[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 15. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Intervjuu

Mati Vendel: näitasime, et oleme oma maa peremehed (35)
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 18. august 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Leitnant Mati Vendel ja tema suur relvakogu, kõrval auväärne Eesti lipp, millega tehti julgeid eestimeelseid tegusid. Foto: Valmar Voolaid

Jõudnud Haamse külla Eestit ja eestlust südames hoidva Mati Vendeli koju, pani mõttes ahhetama see tohutu tööde maht, mida mehel teha tuleb. Nii vana talukompleksi kõpitsemisel kui suure õueala hooldamisel.

Põhjus, miks sai kurss just Mati juurde võetud, on kunagi kuuldud ja ähmastunud mälupilt, kui mõned julged mehed nõukogude aja lõpus autoga, Eesti trikoloor avatud aknast uhkelt lehvimas, läbi linna sõitsid. Üks neist oli üsna varsti Eesti kaitseliidu Saaremaa maleva esimeseks pealikuks saav Mati Vendel.

Kes siis veel Eesti riikluse taastamise tähtpäeval usutluse alla võtta kui tema.
Etteruttavalt olgu märgitud, et enam kui kaks tundi kestnud jutuajamise järel olin kindel, et persooni valik oli absoluutselt õige. Sõjameestele kohaselt – lask kümnesse!

Kui palju sul siin maad on?

Üsna palju. Kuna Eesti ajal olid siin suurmaaomanikud, otsustas mu vanavanaisa minna Kanadasse metsatööle raha teenima ja ostis Kaarma vallamaja tagant maad ning ehitas sinna maja. Aga kui perel tuli Siberisse sõit, lammutas Vene sõjavägi selle. Tagasi tulles pidid minu isapoolsed vanemad end sisse seadma vanasse majja. Krunt, mille pärandas mulle naaber, on 33 hektarit, õueala sellest umbes hektar.

Kas sellel kohal on eriline seos su lapsepõlvega?

Kuna mu vanaema ja vanaisa elasid minu praeguse krundi kõrval, kasvasin ma siin üles. Selles talus, kus nüüd elan, olid siis kolhoosi loomad, mullikad ja 11 hobust. Loomad mulle väga meeldisid, enamuse aega veetsingi naabri õues loomade juures. Isa heitis vahel naabrile ette, et ta hakkab mind endale tahtma. Olin päevi tema juures, vahel luges ta mulle piiblit ette.

Siin oli rohkesti tegevust. Vahel ronisin värava peale ja hirnusin, misjärel oli selline kabjamüdin.

Sinu ema Asta pere küüditati kulakluse ettekäändel, aga mis põhjusel isa viidi?

Minu vanaema, isa ja kaks onu läksid minu vanaisa „pattude“ pärast Siberisse. Vanaisa oli juba eelnevalt, 1945. aastal saadetud Komi vangilaagrisse.

Kas patuks oli Omakaitse?

Jah, vanaisa oli vallakirjutaja, aga ühtlasi Omakaitse liige. Kui vanaisal sai istumisaeg täis, ei tulnud ta kohe Eestisse, vaid läks Novosimbirskisse. Seniks, kuni pere vabanes. Minu isa abiellus seal minu emaga, kes oli Pöide kandis sündinud. Emapoolset suguvõsa peeti suuremaks kurjategijaks, kasutades võõrast tööjõudu, aga ka sõjavange. Tean, et sõjavangid jaotati vallavalitsuse poolt külaperede vahel laiali, nii said nad tasuta ülalpidamise. Sellest ei räägitud tollal ega ka praegu eriti midagi. See oli ju tegelikult väga humaanne teguviis, mis aga karmistas ema suguvõsa karistust. Olen oma peas seda analüüsinud ja leidnud, et igal halval on ka omad head küljed. Kui mu vanemaid poleks küüditatud, poleks mind olemas. See on aga minu mätta otsast vaadatuna. Vabanedes polnud kodu ega tööd saada.

Kuidas sellest välja tuldi?

Mina mäletan aega, kui elasime linnas Talve tänava barakis, mina magasin õega köögis, isa ja ema elutoas. Tingimused olid väga kehvad, maja ei pidanud sooja. Ükskord külmus vesi kööginurgas ämbris ära. Vanematel laste jaoks töö kõrvalt aega ei olnud, ema töötas kahes vahetuses, et maja ehituseks raha teenida. Isa oli raamatupidaja. Olin temaga alailma koos, alates maja vundamendi maha märkimisest, aga teised poisid käisid ujumas. Kui vahel pääsesin, tegime poistega ka rumalusi. Olen olnud lastetoas arvel ja ema on minu pärast pidanud käima miilitsas.

Mis Kaitseliidu tööst esimesena huultele tuleb?

Töö kaitseliidus oli ääretult huvitav, kuid samas kurnav ja väsitav. Kevadine aeg mulle meeldis, siis sain pinged metsas maandada. Kuulasin lihtsalt linnulaulu. Ja need kevadised lõhnad... Mets aitas lõõgastuda. Probleeme on mu elus olnud palju ja ma ei tea, kui siinset kohta poleks, mis must saanuks.

Viitasid probleemidele, kas üks neist oli Päevalehes (2001) süüdistamine hariduse võltsimises?

Minu vabastamise protsess algas pihta juba varem, kevadel. Kaitseliit ei ole sõjavägi, KL-l on oma kollegiaalsed organid, juhatus teeb otsused. Benno Leesik oli see, kes mind vabastas. Tema seisukoht oli, et demokraatlik juhtimine takistab arengut. Tõstatasin KL keskkogul erinevaid probleeme ja vajadust seaduste muudatusteks. Mind hakati hoopis süüdistama ja kontrolle saatma. Kuna vigu ei leitud, saadeti uued kontrollid. Sõdisin terve aasta, tervis hakkas üles ütlema ja tuli hakata kasutama rahusteid. Võltsitud ei olnud midagi, aga algatati kriminaalasi, et relvade käitlemine on korrast ära ja palju muudki.

Põhjused olid välja mõeldud ja nimetatud artikkel oli tellimustöö. Kõigil, kelle poole pöördusin, olid oma mured, kellel aukraadi tõstmine, kes ootas pensionile minekut. Hiljem kriminaalasi lõpetati asitõendite puudumise tõttu.

Kas sa nende laimavate süüdistuste vastu mingeid samme ei astunud?

Ka kolleegid kaitsejõududest küsisid, kuidas sa sellele kõigele vastu pead. Oleksin võinud veel sõdida, põhjust oli, aga sain teada, mis jõud seal taga on – nõukogudeaegsed nomenklatuuritöötajad. Siis tundsin, et rohkem ei taha, olin nii väsinud ja kurnatud, sest kogesin ebaõiglust, ükskõiksust ja omakasupüüdlikkust. Ja seda, et kui me rahu ajal oma süsteemis ei suuda olla ühe mütsi all, mis siis juhtub, kui asi kriitiliseks läheb. Kehtis Nõukogude Vene mõtteviis – pole inimest, pole probleemi. Arvan, et meie ühiskonnas kehtib sama mõtteviis tänini.

Samas võitlesin teadmisega, et olin endast nii palju andnud, kõik parimad aastad, ja siis visatakse prügikasti. Saatsin presidendile isegi kirja, et annan kõik autasud tagasi, kuid ei saanud vastust.

Kui pikk ja keeruline see periood tegelikult oli?

Ligi tosin aastat. Aga kuna ma ei olnud varem juhtival kohal töötanud, arendas see mind väga. Selle tööga avastasin ka iseennast. See oli väga raske.

Okupatsiooniväed hakkasid lahkuma, kõik väeosad tuli üle võtta, aga vahendeid selleks ei olnud. Kui olime väeosad üle võtnud, saime kaitseministeeriumilt raha ainult valve korraldamiseks, nii saime oma inimestele tööd pakkuda. Aga kogu see protsess, valveteenistuse ülesehitamine, osa Sõrves, osa Kihelkonnal ja kus iganes, vajas transporti. Autoid polnud, need tuli muretseda. Lõime ka staabi juurde valvesüsteemi, koos valvuritega sai tööd 11 inimest, aga muid vahendeid polnud. Tuli leida lahendusi. Taotlesime load vene sõjaväevara realiseerimiseks, mille võtsime arvele materjalina, sest vanametallina seda müüa ei saanud. Staap oli mul algul kodus, siis leidsime ajutise lahenduse Pika tänava kunagise ALMAVÜ majas. Hiljem juba ALMAVÜ lasketiiru, selle katus jooksis läbi ja oli vaja remontida. Kõik see oli ühtpidi loominguline, aga teistpidi väga energiat kulutav periood. Minu põhimõte oli, et töötajatele ja vabatahtlikele peavad olema korralikud töötingimused, kus nad tunnevad end inimesena.

Samas nõupidamised mandril. Vahel tuli kaks korda nädalas sõita, tõusta juba kolme-nelja ajal ja õhtul hilja tagasi. Ja kõik need pikad arutelud... Me ei olnud ju väljaõppinud ohvitserid. Olen alati öelnud, et ma ei pea end täisväärtuslikuks ohvitseriks, kuna ma ei ole sõjakooli lõpetanud, vaid erinevaid kursusi. Andsin endale aru, et teen seda tööd seni, kuni tulevad uued väljaõppinud inimesed. Aga kui see mahavõtmine oli, tuli ikkagi enesehaletsus ja väga halb tunne. Olin seda tööd teinud hinge ja südamega, ja siis oled äkki eikeegi.

Julgen öelda, et kui Eesti Vabariigis oleksid kõik ametnikud tööd nii ausalt ja kokkuhoidlikult teinud, siis oleks meie riik väga heal järjel. Olen näinud, kuidas riigi rahadega ringi käiakse. Näide Allee tänava vanast polikliinikust, mille tagasi saamisega sai sõditud. Mõistsin ka kaitseministeeriumit, riik oli ju alles loodud.

Kui lõpuks sain ministeeriumilt osalise rahasüsti – 100 000 krooni – projekti tellimiseks, siis uus malevapealik tellis uue projekti. Ja nüüd müüdi maja maha! Aga ministeeriumil on ju andmed eraldatud rahade kohta, miks käiakse maksumaksja rahaga nii ükskõikselt ringi? Neid valdkondi on palju.

Ängi tekitas ka see, et peastaap hakkas maakonnastaapidest lahku kasvama. Üleval loodi heaolu, aga maakonnamalevad, kus tegelik tegevus toimus, jäeti teisejärguliseks.

Ega KL maleva organisatsioonide loominegi kerge olnud.

Praegu need organisatsioonid kõik toimivad, aga mul on küsimus – kuidas?

Algusaastatel ei olnud kusagilt võtta vajaliku haridusega inimesi, oli lihtsalt tahtejõulisi inimesi, kellel oli aega, et leida noortele köitvat tegevust. Mina võtan kõigi nende ees mütsi maha. Aga praegune süsteem ei pea neid kellekski. Nii nagu teistel aladelgi, kus inimesed teevad tööd suure südamega, aga ei ole vastavat haridust.

Kas su unistustest jäi midagi täitumata ja mida tahad veel lisada?

Jäi. Väga suur unistus oli Allee tänava hoone, kuhu pidi tulema KL Saaremaa maleva kodu ühes staabiruumidega. Ja muidugi Tehumardi kasarmu, mida soovisin inimestele vaatamiseks korrastada, et nad näeksid, missugune oli vene kasarmu ja millised seadmed neil olid. See jäi aga tegemata ja mis hiljem lammutati.

Õppused on selleks, et õppida. Ka tehtud vigadest. Inimesed on ekslikud, ka mina olen ekslik ja õpin tehtud vigadest. Tänapäeval on märgata, et paljud ihaldavad kõrgeid ametikohti, aga vastutada ei juleta. Tihti küsitakse, mida te siis ära tegite? Kõige tähtsam, me näitasime Vene okupatsioonile, et oleme peremehed omal maal. Mingi moment kahetsesin, et olin selle ameti valinud, aga kui meenusid sõbrad ja see tugev ühtekuuluvustunne, siis ei suutnud selles valikus kahelda enam hetkekski.

Olen oma riigile väga lojaalne, austan väga meie lippu. Kuid poliitilised mängud ja ärategemine omakasu eesmärgil minu iseloomuga ei sobi.

Mis selleks tööks sulle tõuke andis?

Mul oli eluunistus saada ohvitseriks. Juba poisikesena meeldis mulle väga husaari munder, hall kaunistustega kuub ja punased püksid, mis Eesti kaitseväes paraadmundrina kasutusel olid. Hakkasin vanaisalt selle kohta uurima. Algklasside perioodil leidsin ühe vana, 1944. aasta sakslaste poolt välja antud kalendri ja sain teada, kui palju inimesi maakondadest küüditati.

Kirjutasin kõik üles, kuid isa hävitas selle. Minu säästmiseks. Aga kui inimesed on elanud üle väga raskeid eluetappe, tahes-tahtmata seda jõulude ja muude kokkusaamiste ajal meenutatakse, minu kõrv oli siis kogu aeg kikkis.

Mäletan oma vanaema jutte Siberi elust, kes seal noorena vigaseks jäi. Salaja sain isa tagant uurida ka raamatuid Eesti rahva kannatustest Eesti Vabadussõjas. Siis ma sain teadlikumaks ja „kosusin” üles. Arvan, et need teadmised olid mu edasises elus, nõukogude ajal, suureks takistuseks ja seadsid piiranguid. Lapseohtu, nagu olin, tekitas see trotsi selle vastu, mida koolis räägiti ja mis oli tegelikult. Sellest ka poisikesepõlve pahandused. Mäletan, et mind pandi lugema Juhan Smuuli Leevakust, et kommunistlik noor on parem... Läksin näost punaseks ja ma ei lugenud ühtki sõna. Kõik see tekitas trotsi ka õppimise vastu. Pealegi teadsin, et sõjakooli ma oma põhimõtete tõttu minna ei saa. Arvan, et need läbielamised olid vajalikud kui väiksed õppetunnid teel sellele tööle.

Kas õiglusmeele ja riigi kaitsetahte kujunemisel võis olla koht ka emapiimal?

Selgituseks, et Mati ema ja teised Eesti tüdrukud tegid Siberis sinimustvalged märgid, panid need rinda, laulsid eesti laule ja käitusid nende halvasti kohtlemise tõttu demonstratiivselt, mille tõttu ta 58. paragrahvi alusel mõisteti süüdi kui poliitvang.

Ema mulle ju otseselt ei öelnud, et ta kinni istus, alles vanemas eas sain seda teada. Võib-olla tõesti on see geenidest ja emapiimaga kaasa antud. Mul on tõesti ema väljakutsuvat julgust. Toon näite miilitsamaja ette üles pandud punastest plakatitest Oktoobripühadeks või muul ajal, need sai hommikuks maha võetud. Ronisin teisele korrusele ja lõikasin puruks. Ka kalakombinaadi ja EPT eest võtsime poistepundiga loosungid maha, kasutades ka käteredelit. Tahtsin alati aga ise need maha võtta.

Kui vana siis olid?

Talve tänavalt kolisime ära, kui olin 17, need teod võisid olla 13–14-aastaselt.
Räägi nüüd ka see sinimustvalgega sooritatud julgustükk ära.

Lossi torni mina lippu ei heisanud, seda tegi Valter Hommik. Eesti lipuga kesklinnast läbisõit oli siis, kui nõukogude võim hakkas kukkuma.

Sellega oli selline lugu, et sõitsin 1988. a vabariigi aastapäeval koos sõbraga, kes oli roolis, läbi linna, lipp autoaknast väljas. See võis olla õhtul 11–12 ajal. Täitevkomitee ees olid julgeoleku ja miilitsa villised ja üks miilitsa Žiguli. Nad ei osanud muidugi seda oodata, oldi rabatud ja teovõimetud. Sõitsime Sõrve suunas, meid aeti taga, üks üliaktiivne kodanik sattus peale. Sõitsime suure ringiga Kihelkonna maanteele ja sealt Aia tänava kaudu haigla katlamaja taha, kus ema siis töötas. Lumi oli maas ja jäljed järel. Tagaajaja tundis auto ära ja kutsus kohale miilitsad. Ütlesin neile, et sel korral jääte te peale, aga läheb natuke aega ja te ei jaksa lippusid enam üle lugeda. Samal suvel läksime lippudega juba rongkäigus lossihoovi. Sealjuures oli väga kummaline see, et seesama Žiguliga miilits, kes mind mõni kuu varem taga ajas, kuid kätte ei saanud, sõitis siis vilkuritega rongkäigu ees, turvates rongkäiku.

Räägime hobidest.

Vabadusvõitlus Eestis on mind alati köitnud. Olen püüdnud selles ka midagi ära teha. Juba ammu loodi KL juurde vabadusvõitlejate ühing, kuhu kuuluvad saksa sõjaväes olnud. Üksikud neist elavad, ülejäänud on nooremad, kes neid mõtteid edasi viivad. Kiiduväärt mees selles tegevuses on Peeter Laum, kes ei ole küll organisatsiooni liige, kuid tegutseme koos. Kaarma kalmistul on paar Vabadusristi kavaleri hauda, kelle ristile lasime panna Vabadusristi kujutise. Tahame, et nende meeste austamine muutuks traditsiooniks, ja läbi mõelda, millal oleks selleks sobiv aeg.

Nüüd perest ja lastest, kas lapsed on sinu jälgedes?

Mul on neli last, vanim Fred (37), tütar Felika (33), Oliver (22) lõpetas merekooli ja on tüürimees. Noorim tütar Merily (16). Fred on isamaalisuse osas täiesti minusse. Noorelt oli väga aktiivne, ma ei oskagi öelda, kui tegev ta KL liikmena nüüd on. Lapselapsed Emilia, Fredy ja Henry.

Aga eraelu?

Olen 10 aastat üksi elanud, elu on nii läinud. Lapsed ja lapselapsed käivad külas. Sõbrad ütlevad mulle, et tead, Mati, siia metsa sulle keegi ei tule, tuleb ise ringi käia ja vaadata. Aga neid on vähe, kes tahavad maal elada ja aeg-ajalt käed mulda pista ja kodu korras hoida. Võib-olla olen ma natuke suurte nõudmistega, aga nõuan ka endalt palju.

Varem elasin vanaema sõnade järgi, et meeste koht ei ole köögis. Aga mulle meeldib süüa teha. Olen ka jahimees, metssealiha köetavas ahjus ja punane ahjukala on mu lemmikud. Kui veekogu oleks lähedal, siis püüaksin ka kala.

Kuna mul on aiamaa, siis konserveerin kurke ja teen hoidiseid, mulle need n-ö naistetööd väga meeldivad. Võin öelda, et olen ennast avastanud, sest teen kõike seda hasardiga.

Kes ta on?
MATI VENDEL
Sündis: 5.04.1959 Kuressaares.
Haridustee: keskharidus Valgevenes, sõjakooli kursused.
Teenistuskäik: EPT-s mehhaanik, kaitseliidu Saaremaa maleva I pealik; ehitaja Soomes.
Autasud: Vabariigi presidendilt Kotkaristi 5. klassi orden; KL Valge Rist; KL teenete medal. Eksiilvalitsuselt kapteni aukraadi tunnistus nr 13 (1992), samal aastal EV nooremleitnandi, hiljem leitnandi aukraad. Lugematult palju au- ja tänukirju.
Hobid: ajalugu, Eesti vabadusvõitlus, relvade kollektsioneerimine, vanade majade restaureerimine, jahindus, kokandus.
Pere: 4 last (Fred, Felika, Oliver, Merili) ja 3 lapselast (Fredy, Henry, Emilia).

Teised temast:
Poeg Fred
Isa on sündinud sõjamees, vaieldamatu autoriteet ja väejuht. Tal on oskus üles ehitada organisatsiooni ja süsteeme, tal on alati oma seisukoht, mida ta tavaliselt ka välja ütleb. Ta teeb oma tööd suure pühendumusega ja korralikult.
Isana on ta suht mõistlik vana. Oma tegemistesse ja töödesse kaasas ta ka tihtipeale mind. 8-aastasena õppisin tema kõrvalt müüriladumise selgeks, sealt ka minu töökus. Peale aabitsa ja mõne lasteraamatu andis ta mulle lugeda vana, Eestiaegse kaheköitelise vabadussõja raamatu, mida veerides õhtuti kodus lugesin. Kui aga algas ärkamisaeg, andis ta mulle Kingissepa 2. keskkooli kaasa sinimustvalge vabadussõjaaegse lipu, mis sai kooli sissepääsu juurde seinale pandud.

Paul Aav, KL Saaremaa maleva liige
1990. aastate algul kuulsin Kuressaare KL malevast, et pealik Mati Vendel on julge poiss, koolipingis olnud rahvuslane ja hiljem tema töökohas, treipingi juures, rippunud Laidoneri pilt. Juba poisina huvitus ta ajaloost, relvadest ja Eesti Vabadussõjast. Ta on osanud koguda nõukogude tingimustes üsna suure relvakollektsiooni. Saaremaa KL taasloojad valisid oma esimeseks pealikuks Mati Vendeli. Enne, kui riik andis malevale relvad, kandsid saare KL patrullid tema relvi. Vene vägede lahkumise eel oli KL-s väga pingeline ja ohtlik. Tänu pealik Vendeli ja staabiülem Mati Laidi julgusele ja diplomaatiale, vajadusel ka jultumusega venelaste endi moodi, saadi vene sõjaisadega siiski kaubale. Need olid tõelised imeteod.

Maleva ajalukku on jäänud seik Kuivastu sadamas purjus vene ohvitseridega, kes relvade ähvardusel kamandasid praamiliiklust. Mati Vendel koos Kaido Jalakaga tegid jõugu relvituks ja andsid politseile üle. Vendel lahendas väga raske relvakonflikti ka Karujärve teeristil, kus patrullisid meie mehed Sulev Metshein, Leevi Naagel ja Viktor Vaher. Vene sõjaväelased linnast ja Karujärvelt piirasid mehed sisse ja nõudsid lahkumist või avatakse nende pihta tuli. Mehed ei lahkunud. Pealik Vendel jõudis kohale ja venelane taltus. See oli meie meeste suur üleolek.

Minu esmakohtumisel Vendeliga tema kodus ilmnes, et tal on ka suur kunstikogu, kõik vabadussõjateemalised. Kogu hingega pühendus Mati KL ülesehitusse ja vana KL kodu Pargi 1 taastamisse. Täna, 25 aastat hiljem, on Saaremaa malev palju täiustunud, kuid selle taasasutamine tühjalt kohalt on leitnant Mati Vendeli elutöö ja see mees jääb meie ajalukku maleva esimese asutaja – Vabadussõja kolonel Johannes Poopuu kõrvale.

Jüri Kask, sõber,
Pärnu KL asutajaliige.
Tunnen Matit juba okupatsiooniajast. 1986. a hakkas ta mulle meie esimesel juhuslikul kohtumisel silma Pärnu raamatukaupluses, loomulikult ajaloo riiuli juures. Olen veendunud, et Mati on tubli Eesti patrioot – hea loogilise mõtlemisega, kellel on selge pilt meie ajaloost, sellest, mis on meie rahva kallal tegelikult toimunud. Sellest ei juletud rääkida. Aga Mati neist asjust teadis, tema lähedased olid represseeritud. Mina olen ka sellisest kodust ja teadsin väikse poisina, mis on tegelikult olnud. Kogu aeg loeti aga sõnu peale, et sellest ei tohi mujal rääkida. Arvan seega, et isamaalisus algab kodust.

Kummaline on aga see, et külvatakse selliseid pisikuid, et oleme ise süüdi ja kaebasime üksteise peale. Aga plaanid, kui palju tuleb Eestist, Lätist ja Leedust inimesi Siberisse deporteerida, tulid ju Moskvast. Me nagu unustame selle ära ja otsime süüdlasi, pigem tuleks homsesse vaadata. See on ju üks suur jumalaime, et meil Eesti riik sai olema.

Mati oli üks neist, kes sellest unistas. Kui inimesel on Eesti südames ja Eesti Vabariik oli tema lapsepõlveunistus, elanud selles vaimus ja kogu vaba aja sellele pühendanud, siis teeb kurvaks, mis kitsaskohad meil tänasel päeval on. Arvan, et Mati oli õigel ajal õiges kohas, ta sai Saaremaa kaitseliitu üles ehitada. Paraku on nii, et kes olid vanasti represseerijad ja vabadusvõitlejate kiusajad, need on nüüd uuesti pukis ja suured reeglite tegijad.

Tahan tema ja Saaremaa meeste kohta veel öelda, et minu meelest oli suur vägitegu ka see, et nad julgesid V. Kingissepa büsti 1989. aastal Vabadussõja ausamba asukohalt teisaldada. (Olavi Pesti andmeil paigaldati see Vabadussõjas langenute ausamba platsile 22. märtsil 1988 ja demonteeriti 22. aprillil 1989.) Selle üks eestvedaja oli Mati. Kui hiljem sellest lugesin, siis Mati nime seal ei mainitud, olid teised asjapulgad.

Mul on väga hea meel, et mul on selline sõber, väga eestimeelne inimene. Igas kodus peaks olema tema taoline inimene.

Jüri Kask on ka EELK Tori Püha Jüri Koguduse ja Tori Kiriku Taastajate Ühenduse esimees ning Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse president.

Täna loetuimad
Torgu tahab teenuskeskuse juhi väljavahetamist (8)
Kui uhkus ja eelarvamus varjutavad fakte (21)
Suitsetajad häirivad hambapolikliiniku tööd (2)
Rohu tänavale paigaldati „lamav politseinik” (17)
Uus Liiva keskus avatakse esimesel advendil
Ruhnu perearsti asendaja vahetab välja Kersti Tuuling (1)
Elektroonikatehas Tepcomp on viie aastaga loonud kuuskümmend töökohta
Tantsuetendused linnadest välja!
Meeleolukas ja sportlik isadepäev Lümanda koolis
JUHTKIRI - Muhu areneb
Raamatukogudes antakse nõu küberturvalisuse kohta (1)
Tants on elu loomulik osa
Kontsert Joosep Aaviku auks
Kunstimuuseumi sünnipäevamark
Nädala loetavuse top 5
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (22)
Kesklinn on kolmeks tunniks liikluseks suletud (8)
Purjus mees nõudis ähvardades endale kiirabi (14)
Lääne-Saaremaal tõuseb prügiveo hind rohkem kui kaks korda (35)
Saaremaa politseinikud pälvisid tunnustusi  (1)
Kommentaarid
Kui uhkus ja eelarvamus varjutavad fakte (21)
Ruhnu perearsti asendaja vahetab välja Kersti Tuuling (1)
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (22)
Lääne-Saaremaal tõuseb prügiveo hind rohkem kui kaks korda (35)
Käivad läbirääkimised Kuressaare-Stockholmi lennuliini avamiseks  (14)
Torgu tahab teenuskeskuse juhi väljavahetamist (8)
Rohu tänavale paigaldati „lamav politseinik” (17)
Prügiveo hinna tõusu saab leevendada jäätmeid liigiti kogudes (32)
Suitsetajad häirivad hambapolikliiniku tööd (2)
Ott Tänak toetab Austraalia tuletõrjujaid (7)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud