[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 19. detsember 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31




Intervjuu

Taivu ja Tarvi Uljase kullaga pärjatud spordielu
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 29. september 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

22. augustil Tallinna Kalevi spordisaalis, kus Eesti ja Iisraeli 2019. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonimängu vaheajal austati 50 aasta eest, 1968. aastal, liidu meistriks tulnud mehi suurte ovatsioonidega. Seljakotiga Eesti võrkpallikoondise peatreener õnnitleb Taivut, tema kõrval ootab Tarvi käesurumist. Foto: erakogu

Väike Saaremaa on aastakümneid olnud suure võrkpalli kasvulava. Andekaid mängijaid ja treenereid oli pool sajandit tagasi ja on praegu. Ühed neist vennad Uljased, kes 50 aastat tagasi tegid ajalugu, mida ei saa ega võigi unustada.

Mõlemad Pilli-poisid, Taivu ja Tarvi, said Kaali väikeses maakoolis esimesed tuuleiilid tiibade alla, et tõusta kõrgustesse.

Meenutage oma lapsepõlve ja seda, millal te esmakordselt spordiga kokku puutusite.

Taivu: 1951. aastast, kui pere oli elama asunud Kaali koolimaja lähedale, põhjusel, et läksin 1. klassi. Vend Olev oli esimese klassi juba lõpetanud. Selle ajani elasime Kõljalas Pilli talus, seejärel Pilpal. Meeldiv on tõdeda, et kümme aastat hiljem elas Pillil samas toas tuntud spordimees Valdur Rauniste.

Kaalis saime elukoha Kaali kooli vahetus läheduses oleva maja teisel korrusel, kus oli tuba ja köök. 1953 sündis õde Janne, kõik kuus pidime ühte tuppa ära mahtuma. Pead-jalad koos elasime seitse aastat. Kaali koolis olid meie esimesteks õpetajateks tugevad spordipoisid Jüri, Heino ja Indrek Mõtt. 1958. aastal lõpetasin Kaali kooli ning tahtsin minna keskkooli ja spordikooli, et jätkata treeninguid Hugo Metsa käe all.

Tarvi: Minu teadlik elu algas Kaalis 1952. aastal, olin siis nelja-viiene. Meie Pilpa õues oli üks vana ratasteta autokabiin, ronisime selle katusele ja hüppasime alla. Ükskord murdsin alla hüpates jalaluu. Linnas pandi jalg kipsi ja koju tagasi. Ühel päeval lidusid Olev ja Taivu Kaali poole sõitvale autole järele, jäin üksi õue ja hakkas sadama. Komberdasin siis kipsis jalaga 15 meetri kõrgusest trepist üles. Kui mamma koju tuli, nägi ta trepil kipsijälgi, mina olin aga toas nutnud, et poisid mu üksi jätsid.

Kaalis oli siis palju noori – Jüri Saar, neli Mõti poissi, noori käis ka Haeskast. Kaali järve ääres oli haruldane palliplatsi koht, seal sai palju müdistatud. Vanemad poisid hakkasid ette näitama, kuidas palli käes hoida. Sealt sain spordipisiku. Arendasime füüsist järvevallide puudel, kõik puud sai läbi ronitud. Talvel tegime suusahüppeid, kõik päevad olime pimedani väljas.
Tugev õpetaja pidi ju ka olema.

Taivu: Tugev kehalise õpetaja Kaalis oli Uno Varik. Tegin ka kergejõustikku, ketast ja granaati. Väga kiire jooksupoiss ma ei olnud, pikamaajooks meeldis mulle rohkem. Tegime endale männipuust teibad, olen sellega üle kahe meetri teivast hüpanud. Matte all ei olnud, ainult liiv. Kuna olin Kaalist käinud mõnel korral ka linnas võistlustel, sain teada, et linnas tegutseb võrkpallitreenerina Hugo Mets, kes kutsuski mind spordikooli. Õige pea hakkasime Kingissepa spordikooli meeskonnaga võistlustel käima. Lehes kirjutati, et Taivu Uljasest võib saada hea mängumees, kui ta samamoodi jätkab.

Tarvi: Variku tulemisega kooli arenes asi edasi, ta soovitas ka kergejõustikuga tegeleda. Tegimegi kõiki alasid. Ühe Saaremaa võrkpallitreeneri, Toomas Jasmini vanaisa, kes läks leivakombinaati vilja viima, kutsus mind kaasa, et näitab mulle, kus spordikool asub. Olin siis viie või kuuene, ta käskis mul seal suurte poiste mängu vaadata, kuni tema vilja üle annab. Linnakoolis õppimist alustades läksin ühtlasi Hugo Metsa juurde spordikooli.

Kuidas võrkpallitee kulgema hakkas?

Tarvi: Käisime vabariigi C-klassi meistrivõistlustel ja võitsime kõik ära. Arenesin kiiresti ja üsna pea pandi mind mängima B-klassi. Kõige hiilgavam aeg oli 1962, kui toimus suur, üleliiduline turniir, kus osalesid Moskva, Leningrad, Minsk, Vilnius, Riia. Me, saarlased, pidime tegema katsemängu Tallinna võistkonnaga, ja võitsime. See oli omaette elamus. Esimene mäng oli Riiaga, võitsime. Teisel päeval tuli vastu Leningrad, meie võit 2:1.

Kolmandal päeval oli vastasmängijaks Moskva, kus käputäis saarlasi miljonite linna meeskonna vastu. Aga me võitsime ka Moskva meeskonna. Kohalikud saarlased Tallinnast olid vaatamas, see oli hullumeelne, mis toimus. Mina olin siis 15-aastane. Võistkonnas mängisid Jüri Saar, Anti Liiv, Jüri Mõtt, Mati Truu, Anti Penu, Heino Käen ja Ants Nuut. Metsa Hugo tegi enne seda meiega tugevat füüsilist trenni – jooksime talvel lahtede vahel rinnust saati lumes sumades...

Pärast Moskvat oli vaba päev ning meid viidi kommivabrikusse ja piimakombinaati, kus meid kostitati kommide ja hapukoorega.

Neljas mäng oli Vilniusega, kes polnud ühtegi mängu võitnud. Meie õnnetuseks said nad esimese võidu aga just meilt. See oli suur prahmakas, aga me ei visanud püssi põõsasse. Viimane võidukas mäng oli Valgevene Minskiga, esimese geimi võitsime 15:0. Kokkuvõttes saime noorte meistrivõistluste hõbemedali.

Edaspidi mängisin maakonnas A-klassis. Tallinnas juhtus meie mänge vaatama Ivan Dratšov ja küsis minult: kuule, poiss, kas sa ei taha mängida suurt võrkpalli? Muidugi tahtsin. Rääkisin kodustega asja läbi ja 1963. aasta kevadel panin kodinad kokku ja läksin Tallinna. Asusin õppima Tallinna ehitus-mehaanikatehnikumis, treeningutel käisin Tõnismäel. Mõtlesin siis, et olen viis-kuus või kümme aastat ja lähen Saaremaale tagasi. Nüüdseks olen Tallinnas elanud 55 aastat. Oleks mul saarlasest naine, saanuks kindlasti kodukohta tagasi.

Milliseid säravaid saavutusi veel meenutada tahate?

Taivu: Saavutusi saab meenutada auhinnariiuli järgi. Ega see ülipikk ole, kui meelde tuletada tipumaid auhindu. 1968. aasta liidu meistri tiitel on ikka üle kõige. Aga olen tulnud ka TPI meeskonnaga 1964. aastal Eesti meistriks. Seal mängis teisigi saarlasi – Vello Tarvis ja Peeter Sepp. Eesti meistrivõistluste hõbemedali võitsime Saaremaa meeskonnaga 1971. aastal. See võinuks olla kuldne, oleks pidanudki olema, kui ebaõnn poleks vahele tulnud.

Mängisime finaalis Tallinna Kalevi meeskonnaga, kelle treeneriks oli Ivan Dratšov. Mäng läks viiegeimiliseks, tollal oli 15 punkti mäng. Viiendas geimis jäime Kalevi vastu kaotusseisu 4:11. Kui servima asus üks meie tugevamaid ründajaid ja servijaid Arvi Käsk, saime 10 punkti järjest ja läksime 14:11 ette. 15. punkti serviks viskas Arvi palli juba üles, kui vindine saarlasest pealtvaataja servijale vastu kätt lõi. Serv läks välja. Kui Arvi oleks lasknud pallil maha kukkuda, oleks ehk antud uus serv. Ja me ei saanudki enam punkti, kaotasime 14:16. Okas on siiani sees.

Saaremaa meestega võitsime veel ka ühe meistrivõistluste pronksmedali. Oleme tulnud ka VSÜ Kalevi meistriks ja Eesti spartakiaadidel saanud poodiumikohti. Saaremaa meistrivõistluste kuldmedaleid on mul lugematul arvul ja ka teisi värve. Arvan, et Saaremaa meistriks olen tulnud 17 või 18 korda. Tarvi siis Saaremaa meeskonnas mängida ei saanud, kuna ta ei elanud Saaremaal.

Tarvi: 1964. aastal tulin liidu ametiühingute noortemeistriks ja 1965. aastal kutsuti mind mängima NL ametühingute noortekoondisesse. Alates 1963-ndast mängisin Tallinna Kalevis. Sel aastal tähistasime 50 aasta möödumist liidu meistriks tulekust.

50 aastat kuldsest karikast, milliseid emotsioone see nii pika aja tagant tekitab? Kes teie kõrval saarlastest veel mängisid?

Taivu: Mind ja Tarvit kutsuti võrkpalliväljakutel vendadeks Uljasteks. Saarlastest mängisid veel Peeter Sepp ja Anti Penu. Kõik ei saanud kuldmedalit, selle said 10 põhimängijat, ülejäänud diplomi, nende hulgas ka meie Anti.

Tarvi: Uskumatult meeldiv oli saalis olnud rahvas ja kogu see tähelepanu. Kui Iisraeliga peetava mängu vaheajal kuvati suurele ekraanile 50 aasta tagune tipphetk, öeldi, et need mehed on ka saalis, siis läks päris pööraseks. Kurb oli ainult see, et meil ei olnud ühtegi elavat filmilõiku meie mängudest. Meil oli eriline mängustiil, tegime hoopis teistsugust mängu, muidu me poleks saanud suurt Venemaad võita. Mängisime seitsme-kaheksa mehega 44 mängu, kusjuures viimased 14 mängu võitsime järjest. See oli uskumatu, sest liidu kõrgliigas mängis 12 võistkonda! Annika Iin ja teised saarlased olid seda mängu vaatamas.

Oleme otsinud filmilõike Lätist, Moskvast, rääkimata filmiarhiividest, kuskilt ei ole me midagi leidnud. Miks selleaegsed spordijuhid midagi ette ei võtnud, kui oli näha, et olime võidulainel?

Nädal hiljem käisime kõik kalmistud läbi ja panime lahkunud palliveteranide haudadele küünlad. Pärast läksime Hundiaugu tallu, kus mu abikaasa Silvi pakkus torti, istusime ja muljetasime.

Kui palju aastaid võrkpall teid oma kütkes hoidis?

Taivu: Staaži alguseks olen lugenud 1955. aastat, kui hakkasin Kaalis võrkpalli regulaarselt mängima ja lõpetasin 2005. aastal, kui mul avastati südame veresoonte lupjumine. 2008. aastal tehti operatsioon ja arstid mul meeskonnamängus enam kaasa teha ei lubanud, nad teadsid, et ma ei suuda siis enesetunnet kontrollida. Olin sellal maavalitsuses tööl ja maavalitsuse meeskonnas ning Uljaste kokkutulekutel natuke veel toksisin. Aktiivset võrkpalliaega tuli mul ca 50 aastat.

Tarvi: 1962. aastast, aga ma ei ole siiani lõpetanud. Veteranid on igal nädalal palliplatsil koos. Oleme mitmetel veteranide maailmamängudel käinud, ka Taivu on. Argentinasse lennates olime õhus, kui toimus riigipööre.

Õhtul Moskvast Vene lennukiga õhku tõustes ei olnud riigipöördest haisugi, kui aga olime jõudnud Atlandi ookeani kohale, olid äkki kõik stjuardessid kadunud. Maandusime Buenos Aireses, fotograafid ja väliseestlased olid vastas, kuna meid peeti esimesteks põgenikeks. Alles seal saime teada, et Venemaal toimus riigipööre. Viisime oma asjad hotelli, mis asus Argentina parlamendihoone kõrval. Karitsal oli sinimustvalge kaasas, panime selle harjavarre otsas aknast välja lehvima ja ise hakkasime otsima kohta, kust Eesti olukorra kohta teada saada. Soome kaudu saime teada, et verevalamist ei toimunud.

Rääkige veel pisut veteranide mänguajast.

Tarvi: Viis-kuus aastat tagasi käisime Ameerikas maailmamängudel. Oleme võistelnud ka Argentinas, Taanis ja Venemaal. Tallinnas oleme igal aastal pidanud Ivan Dratšovi mälestusturniiri. Poisid käivad hoolega harjutamas, ehkki mõni kukub palli vastu võttes pikali ning teised jooksevad siis juurde ja aitavad üles. Kõige noorem on 68 ja vanim 80 ringis. Mängu ajal käib kõva kisa, et miks sa, kurat võtaks, palli vastu ei võtnud? See näitab, et meeste mänguvaim pole raugenud. Pärast ollakse jälle suured sõbrad.

Käisime mängimas kolm korda nädalas, nüüd vähendasime kahele korrale. Kui olin tööl Kalevi spordihallis, sain meie veteranidele saali rentida ühe euro eest. Praegu mängitakse väljas liival, sest meie mängukoht, TTÜ võimla, oli remondi tõttu suletud.

Kui pikk on Uljaste dünastia mängude ajalugu?

Taivu: Kas mõtled ühise nime karikaturniiri? Sellest karikaturniirist said osa võtta meeskonnad, mille liikmeteks olid sama perekonnanimega mängijad. Tipuks on olnud kuus võistkonda: Uljased, Saared, Nuudid, Kiirendid, Penud ja mandrilt Annused. Uljaste võistkonna nimi oli Uljas United Team, see oli Soome Uljastega kahasse. Viiest vennast mängisid neli meie ühendmeeskonnas, meie poolt mina, Tarvi, Ulvar, Jaanis ja vahel ka Aigi ning Paavo. Viimane turniir oli Kaali kooli staadionil, see võis olla 2002. aastal, siis osalesid juba ka mandri võistkonnad.

Kas sel ajal välismaale mängima ka saite?

Taivu: Saime juba 1966. aastal Soome võistlustele. 1968. aastani oligi põhiliselt Soome. Sõprusmängudel oleme saanud käia Ungaris ja Itaalias ning 1969. aastal Saksa DV-s Euroopa riikide meistrite karikamängus.

Kiikame nüüd kooli- ja tööaega.

Taivu: Kui ma 1962. aastal esimest korda TPI-sse energeetika teaduskonda astusin, õppisin seal päevases osakonnas kolm aastat. Kuid 1968. aastal Moskvast liidu meistri tiitliga tagasi tulnud, kui olin juba kaugõppes, sain koolist kirja, et olen eksmatrikuleeritud koolitööst vähese osavõtu pärast. Mulle anti aga uuesti võimalus kooli sisse astuda. Tegin uuesti sisseastumiseksamid ja läksin ehitust õppima. Ja jälle sain samal põhjusel eksmati.

Kolmandat korda alustasin 1972. aastal, et jätkata õpinguid ehituse erialal. Võtsin asja päris tõsiselt, tahtsin kooli tõesti lõpetada, aga juhtus selline asi, et viisin parteiajaloo kontrolltöö Tallinna, mingi polkovnik oli seal õppejõud, kes ütles, et ma kahe nädala pärast talle helistaksin, siis saan tulemuse teada. Läksin Tallinna, aga see õppejõud oli lahti lastud ja mu kontrolltöö kadunud. Siis mõtlesin, et tühja kah, mul polegi seda vaja.

Kas spordi tõttu erialast tööd saite teha?

Taivu: Sain, aga suuresti just võrkpalli pärast jäi TPI lõpetamata. 1965. aastal tulin päevasest perekondlikel põhjustel ära ja läksin kaugõppesse, mul oli siis kolmas kursus käsil. Abiellusin. Leeni lõpetas Tallinnas pedagoogikakooli, ta sai Saaremaale töökoha. Järgmisel aastal sündis poeg Paavo. Algul osalesin õppetöös üsna aktiivselt, aga Dratšov kutsus mind Saaremaalt ikka ja jälle mängima. Hakkasin uuesti Kingissepa ja Tallinna vahet sõitma. Tuli periood, mil olin Tallinnas enam kui kodus. Kui mu töö kaduma läks, tundsin, et aitab.

Kooli ajal ju ka töötasin. Elektrijaamas ja teedevalitsuses olin elektriinsener, 1973. läksin Saare Kalurisse ja sain tööle spordisektorisse. Pärast seda olin tööl põllumajandusvalitsuses energeetika osakonnas ja hiljem rajooni täitevkomitee juures olevas spordikomitees ning seejärel maavalitsuses spordispetsialist.

Tarvi: Kui suure võrkpalliga 1972. aastal lõpetasin, läksin EKE Projekti, kus töötas tugev mängumees Henn Karits. Kuus aastat olin seal tehnik-tehnoloog. Johannes Kangro kutsus mind siis reisijateveo valitsusse liiklusohutuse alale.

Talle allusid kõik bussi- ja taksopargid. Viie aasta pärast kutsus taksopargi direktor Kaljo Potter mu sinna tööle, et aitaksin ka võrkpallimeeskonna kokku panna. Taksojuhtidest saigi meeskond kokku, ise mängisin samuti. Sellest oli kuulda saanud Olev Kiudsoo, PK Agro direktor, kes pakkus tööd tuleohutuse insenerina ja et paneksin kokku võrkpallimeeskonna. Hiljem olin seal automajanduse osakonna juhataja. Viljar Loor tuli ka pärast võrkpallurielu tööle Agrosse. Ka Kalle Kukk oli seal, saime kokku väga tugeva võistkonna. Selle võistkonnaga läksime Taani veteranimängudele, tulime teiseks, kaotades ainult Iisraelile. Olime siis 40–45-aastased.

Olin 11 aastat tööl ka Kalevi spordihallis, olin areenimeister, pidin saali võistlusteks ette valmistama. Olin seal, kuni hoone läks renoveerimisele. Aga 2015-ndal lõpetati kõigiga leping, kuna renoveeritud hoonesse võeti tööle nooremad. See hoone on nüüd haruldaselt ilus, nimeks ikka Kalevi spordihall.
Perest ja pensionipõlvest.

Taivu: Meil on Leeniga kaks last – Paavo ja Kadrin. Kooliajal tegid nad mõlemad sporti, tütar kergejõustikku, poeg judot. Praegu on ta võrkpallist rohkem huvitatud, on võistelnud ka Uljaste meeskonnas ja sõidab veteranides jalgratast. Meil on viis lapselast: tütrelapsed Katarina, Hanna ja Hendrik ning pojalapsed Harry ja Karl Romet. Ja kaks lapselapselast – Nora ja Mia.

Naisega on mul vedanud. Ta on mu pikad äraolemised välja kannatanud, ilmselt seetõttu, et Leeni on olnud ka ise võrkpallur, ta jagab seda tunnet.
Kui ma 2006. aastal koduseks jäin, siis mõtlesin õudusega igavusele, et midagi pole teha. Kui natuke aega olin pensionäriametis olnud, leidsin, et kuradi palju on palgatöö kõrvalt tegemata jäänud. Siiamaani on päevad, eriti kevad-suvised, töötegemist täis, igavusest pole haisugi. Kõige hallimad sügisekuud veedame Tenerifel, sel aastal läheme juba kuuendat korda poolteiseks kuuks soojale maale.

Pereelu on olnud harmooniline, mõned väheke pingelisemad hetked on ka ikka olnud, aga see käib loomuliku elu juurde. Meil saab koos elatud 54 aastat ja mulle tundub, et teistsugust elu ei oskagi tahta.

Tarvi: Olen praegugi Pärnamäe kalmistu lähedal Hundiaugu talus, kus elab mu ämm, kelle tütar on siin sündinud ja koolis käinud. Mu abikaasa on üle 22 aasta töötanud rahandusministeeriumis.

Silvi on jurist, seega seaduste ja juriidilise poole pärast pole meist kellelgi muret. Sain temaga tuttavaks Agros, kuhu tööle läksin, ta oli seal jurist. Oleme üle 30 aasta koos olnud. Mu praegune elu kulgebki Tallinna ja Hundiaugu talu vahet.

Laupäeviti saavad kõik Hundiaugu talus kokku. Poeg suure saksa lambakoeraga, kelle nimi on Blitz ja kes on läbinud erinevaid koolitusi, tütar pisikese karvase koeraga. Grillime koos ja veedame üksteise seltsis nädalavahetust. Laura (29) on büroo juht õigusbüroos ja Allar (30) elab meie lähedal ja töötab IT alal.

Kui Tarvilt telefonikõne algul küsisin, mitu vanaisatärni tal on, sain vastuse „ei veel”. Ja kui ta kuulis, et usutleja on varsti kahekordne vanavanaema, ütles: „Täitsa lõpp! Uskumatu!” Küsisin siis, kas ta on ikka nõus edasi rääkima?
Loomulikult. Valdur (Rauniste – toim) oli kunagi minu iidol. Kui ta Kõljalga tööle tuli, elas ta minu vanaema juures. Hommikuti käis jooksmas ja võimles, ta oli uskumatu mees, tegi kõiki alasid, ja seda töö kõrvalt.

Ükskord, kui mina hommikul palli vastu seina tagusin, läks Valdur juba tööle ja ütles: „Noh, Pilli noormees, annad juba tuld, väga tubli!”

Kas millestki veel?

Tarvi: Mu hinge närib Pikk tn 1 korteri saatus, mis oli pikka aega meie kodu. Isa sai selle 1960. aastal, kui tulime Suur-Põllust ära. Lapsed lahkusid igaüks oma pessa ja see korter libises meie käest ära, meie oma rumaluse tõttu. Kellegi sissekirjutamine jäi paraku tegemata.

Mul on sellest väga kahju. Oleks olnud koht, et saaks Kuressaares pikemalt olla. Pean ennast ikka saarlaseks ja tahaks rohkem siin olla.

Täna loetuimad
Päästeamet leidis Saaremaal vaid kahes kaupluses puudusi (2)
KEK-i maja teeb Kuressaarest jazzilinna
Kristel Aaslaid toetas SPIK-i (2)
Saskuhooaja võitis Ago Laanet
Arendaja esitas vallale Varese sadama kohendatud detailplaneeringu (14)
Kiirreageerimise lõks
Ettevõtja Koit Kelder liitus Eesti 200-ga  (10)
100-aastane Valentina: pikaealisuse saladus on töö
Üheksa lõõtsameest tõid saali publikut täis
Mammograafiabussi külastas üle tuhande naise (4)
Riigipühade eel tööpäeva lühendamine on tööandja kohustus
Visit Saaremaa aitab turismiettevõtet edukalt turundada ka kuludeta  (2)
Jõulutaat on meie poole teel
Jaana Maling ja Rain Siemer kohtuvad lugejatega
JUHTKIRI - Pikaealisuse pant
Nädala loetavuse top 5
Kuivastu kõrtsihoonesse sõitnud BMW juht hukkus (9)
Päikesepark rajati legendaarset metsa maha raiudes (24)
Pihtlas nähti haruldast lindu (26)
Baaripidaja süüdistab vallavanemat valetamises (26)
Isamaa kinnitas valimisnimekirjad (3)
Kommentaarid
Arendaja esitas vallale Varese sadama kohendatud detailplaneeringu (14)
Tegudega tänases, mõtetega homses (4)
Vilsandi sai endale "Vilsandi" (437)
Koju jääb 4400 õpilast  (77)
Kalurid loodavad kormoranimunade hävitamisele (93)
Ettevõtja Koit Kelder liitus Eesti 200-ga  (10)
Kokaiinismugeldaja taandus Kuressaare hamburgeriärist (90)
Visit Saaremaa aitab turismiettevõtet edukalt turundada ka kuludeta  (2)
Mammograafiabussi külastas üle tuhande naise (4)
Päästeamet leidis Saaremaal vaid kahes kaupluses puudusi (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud