[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 24. mai 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




Intervjuu

Liis Lulla: füüsilisi kannatusi kunsti taga ei nähta
Autor: Anneli Tarkmeel
Laupäev, 28. aprill 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Liis Lulla-Knape on hetkel oma muusikale pühendatud eluga rahul, kuigi tagantjärele leiab ta, et oleks võinud omal ajal enesekindlam ja julgem olla. Lisaks isiklikule ambitsioonile kujundavad iga artisti saatust aga ka õnn ja juhus, mis mõlemad on Liisi eluteel rolli mänginud. FOTO: Tambet Allik

Paar nädalat tagasi soleeris Läänesaarte kammerorkestri ees flötist Liis Lulla-Knape (31), kes nüüdseks juba poole oma elust on ratsutanud muusikalisel pegasusel väljaspool kodusaart. See tiibadega müütiline hobu on Liisi kandnud Hollandisse.

Kohtusin Liisiga põgusalt väikese loo tarvis, meie vestlusest kujunes aga põnev teekond muusiku igapäevategemistesse. Nii nagu mina ei lootnud pikka intervjuud, ei arvanud Liis muusikakooli astudes, et temast saab muusik.

Kui vanalt hakkasid flööti õppima?

6-aastaselt. Küsiti, kas tahan õppida plokkflööti või flööti. Mina ei teadnud, mis nende vahegi on. Hakkasin õppima plokkflööti Tiiu Maripuu juures. Paar aastat hiljem sain endale põikflöödi.

Kas vanemad suunasid?


Nende jutu järgi olin väga püsimatu laps. Proovisin kõike. Korra käisin, rohkem ei läinud. Muusikakooliga oli aga nii, et mu vanaema oli akordioniõpetaja ja tema ütles, et muusikakooli tuleb minna. Vanemad olid kindlad, et ma käin ainult korra ja siis aitab küll, aga sellest kasvas välja üheksa aastat. See oli õnnemäng, ma ei arva, et ma väga musikaalne olin. Väikeste laste kuulmisorgan ei ole võib-olla veel nii arenenud ja ma laulsin minu meelest kehvasti.

Oskasid sa siis arvata, et sellest saab su eriala?

6-aastaselt tõesti mitte. Sel ajal käisin veel võimlemas Tiiu Haaviku juures, mängisin tennist, muid asju veel lisaks. 8. klassi alguses oli selge, et midagi peab ära jääma. 9. klassi alustasin juba Tallinna muusikakeskkoolis.

Kes sind sinna suunas?


Tiiu Maripuu. Vanemad ka.

Läksid sinna keerulises vanuses.

Jah. Olin 14–15-aastane, aga see läks kuidagi omasoodu. Ma ei mäleta, et oleksin seda suurt muutust kartnud.

Muusikakeskkool oli hoopis teine tase. Muusikat õpitakse seal ju süvitsi ning järgmine loogiline samm on muusikaline kõrgkool.

Kas igatsesid oma kodulinna?


Ikka. Alguses oli päris raske. Elasin aga ühikas, kus oli palju minu klassikaaslasi, siis see koduigatsus lahenes päris kiiresti. Sealt sain sõbrad terveks eluks. Tallinna muusikakeskkooli lõpetasin 2006. aastal.

Aga Kuressaare on Eesti ilusaim linn. Mulle meeldib, et ta on pisikene, siin on rand, loss, spaad, ta on hästi oma nii talvel kui suvel. Kui ma Saaremaal käin, siis üritan ikka Tiiu Maripuuga kokku saada. Temast on saanud mu hea mõttekaaslane, kellega on alati väga põnev maailmast ja muusikast rääkida.

Mis pärast muusikakeskkooli edasi sai?

Järgmine samm oleks olnud muusikaakadeemia, aga mu õpetaja soovitas Eestist välja minna. Katsetel käisin Soomes ja Amsterdamis. Hollandisse läksin täiesti huupi – lendasin kohale, lootmata, et peaksin sisse saama. Siis selgus, et olin ainuke, kes sel aastal flöödi erialale vastu võeti.

Praegu on sellele vist veider tagasi mõelda?

Ma olin siis 19-aastane. Läksin ühe kohvriga, puudus elukoht… Kuidas vanemate süda lubas mind nii laia maailma minna? (muigab) Aga kõik loksus paika ja ju see pidi nii minema.

Järelikult sul oli piisavalt tahet ja võimalusi.

See oli tõesti õige hetk, ka majanduslikult, enne suurt majanduslangust. Praegu ei oleks see küll võimalik. Õppimise jaksaks ehk veel kinni maksta, aga üürihinnad on tohutu hüppe teinud. Juba siis olid need kallid, ka elukohta leida oli päris võimatu, eriti õpilastel. Eks sai ikka aastas umbes viis korda kolitud ka, paar kuud siin, siis jälle seal. Üks väike tuba oli väga kallis, palju tuli kortereid jagada täiesti võhivõõrastega.

Kas sa tunned, et sul on olnud õnne?

Kindlasti. Iga asi on läinud mingil määral nii nagu peab. Kas või mu Hollandisse sattumise aeg, kui seal oli majanduskriis. Vanemad toetasid mind minu õpingute ajal, see oli neil sel hetkel võimalik. Kui aastate lõikes nende “investeering” kokku arvutada, jääb see number ümmarguselt miljoni Eesti krooni juurde.

Käisid sa ka ise tööl?

Ma ei ole pidanud kohvikus töötama, sain ilma hakkama, aga tagantjärele mõeldes oleks võinud selle elukogemuse omandada. See oleks olnud kasulik ja huvitav.

Vahel mõtlen, et kui saaks uuesti alustada, et mida siis teisiti teeksin. Ma oleksin enesekindlam. Ambitsioon oli mul alati olemas, aga olin liiga alalhoidlik, oleksin võinud julgemalt n-ö jalaga uksi lahti murda.

Aga hetkel olen oma eluga rahul. Üks asi on ambitsioon, teine sisemine areng. Need ei käi alati käsikäes. Näiteks kui vaadata imelapsi, kelle tehnilised pillimänguoskused on suurepärased, siis muusika ei ole ainult kiired noodid ja efektsus, vaid ka sisemine vaimsus. Muusiku jaoks on kogemus ja küpsus väga olulised, neid on ka huvitavam kuulata.

Artist ja muusik – need on erinevad mõisted. Artist on keegi, kes on üks oma instrumendi ja muusikaga. Polegi oluline, mis instrument on. Interpreet, instrument ja muusika saavad üheks.

Kas püsimatu lapsena tekkis sul mõte muusikakool pooleli jätta?

Ei, mitte kunagi. See oli elu loomulik osa. Sundimist ei ole kunagi olnud.

Ja ei olnudki vaja meelde tuletada, et on vaja harjutada?

Harjutamine on teine asi. (naerab) Neid kordi oli küll, kui enne klaveritundi tuli korraks noot või päevik lahti teha, et teaks üldse, millest juttu tuleb, kui õpetaja küsib. Harjutamisel ja mängimisel on vahe.

Aga noortele tahaksin öelda, et harjutamine on ikka väga oluline. Mõnikord on see miinus, kui kõik iseenesest tuleb. Puudub sundus. Vahel öeldaksegi, et ongi parem, kui inimeses on rohkem töökust kui annet, et siis jõuab kaugemale. Andekal tuleb kõik iseenesest, aga järgmise sammu nimel ei osata pingutada. Töökus ja andekus peavad olema tasakaalus. Arutu harjutamine päevad läbi ei vii ka kusagile. See on eelkõige vaimne tegevus, mõttega asja juures olemine. Mina arutult ei harjuta.

Ja palju oleneb pillist. Klaverit võib tundide kaupa harjutada, aga puhkpillile peab lähenema natuke säästlikumalt. Vaim ja füüsis väsib ning siis on see juba kahjulik...

Oh, ma juba kartsingi, et kõik on liiga ilus...


Ja mis eelmise teemaga haakub, on see, et instrumendi mängimine professionaalsel tasemel ja väga karmis konkurentsis võimaldab võrdlusi tuua tippspordiga. Muusikute väikesed lihased on pideva stressi all. Kõik, mis liigub, see kulub. Arvan, et Eestiski on hakatud sellest rohkem rääkima ja sellele tähelepanu pöörama. Näiteks flötistidel saavad õlad, kael, käed ja sõrmed suure koormuse ning valede harjutusvõtete ja pingetega kaasnevad tihti kroonilise iseloomuga vigastused.

Näiteks kui balletitantsijad lõpetavad 35-aastaselt oma karjääri, siis nende keha on täiesti läbi. Muusikud peavad kõrge vanuseni edasi mängima. Kuidas ennast säästa, et ka 70-aastaselt muusikuna vormis olla, sellest palju ei räägita.
 
Kunstilise ilu taga on palju valu ja et professionaalsel muusikul kusagilt valutab, see on tavaline. Publik näeb ilusat resultaati, aga kuudepikkust kontserdiks ettevalmistust või pea aastatepikkust tööd ei näe. See jääb varju.
Ja siis nähakse veel ilusat kleiti.

Tavaline. Keegi ei taha näha baleriini veriseid jalgu ja lihasvalu. See on lõiv, mida makstakse kunstile.

Su perekonnanimele on täienduseks tulnud Knape. Kas su abikaasa on ka muusik?

Ei. Tema on arst. Ta mängib ka flööti, aga mitte professionaalselt.
Tänapäeval on see hea, kui abikaasa ei ole sama eriala inimene. Üksnes muusikuna leiba teenida on väga keeruline.

Hindad oma eriala ebakindlaks?

Üldiselt jah. Eriti klassikalise muusika vallas. Hollandis oli hiljuti juttu sellest, et näiteks viiuldaja ei saagi endale kodu osta, sest sissetulek ei ole piisav või on see ebastabiilne. Ning teiseks võtavad viiuldajad pangast hüpoteegi hoopis oma instrumendi peale.

Kas sinu flööt on n-ö hüpoteegivaba?

Jah, see sai juba aastaid tagasi makstud.

Kus su pill on valmistatud?


Jaapanis. Pisike perefirma, mille nimi on Mateki (jaapani k
– võluflööt). Tänu sellele on kõik viimistletud ja valmistamiseks on aega võetud.
 
Kaua pill sind teenib?

Olen sellel mänginud kaksteist aastat ja see kestab veel edasi. Muidugi peab pilli hooldama ja natuke oleneb pilli eluiga ka mängijast.

Mismoodi?

Näiteks kui mängija käed väga higistavad, siis kuluvad klappide all olevad vildist padjad palju kiiremini. Ühe padja vahetus on suurusjärgus 60–70 eurot. Sõltub pilli margist.

Mul on õnneks läinud, et ma ei ole pidanud veel kõiki padjakesi ära vahetama.

Kas ise ei saa pilli hooldada?


No ma võin ta ju lahti võtta, aga kokku pannes jääb ikka paar juppi üle... Tõsiselt rääkides on pilli hooldus tõesti targem usaldada professionaalidele. See on nagu autoga, et mida paremini seda hooldad, seda kauem peab see vastu, aga mingil hetkel saab mehhanism ikkagi otsa.

See pole nii nagu viiulite või veinidega, et mida vanem pill või pudel, seda parem.

Mulle tundub, et muusiku instrumendist saab tema kehaosa. Näed sa vahel unes, et mängid flööti?

Ei. Näen unes hoopis seda, et mul on keskkool lõpetamata. (naerab)

Millal sind Saaremaal jälle näeb?

Plaanis on selle aasta augustis teha traditsiooniline heategevuskontsert Pöide kiriku heaks. Nii on see olnud juba kümme aastat.

Kas su õde on ka muusik?


Ei. Ta käis küll kunagi Laululinnu võistlusel, laulis paremini kui mina, aga tal ei olnud nii suurt huvi muusika vastu kui mul.

Sa ei pärine ju otseselt muusikute perest?


Vanaema oli akordioniõpetaja ja vanaisa laulis rahvusooperi kooris, aga jah, süvamuusikat meie peres otseselt ei viljeletud. Mu isa on väga musikaalne, ta ei ole kunagi muusikat õppinud. Ta on teinud bändi, mängib kitarri ja temalt olen ma pärinud absoluutse kuulmise.

Vanaema ilmselt lootis, et lapselapsest võiks muusik saada. Mina loodan õelaste peale. (naerab)

Mis siis mõjutab muusikuks saamisel, kas keskkond või geenid?

Vist mõlemad. Seda on näha, et muusikute peres kasvanud lastest kipuvad muusikud tulema, aga see ei pea nii olema. Ka loodus määrab ja kui on huvi ning töökust, ei ole keskkond nii määrav.

Tihti jõuavad töökad kaugemale kui lihtsalt andekad.

Kas sa tahaksid orkestris mängida?

Minu õpetaja ütles mulle kunagi, et ta ei näe mind orkestrimängijana. Pidin olema liiga omanäoline. Paljudel mängijatel on siht saada orkestrandiks. Ma ennast mõnes orkestris alaliselt mängimas ei näe. Heas orkestris mängimise šansid on tänapäeval nullilähedased. Konkurents on lihtsalt nii suur. Tuleb käia konkurssidel ja see ei ole päris minu teema. Hinnangud on alati subjektiivsed ja ma leidsin, et konkursile võib minna siis, kui ei lähe otsima teiste tunnustust, vaid teed seda enda pärast. Konkurss võib väga palju hävitada eneseusku ja inimest ennast. Tekib tunne, et sa ei ole piisavalt hea ja vaim murdub. Mul ei ole enam isu suure, ülemaailmse tunnustuse järele.

Ajan oma asja, mängin soolosid ja kammermuusikat.

Oled olnud alalhoidlik?


Vist küll. Eestlasele on see kuidagi omane. Hollandi laste kasvatus on kuidagi vabam. Nad ei karda midagi öelda, isegi, kui see on rumal. Nad ei karda kriitikat. Eestis lapsed aga pigem ei ütle, kuigi vastust teavad. Julgust enda eest seista võiks minus rohkem olla.

Harjutad omaette ja oled võimalusteks valmis?

Juhus. Saatus. Õnnemäng. Kõik need asjad kujundavad muusiku teed. Igaks asjaks on õige aeg. Paljud jäävadki oma võimalust ootama.

Sama on heliloojatega, keda praegu kõik teavad. Aga võib-olla oli nende kõrval veel andekaid ja häid, kelle muusika suurele massile peale ei läinud ja seetõttu nad ajalukku ei jõudnud. Suure massi maitse määrab, mis on kuulus, mis on popp.

Räägitakse, et paljud naisheliloojad on jäänud seetõttu tähelepanuta, et vanasti mehed toetasid mehi.

Eks see kestab siiamaani. Hollandis tehti uurimus, kui suur on naiste-meeste osakaal orkestrites, soolomängijate ja dirigentide seas. Kui orkestris oli see suhe 40–60%, siis solistide ja dirigentide seas olid selges ülekaalus mehed. Aga väide, et mehed on andekamad, ei ole tõsi. Pigem on iva selles, et mehed ei ole koduga nii hõivatud kui naised.

Mingil hetkel tuleb valida kas pere või suur karjäär. Naised kipuvad valima pere. Suured orkestrid reisivad, aastast üheksa kuud ollakse tuuril, väikeste laste emal ei ole see ju mõeldav.

Aga muusikute palgalõhe, on see olemas?

Absoluutselt. Mehed saavad rohkem palka. Ilmselt nad julgevad rohkem küsida või on nad prominentsemad.

On sul lapsepõlvest meeles mõni seik?

Jaa. Lasteaias pandi mind näidendis mängima metsavana, kes pidi plokkflööti puhuma. Kasvataja ütles, et ära aukudele näppe pane, muidu tuleb heli välja. Näed, mis nüüd välja tuleb, et hoopis sealt sai kõik alguse. Rohu tänava lasteaia Palderjani rühmas käisin.

Mida su ema-isa sulle kõige sagedamini ütlesid?

Palun ära mängi rohkem. (naerab) Õde soovis, et meil oleks klaver, mille saaks lukku panna. Jõulude ajal sain ma kõikide eest pakke lunastada, aga ka siis ütles jõuluvana lõpuks, et ärgu ma rohkem mängigu.

Tõsiselt rääkides olen aga alati saanud arvestada oma vanemate jäägitu toetusega. Nad ütlesid mulle alati, et nad saavad hakkama ja kindlustasid mu tagala.

On sul lavanärvi?

Enam ei ole. Alguses ka ei olnud. See tekkis vahepeal, kui hakkas rohkem huvitama, mida teised arvavad. Aga ma olen üldiselt tahtnud kogu aeg esineda. Ma lähen publikule midagi pakkuma. Kui publikule meeldib, on tore, kui ei, on ka tore. Ma lähen ennast avama ja kõigile ei saa meeldida.
 
Kas Saaremaa väärib orkestrit?

See on väga julge ja tore ettevõtmine. See asi töötab ja areneb. See on väga teretulnud asi Saaremaa kultuurimaastikule. Jätkub ka publikut.

Kuna tegemist on keelpilliorkestriga, siis repertuaari jätkub. Selle valikul lähtuvad tegijad sellest, et see oleks huvitav ja mitte nii väga süvaklassika. See idee sobib nii kuulajatele kui mängijatele.

Kas kodupubliku ees on suurem närv?

Ei. Hea tuttav aura. Ema ja isa elavad mulle alati kaasa. Nad käisid mu mõlemal lõpueksamil, et milline nende investeeringu tulemus on. Ma loodan, et nad on rahule jäänud.

Täna loetuimad
UUS! 14-aastane laps sai sõiduautolt löögi
Luha kinnistu arendaja tegevus pahandab naabreid
Merikotkasse kerkib viimane elumaja (1)
86 nutikaimat õpilast said kutse vastuvõtule
Festivalile oodatakse tuhandeid
Täpsustus
Orissaare lähedal avatakse terviserada
Liival avati uus apteek
Saarlaste-hiidlaste köievedu ei tule (1)
Tudengite tehtud robotpurjekas võistleb MM-il (1)
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tänas ja tunnustas
Vajame uut meistrite liigat
Kuressaare Soojus pälvis tõhususe märgise
JUHTKIRI - Pidu sinus eneses
Saarte praostkonna sinod Hiiumaal
Nädala loetavuse top 5
Saksa neiu aasta Saaremaal hakkab otsa saama
Ihukarvad tõusevad püsti (58)
Keegi sokutas surnud looma võõrasse kuuri
UUS! 14-aastane laps sai sõiduautolt löögi
Osavallakogu liige Kristjan Moora: milleks sellist kogu üldse vaja on?  (7)
Kommentaarid
Ihukarvad tõusevad püsti (58)
Saarlaste-hiidlaste köievedu ei tule (1)
Osavallakogu liige Kristjan Moora: milleks sellist kogu üldse vaja on?  (7)
Tudengite tehtud robotpurjekas võistleb MM-il (1)
Merikotkasse kerkib viimane elumaja (1)
Ilmar Raagist saab vabade kunstide professor (1)
Multifilmikangelased valmivad värvilise teibiga (1)
Autost lekkinud õli reostas tänava (2)
Saarlased jätkavad staarisaates (20)
Tarbijakaitse avab kaubamajas infokioski (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud