[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 17. november 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930




Intervjuu

Käsitöömeister Mareli Rannapi üliedukas aasta
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 15. september 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Mareli Rannap oma maakodus, kus alustas üsna kohe ka viltimisega. Oma Saare Vilt OÜ nime all töötab 2014. aastast. Foto: Valmar Voolaid

Tänavune, EV100 juubeliaasta on käsitööle pühendunud Marelile olnud silmapaistev ja arvatavasti ka üks tunnustusterohkemaid. Juunis lõpetas ta Viljandi kultuuriakadeemia cum-laude, see tõi kaasa vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi ja Tartu ülikooli rektori vastuvõtud.

Eduka õppimise eest tunnistati Mareli Anu Raua stipendiumi saajaks, seda esimest korda magistrikraadi taotlejate hulgast.

Hinnangut tema käsitööle näitab ka see, et praegu Tallinnas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu suurele aastanäitusele „Ajatus” valiti töid tegema 32 käsitöömeistrit üle Eesti nende tööde põhjal.

Ja kohe-kohe alustab ta jälle mahukate koolitustega saarlaste käsitööoskuse edendamisel.

Räägi oma lapsepõlvest ja sellest, kelleks saada tahtsid.

Kindlasti mitte arstiks ega õpetajaks. Ega ma keskkooli ajalgi teadnud, kelleks saada tahan. Siis olid võimalused ka teised, ainult neli-viis ülikooli ja välismaal õppimise võimalusi polnud. Aga mis käsitöösse puutub, siis vanaema mingit käsitööd ei teinud, küll aga ema, kellel oli kolm last.

Ema oli viiuldaja ja kontserdireisidel käies olid tal sõidu ajal alati vardad käes. Kudus meile kampsunid ja heegeldas pluusid ning õmbles kõik ise, sest poest polnud midagi saada. Ilmselt on emalt mulle käsitöötegemine külge jäänud. Ma ei kujuta ette, et istuksin õhtuti diivanil ja vaataksin ainult telekat. See on tohutu aja raiskamine, aega tahaks hoopis juurde, et jõuaks kõike teha.

Kuidas on sinul lood varrastega?

Vardaid mul väga tihti käes ei ole, rohkem on viltimise asjad. Veega viltimist muidugi telekat vaadates teha ei saa, aga mul on vaja ka vilditud nukule silmad pähe õmmelda või sussidele tallad alla õmmelda... Seda saan teleka ees olles teha.

Räägi oma perest.

Mu vanemad olid muusikud, ka vanem vend Rein on muusik. Minule anti ka viiul kätte ja pandi klaveri taha. Olen muusikakoolis ka veidi aega õppinud. Kuna vennad on minust kümme ja enam aastat vanemad, siis ühist mängimist meil ei olnud. Käisin ka neli aastat lastekunstikoolis, mille loogilise jätkuna astusin Eesti kunstiakadeemiasse (EKA, toona ERKI – toim).

Räägi oma töödest-tegemistest.

Tööl hakkasin käima juba keskkooli ajal. Vahetasin kunstikallakuga kooli õhtukooli vastu ja läksin end pakkuma Tallinnfilmi joonisfilmi osakonda. Vahelduva eduga töötasin seal üle kümne aasta. Kui ma 1985. aastal keskkooli lõpetasin, astusin EKA-sse ja õppisin seal kolm aastat sisearhitektuuri. Minu eriala õppejõud arvas ühel päeval – oli vist vasaku jalaga voodist tõusnud ja halvas tujus –, et äkki peaksin eriala vahetama. See vihje maandus viljakale pinnasele, kuna olin seda plaani ka ise pidanud. Siis marssisingi kateedrisse, võtsin dokumendid välja ja viisin otsejoones Tallinna ülikooli (TPedI – toim). Lõpetasin seal 1991. aastal käsitöö, joonistamise ja joonestamise õpetajana.
Kooliajal kohustuslikult õpetajapraktikal käinuna mind koolitöö ei kõnetanud ja nii läksin jälle joonisfilme tegema. Seekord Rein Raamatu loodud B-Stuudiosse.
Ka hiljuti, Viljandi kultuuriakadeemias õppides tuli viimasel kursusel käia koolis praktikal. Mulle tundus see ikka nii kohutav, mis koolis toimub. Alates laste riietusest ja lõpetades nende suhtumise-käitumisega. Müts maha nende inimeste ees, kes suudavad koolis õpetajana töötada!

Olen hiljem ka lillepoes töötanud, lõpetanud eelnevalt folkloristika kursuse. Sealt kutsuti mind tööle A-filmi, mis oli sellal Eesti-Taani ühisettevõte ja tegi joonisfilme. Töötasin seal 15–16 aastat. See oli väga tore aeg.

Filminduses on sul möödunud üsna palju aastaid.

Jah, aastaid olen saanud seda tööd teha. Alustasin joonisfilmitegelaste värvimisega, hiljem joonistasin neid. Olen ka montaaži teinud ja ise eri riikides asuvat võrgustikku juhtinud. Ühelt võtsin tööd vastu, kontrollisin üle ja saatsin edasi. Sellist tööd ei pidanud tegema Tallinna kontoris, vaid sain teha seda oma talus. Kui see võimalus lõppes, ütles ülemus, et nüüd on ainus variant tulla tagasi Tallinna, kontorisse tööle. Aga pärast mõnd Saaremaal elatud aastat tagasi Tallinna – see ei tulnud kõne allagi. Ja ei jäänudki muud üle, kui teha oma firma.

Meenuta, mis Saaremaale tulekut ajendas?

Ostsime selle maja 2003. aastal. Olime kolm aastat kohta otsinud, põhiliselt saartelt. Nüüdseks on Leisi kihelkonnas elatud 15 aastat. See oli suuresti mu mehe soov, kes tahtis pealinnast võimalikult kaugele ja Saaremaalt leidsime selle rahu ja vaikuse. Meie esialgne mõte oli käia siin ainult suviti ja alaliseks jääda alles pensionipõlves. Aga sattus selline koht, mis meile väga meeldis.
Mitme hoone olemasolu pani esialgu mõtted liikuma turismi arendamise suunas. Aga kui selline rahu ja vaikus on käes, siis sellest ei tahtnud me loobuda. Kuna mu mees, Roland Adamson, tegutseb filminduse alal, pole vahet, kus elada – kui kutsutakse Tallinna, läheb sinna, kui Riiga, siis sinna...
Aastal 2014 asutasin käsitöötooteid valmistava firma Saare Vilt OÜ, mille alt korraldan nii käsitöökoolitusi kui müün oma käsitööd.

Mis mõtted pärast pikki filmi-aastaid siis pinnale kerkisid?

Selliseid mõtteid, et hakkan tegelema rahvariietega või Kadakmari käsitööseltsis koolitusi korraldama, mul muidugi ei olnud. Esimesed aastad olimegi siin ju ainult suviti. Kui aga vesi majja sai, mõtlesime, et võiks ka talvel siia tulla. Mees sai kauem siin olla, mina pidin ikka veel Tallinna vahet sõitma.
Internetis käsitööfoorumile sattudes nägin, et Saaremaa grupp käis igas kuus koos mingil koolitusel. 20–30 inimest koolitusel, seda oli ikka väga palju. Koolitusi oli Kuressaares ja Orissaares. Foorumi nimi oli „Isetegija”, see toimib siiani, aga siis oli eriti aktiivne. Nii sain tuttavaks Imbi Padari ja paljude teistega. Minu uued tuttavad ongi enamik tulnud foorumist. Oleme koos tähistanud erinevaid tähtpäevi, ka minu juures ühiselt jõule pidanud.

Aga miks just viltimine?

Mul oli selg ammu haige, kuid 2007-ndal juhtus selgroodiski väljasopistus ja ma lamasin pool aastat voodis. Kuu ootasin kirurgi vastuvõttu, teise kuu operatsiooni, kolmas kuu kulus elektriravile ja kolm kuud veel voodis lebamisele.

Mida voodiinimene teha saab? Arvuti kõhu peale ja internetis surfama. Hakkasin isetegija-foorumis blogi pidama. Algul oli see keeruline, ma ei teadnud isegi seda, kuidas sinna pilte üles laadida. Aga mul oli aega proovida ja katsetada ning varsti hakkasingi oma vanu käsitööpilte vaatamiseks välja panema. Nägin, et inimestele need meeldisid.

Ega see joonisfilmitöö päevapealt lõppenud, see oli aastaid etteaimatav, ja olin teinud erinevat käsitööd. Eks see oli nagu juurte juurde tagasiminek. Olin ju lõpetanud TPedI käsitööeriala. Olin viltimise kursusel käinud juba 2005. aastal ja mulle hakkas see meeldima. Vilt on tohutult hea materjal, millest annab teha erinevaid esemeid. Ka ümber teha, kui midagi untsu läheb.

Kas hakkasid siis kohe kokku puutuma ka laatadega?

Olin FIE ja hakkasin tõesti käima laatadel, et näha, mis inimestele meeldib. Laatadel käimine on üsna väsitav, aga seda tuleb teha, mitte valmistada pimesi hunnik tooteid, mida võib-olla keegi ei soovi. Ma võin teha enda meelest jube ilusaid asju, aga kui inimesed neile pilkugi ei heida, pole mõtet neid teha. Laatadel on selgelt näha, kas ja mis inimesi huvitab.

Kas sina kui proff pead laatadel osalemist ikka veel oluliseks?

Võib ju panna oma tooted ka käsitööpoodi müüki, aga sealt ei saa tagasisidet. Tagasiside on aga ülimalt oluline. Muhus elav Triinu Traumann poetas ükskord sellise lause, mis on mulle alatiseks meelde jäänud. Kuna oli tulemas laat, küsis Triinu minult, et kas tuled sinna müüma, tahan vaadata, mida uut sa oled teinud. Siis sain aru, kui oluline on iga suurema laada jaoks uute toodete väljamõtlemine. Ka mardilaadal saan sellele iga kord kinnitust, inimesed ootavad alati midagi uut.

Kuna sul on erinevate toodete nimistu juba väga pikk, kas suudad uuega ikka veel üllatada?

Jutustan siinkohal ühe loo, mis uute toodete olulisust mõista aitab. Ühele oma ala meistrile, sepisevalmistajale, kes on Gotlandi keskajapäevadel käinud juba viis aastat ühtede ja samade toodetega, oli üks kunde öelnud, et mul ei ole teilt midagi osta, sest kõik teie tooted on mul kodus juba olemas ja katki need ju ei lähe. Nii jäigi potentsiaalsel ostjal ost sooritamata.

Kogu aeg tuleb välja mõelda ja teha uusi tooteid. Ka tegijal endal on nii ju huvitavam. Loomulikult saab firmat arendada ka erinevalt, näiteks Maire Forsel Leisist. Tema teeb ainult patju. Toodete nimekirjas ongi ainult üks toode, aga kui see täiuslikuks arendada, siis elab ka sellest ära.

Aga minu kliendid on igas eas inimesed, väikelapsest eakani välja. Soovin neile kõigile midagi pakkuda. Nii püüan ka igal aastal mardilaadale midagi uut teha, sest seal käivad enamasti samad inimesed.

Aga viltimise kõrvalt teed ju muud käsitööd ka.

Olen erinevatel kursustel käinud ja mingil määral ka teinud, kuid mitme tehnikaga lihtsalt ei jõua tegeleda. Kaltsuvaibad kodus on küll enda kootud. Olen heegeldanud, kudunud, pilutanud... Kusjuures ma pean nüüd väga kõvasti pilutama, sest septembri algul avatakse Tallinnas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu suur aastanäitus, mille nimi on „Ajatus”. Selleks valiti välja 32 käsitöömeistrit üle Eesti nende tööde põhjal. Kuna mina vildin ja ka tikin, siis minult telliti just tikand.

Kui mõtlesin Saaremaa rahvarõivaste peale, jäid hinge Sõrve sääre meeste rahvariiete kraede tikandid. Need on tehtud erinevate pilutamistehnikatega. On nii põimpilu kui läbi kahe riide tikitavat pilu, ”anisilmad” öeldakse siin. Et peeru valgel kunagi sellist tööd tehti, on ime, see oli naise poolt oma mehele suur austusavaldus.

Mina teen seda pilutikandiga tööd luubi abil. See on tore õhinapõhine töö, mis läheb suurele ja pikalt kestvale näitusele.

Räägime pisut ka magistrikraadi omandamisest, teises nooruses on see ju suur proovilepanek.

Nii on. Viljandi kultuuriakadeemias alustas minuga koos 13 inimest, kuid ainsana lõpetasin mina. Bakalaureuses oli 12–13 lõpetajat. Neid on vähe, kes kohe pärast bakalaureuse lõpetamist magistriõppesse lähevad. Kui jääb aastaid vahele – minul koguni 30 aastat! –, läheb raskeks. Sest inimesed ei oska oma aega juhtida. See on tänapäeval aga tohutult oluline.

Minu magistritööd ootasid väga paljud inimesed eesotsas ERKL alaliidu MTÜ Rahvarõivas esinaise Anu Randmaaga. Nemad koostöös folkloorinõukogu ja rahvakultuuri keskusega on välja mõelnud programmi „Rahvarõivas“, mille teine viisaastak praegu käib. Kui eelmine kord oli eesmärk luua rahvarõivaste andmebaasiga koduleht, siis seekord on eesmärk tekitada paikkondlikud rahvarõivanõuandekojad. Soovist selline nõuandekoda ka Saaremaale luua võtsingi magistriõpingute ajal uurimisteemaks paikkondlike rahvarõivanõuandekodade tööpõhimõtted.

Koolituste korraldamine on ka su üks hingega tehtud asju.

Kõik hakkas peale siinsest suurest rahvariidekoolitusest. Kui elasin veel Tallinnas, kutsus sõbranna mind rahvariide valmistamise koolitusele, mis toimus tookord vaid Tartus ERM-i juures. Ja kuigi rahvariided mulle meeldisid, ma ei läinud, sest Tartu tundus mulle nii kaugel.

Kui juba Saaremaal elasin, korraldati kursused Tallinnas, ma jälle ei läinud. Olin tüdinud Tallinna vahet sõitmast. Aga 2016. jaanuaris, kui olin Krista Lemberi soovil saanud ERKL mentorkoolituste korraldajaks, hakkasin ise koolitusi korraldama.

Esmalt kutsusime Anu Randmaa rääkima rahvariiete juurde kuuluvatest ehetest. Kui see koolitus lõppes, uurisin, kas ei saaks nii, et rahvariide valmistamist õpetavad inimesed tuleksid Saaremaale koolitust läbi viima. Kuna see mahukate tundidega koolitus on väga kallis ja inimesed ei suuda seda ise kinni maksta, oldi algul ebaleval seisukohal. Saaremaa tundus siis neile pärapõrguna. Aga meil vedas. Selgus, et meie põhiõpetajal Hilja Nõul elab vend Kuressaares, ta on ise ka siit pärit ja oli kohe nõus, et saab siis igas kuus venna perel külas käia.

Kuidas tundub, kas rahvariiete kandmine on muutunud aastatega popimaks?

Rahvariiete osas on aastate jooksul toimunud tohutu areng. Minu magistritöö ajaloo osast tuleb see ka välja. Kui olid UKU ja ARS, me ju kõik teame, et Saaremaal tehti Karja kihelkonna naise jaoks vaid musta plisseeritud seelikut. Tegelikult on muuseumides säilinud ka pikitriibulisi, mida nüüdsed tegijad alles avastama hakkavad.

Kogu aeg uuritakse ja saadakse uusi teadmisi selles osas. Huvitav fakt on, et mujal maailmas teevad rahvariideid ka mehed. Võib-olla hakkame Saaremaal tulevikus korraldama koolitusi meestele. Arenguvõimalusi on veel. Näiteks Lätis ja Leedus on väga populaarsed muinasrõivad, meil neid praktiliselt ei kanta.
Läti rahvarõivanõuandekeskuses on aga rahvarõivad ja muinasrõivad kõrvuti välja pandud ja neid saab sealt ka tellida. Eestis on sellega ka tegeldud, kuna muinasaegseid rõivaid on väljakaevamistelt välja tulnud, nende põhjal tehakse isegi bakalaureuse õpingute ajal uurimistöid. Võib-olla on see üks tuleviku suundi, et hakkame neid uurima ja valmistama.

Rahvariideteema on väga lai, see läheb kindlasti edasi. Ja popimaks on need tõesti muutunud. Tänavusel tänavapiknikul kandsid rahvarõivaid või ka rahvuslikke rõivaid väga paljud.

Imbiga koos....

Hakkasime Imbi Padariga, kes oli siis projektikirjutaja, koos seda kaks aastat kestvat rahvarõivakoolitust korraldama. 2016. see lõppes. Aga naistel oli suur tahtmine kooskäimist jätkata. Siis kirjutasin juba mina nahaparkimise meetodite koolituse jaoks projekti ja kutsusime Made Uusi koolitama. Kursusel osales nii käsitöölisi kui jahimehi. Väga põnev oli nii õppejõule kui kõigile osalejatele.
Kui nahad olid pargitud, tuli ette võtta kasukate valmistamise koolitus, see kestis 2016. kuni 2017. maini. Alustas 12 inimest. Mina, Merike Sepp ja Pille Tänak tegime kasuka tähtajaks valmis, sest tahtsime neid sügisel mardilaadal näidata.

Siis tuli kohe peale kangakudumise kursus ja naistel ei jäänud kasuka lõpetamiseks enam aega. Aga küll nad lõpetavad, nad on väga visad.

Kangakudumiskursusel said ka algajad profiks, kuidas see õnnestus?

Marite Madisson oli kangakudumisgrupi kokkuajaja. Sain Veinika Västrikuga Tartu kõrgemast kunstikoolist koolitusprojekti osas kokku leppida. Kui kangakudumise koolitus lõppes, soovisid kudujad jätkata kooskäimist. Aga polnud mõtet jätkata uute tehnikate õppimisega, vaid vaja oli teadmisi, kuidas need tehnikad toodeteks vormida. Täheldasin seda ka rahvarõivaste tegemisel, et järgmisena tuleb ette võtta tootearenduse koolitus, et rohkem inimesi saaks käsitööga rakendust.

Seni on meil hästi läinud, meie tegemisi on rahastatud. Oleme tänulikud nii Kuressaare ametikoolile, kelle kangakudumise klassi me kasutada saime, kui KOP-ile ja kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupile, kes rahastada aitasid.

Kas varsti algavad kahed kursused – rahvarõiva ja tootearenduse?

Jah, septembris algavad kahed kursused. Tootearenduse koolitus, mis mõeldud käsitöölistele ja mida rahastab seekord LEADER-programm, on komplekteeritud. Rahvarõivaste valmistamise koolitusel on veel kolm vaba kohta. Kui keegi selle artikli lugejatest soovib kahe aasta pärast omada enda valmistatud rahvarõivakomplekti, siis ootame teda koolitusele.

Koolituste tegemine on praegu mu südameasi. Varem olen püüdnud korraldamist ka teiste kaela veeretada, sest projektide kirjutamine on ajamahukas ning nõuab uurimis- ja mõttetööd, ka aruandlused on mõnel projektil üsna keerulised.

Mul on vedanud, et olen enda kõrvale saanud sellise asjaliku ja täpse inimese nagu Imbi, kes tegeleb seltsis raamatupidamise ja arveldamisega. Ma ise olen täielik puupea numbrite ja raha osas. MTÜ Kadakmari korrektsuse maine on kõrge, koolitajad tulevad siia hea meelega.

Täna loetuimad
Perekondlik
Villa Meissner sai nurgakivi
Hansode protsent Saaremaa vallavolikogus väheneb
Endine linnavolinik mures prügi ja üleujutuse pärast
Varesed virutavad kalmudelt küünlaid
BWB laevaehitaja stipendiumi saab viis ametikooli õpilast
Eha Ennemuist: ainult kiiksudest ma koosnengi
Kuressaare jõulukuusk tuleb Laadjalast
Kungla sadamas algab Sügistorm
Väinadesse pannakse 14-miljoniline merekaabel
Võimupüramiid Eesti moodi
Tegevus seakatkuga võitlemisel tõi tunnustuse
Incap sõlmis viiemiljonilise koostöölepingu
Raekoda saab täna lilla välisvalgustuse
Sügiskaunitarid meie looduses
Nädala loetavuse top 5
Paar pöördus kondoomi puudusel EMO-sse (12)
Kairit Lindmäe: astun töörahu huvides tagasi (17)
UUS! Veokilt löögi saanud Soome kodanik hukkus (täiendatud) (2)
Auto soditi värviga  (7)
Komandandi tänaval käib läbipääsu pärast vaidlus (4)
Kommentaarid
Sõnajalad maandusid kopteriga Raiekivi säärel ilma loata (191)
Kairit Lindmäe: astun töörahu huvides tagasi (17)
Vald näitab palgatõusuga erasektorile eeskuju (12)
UUS! Veokilt löögi saanud Soome kodanik hukkus (täiendatud) (2)
Aurigas saab veresuhkrut tasuta määrata (2)
Vana leivakombinaadi hind langes enam kui poole võrra (5)
Smuuli tänaval on kaks ohtlikku ülekäigurada (12)
Armastus alkoholi vastu – kas tõmme on vastastikune? (2)
Saaremaa elektroonikaettevõtete käibest poole teeb Ouman (2)
Isadega, isadeta (3)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud