[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 15. november 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930




Intervjuu

Risto Ränk põletab puupõletusahjus 36 tunniga 7 ruumi puid (3)
Autor: Anneli Tarkmeel
Laupäev, 27. oktoober 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Risto Ränk kasvas üles kolmelapselises peres keskmise lapsena, kes ema sõnul armastas juba väiksena õõnesesemeid – tasse, kausse. Nüüd on ta leidnud oma raja, edendab Saaremaal puupõletusahjust tehtavat keraamikat ning kõnnib sihikindlalt sellel rajal. Pildil on tal käes Vanalinna kohviku õõnesese ehk kõige tavalisem teetass, mis pärast fotosessiooni kenasti kohvikusse tagasi viidi. FOTO: Anneli Tarkmeel

See lugu on ühest noorest mehest, kes on otsustanud elus liikuda vastutuult. Kui teised vaatavad, kuidas ikka rohkem raha teenida, siis Risto Ränk (28) naeratab ja hüüab: „Mul on savi!” Seda on tal tõesti palju. Ta paneb selle ahju ning puutuhaga glasuuritud imeasjad ongi valmis.

Aga sissejuhatusest ei tohi jääda muljet, et Risto rahast üldse ei hooli. Ta ei ole lihtsalt nõus tegema kompromisse oma unistuste elu nimel. Ta on leidnud oma raja ning kõnnib sellel uhkelt edasi.

Ise ta ütleb, et tema elus ongi ainult hobid. Lisaks keraamikutööle ehitas ta endale koju stuudio, kus saab rahulikult muusikat luua. Muusik ta enda arvates ei ole. Ilmselt arvavad ansambli Maasikad fännid teisiti.

Kus on su juured?

Olen sündinud Orissaare vallas Mäekülas Tõnu talus. Ma elan seal siiani ja olen oma perest ainuke, kes seal veel elab. Vanemad kolisid mingi hetk Kuressaarde. Seal elamine on väga tore, kuigi igasugune kinnisvara vajab hoolt. Vahel see piirab mind.

Miks sina ära ei ole kolinud? Kas oled hingelt maapoiss?

Sellepärast ma seal elangi. Mul on vaja rahu. Oma ruumi. Seal saan jalutada lihtsalt metsa täpselt siis, kui süda kutsub.

Samas saan aru, miks inimesed ära kolivad. Orissaares on raske elada, kui see on praktiliselt üheksa kuud aastas pime ja inimestest välja surnud. Suhelda kellegagi ei ole, noori on vähe.

Maakohtades on töökohtadega nii nagu on. Kusagile jõudmiseks peab ressurssi palju rohkem kulutama kui linnas. See on huvitav vastuolu – tööd maal väga palju ei ole, aga samas raha kulub palju rohkem.

Kui kaugel sinu kodu Orissaarest on?

Kolm ja pool kilomeetrit.

Kus sa koolis käisid?

Lõpetasin Orissaare keskkoolis 9. klassi ja pärast seda läksin Kuressaare ametikooli kunstilist kujundamist õppima. Tol ajal keraamikat eraldi ei õpetatud.

Miks kunstiline kujundamine?

See lugu algab kaugemalt. Mulle ei meeldinud koolis käia. See oli piirav, reeglid surusid paika. Ühel päeval öeldi, et ametikoolis on lahtiste uste päev ja kes sinna lähevad, ei pea sel päeval kooli minema. Haarasin sellest võimalusest kohe kinni. Ametikoolist ei teadnud ma midagi, mida seal õpetatakse või mis kool see on. Kui seal toimus aga ringkäik, nägin läbi klaasuste keraamikaklassi. Sisse sinna tookord ei lastud, aga ma tundsin ära, et vot sellega ma tahaksin tegeleda.

Nii et armastus esimesest silmapilgust?

Ilmselt. Tegelikult mu ema on öelnud, et juba lapsena lõi kunstiline pool minus välja. Nii kui ma taskuraha sain, ostsin õõnesesemeid – tasse ja kausse. Kui oli mingi eriline tass, vormiline või eriline, oli mul seda vaja minu kogusse.
Kunstiline kujundamine – see oli segu maalimisest, reklaami tegemisest, joonistamisest. Aga see oli ainuke eriala, mille õppekavas oli sees ka keraamika.

Sa töötad praegu keraamikuna.

Mul on muidugi selline tunne, et ma ei ole oma elus kunagi n-ö tööd teinud. Noh, kunagi 3. kursusel tegin PRIA-sse projekti, et saada endale treipink ja savikotta vajalikud töövahendid. Onu aitas, oli palju toeks. Projektiks sain ka raha, aga hiljem selgus, et üks oluline paber oli puudu ja raha tuli tagasi maksta. Sain oma võlad likvideeritud, aga selleks läksin tööle keevitajaks, tegin alumiiniumkaatreid ja -jahte. Natuke aega töötasin ka Anglas.

Rohkem sellist traditsioonilist palgatööd ma elus teinud ei ole. Nüüd on mul umbes aasta olnud Liival isiklik savikoda ja võib ütelda, et ma käin tööl. Varem asus savikoda kodus.

Käsitööga ennast ära elatada ei ole lihtne. Kui ma maksaksin kusagil üüri, siis ei saaks ma sellist elu elada. Minu savikoja toodang läheb peamiselt turistidele kaubaks, hooaeg Eestis kestab kaks kuud aastas. Jõulud on ka müügi elavnemise aeg. Muul ajal peab vaatama, kuidas ots otsaga välja tulla.

Aga kuidas sa siis ära elad?

Teen tellimustöid. Nii kaua, kui ma Eestis olen, pean tegema tarbekunsti. Eestlase mõtlemine käib nii, et kõigepealt peab asi olema praktiline, alles siis vaatab, kas see asi on ka ilus. Eestlane ei ole rahvas, kes ostab endale kunsti tuppa seisma. Ainult need, kellel on raha hästi palju üle, ostavad kunsti sellepärast, et see on kunst.

Seetõttu püüan leida keskteed praktilise ja ilusa vahel. Minu tegemistest on 90% tarbekunst ja 10% ulatuses saan teha asja, mis lihtsalt pähe tuleb.

On sul olnud isikunäitusi?

Tunnen, et ma ei ole isikunäituseks veel valmis. Uue ahjuga võib nüüd kõik muutuda, sest elektriahju töödest ma näitust teha ei soovi.

Ehitasid ahju ise. Miks?

Elektrilised keraamikaahjud on tänapäeval juba pea igas teises rahvamajas. Minu ideaalahi on puupõletusahi.

Kuidas sa selleni jõudsid?

Need keraamikud, keda mina imetlen ja kes mulle eeskujuks on, kasutavad kõik puupõletusahju.

Kes need on?

Phil Rogers, Svend Bayer ja Mike Todd Inglismaalt. Nad on juba suhteliselt eakad kunstnikud ja räägivad, et puupõletuskeraamika hakkab vaikselt ära kaduma. Puupõletus võtab väga palju aega ja energiat. Tänapäeva kiires maailmas ei saada aru, miks seda kõike vaja on, miks peab tass valmima kahe kuuga. Aga puupõletuses ei saagi seda kiiremini teha.

Mina ehitasin oma esimese puupõletusahju katse-eksituse meetodil. Võtsin need kivid, mis meil siin saada on. Tegin ahju enda kõrguse. Tegin ilma joonisteta, sest ma ei armasta jooniseid. Kõik valmib enne minu peas ja kui tegema hakkan, ei ole ju jooniseid enam vaja. Puupõletusahi on kõrge, esemed lähevad sinna sisse riiulite peal.

Ladusin ahju ja hakkasin õppima. Esimene põletus oli katsetus – kas ahi töötab, kas see püsib üldse koos. Ahi seisab koos gravitatsiooni mõjul, segu seal kasutada ei saa. Kuumused lähevad nii suureks, et ahi pidevalt „mängib”. Segu muudaks ahju jäigaks ja ahi laguneks ära.

Milliseid kive kasutad?

Tulekindlaid šamotte. Need kannatavad peaaegu 1800-kraadist kuumust. Tavaline punane tellis kannatab 900 kraadi, pärast seda hakkab lihtsalt voolama.

Kui ahi on valmis, hakkan seda puudega kütma ja puutuhast tekib glasuur. Puutuhast tekkinud glasuurilt võib välja lugeda, kus see puu on kasvanud, milline oli pinnas ja ilmastikuolud. Glasuuri loed nagu maali. Näiteks kui puu on kasvanud mõne põllu ääres, siis on põllul ilmselt kasutatud rohkem väetist ja puu sees on mingid teised mineraalid, mis jätavad glasuurile oma jälje.
Et Saaremaal on rauarohke vesi, siis näiteks siinsed männipuud tekitavad rohelist glasuuri. Viljapuudest tekib allapoole voolav glasuur. Puid valides saab suunata, millist eset tahaks ahjust kätte saada.

Ahjus on ka avad, milles näen leegi liikumist. Saan ka leegi liikumist suunata, aga ma ei saa seda 100% kontrollida. Palju sõltub ilmastikust – kust poolt on tuul. Kunagi ei saa enam täpselt sama asja teha. Iga ese, mis sellest ahjust väljub, on ainulaadne.

Sa oled seda jõudnud seni teha ainult ühe korra. Kui kaua võttis aega terve protsess?

Ahju tuleb kütta järjest 38 tundi. Magamata. Ahi jahtus viis päeva ja siis selgus tõde. Mõned sõbrad käisid ka seltsiks. Üks vapper siil oli mulle ka kaaslaseks.
See on kurnav küll. Esimesed 12 tundi on lihtne. Aeg läheb kiiresti ja ahi on veel jahe. Pärast hakkab ta kuuma läbi andma, oled järgmised 24 tundi nagu saunas. Pidevalt tuleb juua vett, muidu tekib vedeliku kaotus. Kui 30 tundi on möödas, siis hakkab maa kõikuma...

Kui palju esemeid korraga ahju mahub?

Põhimõtteliselt kahe kuu jooksul tehtud esemed.

Kuidas sa tead, mitu kraadi ahjus on?

Ahju tuleb sisse vaadata. Vaatan leegi värve. Kirsipunane on 900 kraadi. Lõpuks peavad ees olema keevitusprillid, et temperatuuri värvi järgi määrata.
Mul on ahjus ka keraamilised koonused – kaheksa tükki. Neid on ahjus erinevates kohtades. Igal neist on oma tähis peal, esimene sulab ära siis, kui ahjus on 1220 kraadi. Temperatuuri tõsta ei olegi enam nii lihtne. Et jõuda 1200 kraadist 1400-ni, kulub kaheksa tundi kütmist.

Miks sa kasutad neid müstilisi koonuseid?

Temperatuur näitab konkreetselt leegi kuumust, aga mul on vaja teada, kui kuum on ahjus olev keraamiline ese, millal hakkab sulama glasuur. Seepärast on keraamilised koonused mulle infoallikana palju olulisemad.

Kui ahju avasid, kas kutsusid inimesed seda vaatama?

Ei. Tulid ainult need, kes teadsid. Järgmise teen ehk avaliku sündmusena. Kui ahju lahti teed, on suur võimalus, et 80% esemetest on lihtsalt katki läinud. Näiteks kui kuumuse tase ületab 1100 kraadi, ei tohiks see alla selle enam langeda. Esimene kord kütsin ahju 1380-kraadini.

Ahju avamine on alati väga suur pettumus. Põletus oli ühtlane, igal pool oli sama temperatuur. Ladusin ahju ukse maha ja ikkagi on see pettumuse tunne väga suur. Kui sa teed oma käte vahel mingi asja, siis on ettekujutus hästi suur, milline see peaks olema. Ahjus muutub minu loodu väiksemaks – ahi paneb omalt poolt 50% juurde. Need asjad on alati natuke teistsugused, kui keraamik ette kujutab.

Ma olen väiksemate ahjudega enne ka ju katsetanud... Iga kord, kui ahju lahti teen, lähen korraks eemale, teen ühe kohvi ja tulen tagasi ning vaatan neid asju uue pilguga. Hakkan sellega leppima, et ma ei kontrolli asja 100%. Vaatan, milliseid kingitusi ahi mulle seekord pakub. Nagu jõulud on see ahju avamine.
Vot sellisest protsessist tulevad minu näitusetööd. Siis ma olen nõus oma asju näitama.

Saan aru, et keraamikuna pead olema hästi kohanemisvõimeline.
Mõtle, kui maalikunstnik teeb oma maali poole peale valmis ja keegi teine lõpetab selle ära – see on päris raske. Ahjule ei ole võimalik seletada, milline on minu nägemus. Saan mõjutada sellega, et valin küttematerjali.
Viimati oli ühe halu sees näiteks püssikuul. Seetõttu oli asjadel vasest tekkinud veripunane laik peal.

See ongi see puupõletusahju võlu. Kui ma peaksin ainult elektriahjuga tootma keraamilisi tasse, siis ma seda tööd ei teeks.

Nüüd ma saan aru küll, miks see on kallis kunst ja miks inimestel ei ole aega oodata.

Jah. Mul on ka selliseid kuid, kus mu sissetulek ei ületa 50 eurot. Aga mis on siis oluline, kas teenida raha või teha seda, mida ma tõeliselt tahan?

Kõrvaltvaatajad ei saa sellisest suhtumisest aru. Raha on tänapäeval jumal. Ilma selleta ei saa ju hakkama...

Kas inimesed peavad mind mõistma? Ei pea. Ma ei usu, et minu elu ajal tekib Eestisse sihtgrupp, kes hindab puupõletusahju kunstilist väärtust ja kes oleks valmis selle eest õiglaselt maksma. Minu kliendid elavad välismaal. Sakslane teab näiteks täpselt, milline ese on tulnud puupõletusahjust. See on nende kultuuris palju kauem sees olnud.

Inglismaale jõudis keraamika Jaapanist ning seda ilu on õpitud hindama põlvkondade jooksul. Me alles loome esimest põlvkonda.

Kas seda varem siis pole Eestis kunagi tehtud?

Midagi tehti, aga ikkagi ainult selle eesmärgiga, et asjal oleks praktiline väärtus. Ei ole praktiline põletada seitse ruumi puid ühes ahjus, et saada ahjust kätte ebapraktiline kunstiese.

Need on mõne inimese talvepuud. Ma arvan, et elektriahjust me siin Eestis kaugemale ei jõua.

Kui puupõletusahju tassi omahind on 40 eurot, siis millest me räägime!

Kust sa saad savi?

Saksamaalt. Meie kohalikust savist saab vaid häid telliskive. Minu savi peab kannatama vähemalt 1400 kraadi. Meie savist saaks teha ka madalkuumuskeraamikat, aga see ei ole nii vastupidav ja see on hoopis teine teema. Mina teen kõrgkuumuskeraamikat.

Mõni aeg tagasi käis meil kodus pottsepp, kes ka kiitis Saksa materjale. Ilmselt suudad sinagi ühe tavalise tubase ahju valmis ehitada?

Puupõletusahi ei sarnane ühelegi ahjule, mis inimestel kodus on. Aga jah, ma just tegin endale koju uue ahju. Talv on tulemas.

Ehk saaks pottsepa ametist su kunsti toetav eriala?

Endale ma võin ahju ju ehitada, aga kui ma teiste koju seda tegema lähen, peab mul selleks olema paber. Selleks mul ei ole praegu aega.

Kas keraamika võtab kogu aja?

See ka ning muusika. Viimasega teenin raha nädalavahetustel. Argipäevadel teen keraamikat.

Kuidas sa muusika juurde jõudsid? Sul oli muusikaõpetus tunnistusel kolm.
See on tõsi. Ma ei suutnud laulutunnis laulda. Mulle öeldi, et ma ei pea viisi, aga ma lihtsalt ei tahtnud koolis käia. See kõik oli vastumeelne.

Aga kui kool sai läbi, tellisin endale kitarri.

Tohoh!

Ma teen asju tundepõhiselt. Mul tekkis kitarriostmise tunne. (naerab)
Muusikast ei tea ma endiselt mitte midagi. Hakkasin harjutama. Omamoodi. Mõtlesin siis, et äkki teeks ise mõne laulu. No ei tulnud välja! Loobusin. Aga ühel hommikul oli laul mu peas olemas. Kirjutasin sõnad paberile ja samal ajal mängisin kitarri.

Kas sa tead, mis on C-duur?

Jah. Need asjad ma õppisin selgeks. Nooti ma ei loe. Duurid on lihtsad, aga ma ei tea, mis nootidest need koosnevad. Nii kaua, kui kõlab õigesti, on kõik hästi. Noote mul ei ole, lindistan oma mängu üles. Kui loen oma sõna, siis tuleb pähe ka vastav meloodia. Noodid peavad toetama sõnumit. Sellepärast on mul see kõik peas olemas.

Teistele ma peaksin tõesti asjad üles kirjutama. Vennale ma siis teen demo, mille järgi tema loo selgeks õpib.

Sa oled loonud ansambli Maasikad.

Jah. See oli nüüdseks 11 aastat tagasi, kui külapoistega sellise pundi kokku panime. See on pop-rockansambel, kuigi tänapäeval on väga raske liigitada, millist muusikat keegi teeb. Ansamblisse kuulub viis pillimeest, siis veel helitehnik ja mänedžer.

Aga mul on veel üks koosseis – R2NK. Seal on vaid kaks pillimeest, mina ja minu vend. (Esimene ülesastumine oli neil 30. septembril Mõnusas Villemis – toim.)

Stiililiselt kahest eelmisest eristub veel üks ettevõtmine, mida teen koos vennaga. See on akustiline duo, nimeks lihtsalt Risto ja Renat Ränk. Seda muusikat nimetan oma hingemuusikaks.

Kust sinu asju osta saab?

Praeguse seisuga ainult Muhus. Suviti ka Maasi maalinnas. Ehk järgmisel suvel lisandub veel kohti.

Kas sinu savikoda asub Liival?

Jah. Konsumi vastas on Liiva üks vanemaid kivihooneid, mille ehitasin üles. Nüüd võib öelda, et ma käin tööl. (naerab)

Talvel teen seal ka kursusi. Muhu noortekeskus teeb ka erinevaid saviringe.

Millega su vanemad on tegelenud?

Isa on terve elu olnud tisler. Ema töötab Vanalinna kohvikus.

On sul oma pere?

Hetkel elan üksi, aga endise elukaaslasega saan väga hästi läbi. Meil on ühine poeg, 5-aastane Hendrik Raju. Olen Rajuga väga kokku kasvanud. Ta on kosmosefänn.

Ma ei soovi oma poega liialt suunata. Las inimene areneb ise, midagi toredat tast ikka tuleb.

Kas sul on hobisid?

Mul ongi ainult hobid.

(muigab) No natuke teen sporti. Mul oli selleks lapsepõlves palju eeldusi. Sain koolist isegi käskkirja, et ma ei läinud kooli spordivõistlustele esindama. Aga ma ei saanud aru eesmärgist, miks peab teistega võistlema. Mis see mulle annab, et ma olen kellestki parem?

Täna loetuimad
Paar pöördus kondoomi puudusel EMO-sse (1)
Nasva klubi kohvik saab uue rentniku
Eriüksus harjutas kurjategijate kinnipidamist
Muhusse kavandatakse suurt päikeseparki
Thule Koja avamine lükkub edasi suve algusesse
Maria Kaljuste: pole erakonda, keda toetada
Kredexi kodutoetust sai 11 Saaremaa lasterikast peret
Tuleviku Kompassi külastas 1152 inimest
JUHTKIRI - Võlutabletti pole olemas (1)
Rahu tegemine algab igaühest meist
Vana Testamendi piiblilood: Saul ja Taavet vastakuti
Vahevalimised USA-s ja meie maailmapilt
Kirikuteated
Nädala loetavuse top 5
Auto soditi värviga  (7)
Mart Maastik kandideerib Isamaa nimekirjas riigikokku (20)
Komandandi tänaval käib läbipääsu pärast vaidlus (4)
Arengustrateegia arutelu läks tühjale saalile (21)
Uue tänava 75 elanikku soovivad ühesuunalist tänavat (23)
Kommentaarid
Sõnajalad maandusid kopteriga Raiekivi säärel ilma loata (149)
Paar pöördus kondoomi puudusel EMO-sse (1)
JUHTKIRI - Võlutabletti pole olemas (1)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (103)
Auto soditi värviga  (7)
Pliidile ununenud toit käivitas suitsuanduri (1)
Hoonetest vastas vaid üks täielikult tuleohutusnõuetele (13)
Vilsandi sai endale "Vilsandi" (243)
Arengustrateegia arutelu läks tühjale saalile (21)
Jäätmevedu Vättal algab veebruaris (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud