[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 20. august 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
august 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031




Intervjuu

Annika Iin: tants on olnud kogu minu elu
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 09. juuni 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Legendaarne tantsuõpetaja Annika Iin ootab homset tantsupidu väga-väga. Eile hommikul oli ta jälgimas esimest mustrisse tantsimist. FOTO: Valmar Voolaid

Täna on Kuressaare staadion täis rahvariietes lapsi, noori, täiskasvanuid ja eakaid, tüdrukuid ja poisse, mehi ja naisi. Toimub Saaremaa 46. tantsupidu „Tuhande tunde saar”. Tantsurahvale on see eriline üritus. Rahvatants ja -pidu on tänase intervjueeritava Annika Iini jaoks aga nii eriline, et selleta ta oma elu ette kujutada ei oska. Rahvatants on alati olnud tema käivitav mootor ja on ikka veel.

Kuu aja pärast, 10. juulil saab ta 80-aastaseks. Kogu tantsurahva, nii endiste kui praeguste poolt juba ette südamlik õnnesoov!

Tuleta meelde, millal rahvatants su ellu tuli. Algasid ilmselt tantsijana?

Vaat see ma ei ole olnud. See on üks ja ainuke asi, millest on mul tohutult kahju, et ma ei ole olnud reatantsija. Aga lava peale ronimise ja esinemisega ma ennast koolipõlves mäletangi. Igasuguste asjadega – võimlesin, laulsin, lugesin luuletusi. Rahvatantsu ma siis isegi ei näinud.

Kustkandi tüdruk sa üldse oled?

Olen sündinud Narvas. Sõja lõppedes Avinurme maapaost naasmisel elasime algul Sillamäel, kus ema töötas Vaivara rahvamajas. Ma ei mäleta, et oleksin kooliaja jooksul seal rahvatantsuga kokku puutunud.

Isa tapeti seal. Ta läks jõest kala püüdma ega tulnudki enam koju. Ema jäi kolme lapsega üksi. Kuuldavasti mingid metsavennad. Kui ema uuesti abiellus, läksime elama Sinimägede alla.

Millal rahvatantsuga kokku puutusid?

Kui lõpetasin seitsmenda klassi, tahtsin minna merekooli. Me elasime ju mere ääres ja jõgesid oli ka ühes ja teises kohas. Tagantjärele mõeldes oli mu soov naljakas, sest tüdrukuid üldse mereväkke siis ei võetudki. Saatsin avalduse igaks juhuks mitmesse kooli. Ema küsis, et kuhu sa siis lähed? Vastasin, et kust tuleb esimene vastus. Selleks oli Rakvere pedagoogiline kool.

Nii et juba sel ajal oli kombeks saata avaldusi mitmele poole?

Jah. Ja seal kuulsin ma esimest korda rahvatantsust. Rakvere kultuurimajas oli rahvatantsuring, aga mina seal ei tantsinud. Sain seal teada, mida rahvatants endast kujutab.

Koolis oli kaks gruppi, kus valmistati ette algklasside õpetajaid-pioneerijuhte ja kolm gruppi puhtalt algklasside õpetajaid. Mina olin vanempioneerijuht-õpetaja grupis. Tegelesime ka igat liiki taidlemisega, meie grupis olid väga musikaalsed tüdrukud.

Kui kool läbi sai, mis siis edasi?

Suunamiskomisjonis öeldi mulle, et teiega ei ole muret, lähete Sinimäe kooli. Sealt oli tulnud minu järele nõudmine. Ütlesin, et sinna ma ei lähe. Keeldusin kategooriliselt. Küsiti, kuhu ma siis kavatsen minna. Vastasin, et mul ükskõik, saatke või Saaremaale. Rohkem ei olnudki vaja, kuna Saaremaalt oli 17 või 18 nõudmist, nendel oli õnneks, kui keegi tobuke tahtis vabatahtlikult sinna minna. Mul polnud siis Saaremaast õrna aimugi.

Ja asi oligi otsustatud?

Veelgi enam. Kui välja tulin, küsis mu sõbranna Sinaida Reinart, kuhu ma lähen. Ütlesin, et Saaremaale. Kui tema komisjonist tagasi tuli, küsisin temalt, kuhu siis tema läheb. Siina ütles, et kuhu mujale, ikka sinna, kuhu mina. Olime tõepoolest nagu sukk ja saabas. Meie lennust tuli Saaremaale, kui ma ei eksi, enam kui kümme tüdrukut. Nüüdseks ei ole rohkem jäänud kui mina ja Evi Pajussaar.

Kuhu sind tööle suunati?

Läksin haridusosakonda seda uurima, mind suunati Vaivere kooli. Esimene mulje Saaremaast oli küll väga nukker. Oli 1957. aasta suvi, hullem kui meie kevad praegu. Sõidame ja vaateväljas olevad kadakad olid kõik pruuniks kõrbenud.

Esimese Saaremaale sõiduga juhtus veel üks meelde jäänud lugu. Sõitsime Virtsu rongiga, kuid praam nii hilja enam ei sõitnud. Istume siis Siinaga Virtsu muulil, varbad vees. Kippus juba pimenema, kui tuleb üks noormees, ilmselt praamilt, ja küsib, mis te siin istute, kas pole kuhugi minna? Minna polnud meil tõesti kuhugi. Kutsus meid siis praamile ööbima, kuna kaptenil olevat naine laevas ja ta nagunii ei saa teada, et võõrad on praamil.

Kõhklesime pikalt, kuid lõpuks otsustasime siiski minna. Hirm oli ka, barrikadeerisime ukse ja jäime lõpuks magama. Järsku tohutu põmmimine uksele: „Tüdrukud, kurat, ärgake üles, me sõidame juba kolmandat korda Saaremaale!”

Selline esimese Saaremaa-sõidu juurde kuuluv mälestus siis… Aga suunamine?

Mind suunati Vaivere ja sõbranna Siina Tagala kooli. Papa Lõuk (Albert Lõuk – toim), kes oli seal direktor, võttis mind Vaivere kooli trepil vastu. Aga enne seda oli veel üks kena juhus. Lähen mööda külavaheteed ja vaatan, et oi-oi, millised ilusad mustad marjad, pole selliseid elus näinud. Mõtlesin, et prooviks, aga võib-olla need ei kõlba süüa. Ahvatlus aga võitis ja jäin elama. Hiljem sain teada, et need olid põldmarjad.

Seega, koolimaja trepil seisab kogukas soliidne meesterahvas, kaks trepiastet minust kõrgemal. Mina seisan murul. Teen kniksu ja ütlen, kes ma olen. Tema aga: „Ahhaa, jälle üks lapsõpetaja meil juures!” Enne mind olid läinud sinna Ranna Irja ja Rauna Valve, samuti noored ja rohelised, alla 20- aastased. Aga direktor oli fantastiline inimene!

Olen ikka mõelnud ja öelnud, et kuigi olen sõjakas ja omamoodi frukt, siis haridusosakonnas töötamise ajal oli kolm inimest, kelle sisenemisel kabinetti ei saanud ma lugupidamisest nende vastu istuma jääda. Need olid August Tõkman, Heino Tiidus ja Albert Lõuk. Haruldased inimesed! Olin krapsti! püsti, nagu väike koolitüdruk.

Mis teed pidi siis tantsujuhi amet sind haaras?

Rauna Valve oli meil muusikaõpetaja ja tulekul oli jõulupidu. Valve ütles, et peol tuleb teha ka rahvatantsu. Vastasin, et ma ei ole elus rahvatantsu teinud ja ei oska seda. Tema aga, ei ole midagi – õpid ära! Kui Valve midagi ütles, siis see ära tehti. Kui kokku saame, naerame selle üle praegugi.

Kuidas siis see tantsuõppimine käis?

Võtsin Ullo Toomi „piibli” kätte ja hakkasin õppima. Ma naeran, et mul on kaks piiblit, üks on vanempioneerijuhi käsiraamat ja teine Ullo Toomi „Rahvatantsud“.
Tantsude õpetamine algas raamatu järgi ja laste tantsudega. Kui tulin linna tööle, keskkooli pioneerijuhiks, mul rühmi veel ei olnud. Aga kui läksin pioneeridemajja ja Tamme Meeta (Meeta Dolmatova – toim) seal tantsude õpetamise lõpetas, võtsin tema rühmad üle.

Kas oled puhtalt iseõppija?

Tollal sai väga hea ettevalmistuse. Ükskõik mis pidu oli tulemas, võttis Tallinna Rahvaloomingumaja tantsujuhid kokku, kas nädalaks või mõneks päevaks, ja kõik tehti selgeks – puust ja punaseks. Aastas oli alati mitmeid kursusi, tantsulaagrid Pärnus, Viljandis, Narva-Jõesuus... Siinsed tantsujuhid Linda Laht, Meeta Tamm ja mitmed teised korraldasid ka siin tantsupäevi. Saime tohutult hea kooli. Mäletan, et 1962. aastal käisin oma esimese tantsurühmaga juba suurel tantsupeol. Aga mul on tõesti väga kahju, et ma ei ole rühmatantsija olnud.

Kes su esimeses rühmas tantsisid?

Pioneeridemaja lapsed. Alustasin algklasside lastega ja lõpetasin seitsmendikega. Meeta võttis nad siis minult üle, ta töötas keskkooli rühmadega. Selline tööjaotus kujunes meil iseenesest. Hiljem juhendasin keskkooli tütarlasterühmi, täiskasvanute rühmad tulid palju hiljem. Ma enam ei mäletagi, kes oli mu esimene täiskasvanute rühm, oli see sidekontori või täitevkomitee naisrühm. Hiljem tulid piimakombinaadi, haigla, Saare Kaluri, 2. lasteaia ja teised rühmad.

Kui paljusid rühmi oled üldse juhendanud?

Ei oska nii järsku öelda. Neid on olnud palju.

Kui pikaks sinu tantsujuhistaaž kujunes, millal lõpetasid?

Lõpetasin pärast abikaasa Harryga juhtunud õnnetust 2002. aastal, kui mul oli neli naisrühma juhendada. Lõpetasin päevapealt. Kuid lasteaia naised olid nii kanged ja ajasid peale, et ma ei jääks koju nukrutsema. Olin siis aasta veel lasteaia Sõbrataridega. Tagantjärele olin selle otsusega rahul, sest mul oli kohustus kodust välja minna. Lõpetasin rahvatantsu juhendamise 2003. aastal.
See teeb ju kokku üle 40 aasta!

Jah. Valmistusime Rohu tänava lasteaia naisrühmaga veel suureks tantsupeoks, kuid naised ei saanud peole. Põhjuseks toodi, et seda värvi rahvariide norm on täis, ilmselt mustrite kujundamise tõttu. See oli ka esimene kord, kui minu rühm ei saanud tantsupeole, ja mitte tantsu tõttu.

Kindlasti on sul ka oma lemmiktants, mis on see kõige-kõige?

See on Kai Leete „Kodupaik”, millega on mul kaks lugu. Tallinnas Mustpeade Majas oli ülevaatus ja laua taga istus uhke žürii. Kui õigesti mäletan, oli see täitevkomitee naisrühm. Tantsu lõppedes pidi juhttantsija vedama tantsijad kummardamiseks ühele viirule, aga juhttantsija vedas valesti ja tantsijad kummardasid, tagumik publikusse. Seepeale tuli meeletu naer ja kiljatus – Ilma Adamson naeris valju häälega, kui tüdrukud taguotsa nende poole keerasid. Vaatamata sellele saime laureaadi tiitli.

Sama tantsuga oli tavatu juhus Õisus toimunud piimatööstuste suvepäevadel, kus esines meie piimatööstuse naisrühm. Oli vaja oodata kaks eeltakti ja sellele järgneva eelmängu ajal pidid tantsijad kohale tulema. Aga muusikamees ei olnud meie tantsudega harjunud ja jättis eelmängu mängimata. Siis on tants ju täitsa mokas, ei ole enam muusikas, sest kaheksa takti on puudu.

Aga tüdrukud tantsisid tantsu täiesti suvaliselt siiski ära, sealjuures puuduvad kaheksa takti ilma muusikata. Nad olid tublid!

See on väga ilus tants, mis on ka suurel tantsupeol mitu korda kavas olnud. Olen oma tantsutüdrukutele öelnud, et kui suren, siis tantsite minu haual „Kodupaika”.

Kui oma elu ühe olulisema etapi kokku võtad, siis mida ütled?

Tants on olnud terve minu elu. Kui õdedega kokku saame, siis nad räägivad oma töödest ja tegemistest, millist tööd üks ja teine on teinud, ja vaatavad siis mulle otsa. Ütlesin neile, et ärge minu poole vaadake, mina ei ole elus tööd teinud, olen ainult tantsinud. Sest tantsu ma ei ole pidanud tööks. Tants oli minu jaoks kõik. Jumal tänatud, et selle eest maksti ka raha ja sain ära elada.

Kas sellest ikka ära elas?

Pean ütlema, et elas. Minu ajal elas, praegu küll mitte. Praegu minu teada maksavad tantsijad ise juhendajatele. Aga tollal maksti tundide arvu järgi. Mina võisin pioneeridemajas, kus olin vanempioneerijuht-instruktor ja juhendasin samas ka rahvatantsu, anda 18 tundi nädalas. Mõlemad maksti välja ja see oli korralik tasu. Kusjuures kõik sõidud ülevaatustele ja esinemistele maksti välja. Rahvariided samuti. Tantsijal endal ei tulnud midagi maksta. Taidlus oli siis väga kõrges hinnas ja riik maksis kõik kulud kinni.

Mis on kõige eredam mälestus õpetaja-ajast?

Ausalt öeldes on sellele raske vastata, sest minul kui õpetajal ei ole olnud ühtegi klassi. Tol ajal oli pioneerijuht see, kes augu tekkimisel asendas. Küll andsin 5. klassile ajalugu ja poistele kehalist.

Kui mul pioneeridemajas pioneerijuhtide õpetamisest siiber sai, läksin vene lasteaeda kasvatajaks, kus oli ka eesti rühm. Siis viidi mind üle 4. lasteaia kasvatajaks ja sealt edasi Rohu lasteaia metoodikuks. Sealt asusin tööle haridusosakonda, kaadri alal. See kõik on ju pedagoogiline töö. Kokku sai 46 aastat.

Räägime natuke ka perest ja pensionipõlvest.

Siin ei ole mul mitte kedagi, olen üksi. Kaks poega elavad Tallinnas. Vanemal pojal Avol on tütar ja poeg, Ivol tütar. Lapselapsed on mööda ilma laiali, Avo tütar Maret lõpetas Berliinis kõrgkooli, kuhu ta sattus vahetusüliõpilasena ja jäigi sinna tööle. Emily lõpetas Londonis ülikooli ja töötab seal, kuid mõtleb aasta pärast veel ühe kõrghariduse omandada. Mart töötab Norras.

Ka mu enda õed-vennad elavad Tallinnas. Mul oli kaks venda ja kaks õde, üks vendadest kahjuks hukkus noorelt. Mina traavingi nüüd kodu ja Tallinna vahet. Käin üldiselt palju ringi, igal aastal vähemalt korra ka Narvas, kus elab mu üks klassiõdedest. Nädala seikleme koos sealkandis. Igal suvel veedan ühe nädala alati ka Hiiumaal, kus on mu noorema õe mehe kodu, kus ta suviti elab. Venna ja vennanaisega seikleme aga mööda Eestimaad.

Millega kodus olles oma päevi sisustad?

Loen palju ja käin tihti ka kontsertidel ja teatris. Alati aga mõtlen, kas tahan seda või teist tükki näha. Juba linna on lõbus minna, sest iga teine on oma inimene. Kogukond on ju nii väike ja olen suure osa elust elanud siin.

Mida sa meretaguse elu kohta ütled, kas suunamiskomisjonile öeldud lause – saatke kas või Saaremaale – oli õige?

Ma ei kujuta ette, et oleksin kusagil mujal. See siin on kõik täiesti oma. Mul ei ole kunagi pähe tulnud, et läheks ära. Mina ei ole suure linna inimene, siin on mu kodu.

Kuidas tervis on?

Ma ei kurda, ainult jalad on ära tantsitud, pean mõtlema, mida teen ja mida mitte. Ma ei võta mitte ühtegi tabletti, mul ei ole neid vaja. Eks sellega on nii, nagu keegi loodud on. Aga tantsul ja liikumisel on kindlasti olnud oma mõju nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.

Kas oma tantsulastega vahel ka veel kokku saate?

Muidugi. Minu jaoks on nad kõik ühesugused armsad tüdrukud ja poisid, kes kõik ühtemoodi on ka sellist mahvi saanud, et hoia alt.

Olin väga range. Räägin ühe loo, mis oli hulk aastaid tagasi lossi hoovis, kus üks mu viimastest rühmadest, Ritsikas, ootas esinemise järjekorda. Üks tüdrukutest ütles, et vaadake-vaadake nüüd, et teil oleksid kõik asjad korras, kui Annika seda praegu näeks, küll ta siis teeks meile. Mina seisin nende selja taga, nad ei teadnud seda, Hakkasin naerma ja ütlesin, et ma vist ka pärast oma surma hirmutan teid oma nõudlikkuse ja kaagutamisega.

Viimane küsimus – kas sel laupäeval oled lossi hoovis kohal?

Loomulikult. Olen ka kõik esinemised pargi kõlakoja ees ja Veski ees ära vaadanud. Ka ülevaatused, mis on saanud juba naerukohaks. Ühel päeval ei saanud ma seal olla ja järgmisel päeval ütles Kärla Virge, et me juba arutasime, mis see tähendab, et Annikat ei olegi kohal. Nad on sellega harjunud, et nuhk on kogu aeg kohal.

Aga ma ei nuhi enam. Kui ma õpetasin ja mul olid rühmad, siis ma nägin kõiki vigu. See nuhkimine oli tüütu mulle endale ja tantsijatele. Aga nüüd ma lihtsalt naudin seda, mida nad teevad. Vigu on, aga see ei ärrita mind, vahel teeb isegi nalja. Nüüd on hoopis lõbusam. Kui neil on žanripäevad, tahan iga kord nendega kaasa minna. Kui ma pole jõudnud ise helistada, siis juba küsivad, kas Virge, Ulvi või Eena, et kas ikka tulen. Meil on omavahel uskumatult hea klapp.

Täna loetuimad
Stiilse maapulma pulmaautoks on traktor (10)
Üks saare naine saab elu võimaluse (1)
Perekondlik
Saaremaa vald noomib prügivedajat (22)
Saarlased ekspordivad pilliroost kõrsi Islandile (8)
Mati Vendel: näitasime, et oleme oma maa peremehed (35)
Kuressaare linn 20. augustil toimuvas üheslaulmises ei osale (4)
Endisest Orissaare vallavanemast sai laevaliini teenindusjuht  (1)
Laimjala Aeruramm tuleb tänavu Ruhves  (2)
Riigipühal esitletakse Saaremaal uut maitset (1)
Politsei ei algatanud Mart Saarso suhtes menetlust (15)
Kõljala piirkonna külad hakkavad taas sättima – EV100 (1)
Saarlased osalevad esimest korda mõisamängus (2)
Käesla külaväljakul kolm ühes üritus (1)
UUS! Ilmo Torn pälvis metsamajandajate konkursil laiahaardelise metsaomaniku tiitli (1)
Nädala loetavuse top 5
Stiilse maapulma pulmaautoks on traktor (10)
Hooletu parkimine tekitas küsimusi (7)
Üks saare naine saab elu võimaluse (1)
Saaremaa VK-ga liitub Robin Alba
Kaluritepäeva hiigeltoetus kütab kirgi (26)
Kommentaarid
Saaremaa vald noomib prügivedajat (22)
Kuressaare linn 20. augustil toimuvas üheslaulmises ei osale (4)
Saarlased osalevad esimest korda mõisamängus (2)
UUS! Ilmo Torn pälvis metsamajandajate konkursil laiahaardelise metsaomaniku tiitli (1)
Käesla külaväljakul kolm ühes üritus (1)
Kõljala piirkonna külad hakkavad taas sättima – EV100 (1)
Laimjala Aeruramm tuleb tänavu Ruhves  (2)
Stiilse maapulma pulmaautoks on traktor (10)
Riigipühal esitletakse Saaremaal uut maitset (1)
Üks saare naine saab elu võimaluse (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud