[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 23. juuli 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuli 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031




Intervjuu

Politseikaplan Tuuli Raamat: töö on minu elustiil  (2)
Autor: MM
Laupäev, 07. juuli 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Tuuli vabal ajal Tallinnas. FOTO: erakogu

Saame politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuuri politseikaplani, saarlase Tuuli Raamatuga (41) kokku ühes Kuressaare kohvikus. Tuuli on sõbralik ja soe. Ning juba esimene kohtumine tekitab usaldust.

Sa oled politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuuris esimene selle ameti kandja. Kui keeruline oli alustada nii-öelda puhtalt lehelt?

Ma olen oma isikuomadustelt just pigem uue töö alustaja. Mis tähendab seda, et ma ei oskagi eriti kellegi kingadesse astuda.

Nii nagu minu eelnevategi töökohtade puhul, olen tavaliselt see, kes alustab millegi uuega ning sellele sisu ja raamid loob. Ning mul oli suur rõõm ja võimalus teha seda ka politseis. Kui alustasin 2016. aasta detsembris, siis oli võimalus luua seda, mida seal varem polnud.

Mida see sinult eeldas?

Ma ei tundnud süsteemi. Pärast 20 aastat välismaal töötamist ja elamist oli nii politsei kui ka Eesti riigi süsteem minu jaoks täiesti võõras maa.

Ma ei tundnud tol hetkel hästi kodu Eesti seadusandlust, politseisüsteemi, töökultuuri. Kogu raskus oli selles, et mul tuli hästi palju õppida esimese aastaga. See oli suur töö. Aga mul on hea meel, et seda tegin. Sest tuleb alati oma mugavustsoonist välja astuda ja olla avatud uutele väljakutsetele.

Samas meeldib mulle enda juures see, et julgen oma mugavustsoonist välja astuda, riskida ning olla avatud uutele ja senitundmatutele olukordadele. Siis ma õpin palju ja see on minu jaoks ka hästi huvitav ning põnev.

Kui palju politseikaplaneid meil üldse on?

Meid on igas politsei- ja piirivalveameti prefektuuris üks ehk siis Põhja, Lõuna, Ida ja Lääne prefektuuris, kokku neli. Lääne prefektuur sai kaplani kõige viimasena, 2016. aastal. Kaplanaadis me oleme meeskond. Kui on keegi puhkusel, katame. Kui on abi vaja, aitame. Me oleme hästi tugev tuumik, kes teeb omavahel kogu aeg koostööd. Ei ole päeva, kus me ei helistaks, ei jagaks muresid ja rõõme ning ei nõustaks üksteist. Ma olen ainus naine ja meie kaplanid hoiavad mind väga.

Mis on sinu teenistuspiirkond?

Ma teenindan Lääne prefektuuri, mis hõlmab kuute jaoskonda. Need on Kuressaare, Kärdla, Haapsalu, Paide, Rapla, Pärnu. Ning prefektuuris töötab üle 600 politseiametniku ja teenistuja, nemad on minu inimesed, kes on nii nimetatud minu kogudus, keda ma hoian ja teenin. Sellele lisaks kannatanud ja nende lähedased. Kõik oleneb sündmusest, sellest, mis toimub.

Milline on sinu tööpäev?

Mul ei ole ühtegi samasugust päeva, mis on minu õnn. Mulle see väga meeldib, sest ma ei oska harjuda rutiiniga.

Mis roll on kaplanil kanda?

Kaplan on vaimulik, kiriku poolt saadetud saadik väljaspool kirikut tehtavale tööle. Mis tähendabki seda, et kuna ma olen vaimulik, siis hoian ma politseiametnike ja politseiteenistujate hingi.

Minu põhitöö vaimulikuna on hingehoid, aga kuna oleme ka lisaks politseiametnikud, mis tähendab seda, et olen saanud politseilise väljaõppe, siis olen ma ka täieõiguslik politseiametnik kõikide õiguste ja kohustustega. Ma kannan relva, sunnivahendeid, ja kui vaja, kasutan neid. Meie kaplanaadi missioon on teenida kohaloluga ja just seepärast oleme igas olukorras koos oma inimestega. Ka kõikvõimalik psühholoogiline abi on see, mida ma annan igapäevaselt. Ütleme nii, et hingelise ja psüühilise elu kaasamine raskesse politseitöösse on minu üks põhiülesandeid.

Me käime patrullvahetustes, et olla koos oma inimestega. Me osaleme kõikvõimalikel politseiüritustel, korraldame neid ise ja seda just sellepärast, et olla koos oma inimestega. Kui mõnel töötajal on mure või tohutu rõõm, siis olen ma alati nende jaoks olemas. Kiriklikud teenistused ja talitused kuuluvad loomulikult ka minu tööülesannete hulka.

Minu töös on üks raske osa surmateadete edastamine, mis kuulub ka meie töövaldkonda. Samas ka igale politseinikule. Minul on valmisolek nii vaimulikust, inimlikust kui ka politseilisest vaatenurgast kohata neid inimesi, keda on tabanud suur mure ja lein.

Ma koolitan palju. Ka see kuulub meie töövaldkonda. Üks koolitusvaldkond on näiteks erinevad usundid. Me elame multikultuurses maailmas ja meil on palju erinevaid religioone. Me peame teadma, milliste religioonide esindajad elavad Eestimaal, millesse nad usuvad, millised on väärtushinnangud ja millised traditsioonid. Nii me saame nendest inimestest paremini aru ja saame ka neid paremini aidata, kui neil peaks olema kokkupuude politseiga.

Sul on üle 600 hinge. Kuidas sa igaüheni jõuad?

Olgem ausad, inimestega õlg õla kõrval töötades, nendega koos patrullteenistuses olles, üritustel käies – see on kõige parem viis, kuidas olla inimene inimesele. Ma ei ütleks täna, et mind ei usaldata. Pigem on inimesi, kes vaatavad, mida ta tahab, ja kas kaplan on ikka usaldusväärne. Politseis on ääretult oluline usaldus. Kui kaplan on külm ja kalk, inimesed ei tule su juurde. Kuna aga mulle meeldivad inimesed, siis ma lähen nende juurde ise. Käin väga palju oma jaoskondades, ma suhtlen oma inimestega hästi palju. Nii sõidan ma näiteks üle 2000 km kuus. Loomulikult on abiks ka telefon. Ja ma olen alati olemas. On vahva tõdeda, et kui kusagile jaoskonda lähen, siis tullakse kallistama, et me juba ootasime sind. See on see, mida ma olen seda ametit luues tahtnud ja osaliselt ka saavutanud.

Tullakse. Üks kord. Teine kord. Kolmandat korda. Järelikult on mind vaja.
Loomulikult mitte kõik. On ka neid, kes on skeptilised ja ma respekteerin seda, aga nad teavad, et kui neil on vaja, siis ma olen nende jaoks olemas. Ma ei suru ennast peale, aga olen olemas.

On sinu ülesanne kuulata või rääkida?

Hingehoidja on ikka kuulaja ja õigete küsimuste küsija. Kõige olulisem, et abivajaja endast mure ise välja räägiks. Rääkides oma mure või raske olukorra endast välja, hakkab aju genereerima lahendusi.

Väga tihti on nii, et me vestleme ja siis inimene tuleb näiteks ise selle peale, milline on lahendus ja millised on õiged vastused. Et leiduks aga julgus välja rääkida, siis tuleb leida see, kellele sa julged end avada.

Mina olen andnud pihisaladuse vande. Kõik see, mis meie vahel on, see sinna ka jääb. Ja mul ei ole kaplanina raporteerimise kohustust, seetõttu olen väga õnnelik inimene. Teatakse, et ma ei jookse kusagile teavitama.

Kui palju sa mõtled peale tööd sellele, mis kedagi vaevab?

Vaimuliku töö on 24/7. Minu jaoks on minu töö elustiil. Ma olen puhkusel praegu ja ma istun siin (naerab). Aga see on minu jaoks täiesti normaalne. Mul on oma elus antud tohutu suur võimalus ja mul on väga suur privileeg teha seda, milleks ma olen ennast koolitanud ja mida ma armastan. Kõigil ei ole seda võimalust. Ma väga hindan ja väärtustan seda ning olen väga tänulik selle eest.

Kui palju erineb politseikaplani amet sinu eelnevast vaimulikutööst?

Kardinaalselt. Olen teeninud varasemalt vaimulikuna Soomes ja Kanadas. Mul ei ole Eestis kunagi olnud oma kogudust. Ja töö erineb just selles suhtes, et ma olen lisaks politseinik. Olen vaimulik ja politseinik, seda nii vormi kandes kui ka erariides ning ka mõttelaadilt.

Ma olen alati väärtustanud vormikandjaid. Meile, nii vaimulikele kui ka politseinikele, on ühiskonnas kõrgendatud
ootused. Kui me vääratame, siis ei kuku ainult selle teatud inimese maine, vaid kogu ametkonna oma. Mis tähendab seda, et töötada selles nii vaimulikuna kui ka politseinikuna, peab seda väga austama.

Ma olen võrsunud piirivalveteenistuja perekonnast ja mul on olnud kogu aeg austus vormikandjate vastu. Ma kannan oma mõlemat vormi väga suure austuse ja uhkusega. Loodan siiralt, et suudan seda mainet hoida ja endale usaldatud ülesandeid parimal viisil täita.

Meie, politseinikud, teeme kõik selleks, et inimestel oleks täna turvalisem. Me oleme palju saavutanud ja palju on veel ees. See, et meil on Eesti politseis tööl kaplanid ja meid hinnatakse ning väärtustatakse – müts maha Eesti riigi ees. Ma olen väga uhke, et see on nii.

Ega paljud ei teagi, et politsei juures kaplanid ametis on?

Ma olen kohanud päris palju seda, et kui kellelegi käe pihku panen, et siin politseikaplan Raamat, siis öeldakse, et ah kapten. Ei, kaplan, mitte kapten, pean tihti üle täpsustama.

Kui sul tuleb viia lähedastele surmateateid, kui palju nõuab see sinult endalt?

Kõik oleneb sündmuse iseloomust. Kui on tegemist väga noore inimesega ja raske õnnetusega ning see saab olema lähedastele tohutu šokk ja ehmatus, siis on see ka mulle loomulikult väga raske. Kui me aga räägime oodatud, mis on muidugi väga vale sõna, sest surm ei ole kunagi oodatud, aga ütleme nii, et kui on eeldused, et see ühel hetkel niikuinii juhtub, siis on see siiski lihtsam.

Aga see ei ole psühholoogiliselt kunagi kerge. Tuleb väga hea eeltöö teha. Enne kui sinna perre lähed, tuleb end psüühiliselt ette valmistada ja kindlasti oma laused läbi mõelda. Pead olema valmis erinevateks reaktsioonideks. Kes tuleb kallale, kes sülitab näkku, kes hakkab nutma, kes kukub kokku. Kõigeks selleks pead valmis olema. Ning sellega ei harju mitte kunagi. Lihtsalt tuleb endaga tööd teha ja Jumalalt valmisolekut paluda.

On sul tuua esile mõni eriline sündmus?

Loomulikult on hästi keerulised surmadega lõppenud olukorrad. Rongiõnnetused, uppumised, kadunud inimesed, keda on otsitud ja mitte elavalt leitud. Sündmusi on olnud igasuguseid ja minu jaoks on nad võrdselt olulised. Sest nendega on seotud inimesed.

On olukordi, kus panen õhtul käed kokku ja palun, et Jumal, aita mind, ma ei oska, ma olen nii väike selle sündmuse jaoks. Aga kuna meile ei anta rohkem, kui jaksame kanda, siis seni on saanud need olukorrad ka lahendatud. Aga see on palju kannatlikkust nõudnud.

Tänapäeva inimesega on ju nii, et ma tahan siin ja praegu, aga kõike ei saa nii kiiresti. Kõige raskem ongi inimestel aru saada, et tuleb kannatlik olla. Seda on raske sisendada, et politsei teeb oma tööd ja läheb aega. Sa ei saa oma hingevalust lahti kahe päevaga, sa ei saa uurimistulemusi kahe päevaga, aga see äng on niivõrd valus ja inimene ei suuda, ei taha seda taluda. See on kõige raskem.

Varasematel aegadel, kui polnud internetti ega mobiiltelefone, siis oodati sõbranna või armastatu kirja 3 kuud ja oldi väga õnnelik, kui see tuli. Kannatlikkus oli niivõrd pikk ja võimas, aga täna on nii, et kui sa ei vasta kahe minuti jooksul Messengeris, siis on paanika. Maailm on niivõrd palju muutunud. Meie aga peame õppima kannatlikkust ja see ei ole kerge.

Mis tingib enesetappe just noorte seas?

Noorte enesetapud on selline teema, mis ei leia kunagi ühest vastust. Seal on tegelikult kasvu- ja arenguraskused, ei julgeta väärtustada ennast, tahetakse olla nii nagu teised, aga see ei ole võimalik. Kardetakse iseennast.

Tegelikult võivad noored olla, kui nad omavahel riidu lähevad, väga julmad. Koolikiusamine, vägivald, see on tohutult raske teema. Samuti perevägivald. Enam ei juleta ja osata suhelda sõnadega, sest meie sõnavara on vähenenud tänu nutiseadmetele, ei julgeta olla ausad teineteise vastu. Muidugi ka alkohol.

On nii kahju vaadata, kui palju eestlane joob. Seda on eriti näha suurtel festivalidel ja rahvakogunemistel. Muidugi, mis veel on eriti valus teema, on joobes juhtimine. See ei ole inimeste kiusamine, vaid mida rohkem politsei neid joobes juhte kätte saab, seda turvalisem on meie liiklus ja vähem ohus meie elu ja tervis.

Inimesed ei mõtle?

Ka seda. Ma ei ole veel aru saanud sellest, mis see on. Kas nad ei näe või ei taha näha oma käitumise ja teo tagajärgi või hindavad ennast üle. Kõige hullem on see, kui öeldakse, et olen ühes talus ja mul on koju 4 km, ei ole mingit politseid – ja siis sõidab võssa. Siit küsimus, miks sa ei võinud jalutada seda nelja kilomeetrit.

Ühesõnaga, sa oled astunud piirist üle, sa tead, et on keelatud, aga sa teed ikka. Järelikult ei ole sul austust ei seaduse ega ka iseenda vastu. Kui juht on joonud ja istub rooli, siis ta ei austa oma elu. Aga elu on püha. Seda ei võeta teistelt ega endalt. Sa astud iseenda vastu. See algabki sellest, et me ei väärtusta iseennast.

Mis võib viia selleni, et politseiametnik endalt elu võtab?

See sõltub inimese psühholoogilisest tasakaalust ja valikutest. Sellele küsimusele ei saa üheselt vastata. Mitte kunagi. Nii nagu sina ei ole mina ja vastupidi, ei saa rääkida ühisest nimetajast. Me ei tea. Kui öeldakse, et lähedased peavad märkama, aga kui sa oled koos kogu aeg, siis me ei pruugi märgata pisimuutusi. Ja me ei märka ka seda, et ta on tegelikult väga katki. Seda võib märgata tegelikult hoopis keegi väljast.

Kui palju politseis on kolleegide vahel märkamist ja hoolimist?

Inimesed hoiavad väga kokku ja see on ääretult positiivne. Märgatakse, küsitakse. Me räägime sellest iga päev ja tuletame seda meelde. Kui me räägime täna politsei üleüldisest missioonist ja visioonist, et politsei on avatud, inimlik, tark, siis tegelikult need märksõnad ju viitavad sellele, et me peame rohkem hoolima.

Kui tihti sa ise patrulli satud?

Ma teen seda nii palju, kui vähegi töökalender lubab. Aasta tagasi jaanipäeval olin saarlastega, sel aastal Haapsalu omadega. Kuna ma ise suur pidupanija ei ole, võtsin eesmärgi jaanipäevadel erinevate jaoskondadega väljas tööl olla. Ja ma teen seda hea meelega. Kuna teen sama tööd, siis tekib usaldus kolleegidega, kuid teisel viisil. 12-tunnised vahetused on muidugi ka ideaalne aeg teise inimese tundmaõppimiseks.

Tööpuudust ei ole?

See, et mu kalender on töökohtumisi täis, on ääretult positiivne. Meid, kaplaneid vajatakse ja me peame olemas olema. See on positiivne tagasiside terve kaplanaadi jaoks.

Kas sa oled ainus naiskaplan politseis?

Ma olen ainus naine ja minu kaplanid hoiavad mind väga. Minu tiim on ääretult armas. Kui ma tööle kandideerisin, siis küsisin otse, et kas otsite sellele kohale naist või meest. Kõige positiivsem lause, mida ma meie prefekti käest toona kuulsin, oli see, et me otsime tüüpi, meile sobivat tüüpi.

Ja kui arvestada seda, et politseis on täna tööl 42 protsenti naisi, siis on see minu arvates samas hästi positiivne.

Kas ei ole siiski hirmutav, et naiste osakaal politseis on märgatavalt suurenenud?

Mündil on alati kaks poolt. Loomulikult ei tohiks politseis juhtuda seda, et politseiametnikest naisi on tööl rohkem kui 50 protsenti. Olgem ausad, mehed on füüsiliselt tugevamad, nad on oma mõttelaadilt positiivses mõttes “mustvalgemad” ja tõsi on ka see, et kriitilistes olukordades ei saa kõike kahjuks rääkimisega lahendada.

Samas on politseis vaja nii maskuliinsust kui ka feminiinsust, on vaja tasakaalu. See, mida sõnadega ei saavutata, saab lahendada ka targalt kasutatud toore jõuga. Seega on vaja nii mehi kui ka naisi.

Näiteks Hispaania politseis on täna naisi tööl vaid 12 protsenti, Soomes ja Põhjamaades üleüldiselt on see protsent enam-vähem sama, mis meil. Prantsusmaal, Itaalias aga on naispolitseinikke endiselt suhteliselt vähe.

Kuidas sobituvad omavahel relv ja usk?

Loomulikult ei pea kirikuõpetaja relva haarama, aga politseis, kus see kuulub tööülesannete hulka, siis mina vaimulikuna ei tohi saada oma kolleegidele takistuseks või ohuks. Kui on olukord, kus tuleb tagada turvalisus, siis ma pean olema sel hetkel võrdne kolleeg. Ka selles valmiduses, kus tuleb relv haarata.

Ma ei tohi saada riskiks ega ohuks oma kaaslasele, kes on minuga samal poolel. Sest kui mul tuleb valida, kas mina või tema, ja kui mind ähvardab tõeline oht, siis piibel ütleb ka, et sa kaitsed ennast. Ja siis ma teen seda.
Kuid samas ma loodan siiralt ja palvetan selle eest, et ma ei satuks sellisesse olukorda mitte kunagi.

Miks käib meil kirikus nii vähe inimesi?

Me elame nii hektilises maailmas ja me otsime lihtsaid lahendusi, aga enesesse vaatamine ei ole kunagi lihtne. Kirik sunnib meid vaatama enese sisse. Seepärast usutakse tänapäeval kivisid ja muud esoteerikat. Kirik ütleb, et tee meeleparandus. Sa pead analüüsima ja see on hirmutav.

Mul on ka kurb, et kirikud on tühjad. Aga kui külad jooksevad tühjaks... Ja me ei saa sundida inimesi tulema. Aga teadmine, et kiriku uksed on lahti, kannab. Me ei saa garanteerida, et meie elus ei tule raskeid olukordi. Mitte kunagi. Kiriku roll on olla olemas ja kui meie elu muutub ühiskonnas väga keeruliseks, siis kirikul peab olema valmidus kõiki vastu võtta ja aidata siis, kui see hetk tuleb. Jumal on olemas, ta oli, on ja jääb. Teenin Eesti rahvast, Jumala abiga.

Täna loetuimad
Perekondlik
Keskväljaku remont söögikohtadele rõõmu ei tee (15)
Tasuta bussisõit tõi reisijaid juurde (12)
Saarlaste tasuta bussisõit Tallinnas toppab Harjumaa taga
Saaremaa lapsed hiinlaste ooperis
Karl Osvald Bulla – lõpuks ikka saarlane (3)
Aarne Lember – mees, kelle tööpusle on kirevast kirevam (27)
Kenast mulgist veel kenamaks saarlaseks
KÄES-la-FESTA (2)
Juuli tõi kõrgendatud nõudluse doonorvere järele
JUHTKIRI - Õhuke riik (4)
Puudega lastega peredele mõeldud tugisüsteemi killustatuse vähendamine (2)
Saaremaa huvikoolid said ligi 9680 eurot toetust
Euroopa jalgpallikarikad Kuressaares juba järgmisel nädalal (1)
KATARINA PÄEVIK: Hiiumaa – palju rohkem kui väike Saaremaa
Nädala loetavuse top 5
I Land Sound – elamusfestivali uus tase (4)
Kuuride asemele kerkis omapärane söögikoht (14)
Sinivetikas vallutas Saaremaa põhjaranniku
Torni ja Tallinna tänava ristmik avati liikluseks (4)
Perekondlik
Kommentaarid
Puudega lastega peredele mõeldud tugisüsteemi killustatuse vähendamine (2)
Aarne Lember – mees, kelle tööpusle on kirevast kirevam (27)
Omniva paigaldas Liivale pakiautomaadi (4)
Tasuta bussisõit tõi reisijaid juurde (12)
KÄES-la-FESTA (2)
Euroopa jalgpallikarikad Kuressaares juba järgmisel nädalal (1)
JUHTKIRI - Väike ooperlik traditsioon (2)
JUHTKIRI - Õhuke riik (4)
Keskväljaku remont söögikohtadele rõõmu ei tee (15)
Kuuride asemele kerkis omapärane söögikoht (14)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud