[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 26. september 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930




Intervjuu

Ylle Tampere armumistest ja armastusest, elust ja autodest (1)
Autor: Ene Kallas
Laupäev, 08. september 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Ülalt alla: Uku, Ylle ja Tui Tuul. FOTOD: erakogu

Peaaegu kõigil meist on päris mitu tuttavat, keda teame vaid interneti vahendusel. Räägime, suhtleme, naerame samade asjade üle, vahetame mõtteid. Minu jaoks on Ylle kümme ja enam aastat selline tuttav olnud.

Seega olin rõõmsalt üllatunud, kui sain teada, et ta on siinsamas. Mis sest, et vahetevahel. Et ta tahabki Saaremaale elama tulla. Ja Ylle on päriselt ka sama tore, kui ta paistab kirjasõna vahendusel.

Etteruttavalt: jutuajamine ühel ilusal augustikuu päeval oli palju pikem ja põhjalikum, aga ehk annab see lugu väikese sissevaate selle tulihingelise, romantilise, samas ratsionaalse autoajakirjaniku maailma.

Räägi, mis otsa pidi sa saarlane oled? Kuhu juured ulatuvad?

No kui otsade peale mõelda, siis ju ma seda tagumist palet pidi saarlane ikka olen – nii palju tagumikutunde on tulnud teha, et Saaremaale kohale jõuaks.
Tõsisemalt rääkides, siis ma olen igapidi veerandverine – veerand saarlast isa poolt ja ülejäänu läheb siis tükikaupa viru, võro ja mulgi vahel jagamisele. Ise arvan küll, et see üks äge kombo on – võroke summib jõuliselt edasi, viru veri ei värise, saare naise kangus istub sees ja mulgi majanduslik mõtlemine aitab igas olukorras toime tulla.

Kuhu ulatuvad su esimesed kokkupuuted Saaremaaga?

Kuigi isa suguvõsa üks oks on Saaremaalt, siis päris titena hakkas mind suviti Kuressaarde kaasa tassima hoopiski vanaisa Martin Kruus, kes oli muusikakooli orkestrijuht ja õpetas lastele metsasarve. Suure osa oma lapsepõlve suvedest veetsin ma Aia tänava kortermajas Kuressaares. Mäletan siiani selle maja niiskeid koridore ja natuke läpatanud lõhna, madalaid lagesid ja väikesi aknaid ning lõputuid nootide virnu vanaisa pisikeses, kahetoalises korteris.

Vanaisal oli mingit kummalist punaoranži värvi „seebitükk” ehk sapakas, mille tagaistmel ma igale poole kaasa veeresin. Kui ema Saaremaale tuli, käisime pikematel retkedel – Karujärvel ja isegi Muhus –, aga muidu mäletan kohalikke orkestripäevi ja kontserte; ja naljakal kombel ka Tehumardit, kus igal aastal Tehumardi lahingu auks vist mingisugust koori- ja orkestripäeva korraldati, ja seal vanaisa siis alati vägesid juhatas.

Milline oli sinu lapsepõlve Saaremaa ja kui palju on ta muutunud?

See on keeruline küsimus vastata, sest teadusuuringud on selgeks teinud, et inimene mõtleb suure osa oma mälestusi ise välja, kohandab neid sobivaks. Sestap… ma ei teagi. Saaremaa on oma lõhnade, häälte, valguse, looduse, inimestega olnud ikka üks ja ainus. Muutused on, aga need on paljuski paremuse poole – me võime vabalt mere äärde jalutada ja sadamast seilata, keegi ei tee takistusi. Piirivalve ei seisa ristipidi igal pool ees ega küsi dokumenti.

Kuressaare linn oleks kui erksa suvekleidi selga tõmmanud – ma võin tundide kaupa ringi jalutada ja vahtida kordatehtud puitmaju ja siseaedu. Ka linnast väljas on näha, et elu käib, talud on korrastatud. Erinevalt mandrist, paistavad siin kätte veise- ja lambakarjad, metsik loodus tuleb pea igal sammul koju kätte.
Eks negatiivset on ka; hoolimatust ja üksteisest üle trügimist on palju, aga see on praeguse aja märk. Inimesed on rikkamad kui kunagi varem, reisitakse palju, inforuum on hektiline, tempo kiire, kogu aeg on igav, ja tahaks midagi uut – see muudab meid püsimatuks ja tähelepanematuks. Ja nagu siis, nii ka nüüd on saarlane paraku hiidlase moodi „ootame-vaatame” ehk ei ole alati valmis napakat turisti oma rahakotile kasuks keerama, kuigi võiks.

Ärides valitseb viimsepäeva-mentaliteet: võtame kogu raha kohe korraga ära, nagunii ei tule ta ju siia kunagi tagasi. Sellise „ah, teeme korraga ja pärast saame puhata”- mentaliteediga ei jõua kaugele. Mitmed mu lemmiksöögipaigad on uksed ootamatult kinni pannud, järjest ja järjest vahetuvad omanikud, poodide kaubavalik on kesine, majutusega on kehvad ja kallid lood. Aga ei ole ju nii, et kui aastaringi turisti peale ei anna, siis teeme suvel rekordkassa, ja eks siis… ah, läheme parem Tallinna või üldse Austraaliasse.

Oled pärit nimekast suguvõsast. Kas see on kuidagi pannud sulle ka oma pitseri? Või vastupidi, lasknud kergemalt läbi elu astuda?

Mu lugu on hästi lihtne. Olin 17-aastane, kui mu isa (Ülo Vinter – toim) mind ametlikult oma lapseks tunnistas. Mu viimane mälestus enne uut kohtumist on umbes kolmeaastaselt, kui sõitsin tema Volgaga randa ja kui ta mind lainetest välja tõi. See võis olla Muraste rannas. Ta päästis mu elu, hakkasin uppuma.
Kui uuesti kohtusime, Tallinnas Raekoja plats 16, siis panin käe isa õlale ja ütlesin: „Tere, isa, ma olen sinu tütar.“ Sealt edasi läks kõik väga loomulikku rada pidi.

Ma ei ole kuidagi sellest nimekast suguvõsast, mille viimane isapoolne võsu ma olengi, mingit kasu saanud. Ma ei ole seda ka kunagi väga afišeerinud, võibolla nooremana natuke.

Ma arvan, et kõik lapsed tahavad oma vanemate varjust välja pääseda. Keegi ei taha oma ema või isa nimega sõita selle nimel, et saan kuskil lihtsamalt. See lihtsalt ei ole mõistusega inimesele omane.

See, et ma ei viitsinud muusikakooli lõpuni teha ja ka ülikoolis asjad pooleli jätsin, on mu oma laiskus – kuidas oleks saanud nimi aidata?

Kergemalt läbi elu astuda aitaks just see, kui viiks asjad lõpule. See on nüüd midagi, mida ma oma laste puhul hästi jälgin. Et nad valiksid need asjad, mida nad tõesti tahavad teha, sest siis on lootus, et nad viivad selle, mida nad teevad, ka lõpuni.

Vanem poeg on oma ülikoolid nominaalajaga ja väga tublilt lõpetanud. Teine poeg läheb samamoodi koolis hästi edasi, on väga sihikindel. Tüdrukuga näeme praegu vaeva, sest et meie kogemus Waldorf-kooliga on kehv. Tõime ta poole aasta pealt teise kooli ja kui suur see auk on, selgub alles praegu. Uku alustas meie kooselu sellega, et tuli kontoritöölt ära selleks, et tütrega koos õppida.

Sa võid olla väga nimekast suguvõsast, aga kui teed kehvad valikud, siis ei jõua sa ei vanemate abiga, ei ise mitte kuskile. Minu vanematel polnud hariduse valikut nii palju, sest koolisüsteem oli ühtne. Aga tänapäeval, kus valikuid on väga palju, peavad vanemad näppu peal hoidma, et lapsed edasi jõuaksid.

Me istume praegu (intervjuu ajal – toim) August Mälgu sünnitalus, mina tulen Vinterite ja Uku (Tampere, Ylle abikaasa – toim) Mälkude poolt. Kui tegime esimese suurema kolimise siia, tõstis Uku kõrvuti Augusti ja Ülo tugitoolid ja tegi pilti – no ikkagi mäletamist väärt kokkusattumus, eks ole.

Meil mõlemal on mingisugune sarnane taust ja ma arvan, et meie suhtlemise alguses mängis see ka päris palju rolli. Minu jaoks on oluline, et inimene on lugenud, et ta on kultuuri- ja ajaloohuviline. Kõik sobis väga hästi.

Millal päriselt Saaremaale elama plaanite tulla?

Kui see oleks meie teha, siis võimalikult ruttu. Siis me oleks juba siin. Aga lapsed on need, kes naudivad Tallinna. Iga on selline. Kuna Tui õpib väga heas Tallinna koolis, Püha Johannese koolis, siis lähema kaheksa aasta jooksul aastaringselt me siia tõenäoliselt elama ei koli, küll aga oleme siin kogu vaba aja.

Ja see Saaremaale elama tulemine... ma arvan, et oleme siin juba oma mõtetes ja südames. Üks esimesi asju, kui me tuttavaks saime – tuli välja, et meil mõlemal on suur Saaremaa-igatsus.

See on see koht, kus ütlen, et olge oma soovidega ettevaatlikud.

Ma olen pärit Tallinnast, Pelgulinnast, viimased 20 aastat olen elanud linna lähedal maal, idüllis. Ometi kogu aeg unistasin, et oh, elaks Tallinna äärelinnas ja et Saaremaal oleks suvekodu. Nüüd siis lõpuks… Peab ütlema aga, et olen olnud jube kannatlik, juba ligi 50 aastat kannatanud, et jõuda koju.

Ja nüüd on sobiv koht rääkida Ukust. Kuidas Ukuga tutvusid? Mis oli see, mis klikkas kohe?

Olgu kiidetud internet! Ja olgu kiidetud maksu- ja tolliameti pressiosakond, kes pani Uku mulle küsimustele vastama. Tegin Acceleristasse lugu sõiduautode maksustamise süsteemist. Vastuseks tuli: „Teie küsimustele vastab Uku Tampere.” Jäin seda lauset jõllitama. Loen ja mõtlen: „Ahah.“ Jäin sinna üsna pikalt pidama. Võtsin siis ennast kokku ja lugesin kirja sisu läbi. Mul tekkis ka lisaküsimusi.

Nii me pingpongitasime küsimusi-vastuseid ja lõpuks ma arvasin, et aeg on küps Facebookis sõbrunemiseks. Sinna see jäi. Siis nagu tellitult hakkas ta Aksekas (Accelerista – toim) mingit lugu lugema, aga loo link oli katki. Niisiis pidi ta mulle kirjutama. Sealt alates suhtlesime me nädalapäevad kella kolmeni ja kauemgi öösel. Ta püüdis mind Saaremaale kaasa kutsuda. Aastaaeg oli aga külm. Niisiis saime kokku Tallinnas. Ja ülejäänu on ajalugu.

Vähiku Tooma on Uku vanavanaonu sünnitalu. Ema sündis juba Kuressaares, aga vanaema veel siin. Talukoht on suguvõsa käes olnud juba 1830.–40. aastast.

Oled olnud pikka aega Acceleristaga seotud, mis sind ajendas autoportaali looma?

Tead, see on jube lihtne.

Eellugu on selline, et esiteks olen ma sünnist saati olnud tehnikahuviline. Et mitte öelda – autohull. Autod on mind alati paelunud. Olen tahtnud teada, mis asjadel sees on. Olen neid lahti võtnud ja uuesti kokku pannud. Olen remontinud vanaema kallist käekella.

Kui mu kasuõe poeg mõni hea aasta tagasi autoõnnetuses surma sai, jäi ta mind unenägudesse kummitama. Tema oli autoajakirjanik. Kuni ma ühel ilusal päeval telesaate „Mõistlik või mõttetu“ autosaate jaoks võtsin võtteplatsile viimiseks auto, mis juhtus olema Subaru – ma olen subarist, mu viimased autod on kõik olnud Subarud –, Subaru XV, mis tuli välja 2013. aastal.

Kui ma selle autoga sõitsin, siis mõtlesin, et pagan võtaks, miks ometi pole ma oma autoarmastust kirjasõnasse pannud? Olen andnud välja luuleraamatu, olen kirjutanud tohutult artikleid keskkonna, teaduse, muusika teemadel. Tegingi Emapiduri blogi, ja kaks nädalat hiljem, kui blogi oli käima saanud, helistas mulle Tõnu Tramm Whatcarist ja kutsus kaasautoriks. Olin kaks aastat seal. Küsisin ühel päeval Tõnu käest, et mis oleks, kui hakkaks noori koolitama? See tooks värsket verd, sest Eesti autoajakirjanike seltskond ei ole väga suur.

Tõnu ei arvanud sellest midagi. Sealt edasi tuli mõte, et teeks tehnikaportaali, aga naistele. Otsiks üles tehnikahuvilised naised. Mõeldud, tehtud. Aga naisi pole kuskilt võtta. Siis õppisin ära Wordpressi, kulutasin terve suve selleks. Ja siis kirjutas mulle Maarja Vau, kes ütles, et näen, et teil Whatcaris on lugejate proovisõidud. Et kui vaja, siis tema on ka valmis. See oli laupäeva hommikul. Helistasin talle ja viie minutiga oli mulle selge, et see on see tüdruk, kellega koos teen ma Accelerista. Nimi oli portaalil juba olemas – selle pani mu vanem poeg.

Ja siis hakkasime Maarjaga seda nügima alates 2015. aasta sügisest. Tegime mõnda aega kahekesi, kuni minuga võttis ühendust Toomas Vabamäe. Ta ütles: „Mis sugudepõhine ahistamine see olgu! Kus on mehed, kes kirjutavad nagu peab!?”

Niisiis tuli meile Vabamäe, hiljem hakkas mu vanem poeg kirjutama. Tänaseks on meid 22 ja kui sa küsid, keda on rohkem, kas naisi või mehi, siis ma ei oska vastata. Mingil hetkel oli tasakaalus, aga siis meid oli 14. Nüüd on kaasautorite seas mehi rohkem.

Mis sind autoajakirjanduses võlub?

See, et ei ole kahte ühesugust päeva. Uued autod on küll enamasti ühesugused. Aga teemasid tuleb palju. Mind võlub see, kuhu me oleme teel. Uued jõuallikad, isejuhtivad sõidukid. Ma ennustan, et inimkond ei ole selleks veel valmis. Me juba praegu näeme, kuidas surrakse nagu kärbsed, sest nutinugistajad ei saa asjadega hakkama. Inimene on oma loomult nii laisk, et ta heal meelel laseb tehnikal enda eest mingid asjad ära teha, mõtlemata, et tema peab vastutama.

Millist laadi autod sulle endale meeldivad? Ja miks?

Kõik, mis erineb tavapärasest, on väga huvitav. Uku kirjutas Peugeot Rifterist, mis on kaubiku baasil ehitatud mahtuniversaal. Ütleks, et tahaks selle autoga sõita, sest see on põnev.

Sõidan väga meelsasti kastikatega. Olen omanud sportlikke autosid. Aga nüüd ma andsin loobumisvõidu. Subaru STI on Accelerista toimetuse auto, aga mina sellega enam ei sõida, sest sain aru, et minu vastutustundetus jääb selle auto võimekusele alla. See tähendab, et ma pigem olen seaduskuulekas ja mu südametunnistus on puhas, kui et istun autosse, mille roolis olles ma ei oska muud teha kui lolliks minna.

Mulle meeldivad endisaegsed autod. Land Rover Defender on auto, mida ma kunagi võibolla tahaksin.

Ja jätkuvalt Subaru STI on minu jaoks maailma kõige ilusam auto. Kohtumine STI-ga oli minu jaoks sama nagu kohtumine mõne mehega, kellesse armud kõrvuni.

Uskumatu lugu. Läksin esimest korda selle autoga proovisõitu tegema, kadusin tundideks, sest mul oli vaja temaga kahekesi olla.

Tookord tulimegi selle autoga Saaremaale, Velil (vanem poeg – toim) olid filmivõtted Kaali kraatri läheduses. Ja temaga juhtus autoroolis sama asi nagu minuga. Ma nägin, kuidas ta kaifis.

Ja siis ma otsustasin, et kõik, see auto peab minu omaks saama. Mind ei huvita, kuidas see juhtub. Kodus olid vaidlused. Eik ei istunud mõnda aega sellesse autosse, sest ütles, et oled keskkonna-ajakirjanik ja siis sa lähed ja ostad sellise auto. Mõne aja pärast muutis ta muidugi meelt.

Ühel novembripäeval sain ma oma STI kätte. Ja sellega oli nii nagu armukesega, keda oled kaua aega jahtinud. Sõidad temaga natuke ja tahadki midagi muud.

Tegin selle autoga kõksu, ja ka teise kõksu. Põhimõtteliselt STI näitas mulle järjest ja järjest kohta kätte. Ta jäi mul seisma. Kui Veli tuli välismaa koolidest tagasi, võttis ta võtmed ja ütles, et võtab üle. Auto on õnnelik, ma näen.

Mis sind võlub selle maakoha juures?

Tahad ausat vastust? Uku. Me teeme igasuguseid asju, aga see kõik ei oleks midagi väärt, kui Ukut ei oleks.

Selles suhtes on kõik nii vale, et kõik ongi õige. Kujutad ette, et keegi saaks sellest aru? Ma saan 50 ja siis mu ellu kukub kosmosest mees, kes võiks hea tahtmise juures olla su laps, kui keskkoolis oleks sünnitanud. Vanusevahe on 15 aastat.

Ja mitte lihtsalt 50, vaid kolme lapsega lahutatud naine. Ja mitte kuigi meeldiva eelmise abielupärandiga. Mul ei ole kõrgharidust, Ukul on neid kaks tükki. Mis saab veel valemalt kõlada kui see, et mu vanema poja sõbranna ja minu abikaasa on ühevanused? Peale selle oleme me kahelt poolt hõimlased.

Mul on see kolmas abielu. Kirjutasime tordi peale „See on nüüd viimane“. Nii on. Sest kolm on kohtuseadus. Läheb kuidas läheb. Aga see on viimane. Et see 100 aastat koos, mida me oleme endile planeerinud, ka välja veaks.
Stsenaristid närivad kilode kaupa pliiatseid selleks, et mõelda välja, mis oleks põnev. Ja siis juhtub elu, mis on kordades suurem kui film.

Oled vähemalt ühe raamatu üks autoritest. Räägi natuke sellest.
Ma andsin koos Katsiga (Karen Orlau – toim) 2004. aastal välja luulekogu ja pärast seda sulgesin selle magusluuletamise perioodi uksed. Enda jaoks. Aga ma ei ütle, et kunagi ma ei võiks veel kirjutada.

Mu käest on küsitud, millal ma oma elust raamatu kirjutan. Ma mõtlen sellele, loodan, et meeste keskmine eluiga on naiste omast lühem, aga teatud inimesed eespoolt võiksid enne pilve piirile ära minna, kui hakkan selliseid paljastusi tegema, mida nad ei tahaks lugeda.

Räägi lõpetuseks natuke oma lastest.

Kõigil lastel on kaks nime. Veli Valentin on 26, ta on filmimagister, teeb Acceleristas kogu videopoole ja lisaks erialast tööd ühes suures agentuuris.
Mängib basskitarri. On ainus minu kolmes lapsest, kes on näinud oma vanaisa Ülo. Tehnikahull. Mulle üldse tundub, et meie suguvõsas on sees tehnikavigastus.

Eik Erik saab 18. Ta hakkas juba kaheaastaselt luuletama, räppima tegelikult. 13-selt sai avalikkusele tuntuks, õpib VHK 12. teatriklassis. On ürghuvitav inimene. Eik on neist kolmest kõige rohkem minu laps ses mõttes, et ma näen temas kõige rohkem ennast. Temas on romantiline pool, samas on ta ratsionaalne. See on temas loovalt väljendunud. Ta on neist kolmest kõige sitkem.

Tui Tuul on kümnene, saab 11 novembris. Ta ongi mõnikord Tui, ja mõnikord Tuul. Me kõik tantsime tema pilli järgi. Ta on justkui ürgnaine. Samuti tehnikahull. Ses mõttes on nad Veliga copy-paste.

Kõik kolm last on tugevad kirjasõnas. See käib harituse juurde, et sa oskad ennast kirjalikult väljendada. Et kas sul on selline maailmatunnetus, et oskad seda kirja panna. Kõik kolm joonistavad ka väga hästi. Ja on ka musikaalsed.

Täna loetuimad
Madis Kallas sai ettepaneku riigikokku kandideerida  (6)
Praamisõit hiidlastele ja saarlastele piletivabaks (4)
Orissaare neljas laululava sai valmis
Kortermajadele on pakenditeenus kallim kui eramutele
Visit Saaremaa hakkab välja andma reisiajakirja (3)
Ligi 300 elanikku võib jääda täpse aadressita
Kärla lasteaia juhi kohale kaks soovijat
Kavas nelja endise valla tänavavalgustuse uuendamine (2)
Juhtmetehases suitses ahi
Randmeuuri tagasitulek (1)
Politsei: Saaremaal korgijoogijuhtumeid ei ole olnud (2)
Aste klubis arutleti maaelu tuleviku üle
Karola Soe võidutses Soomes
JUHTKIRI - Oma ja uhke laululava
Tööandjate keskliidu manifesti ettepanekud tööturu edendamiseks
Nädala loetavuse top 5
Võrkpalli suurtoetamise leping jäi eile sõlmimata (2)
Kodune kontrollturniir oli edukas
Saaremaa kalleima mõisa hind langes kordades
Tuttav omastas talle usaldatud auto
Mis juhtus?
Kommentaarid
Madis Kallas sai ettepaneku riigikokku kandideerida  (6)
Kavas nelja endise valla tänavavalgustuse uuendamine (2)
Praamisõit hiidlastele ja saarlastele piletivabaks (4)
Randmeuuri tagasitulek (1)
Visit Saaremaa hakkab välja andma reisiajakirja (3)
Politsei: Saaremaal korgijoogijuhtumeid ei ole olnud (2)
Vilsandi sai endale "Vilsandi" (104)
Sõnajalad maandusid kopteriga Raiekivi säärel ilma loata (131)
Muhumaa jõuab liinile veebruaris (11)
Kus on elu? (77)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud