis oli mulle moraalseks toeks üks tädi Silja. Kui ma linna kolisin, aitasin ma tema last hoida. See hea haldjas on ikka veel mu elus väga tähtsal kohal.

Minu isa suri paraku umbes aasta pärast minu tütre sündi. Õnneks ta nägi, et ma lõpetasin kooli ära.

Sa ei ole oma ema tundnud?

Ei. Ta jättis mu isale, kes oli siis 22-aastane. Ema on minust kuusteist aastat vanem. Ma olen teda küll korra näinud, sest mul tekkis loomulikult huvi, kes ta on. Ma ei ole ta peale vihane, tänan, et ta mulle elu andis, aga see on ka kõik. Ema poolt on mul ka kolm poolõde ja üks poolvend. Isa poolt üks poolvend. Vendadega suhtlen hästi palju.

Ma olin loomult mässaja ja eks isal oli muga ikka raske ka. Ta tahtis, et must kasvaks ikka korralik tüdruk. Aga mina õppisin enda eest seisma. Siiani on rääkimine ja esinemine mu tugevaimad omadused. Minu sees oli õiglustunne ja ma ei sallinud, kui teised lapsed midagi mu kohta rääkisid või ütlesid.

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Kas sa ei kartnud, et kui sa said 18-aastaselt lapse, hakatakse sind su mineviku pärast hurjutama?

Kindlasti oli neid, kes kõhklesid ja arvasid, et ju ma ema jälgedes lähen. Aga ma sain koolist nii suure toe. Latt oli kõrgel ja ma tahtsin sama tubliks saada kui mu klassiõed. Nemad jälle aitasid mul last hoida. Üksinda oleks olnud väga keeruline.

Eks see koolis muidugi silma hakkas. Üks 6. või 7. klassi poiss ütles teistele poolihääli, et vaata, see ongi see rase. Ma aga ei mäleta, et see oleks mind kuidagi solvanud.

Mäletan, kuidas me Kristoga arutasime raseduse selgudes, et mis me siis nüüd teeme. Tema vanemad ütlesid kohe, et see on meie otsus ja nemad ei sekku.
Ma ei kujutaks praegu küll ette, et mu laps tuleks koju ja ütleks, et ta leidis oma elu armastuse. Mina peaksin keele hammaste taga hoidma. (muigab)

Mida su klassiõed praegu teevad?

Kõigil on kõrgharidus. Kaks neist on arstid. Üks elab ja töötab Saksamaal, üks Lõuna-Ameerikas, Tallinnasse on paigale jäänud kolm ja Saaremaal elab tänase seisuga kaks. Kõik on eelmise aasta seisuga ka lapsevanemad. Me kohtume endiselt nii tihti kui võimalik, peamiselt Saaremaal. Püüame seda teha suvel ja jõulude ajal. Üks neist on ka mu mehevenna naiseks saanud.

Mida SÜG sulle andis?

See kool kasvatas minust inimese. Kool aitas aru saada, et kui tahad midagi saavutada, tuleb pingutada, mingid asjad tuleb pähe õppida. Sain aru, et kuigi mul ei pruugi elus kõiki aineid vaja minna, on need vajalikud lõputunnistuse saamiseks ehk mingid ebaolulisena tunduvad asjad on vajalikud oluliste asjade saavutamiseks.

Õppisin ka meeskonnatööd. Kui õpetajad ei hoidnud last, siis sõbrannad kärutasid lapsega ümber koolimaja. Kui mul oli hommikul kell 8 vaja minna vastama, tuli teine sõbranna samal ajal lapse juurde. Mul ei olnud ka teist valikut.

Sinu lugu on erakordne seepärast, et õpetajad olid nii toetavad. Mulle tundub, et tavaliselt tähendanuks lapse saamine kooli pooleli jätmist ja õhtukooli minekut.
Ka see variant oli täiesti reaalne. Eks ma saan nüüd ise ka aru, kui suur kingitus mulle tehti. Näiteks mu vene keele õpetaja oli Ljuba Paju, kelle tundi ei mindud kunagi õppimata, tema kussutas mu last sel ajal, kui mina tunnikontrolli või sõnade tööd kirjutasin.

Indrek Peil ja Merike Kuldsaar jalutasid samuti mu tütrega mööda koridori, kui ma mingit tööd kirjutasin. Ja mind jäeti klassi üksinda! Milline usaldus!

Või siis see lugu, kui Indrek Peil tegi ettepaneku mu uurimistöö teemaks, milleks oli lapse esimese eluaasta arengu jälgimine. Niivõrd loominguline lähenemine! Nii tore, et ta seda palus, sest mul on nüüd endal ka hea vaadata ja lugeda.

Suhtlemine on ju kahepoolne ka. Kui lähed õpetaja ette praalima, et mina saan siis tulla järeltööle ja kõik, või kui oled vähem kategooriline ja uurid, kas õpetajale see aeg sobib, selles on samuti suur vahe.

Ma räägin praegu oma tütrele, et alati on võimalik sõlmida kokkuleppeid, kui sa ise neist kinni pead ja viisakaks jääd. Ta käib viis päeva nädalas ratsutamas ja põhimõtteliselt kohe pärast tunde sõidab Kihelkonnale. Ma siis ütlen talle, et kui ratsutamine on nii oluline, et see nõuab aega ka kooli arvelt, on erikokkulepped õpetajatega võimalikud. Eks teismelisel on muidugi raske oma ego maha suruda, aga tuleb püüda.

Jätad positiivse ja hakkamasaava inimese mulje. Kas sul oli ka ärakukkumise momente?

Ma ei mõelnud sellele keskkooli ajal. Kristo oli ju mu kõrval ja toetas vaimselt.
Kui keskkooli ära lõpetasin, siis tekkis küll mure, et kuidas ja kuhu ma edasi õppima lähen. Ainus variant oligi Viljandi, kus õhtuti said Kristo vanemad aidata last hoida. Läksin õhtuõppesse Mainori kõrgkooli ettevõtlust õppima. Viljandisse tuli sõita kaks korda kuus. Elukohaks jäi ikka Saaremaa.

Miks te Viljandisse elama ei läinud?

Kristo oli siis Saaremaal juba tööd leidnud. Kui sündis kolmas laps, tegime ettevõtte Viking Burger. Kõik see seob saarega rohkem. Aga kui aus olla, siis kogu suguvõsa on minu perel Viljandi lähistel.

Jõululauas oli nüüd 21 inimest.

Sinu lapsed käivad SÜG-is. Miks mitte Salme põhikoolis?

Jah. 2007. aastal me kolisime Salmele. Panin esimese lapse Salme kooli, aga 4. klassis viisin ta SÜG-i. Oleksin pidanud seda kohe tegema, sest ma olen SÜG-i usku ja kooli vahetus ei läinud kergelt. Koolidel on vahe.

Mul ei ole samas Salme kooli vastu mitte midagi, aga huviringide valik on linnas suurem. Mulle meeldib ka see 15-minutiline sõit koju. See on mõttepuhkus.

Sa oled Kristoga abielus. Kuidas te kohtusite?

Abiellusime 2008. aastal. Silja, kellel aitasin last hoida, ema elab Abja-Paluoja lähedal ja Kristo vanaema on samuti sealt kandist pärit. Ja no kui tuleb üks blondi peaga tüdruk maakohta, levib see info ju kulutulena. (naerab). Sain temaga tuttavaks 2002. aastal 7. klassi tüdrukuna ja nii me jäimegi suhtlema.

Kuidas sina SÜG-i suure fännina suhtud sellesse, et tuleb riigigümnaasium?

Ma olin äärmiselt kurb. Praegu on meil kaks erisuunalist gümnaasiumi, kõik saavad valida. Kui tuleb uus ja suur kool, mis saab siis traditsioonidest? Mu lastel ei ole enam valikuvõimalust. Alternatiivid on mandrikoolid või ametikool.
Mina emana ei tahaks, et laps läheb kooli pärast 10. klassis kodust ära.

Me ei tea, mida riigigümnaasium endaga kaasa toob. Ma väga loodan, et see saab olema tore ja sujuv üleminek. Praegu on ikkagi hirm tundmatuse ees ja segaduse tunne on valdav.

Täna loetuimad
Kaubiku ärandaja põhjustas purjuspäi avarii
Kuus vana talu saavad toetusega katused korda
WOW! keskus saab täna nurgakivi (1)
Pärsamal vandaalitseti lasteaia atraktsiooni kallal
Kolimine sulgeb töötukassa vaid päevaks
Saaremaal tiirutab vaenukägu
Roograhu sadam kutsub tippkööki nautima
Ülo Kivine saab Tere ja Farmi piimatööstuse juhiks
Terrat aitab linna veevärgi torustikku uuendada
Koos stuudioalbumiga valmis ka stuudio
Algas heakorra- ja kodukaunistamise konkurss
Maakonna meistrid 10 000 m staadionijooksus on Janar Mai ja Helina Pärn
Maksuameti uuendustööd peatavad ajutiselt LHV pangateenuseid
Tänak troonib endiselt tipus
JUHTKIRI - Abiks ikka
Nädala loetavuse top 5
Purjus juht sõitis autoga teeviida puruks (4)
In memoriam ÜLO KOLLO (23.09.1937 - 18.04.2019) (1)
Leisi teenuskeskust hakkab juhtima Tuuli Pärtel  (11)
Saaremaa Muuseumi personal sai täiendust (3)
Saarlased riigikogu komisjonides  (7)
Kommentaarid
WOW! keskus saab täna nurgakivi (1)
Salapärane annetaja kinkis elustamislaua soetamiseks 10 000 eurot (5)
Leisi teenuskeskust hakkab juhtima Tuuli Pärtel  (11)
Volikogu eestseisus ei toetanud pikka rendivabastust (16)
Kuidas kaotada elu maal? (4)
Prügiteema tekitas komisjonis elava arutelu (7)
Kogukond ei soovi Üüdibele taastuvenergia jaama (6)
Valitsusvastutust kandma hakkav kolmikliit seisaks kõigi Eesti inimeste eest (8)
Orissaare lasteaed unistab uutest õueatraktsioonidest (4)
Jumal annab alandlikele armu (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud